Postitatud: 14 Sept, 2005 18:01
Eks neid võimalikke pöördepunkte ja alternatiivstsenaariumide võimalusi oli mitmeid.
a) Sõda Suurbritannia vastu.
Alates 1939.a oktoobrist oli Hitleril selge, et mingit kokkulepperahu ei tule ja sõda Inglismaaga jätkub. Samuti oleks tal pidanud selge olema, et isegi kui õnnestub Prantsusmaa alistada, jääb Inglismaaga sõjapidamise põhiraskus lennu-ja mereväele, eriti allveelaevastikule. Otsene sissetung saartele olukorras, kus saksa merevägi oli mitmekordses vähemuses ja lennuväe üleolek polnud eriti suur, oles olnud täielik avantüür. Pealegi poleks isegi saarte okupeerimine Suurbritanniat sõjast välja viinud, olen kindel, et Churchill oleks valitsuse ja laevastiku viinud ülemerekolooniatesse ja sealt sõda jätkanud. Sissetungioht Läänest oleks muidugi oluliselt vähenenud, aga mered oleksid ikkagi kinni olnud. Efektiiivne mereblokaad aga oleks Suurbritannia varsti alistuma sundinud, kuna rahvastik oleks lihtsalt nälga jäänud. Seega oleks Hitler pidanud:
1)Maksimaalselt forsseerima allveelaevade ehitust. Saksa tööstusele oleks täiesti jõukohane olnud lasta vette ca 40-50 allveelaeva kuus, kui allveelaevaehitusele oleks antud kõrgeim tähtsus ja kasutatud konveiertootmise meetodeid. Tänu neile abinõudele oleks Dönitzi käsutuses olnud 1941.a suveks ca 300 ja 1942.a alguseks ca 500 allveelaeva, mis oleksid suutnud inglaste meretranspordi ülikriitilisse seisukorda panna.
2)Andma käsu mitmekordistada torpeedokiirkaatrite tootmist. Koostöös lennuväega oleksid need suutnud suures osas halvata Inglismaa ida-ja lõunaosa sadamate töö ja kanalitranspordi.
3)Göringilt kokaiini sisse vehkima (et mehel pea selgeks lööks) või üldse paksule jalaga andma ning andma mereväe käsutusse oma merelennuvägi. Nõudma lennukikonstruktoritelt suure lennuraadiusega luurelennukite väljalaskmist (prototüüpe oli mitmeid olemas, aga õigeid nõudmisi ei esitatud. FW200 "Condor" oleks ehk isegi niisama sobinud, ehkki ta lennukaugus jättis soovida), poleks vaja olnudki eriti suuri koguseid. Kui ookeaniluure käsutuses oleks olnud 10-12 lennuki asemel (millest iga päev ehk 3-4 lendamas käisid) nii sadakond suure lennuraadiusega lennukit (millest 30-40 iga päev kasutuses), oleks teoreetiliselt Atlandi ookeani sõjapiirkond kaetud olnud ja konvoide avastamine lihtsam.
4)Oleks tulnud organiseerida massilised ja järjepidevad lennurünnakud 2-3 suurema sadama pihta (Portsmouth, Liverpool), et need rivist välja lüüa. London ja teised idaranniku sadamad oleks saadud üsna efektiivselt blokeerida miiniväljadega ja Kanalikonvoide ründamisega torpeedopaatide ja lennuväe abil (kui miine ja torpeedopaate oleks olnud vajalikul hulgal). Seega oleks ülejäänud sadamatele langenud tohutu ülekoormus ja nende läbilaskevõime oleks tunduvalt vähenenud. Ka oleks sel juhul lihtsam olnud välja arvestada konvoide marsruute.
