Postitatud: 15 Aug, 2005 22:21
Sakala, 23. II 1944, lk 3:
******************
Taheti tappa kõik eestlased
Merikülas vangilangenud bolshevike komandörid andsid seletusi, millised olid nende tegutsemis-juhtnöörid Eesti pinnal
SS-PK. Ööl vastu 14. veebruari maabusid Narva-Jõesuust lääne pool mererannas Meriküla juures Nõukogude 260. erilise mereväebrigaadi jalaväepataljoni osad.
Kibedas võitluses hävitasid ühe Saksa jalaväediviisi grenaderid, tankikompaniid ja Eesti vabatahtliku SS-brigaadi üksused sissetunginud vaenlase. Ainult käputäis kurnatud enamlasi pääsis vangi andes eluga.
Enamus maabunud vaenlase üksusest — 450 automaatpüstolilaskurit, 21 laskurit, 3 granaadiheitemeest, 18 kuulipildurit, 14 soomuskütti ja 6 naistelegrafisti — lamas kangestunult lumises rannametsas või uhuti merelainete poolt randa.
Vangi võeti ka haavatasaanud major S i n ko v, poliitiline ohvitser enamlaste Balti mere laevastiku staabis. Teiste sõnadega — saksa laatsaretis lebab poliitiline komissaar, kelle ülesandeks oli oma sõjaväeliste käsilastega teostada maabumisüritus Meriküla juures.
Major Sinkov on suurekasvuline blond venelane. Ta on vana kooli enamlane ja kuulub nende ridadesse, kes püsside- ja kahuritesõja on teinud ideoloogia rünnakuks, võõra maailma vihkamise kuulutajaks, — mis meretõusuna tahab Euroopa piirid üle ujutada ja kõik elava hävitada.
Major Sinkov ootas ise, et teda maha lastakse. Viis noort pikakasvulist SS-meest leidis ta. Neli neist tõstis ta üles, viies otsis välja sidumismaterjali ja hoolitses haavatud kaitsetu vaenlase eest.
See väike, kultuurrahvaste armeedes endastmõistetav tegu mõjutas laevastikustaabi poliitilist ohvitseri andma lähemaid andmeid ning kirjaliku seletuse, mille alusel tuleb Meriküla verist sündmust vaadata kui poliitilist tõsiasja.
Palumatult, sooviga avaldada oma nime ja kanda kõik järeldused, kirjutas major Sinkov üles Saksa diviisi sidumispunktis järgmise seletuse ja kinnitas seda ühe veltveebli, Idavabatahtliku juuresolekul oma allkirjaga.
Puudutab vangilangenud eraisikute ja sakslaste kohtlemist Eestis seoses maabumisüritusega 13.–14. veebruari ööl Mereküla juures.
Major Sinkov, poliitiline ohvitser Balti mere laevastiku staabis, osavõtja 260. erilise merejalaväebrigaadi tugevdatud pataljoni maabumisest 13.–14. veebruari ööl Meriküla juures, andis järgmise kirjaliku seletuse:
"Major Sinkov tõendab, et major Maslovi poolt kokkukutsutud komandöride koosolekul anti järgmised juhtnöörid:
Pärast õnnestunud maabumist on maabunud meeskonna ülesandeks muu hulgas hävitada kõik, mis on teel ees. Siia hulka kuulub ka tsiviilelanikkond. Ka naisi ja lapsi tuleb kohelda kui vaenlasi. Kedagi ei tule vangi võtta.
Ülaltoodut kui tõele vastavat kinnitan oma allkirjaga.
Major Sinkov."
15. 2. 44.
Ühe peatunnistajana esineb samuti Meriküla juures vangilangenud pataljoniülema asetäitja kapten Sapelkin. Ta on vabatahtlikult annud järgmise kirjaliku seletuse.
260. erilise mereväebrigaadi jalaväepataljoni ülema asetäitja kapten Sapelkini seletus.
Ülaltoodud korradustest ei ole ma otseteel midagi kuulnud, sest mind ei kutsutud koosolekule. Kuid kõnelustest ohvitseridega on mul teada, et meie maabumismanöövril oli maabumismeeskonnale ülesandeks tehtud kõik elamud ja muud hooned hävitada ja Eesti elanikkond maha lasta. Seda kinnitan ma oma allkirjaga.
Kapten S a p e l n i k. [!]
15. 2. 44.
Merejalaväelane Kuznetsov andis järgmise kirjaliku lisaseletuse:
"Mina, Vladimir Kuznetsov, sündinud 1919. aastal Melitopolis, mootorsõiduki juht, tunnistan, et meie maandumismeeskonna ärasõidul Lavansaarelt 14. veebruaril kuulsin oma kõrvaga, kui rühmaülem veltveebel Kassatkin ütles järgmist:
Niipea kui oleme maabunud vaenlasepoolsel kaldal, on meie ülesandeks kõik hävitada, sest seal pole vene elanikkonda. Pealeselle on seal elavad inimesed meie vastu. Ka kui on tegu naiste ja lastega, on olemas oht, et nad meie peale lasevad. See tõsiasi on meile tuntud meie taganemisest 1941. a. Tallinnast. Sel põhjusel tuleb kõik maatasa teha.
Ülaltoodut tõendan oma allkirjaga ja olen valmis seda kinnitama ka vandega.
Kuznetsov.
15. 2. 44."
Viimasele ülestunnistusele on vabatahtlikult alla kirjutanud ka merejalaväelane Stepan Ivanovita Savin ja Stepan Neutneržinski.
