Folkloor e. rahvasuu ei valeta
teemasse sobib hästi seegi-minu sõbra vanaisa kirjutas 1941 augustis saaremaal oma päevikusse:"Rahwas räägib,et Leningrad on juba wallutatud ja Moskwa sissepiiratud.Sakslased tapawad wenelasi surmakiirtega."
ning kui mees paar nädalat hiljem mobiliseerituna leningradi jõudis,ei olnud laseritega ss-lasi kusagil näha.tüng missugune.
ning kui mees paar nädalat hiljem mobiliseerituna leningradi jõudis,ei olnud laseritega ss-lasi kusagil näha.tüng missugune.
Lisan siia mõnusa huumoriga loo - Põltsamaa linnas asub kauplusehoone millel päris suured aknad müügisaalil.Lugu siis selline - peale kõvat lahingut kohaliku metsavendade üksusega olid poe aknad puru mis puru, aknad ise nii 2x2 mõõdus, vaja uued klaasid panna. Kutsusid siis vastutavad politrukid-väejuhid kohaliku klaassepa-puusepa kohale.See vana oli aga neid klaase juba sõja jooksul paar korda vahetanud.Sammunud siis vana, käes märkmik ja pliiats poest nii sada meetrit üle silla ,jäänd seisma ja mõõtnud pliiatsi ja pöidlaga klaasi mõõdud säält samast kohast ära, pannud kõik ilusti märkmikku kirja ja seda kõike ikka võitmatu punaarmee ohvede juuresolekul. Neil ei jäänd enam muud üle kui konstateerida fakti et vot bläd muzik ,kak rabotajet paltsami... 

Puud ja metsad....
Räägin siis mida olen ka vanemate inimeste jutust kõrva taha pannud. Ennem Tamsa tankilahingut olevat sakslased tahtnud evakueerida Peedul elavaid sugulasi. Kuna naisterahvas oli rase siis ta otsustas paigale jääda. Üldiselt sakslastest olevat jäänud positiivne ja intelligentse rahva mulje.
Lahingu ajal olevat kõik kohalik Peedu rahvas keldris varjul olnud. Kuid üks kodust söödavat toonud kohalik keldri ukse juures punaste poolt olevat maha lastud.
Sugulaste poole toodi lahingu lõppedes mingi vene kõrge ohvitser Potapov. Kes oli haavatuna seal. Temaga kaasas olnud vene sõdurid olevat sittunud pliidi sisse. Niimoodi, et pliidirauad olevat pealt ära võetud ja sõdurid sittusid sinna sisse. Hiljem Potapov suri ja ta maeti maja hoovi kus tema säilmed peaks olema siiani.
Ennem venelaste tulekut peitsid portselani hoovi maa sisse, et seda ära ei varastataks. Kuid vene sõdurid olevat selle üles leidnud.
Lahingu ajal olevat kõik kohalik Peedu rahvas keldris varjul olnud. Kuid üks kodust söödavat toonud kohalik keldri ukse juures punaste poolt olevat maha lastud.
Sugulaste poole toodi lahingu lõppedes mingi vene kõrge ohvitser Potapov. Kes oli haavatuna seal. Temaga kaasas olnud vene sõdurid olevat sittunud pliidi sisse. Niimoodi, et pliidirauad olevat pealt ära võetud ja sõdurid sittusid sinna sisse. Hiljem Potapov suri ja ta maeti maja hoovi kus tema säilmed peaks olema siiani.
Ennem venelaste tulekut peitsid portselani hoovi maa sisse, et seda ära ei varastataks. Kuid vene sõdurid olevat selle üles leidnud.
Viimati muutis richard, 16 Aug, 2007 10:21, muudetud 3 korda kokku.
- gnadenlose
- Liige
- Postitusi: 2160
- Liitunud: 02 Mär, 2004 13:18
- Asukoht: Kilulinn/Kardulavabariik
- Kontakt:
Sirgala endise metsavahi abikaasa rääkis, kuidas venelased kogu nende pere keldrisse sulges. Kelder ümbritseti bensiinivaatidega, ühesõnaga pidi tulema eht nõuk. stiilis bandiitide hukkamine. Võin eksida, aga pereisa vist lasti õue peal maha (või valmistuti seda tegema), kui kohale jõudsid mingid saksa võitlejad, mis perele nappi pääsu tuleriidast ja venkudele tulist tina tähendas.
