Eks teised huvitavad teemad on peale tulnud, muuseumitega pole enam kellelgi pistmist vist.
Aga 05. veebruaril Lagedi sõjamuuseumis Tartu rahule pühendatud ürituse käigus lavastatud lahing oli üpris atraktiivne ja huvitav. Loodan, et Heiki ka millalgi pildid üles paneb.
Jah eks huvitavaid teemasid tuleb peale ja eks sellest asjast on siin juba pikalt kirjutatud.
Kui ma õigesti mäletan, siis teema saigi alguse sellest, et arutleti selle üle, et kui keegi mingi huvitava masina metsast leiab, et kuhu kohta siis teatada, et see igati nii ajaloo jaoks talletada-näit. kas tevitada mingit Sõjamuuseumit ja see käivitab protsessi... Nagu siin vist järeldusteni jõuti, siis sellist Sõjamuuseumit leida ei õnnestunud (selle sõna sisulises tähenduses) (mis ei tähenda, et eraisikute ja KL raames kohtadel poleks tänuväärseid algatusi ja tööd tehtud).
Siin alafoorumites on käsitletud ka relvastuse eksponeerimisega seonduvaid seadusandlikke probleeme. Tulirelvade ja nende laskemoona puhul on olemas relvaseadus, mis seda valdkonda reguleerib.
Küsimus tekkis aga puhtteoreetiliselt, et relvaseaduse alla vist lõhkekehad ei mahu? Kas püssigranaat kuulub ka relvastuse ja padrunikollektsiooni? Kas see tuleks kollektsiooni jaoks deaktiveerida, siis kelle poolt ja kes annab paberi? Aga lennukipomm, miinipilduja miin jne? Kas nende kollektsioneerimise aluseid mingi seadusakt (nii erakogude kui ka muuseumide puhul) reguleerib?
Teada ju on, et Eesti muld sellistest asjadest nii mõneski kohas siiani väga tiine on. Kui midagi leitakse, tuleb väljakutse ja Päästeameti demineerijad lendavad peale. Nende ülesanne on vist arusaadavalt olenevalt olukorrast ikkagi lõpuks asjad hävitada. Aga kuskilt peavad nemadki koolituseesmärkidel õppevahendeid saama, siis vist ikkagi leidude alusel.
Kuidas siis mingi sõjamuuseum võiks selliseid kogusid endale saada? Selge see et aktiivseid asju hoida ei saa, isegi kui need igati kindla klaasi taga ei saa inimelusid ohtu seada (kasvõi näiteks tulekahju või sõja puhkemise võimalusel selge ohufaktor). Ei tea kas Eesti muuseumites selliseid kogusid üldse on. Tegelikult on ju tegemist väga õpetliku materjaliga. Mitte et jahuda mingist isamaalisest kasvatusest, aga näidata konkreetseid asju mida inimesed on väljamõelnud ja teostanud üksteise hävitamise eesmärgil. Kuidas need toimivad ja millist hävitusjõudu omavad. Huumoriga pooleks, aga mitu korda kasulikum ja õpetlikum kui väejuhi topiseid teha, võiks olla vitriin kus on kujutatud inimolend ja mõnda mis temast leida võib pärast kaitseotstarbelise käsigranaadi plahvatust tema peos. Ühtlasi hariks see näiteks noori, et vot kui selline asi vanaema juures maal kuskilt välja tuleb, siis ära seda torgi. Üleüldse paneks ehk selline asi noori enam inimeseksolemise, poliitika ja relvade olemuse üle veidi teise külje pealt vaatama.
Küsimuseks jääb, kes ikkagi ja kuidas asja reguleerib.
Kirjutamine mõtlemata võrdub tulistamisega sihtimata
No eks terve mõistus peaks reguleerima, seal, kus seaduses ei ole otse öeldud. Ehk "hea tava", nagu seadustes on tavaks kirjutada. Granaadid jm lõhkekehad samuti lõhkeained peaksid küll kuuluma relvaseaduse mõtte alla. Probleemid tekivad vahest siis, kui keegi hoiab (hüpoteetiliselt) näiteks mingit häkkertarkvara, millega riigi infosüsteeme saaks rivist välja lüüa.
Kui asjal on kindel museaalne väärtus saab demineerijatega alati kokku leppida, et nad selle ohutuks muudaksid mitte hävitaksid. Lagedi sõjamuuseumis on seda praktiseeritud. Ka Igor Sedunovi järvest välja tõmmatud T-34 omas laskemoona, mis deaktiveeriti ja omab nüüd museaali identiteeti.
Terve mõistuse mõõdupuud pole ühegi aktiga kuskil sätestatud.
See tanki väljatõmbamise asi oli ju ka juba üsna mitu aastat tagasi. On selge, et demineerijad riigi palgal ja neile on kehtestatud teatav reglement kuidas ja mida nad teha tohivad ja millistel tingimustel ning kelle käsul. Pärast õnnetusjuhtumeid olevat see kord nüüd selline, et kõik väljatulevad asjad lastakse lihtsalt puruks. Kõik muu tegevus on omavoliline.
Kirjutamine mõtlemata võrdub tulistamisega sihtimata
72. Laidoneri Muuseum tegutseb kuni 2010. aastani Kaitseministeeriumi valitsemisala
hallatava riigiasutusena. Üldiseks eesmärgiks on kujundada muuseumist keskne
sõja-ajaloo teaduskeskus, mille tegevusvaldkondadeks on materjalide kogumine,
uurimine, publitseerimine ja koolitustegevus.
Kirjutamine mõtlemata võrdub tulistamisega sihtimata
Sa õpetaja väntad nüüd täiega! Surnutest ei maksaks ka anonüümselt nii halvasti rääkida. Hannes oli muidugi oraator, aga mitte teoinimene majanduslikult jne. Muuseum on ka Tarandile täiesti uus väljakutse ja loodetavasti ei pea ta seda "ajutiseks hingetõmbeks".
Minule jäänud Tarandist ikka lusti ja naljamehe mulje ja ei suuda kuidagi uskuda ,et mingi butafoorne ,samas kõlava nimega võsamuuseum talle mingiks väljakutseks on ? Oma igapäevast leiba....... Kindlasti on Tarandil ees ka helgemad ajad -elame ju muinasjutulises eesti vabariigis!
Õpetaja? Mis'sa sügeled - oraator räägib, aga ei kirjuta! On muidugi ka puudega inimesi, kes kirjutavad pliiatsit suus hoides. Jätaks surnu rahule?!
Rääkige parem tõesti sellest muuseumist ja kas kellegi arvates sellest on võimalik midagi asjalikku teha!
Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi viimasel koosolekul avaldati arvamust, et Laidoneri muuseumist saaks ainus tõsiselt võetav Eesti kaitseväe ajaloomuuseum ja kuna see on 100% riiklik, siis ka sõjaajaloo teaduskeskus ning teiste sõjamuuseumite koordineerimiskekus vastavalt uuele muuseumite arengustrateegiale.
Granaadid jm lõhkekehad samuti lõhkeained peaksid küll kuuluma relvaseaduse mõtte alla. Probleemid tekivad vahest siis, kui keegi hoiab (hüpoteetiliselt) näiteks mingit häkkertarkvara, millega riigi infosüsteeme saaks rivist välja lüüa.