5)Kindlalt paika panema suhted ja strateegia Itaaliaga. Tagantjärele vaadates näib olevat täielik lollus Itaalia sõttaastumine 10.juunil 1940.a, kui Prantsusmaa oli juba peaaegu purustatud ja inglased saartele pekstud. Oleks Itaalia säilitanud näilise neutraalsuse, oleks olnud võimalik rahulikult koondada 1940.a sügiseks Põhja-Aafrikasse 2-3 Saksa tanki-ja motoriseeritud korpust koos vajalike varude ja tehnikaga. Itaalia laevadega oleks ülevedu olnud ohutu, kuna Suurbritannia poleks mingil juhul neid rünnanud (kuigi nad oleksid sakslasi täis olnud) ja sellega ise Itaalia sõtta provotseerinud. Samal ajal oleks tulnud koondada Itaalia lõunaossa ja Sitsiiliasse lennuväge ja õhudessantüksused ja valmistada ette Malta dessant. Ja alles seejärel kuulutada inglastele sõda (kui üldse
).Suure tõenäosusega oleks 1941.a alguseks Malta hõivatud ja ka kogu Egiptus kuni Suessi kanalini. Seega oleks Vahemere idaosa olnud teljeriikide kontrolli all ning tõenäoliselt poleks vaja olnud eraldi Balkani kampaaniat, kuna ilma inglaste toetuseta oleksid Kreeka ja Jugoslaavia vaevalt julgenud vastu kobiseda, ennem (nagu Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria) tõtanuks nad Antikominterni pakti riikidega liituma. Edasi oleks tee lahti olnud Araabia-Pärsia naftapiirkondadesse (või vähemalt võimalus neid pommitada), samuti oleks saadud ühendus luua Itaalia võimu all oleva Etioopiaga, sellega aga oleks ka kogu Punane meri koos väljapääsuga India ookeani teljeriikide kontrolli all.
6)Prantsusmaa kapituleerumise järel oleks tulnud nõuda endale Prantsuse sadamate kasutamisõigust asumaadel (kasvõi salajaste lisaprotokollidega
, formaalselt jättes need Prantsuse võimu alla), eriti oluline oleks olnud Dakari baas, sealt oleksid saksa allveelaevad saanud kontrollida Lõuna-ja Kesk Atlandit.
7)Iga hinna eest hoida USA sõjast eemal! Suurim lollus oli see Hitleri sõjakuulutus 11.dets.1941.a. No mis siis, et Jaapan USA-ga sõdis? Saksamaal polnud ju otsest lepingulist kohustust sama teha. Ja isegi alanud sõja tingimustes poleks Rooseveldil kerge olnud omakorda Saksamaale sõda kuulutada, igal juhul oleks saanud USA sõttaastumist edasi lükata ja kasutada saadud aega Suurbritannia kägistamiseks.
Huh, kohe asun teise osa kallale ehk Sõda Nõukogude Liiduga.
a) Sõda Suurbritannia vastu.
Alates 1939.a oktoobrist oli Hitleril selge, et mingit kokkulepperahu ei tule ja sõda Inglismaaga jätkub. Samuti oleks tal pidanud selge olema, et isegi kui õnnestub Prantsusmaa alistada, jääb Inglismaaga sõjapidamise põhiraskus lennu-ja mereväele, eriti allveelaevastikule. Otsene sissetung saartele olukorras, kus saksa merevägi oli mitmekordses vähemuses ja lennuväe üleolek polnud eriti suur, oles olnud täielik avantüür. Pealegi poleks isegi saarte okupeerimine Suurbritanniat sõjast välja viinud, olen kindel, et Churchill oleks valitsuse ja laevastiku viinud ülemerekolooniatesse ja sealt sõda jätkanud. Sissetungioht Läänest oleks muidugi oluliselt vähenenud, aga mered oleksid ikkagi kinni olnud. Efektiiivne mereblokaad aga oleks Suurbritannia varsti alistuma sundinud, kuna rahvastik oleks lihtsalt nälga jäänud. Seega oleks Hitler pidanud:
1)Maksimaalselt forsseerima allveelaevade ehitust. Saksa tööstusele oleks täiesti jõukohane olnud lasta vette ca 40-50 allveelaeva kuus, kui allveelaevaehitusele oleks antud kõrgeim tähtsus ja kasutatud konveiertootmise meetodeid. Tänu neile abinõudele oleks Dönitzi käsutuses olnud 1941.a suveks ca 300 ja 1942.a alguseks ca 500 allveelaeva, mis oleksid suutnud inglaste meretranspordi ülikriitilisse seisukorda panna.
2)Andma käsu mitmekordistada torpeedokiirkaatrite tootmist. Koostöös lennuväega oleksid need suutnud suures osas halvata Inglismaa ida-ja lõunaosa sadamate töö ja kanalitranspordi.
3)Göringilt kokaiini sisse vehkima (et mehel pea selgeks lööks) või üldse paksule jalaga andma ning andma mereväe käsutusse oma merelennuvägi. Nõudma lennukikonstruktoritelt suure lennuraadiusega luurelennukite väljalaskmist (prototüüpe oli mitmeid olemas, aga õigeid nõudmisi ei esitatud. FW200 "Condor" oleks ehk isegi niisama sobinud, ehkki ta lennukaugus jättis soovida), poleks vaja olnudki eriti suuri koguseid. Kui ookeaniluure käsutuses oleks olnud 10-12 lennuki asemel (millest iga päev ehk 3-4 lendamas käisid) nii sadakond suure lennuraadiusega lennukit (millest 30-40 iga päev kasutuses), oleks teoreetiliselt Atlandi ookeani sõjapiirkond kaetud olnud ja konvoide avastamine lihtsam.
4)Oleks tulnud organiseerida massilised ja järjepidevad lennurünnakud 2-3 suurema sadama pihta (Portsmouth, Liverpool), et need rivist välja lüüa. London ja teised idaranniku sadamad oleks saadud üsna efektiivselt blokeerida miiniväljadega ja Kanalikonvoide ründamisega torpeedopaatide ja lennuväe abil (kui miine ja torpeedopaate oleks olnud vajalikul hulgal). Seega oleks ülejäänud sadamatele langenud tohutu ülekoormus ja nende läbilaskevõime oleks tunduvalt vähenenud. Ka oleks sel juhul lihtsam olnud välja arvestada konvoide marsruute.
5)Kindlalt paika panema suhted ja strateegia Itaaliaga. Tagantjärele vaadates näib olevat täielik lollus Itaalia sõttaastumine 10.juunil 1940.a, kui Prantsusmaa oli juba peaaegu purustatud ja inglased saartele pekstud. Oleks Itaalia säilitanud näilise neutraalsuse, oleks olnud võimalik rahulikult koondada 1940.a sügiseks Põhja-Aafrikasse 2-3 Saksa tanki-ja motoriseeritud korpust koos vajalike varude ja tehnikaga. Itaalia laevadega oleks ülevedu olnud ohutu, kuna Suurbritannia poleks mingil juhul neid rünnanud (kuigi nad oleksid sakslasi täis olnud) ja sellega ise Itaalia sõtta provotseerinud. Samal ajal oleks tulnud koondada Itaalia lõunaossa ja Sitsiiliasse lennuväge ja õhudessantüksused ja valmistada ette Malta dessant. Ja alles seejärel kuulutada inglastele sõda (kui üldse
).Suure tõenäosusega oleks 1941.a alguseks Malta hõivatud ja ka kogu Egiptus kuni Suessi kanalini. Seega oleks Vahemere idaosa olnud teljeriikide kontrolli all ning tõenäoliselt poleks vaja olnud eraldi Balkani kampaaniat, kuna ilma inglaste toetuseta oleksid Kreeka ja Jugoslaavia vaevalt julgenud vastu kobiseda, ennem (nagu Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria) tõtanuks nad Antikominterni pakti riikidega liituma. Edasi oleks tee lahti olnud Araabia-Pärsia naftapiirkondadesse (või vähemalt võimalus neid pommitada), samuti oleks saadud ühendus luua Itaalia võimu all oleva Etioopiaga, sellega aga oleks ka kogu Punane meri koos väljapääsuga India ookeani teljeriikide kontrolli all.6)Prantsusmaa kapituleerumise järel oleks tulnud nõuda endale Prantsuse sadamate kasutamisõigust asumaadel (kasvõi salajaste lisaprotokollidega
, formaalselt jättes need Prantsuse võimu alla), eriti oluline oleks olnud Dakari baas, sealt oleksid saksa allveelaevad saanud kontrollida Lõuna-ja Kesk Atlandit.7)Iga hinna eest hoida USA sõjast eemal! Suurim lollus oli see Hitleri sõjakuulutus 11.dets.1941.a. No mis siis, et Jaapan USA-ga sõdis? Saksamaal polnud ju otsest lepingulist kohustust sama teha. Ja isegi alanud sõja tingimustes poleks Rooseveldil kerge olnud omakorda Saksamaale sõda kuulutada, igal juhul oleks saanud USA sõttaastumist edasi lükata ja kasutada saadud aega Suurbritannia kägistamiseks.
Huh, kohe asun teise osa kallale ehk Sõda Nõukogude Liiduga.