SS-sõjakirjasaatja
Robert Krötz.
******************
Taheti tappa kõik eestlased
Merikülas vangilangenud bolshevike komandörid andsid seletusi, millised olid nende tegutsemis-juhtnöörid Eesti pinnal
SS-PK. Ööl vastu 14. veebruari maabusid Narva-Jõesuust lääne pool mererannas Meriküla juures Nõukogude 260. erilise mereväebrigaadi jalaväepataljoni osad.
Kibedas võitluses hävitasid ühe Saksa jalaväediviisi grenaderid, tankikompaniid ja Eesti vabatahtliku SS-brigaadi üksused sissetunginud vaenlase. Ainult käputäis kurnatud enamlasi pääsis vangi andes eluga.
Enamus maabunud vaenlase üksusest — 450 automaatpüstolilaskurit, 21 laskurit, 3 granaadiheitemeest, 18 kuulipildurit, 14 soomuskütti ja 6 naistelegrafisti — lamas kangestunult lumises rannametsas või uhuti merelainete poolt randa.
Vangi võeti ka haavatasaanud major S i n ko v, poliitiline ohvitser enamlaste Balti mere laevastiku staabis. Teiste sõnadega — saksa laatsaretis lebab poliitiline komissaar, kelle ülesandeks oli oma sõjaväeliste käsilastega teostada maabumisüritus Meriküla juures.
Major Sinkov on suurekasvuline blond venelane. Ta on vana kooli enamlane ja kuulub nende ridadesse, kes püsside- ja kahuritesõja on teinud ideoloogia rünnakuks, võõra maailma vihkamise kuulutajaks, — mis meretõusuna tahab Euroopa piirid üle ujutada ja kõik elava hävitada.
Major Sinkov ootas ise, et teda maha lastakse. Viis noort pikakasvulist SS-meest leidis ta. Neli neist tõstis ta üles, viies otsis välja sidumismaterjali ja hoolitses haavatud kaitsetu vaenlase eest.
See väike, kultuurrahvaste armeedes endastmõistetav tegu mõjutas laevastikustaabi poliitilist ohvitseri andma lähemaid andmeid ning kirjaliku seletuse, mille alusel tuleb Meriküla verist sündmust vaadata kui poliitilist tõsiasja.
Palumatult, sooviga avaldada oma nime ja kanda kõik järeldused, kirjutas major Sinkov üles Saksa diviisi sidumispunktis järgmise seletuse ja kinnitas seda ühe veltveebli, Idavabatahtliku juuresolekul oma allkirjaga.
Puudutab vangilangenud eraisikute ja sakslaste kohtlemist Eestis seoses maabumisüritusega 13.–14. veebruari ööl Mereküla juures.
Major Sinkov, poliitiline ohvitser Balti mere laevastiku staabis, osavõtja 260. erilise merejalaväebrigaadi tugevdatud pataljoni maabumisest 13.–14. veebruari ööl Meriküla juures, andis järgmise kirjaliku seletuse:
"Major Sinkov tõendab, et major Maslovi poolt kokkukutsutud komandöride koosolekul anti järgmised juhtnöörid:
Pärast õnnestunud maabumist on maabunud meeskonna ülesandeks muu hulgas hävitada kõik, mis on teel ees. Siia hulka kuulub ka tsiviilelanikkond. Ka naisi ja lapsi tuleb kohelda kui vaenlasi. Kedagi ei tule vangi võtta.
Ülaltoodut kui tõele vastavat kinnitan oma allkirjaga.
Major Sinkov."
15. 2. 44.
Ühe peatunnistajana esineb samuti Meriküla juures vangilangenud pataljoniülema asetäitja kapten Sapelkin. Ta on vabatahtlikult annud järgmise kirjaliku seletuse.
260. erilise mereväebrigaadi jalaväepataljoni ülema asetäitja kapten Sapelkini seletus.
Ülaltoodud korradustest ei ole ma otseteel midagi kuulnud, sest mind ei kutsutud koosolekule. Kuid kõnelustest ohvitseridega on mul teada, et meie maabumismanöövril oli maabumismeeskonnale ülesandeks tehtud kõik elamud ja muud hooned hävitada ja Eesti elanikkond maha lasta. Seda kinnitan ma oma allkirjaga.
Kapten S a p e l n i k. [!]
15. 2. 44.
Merejalaväelane Kuznetsov andis järgmise kirjaliku lisaseletuse:
"Mina, Vladimir Kuznetsov, sündinud 1919. aastal Melitopolis, mootorsõiduki juht, tunnistan, et meie maandumismeeskonna ärasõidul Lavansaarelt 14. veebruaril kuulsin oma kõrvaga, kui rühmaülem veltveebel Kassatkin ütles järgmist:
Niipea kui oleme maabunud vaenlasepoolsel kaldal, on meie ülesandeks kõik hävitada, sest seal pole vene elanikkonda. Pealeselle on seal elavad inimesed meie vastu. Ka kui on tegu naiste ja lastega, on olemas oht, et nad meie peale lasevad. See tõsiasi on meile tuntud meie taganemisest 1941. a. Tallinnast. Sel põhjusel tuleb kõik maatasa teha.
Ülaltoodut tõendan oma allkirjaga ja olen valmis seda kinnitama ka vandega.
Kuznetsov.
15. 2. 44."
Viimasele ülestunnistusele on vabatahtlikult alla kirjutanud ka merejalaväelane Stepan Ivanovita Savin ja Stepan Neutneržinski.
SS-sõjakirjasaatja
Robert Krötz.