Гив Ми Мани
vastus oleegile:
Seejärel mindud tagasi väeosa juurde mille staap asunud Saare talus. Võetud seif ning mindud koos labidaga metsa ja tagasi tuldud 45 min. pärast. Kõike seda meenutab pääliku adjudant, keda metsa polevat kaasa võetud.
Vaatan kodus järgi mis raamatus selline info oli ja annan teada.
Info pärineb ühest raamatust ja tundub olevat üsna tõenäoline. Hävituspataljoni komandör ja poliitjuht olevat mehed maha jätnud ja ise tahtnud Mõntust laeva peale minna, kuid kõik alused olla juba lahkunud.Küsimus sworbele:
Tsiteerin::
Sõrve metsas Saare talu lähedal maasse kaevatud Saaremaa Hävituspataljoni seif (raudkarp) koos nimekirjade ja lahingukäskudega.
Kust see info pärit?
Seejärel mindud tagasi väeosa juurde mille staap asunud Saare talus. Võetud seif ning mindud koos labidaga metsa ja tagasi tuldud 45 min. pärast. Kõike seda meenutab pääliku adjudant, keda metsa polevat kaasa võetud.
Vaatan kodus järgi mis raamatus selline info oli ja annan teada.
Miks mitte!
-
- Liige
- Postitusi: 236
- Liitunud: 23 Okt, 2005 20:43
- Kontakt:
sworbe kirjutas:vastus oleegile:Info pärineb ühest raamatust ja tundub olevat üsna tõenäoline. Hävituspataljoni komandör ja poliitjuht olevat mehed maha jätnud ja ise tahtnud Mõntust laeva peale minna, kuid kõik alused olla juba lahkunud.Küsimus sworbele:
Tsiteerin::
Sõrve metsas Saare talu lähedal maasse kaevatud Saaremaa Hävituspataljoni seif (raudkarp) koos nimekirjade ja lahingukäskudega.
Kust see info pärit?
Seejärel mindud tagasi väeosa juurde mille staap asunud Saare talus. Võetud seif ning mindud koos labidaga metsa ja tagasi tuldud 45 min. pärast. Kõike seda meenutab pääliku adjudant, keda metsa polevat kaasa võetud.
Vaatan kodus järgi mis raamatus selline info oli ja annan teada.
Pakun, et see info pärineb raamatust "Ühises rivis ühise vaenlase vastu", lk 287.
Kes on lugenud Arved Viirlaiu raamatut "Ajal on mitu nägu" ja sealt samanimelist jutustust, siis Ferdinand Hiie on vähemalt osaliselt peategelase prototüüp (töötanud aednikupoisina mõisa aedniku juures ja hiljem möldrina; külarahvas arvas, et tema naine Ida oli põhjus, miks mees uue korraga kaasa läks (vrdl raamatu Valja)). Ka juhtum sillal on kajastatud.Shiim kirjutas:Metsavennast Vabadusristi kavaler Boris Sepling oli julge mees, kes varjas end sageli kodu läheduses. Tihti magas ta kodu juures maantee all truubitorus. Loomulikult ei osatud teda niisugusest kohast otsida. Ka käis ta sageli päris avalikult ringi. 1941. a. 7. augusti hommikul sattus ta aga otse jõe sillal kokku valla täitevkomitee esimehe Ferdinand Hiiega, kes teda otsemaid püstoliga ähvardades tahtis arreteerida. Sepling hakkas vastu ning peagi olid mehed rinnutsi koos. Rüselemise käigus läks Hiiel püstol lahti ja kuul riivas Seplingu laupa. Seplingu äi, 80-aastane Kristjan Uferbach oli parajasti läheduses ametis lippaia parandamisega, kui märkas, et väimees on märksa noorema mehe käes hädas. Ta ruttas appi ning koksas Hiiele haamriga pähe. Hiie muutus mõneks ajaks võitlusvõimetuks ning Sepling pääses põgenema. Sama päeva pärastlõunal tulid aga miilitsad või NKVD sõdurid, võtsid K. Uferbachi kaasa, viisid paarsada meetrit piki jõekallast allapoole ja lasksid ta seal maha.
Hiie käis paar nädalat ringi seotud peaga, elanikele, kes teda põlgliku pilguga seirasid, ei tihanud ta silma vaadata.
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline