See teema siin kaugeneb üha enam teema pealkirjast, aga paremat pole kah võtta preagu.
Erinevate "GPS"-ide täpsusest on siin mitmes teemas saanud väga põhjalikult juba kirjutada.
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 41&t=35828
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 40&t=37694
no minu nimel on mõni pisem maatükike ja muud ma piiridest ei tea, kui et maamõõtja kasseeris kunagi väga ammu palju tuhandeid kroone kui maade tagastamine oli.
jah, tasuta ei tee keegi midagi, aga iga inimene ikka vaatab ja mõtleb, mille eest konkreetselt ta midagi kellelegi maksab. 1. ringi maa tagasisaajad said maamõõdutööd riigi rahade eest.
ühtegi piirimärki ma leidnud pole, kui neid üldse ongi. või tegelikult puukuuri taga on üks toru püsti, mis ilmselt on maamõõtja löödud.
Piirimärgid kaovad looduses pidevalt. Mida vanemad tööd seda tõenäolisem, et midagi on tänaseks kadunud. Samas, ei kao nad automaagiliselt ja iseenesest kunagi. Ikka inimtegevuse tagajärjel. Küsimus on alati, et kes see inimene, või need inimesed on olnud ja mida teinud.
olen proovinud maaametist tuletada koordinaate ja siis käsigepsuga piire tuvastada, aga see on lootusetu ettevõtmine. metsa näituseks teen nii, et võimalikust piirist jätan vähemalt viiskümmend meetrit puudu.
Maa-ameti avaliku teenuse kaartidelt? Eriti ei soovita. Esiteks on kõik avaliku kaardiserveri info ainult rangelt informatiivne ja teiseks - selleks, et hinnata kas kaardiserverist saadud koordinaatide kasutamisel on üldse mingit jumet, peab teadma alati natuke muud tausta iga konkreetse asukoha ja situatsiooni kohta eraldi.
Ma üritan lühidalt ja arusaadavalt viidata olulisemale:
Läbi aegade on kasutatud mitmeid erineva täpsusega mõõtmismeetodeid.
Ebatäpsemast täpsemani:
* KPM e. kaardi- ja plaanimaterjali alusel (kinnistu kuju ja piiripunktide täpsus varieerub täielikust pornost kuni määramata täpsuseni olenevalt sellest, millist ja kui täpset plaanimaterjali kasutati või kasutada oli võimalik). Valdavas osas sellistel töödel piiripikkuseid, sisenurki, ega koordinaate pole olemas. Üldjuhul valdavalt piirimärke ei paigaldatud ja looduses mitte midagi ei mõõdistatud (puhas paberitöö laua taga).
* AFG (aerofotogeodeetiline) mõõdistamine (kinnistu kuju ja piiripunktide täpsus oleneb sajast pisiasjast, mõõdeti mõõdulindiga, vahel mõõdeti ka mõned nurgad umbestäpselt, piiripunktide asukohad aeti 1:10 000 (maal) või 1:2000 (osad linnad) aerofotol umbestäpselt paika jms). Sellistel töödel on ainult piiripikkused antud, vanematel töödel ümardatult täismeetriteni, hilisematel ümardatult täisdetsimeetriteni. Pindalad täishektarites või ühe komakohaga. Nurki ega koordinaate ei ole. Mõnel juhul on antud ka nurgad ümardatult täiskraadideni. Varasematel töödel piiriprotokolle ei vormistatud ja maaomanik kirjutas oma piiridele alla plaani peal.
* Kombineeritud mõõtmine kuni ~1996-1997. Nurgad mõõdeti teodoliidiga, piiripikkused mõõdulindiga. Täpsuseks on lindiga pikkuste mõõtmise täpsus (olenevalt metall-lindi temperatuurist, reljeefist, piiripikkustest, takistustest jms). Kuna lindiga mõõtmisel tulevad alati sisse erinevad süsteemsed ja juhuslikud vead, siis kasutati piiripikkuste arvutamiseks parandeid ja üldreegliks oli, et üle 600m ei tohiks ühte piiripikkust ilma piirimärkideta olla. Plaanil on esitatud sisenurgad (või direktsiooninurgad), piiripikkus on esitatud meetrites cm täpsuseni (ei taga mõõdistusmeetodist tulenevalt õigsust) ja olemas on ka koordinaadid üldjuhul suvalises süsteemis.
* Tahhümeetermõõdistus suvalises koordinaatide süsteemis (alates 1996-1997 kuni 2000-2003, piirkonniti on viimane aasta erinev). Lindiga mõõtmine kui ebatäpne keelati ära ja asemele tulid elektrooptilised ja/või laserkaugusmõõtjad. See suurendas tunduvalt pikkuste mõõtmise täpsust. Meetod võimaldas iseenesest teha väga täpseid töid, kuid kuna valdavalt iga kinnistu mõõdistati eraldi omas suvalises süteemis (võrgu ja punktide X Y alguskoordinaadid mõeldi iga maatüki juures ise välja), siis piiripunktide koordinaadid ei ole maastikuga kohtkindlalt seotud (kinnistu kuju ja piirid võivad olla täpsed, kuid tema asukoht kaardil nihkes, vahel ikka kohe räigelt nihkes ehk hoopis teises kohas kui looduses).
* Tahhümeetermõõdistus kohalikus süsteemis. Sama mis eelmine, aga siin on kinnistu piiripunktid maastikuga kohtkindlalt seotud. Kuna igal linnal vms suuremal asulal oli oma (ehk kohalik) koordinaatide süsteem, siis selle täpsus piirdus teatud piirkonna ja alaga.
* Tahhümeetermõõdistus ja/või GPS mõõdistus riiklikus süsteemis. See on praeguseks kõige täpsem mõõdistusviis. Kuni 01.07.2018 esitati kinnistu plaanidel sisenurgad kuni minuti täpsuseni, piiripikkused cm täpsuseni ja koordinaadid riiklikus süsteemis (mida on võimalik ümber arvutada ka globaalseteks koordinaatideks). Siin on iga piiripunkt seotud maastikuga üheselt ja täpselt, asukohalised vead (hajaasustuses max kuni 70cm, tiheasustuses max kuni 10cm) võivad tulla ainult mõõdistusvigadest. Alates 01.07.2018 tohib mõõdistusviga hajaasustuses olla max kuni 35cm.
Nüüd saab igaüks aru, et olenevalt siis perioodist ja mõõdistustäpsusest on Maa-ameti kaardiserveris kinnistu piiride asukohad erineva täpsusega. Selleks, et teada kas neid tasub usaldada (ja kui tasub, siis millise määrani) või mitte, peab teadma nüansse. On olnud küll ja veel juhtumeid, kus üüber upperpupper uuel Harvesteril on suht täpne GNSS (GPS) peal ja mees laseb mööda Maa-ameti kaardil olevat piiri, kuid kaardil on piir nt 10 või 20m teises kohas kui looduses
omandiõigus peaks aga korralikult vormistet olema, kuna maamaksu riik nõuab küll iga aasta.
seepärast uurisngi, et mõne seukse protokolli järgi ehk saaks miskit tuvastada.
Omandiõigus on vormistatud Maa-ameti kaartidel täpselt nii korralikult, kui seda on võimaldanud esitatud mõõtmisandmete ajal kehtinud täpsusnõuded ja mõõdistamisviisid. Maa-ameti kaartidest tähtsamad (ja ka piirivaidluste jms puhul ülimuslikud) on kinnistute plaanid, piiriprotokollid ja piirimärgid looduses.
Piiriprotokollile kirjutab maaomanik alla siis, kui ta saab aru millele ja miks ta alla kirjutab. Sellest hetkest läheb piirimärkide alalhoiukohustus maaomanikule üle.
Tihti on probleemiks ka see, et maa algne omanik sureb ära (või müüakse kinnistu maha) ja uus omanik ei tea piiridest ega piirimärkidest midagi. Siis ei aita muud, kui kutsuda maamõõtja kes piirimärgid üles otsib (ja vajadusel taastab), ning piirid uuesti kätte näitab.
Maareformi alguses (kuni sinna ca 1997) oli maaomanik seadusega kohustatud kaevama piirimärkidele piirikupitsad. See oli väga õige ja hea kohustus! (mis võeti üle EW aegadest). Kupitsate olemasolu aitab ja lihtsustab tunduvalt kadunud piirimärkide otsimist ja taastamist (siiani on looduses kohati alles isegi vanad riigimetsa maade piirikupitsad, mis on kaevatud 1918-1940). Siis aga leiti, et inimeste õiguseid ja vabadust on liialt piiratud, sest ei tohi seadusega kedagi kohustada labidaga kaevama kupitsaid (sunnimeede

) ja see asi jäi seal 90-ndate keskel kusagil soiku. Hoolsad maaomanikud kaevasid ikkagi ka kupitsad või ehitasid muul moel kupitsalaadseid asjandusi (nt autorehvidest või kividest) edasi, aga neid oli/on vähe.
* P.S. Kadunud piirimärkide taastamine ja piiride uuesti tuvastamine/kindlakstegemine on eraldi keeruline väga aja- ja töömahukas ooper. Keerulisem ja raskem kui oli kunagi tulla/minna reformimata maale nullist kinnistu piire tähistama ja mõõdistama.