www.militaar.net

Mingit ülevoolavat hingesugulust just ei olnud, aga valitsuse tasemel tundub, et suhted olid ikka neutraalsest paari kraadi võrra soojemad - sugulasrahvas ikkagi. Sooja ja mittesooja skaala on igaühe jaoks muidugi erinev.

Reigo kirjutas:Huvitav, Henn, kus ma olen püüdnud tõestada, et sõjaline koostöö "Pätsi režiimiga"?

Reigo, Jälle ei oska sa lugeda mida on kirjutatud ja jälle topid sa mulle sõnu suhu! Ma pole kuskil väitnud, et sinu sõnul toimus koostöö just soojade suhete tõttu. Sul on mingi haiglane vaidlemiskirg. Ära arva, et oled maailma naba. Sinust oli selles kommentaaris juttu vaid niipalju, et tsiteerisid Leskineni.

Järgnev ei ole Reigole, vaid kõigile, k.a. Reigole mõeldud postitus. Ma ütlesin, et koostöö toimus ainult seetõttu, et see oli Soomele kasulik. Loomulikult Eestile ka. Kuid ega see kõik nii roosiline polnud midagi. Kui Pätsil oli eelmise Soome presidendiga läbikäimist, siis Köysti Kallioga enam polnud.

Mis puutub Laidoneri Helsingis käiku, siis 29.01.1939 pidas Laidoner Messikeskuses Eesti Vabadussõjas osalenud Põhjapoegadest veteranidele uhke kõne, kus ütles: „... ma arvan, et ühised võitlused ja ühiselt valatud veri on kõige paremaks pandiks, et need kaks rahvast ja riiki, Soome ja Eesti, saavad tulevikus alati koos töötama ja koos tegutsema, olgu see rahu ajal, olgu see sõja hädaohu korral. ... Vanasõna ütleb, et veri on paksem kui vesi, aga mina lisaksin juurde, et veri on paksem ja kindlam kui tint. Ükski liiduleping ei jõuaks asendada neid tundeid ja sidemeid, mis püsivad meie keskel üksteise vastu. …ja kui peaks saatus nõudma meie rahvastelt enesekaitset välise vaenlase vastu, siis teadke – Eesti võitleb Soome kõrval. Ja see kindel tahe jääb kindlaks seni, kuni püsivad Soome ja Eesti riigid ja Soome ja Eesti rahvad.”

Kuid Soome sõjaväelisel juhtkonnal olid hoopis teised hoiakud ja prioriteedid. Soome tahtis kangesti demonstreerida, et Soome kuulub Põhjala, mitte Balti riikide hulka. Soome ei tahtnud end siduda Eestiga. Ilmselt kardeti, et see toonuks Soomele ebameeldivusi ning halvenenuksid suhted Skandinaavia ja Nõukogude Venega. Soome oli seisukohal, et Eesti asub poliitilises “tõmbetuules”, Soome aga “tuulevarjus”. 1930-ndatel aastatel tehtud Eesti-Soome salajane Soome lahe sulgemisele suunatud sõjaline koostöö, mis välisminister Elijas Erkko sõnul, kes oli üks selle toetajatest, oli "saavutanud niisugused mõõtmed, mis ületasid mitmekordselt algupärased koostööplaanid”. Kaugemale ei tahetud enam minna.

Soome sõjaväeline juhtkond lükkas tagasi Helsingit külastanud Laidoneri ettepanekud kahe maa sõjalise koostöö tugevndamiseks. Juunis lükkas Sõjavägede ülem Hugo Österman oma naise kehva tervist ettekäändeks tuues tagasi Laidoneri soovi külastada uuesti Soomet ja augustis ei kutsutud Eesti sõjaväelist juhtkonda enam, vastupidiselt senistele tavadele, Karjala maakitsusel toimuvatele, Soome rahuaja kõige suurematele sõjalistele õppustelegi, mida jälgisid paljude teiste maade sõjaväelised esindajad ja isegi Rootsi kaitseminister Per Edvin Sköld. Muuseas, lisaks Eestile ei olnud manöövritele kutsutud ka Nõukogude Liidu sõjaväeatašeed.

Juba varem kokku lepitud ühiseid salajasi rannakaitsesuurtükkide ja merelaevastiku õppusi siiski peeti ning 1939. aastal toimus neid isegi rohkem kui varasematel aastatel.

Aprillis külastas J. Laidoner Poolat, kus ta kohtus enamiku kõrgemate Poola sõjaväejuhtidega. Laidoner tegi taas ettepaneku Poola-Balti-Soome ühisrinde loomiseks. Kahjuks aga ei leidnud need ettepanekud toetust. Eriti oli selle vastu Soome, kes ei pidanud kuidagi võimalikuks end Balti riikide ja Poolaga sõjaliselt siduda.

Aga muuseas, see siin ei ole sugugi Soomele etteheidete tegemine. Ma saan nende käitumisest aru. Iseasi kui väga õigeks või heaks ma seda Eesti seisukohalt vaadates pean.

Jälle ei oska sa lugeda mida on kirjutatud ja jälle topid sa mulle sõnu suhu! Ma pole kuskil väitnud, et sinu sõnul toimus koostöö just soojade suhete tõttu.

Ei noh, väga hea! Suurepärane! Ehkki jääb küll arusaamatuks, kellele sa siis sellega vastu vaidlesid (häältele peas?):

Sõjaline koostöö ei olnud tingitud mitte suhete soojusest Pätsi režiimiga, vaid pigem selle puudumise kiuste.

Teiseks küsin uuesti: kas tuleb tõestus ülalesitatud väidetele? Suudad sa üks kordki oma sõnade eest seista või jäädki igaveseks tühikargajaks, kelle "argumentatsiooni" põhiosa moodustavad "see on jabur jutt" ja "see on laest võetud"?

Üks asi siiski veel enne kõrvalise jutu lõpetamist. Corvus, sa väidad, et minu jutt on väär, kuigi see toetub nii Eesti kui Soome ajaloolaste väidetele. OK, kuid sinu enda jutt hävitatud dokumentidest ja konfidentsiaalsetest kokkulepetest kuulub täielikult oleksoloogia valdkonda. Kui ka midagi lepiti kokku, siis keegi seda ei tea. Samamoodi võib väita, et ei lepitud. Dokumentide sisu, mis on hävitatud, ei ole kellelgi teada. Seega olemasolevate andmete põhjal on väär hoopiski sinu väide. Kuid see selleks.

Mis mul jäi mainimata oli muidugi vene luure karvane käsi, mis takistas eriti Balti liidu loomist kuid kindlasti ka kõiki muid koostöökavatsusi. Ja ega Saksamaagi pelgalt kõrvalvaataja polnud.

"Sepa Ats" sai rahvajuhiks.
Inimlikku Artur Sirgust. Vabadussõjalaste juhi koolipõlv ja vembud.

Meie noorema generatsiooni populaarsemaid mehi tänapäeval on kahtlemata Artur Sirk, kes endale nime tegi vabadussõjalaste liikumise energilise juhina ja organisaatorina. Paar aastat tagasi teadsid vähesed, kes on A. Sirk, vaid kitsamas ringis tunti teda. Nüüd aga on A. Sirk ülemaaliselt tuntud ja vaevalt leidub veel inimest, kes temast poleks midagi kuulnud.
A. Sirk on samuti inimene nagu kõik teised. Oma isikliku töö, tahte, oskuse ja ajaloolise momendi kokkusattumisel on ta tõusnud kaasaegsete seas juhtivale kohale. Allpool toome mõned pildikesed A. Sirk'i noorpõlvest ühe kaasaegse mälestute järgi, kuna sellist soovi on paljud lugejad avaldanud.

Rahvuslik kool Amblas.

Aasta 1913. Artur Sirk, keda siis hüüti Sepa Atsiks, oli pisike valgepäine ja punapõseline poisike, kes õppis Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi kõrgema algkooli viimases klassis, Amblas.
See kool oli eestimeelsemaid Põhja-Eestis.
Koolijuhataja, tolleaegne Leipzigi ülikooli üliõpilane Jaan Ruus, kes tänapäeval juhib Virumaa rahvakooli, oli tõsine rahvuslane, kes püüdis oma õpilasile igal võimalikul juhul sisendada rahvustunnet. Vaatamata kõigile venestamise püüetele ja maruvenelasest rahvakoolide inspektori survele, oli kool täis eesti vaimu ja suurem osa õpinguist sooritati eesti keeles.

Sõda "venekutega".

Pruunis Normanni majas asus eesti kool. Samas naabruses, Ambla pritsimajas, oli ruumid leidnud venekeelne "Semskoje utshilishtse". Kahe kooli õpilaste vahekord oli alati sõjakas. Igal võimalikul juhul püüti vingerpussi mängida "venekutele". Tol ajal ilmunud O. Lutsu "kevade" oma Tootsi lugudega andis eesti poistele aina hoogu takka: võeti eeskuju kreisikooli poiste peksmisest "Paunveres" ja kivi ning kaigaste-sõda kahe kooli vahel aina jatkus. Koolipoiste sõjas paistis silma Sepa Ats, kes kunagi ei põrganud tagasi "venekule" kaikaga mööda "kodaraid" andmast. Ja kui ta võitluses mõnikord ka ise sai sinise silmakulmu, siis ei häbenenud ta põrmugi, kannatas vaikselt.
Venekeelse kooli poiste "karistamise" eest polnud kunagi suurt nuhtlust karta: Jaan Ruusile meeldis selline rahvustunde avaldamine ja ainult mõnikord, kui poisid liig kisendavat sõjakust ülesnäitasid, noomis ta õpilasi tagasihoidlikumalt sõdima.
Tootsi seiklused ei annud poistele aga rahu. Kui talve läbi oli lumesõda peetud, siis tuli kevade suure vee, jäämineku ja muude poistele meeldivate mõnudega. Ambla kirikumõisa tiigil korraldati siis suurejoonelisi "merelahinguid" jäätükkidel. Ka siin olid ikka koolid vastasleerides, ja nii mõnigi "venek" pääsis vaevu uppumise surmast. Need poisikeselikud kakelused oli suurimad rahvustunde õhutajad noortes ja kõik Ambla kooli lõpetajad on alati olnud veendunud rahvuslased.

Sepa Ats oli jõukas poiss.

Artur Sirk, Lehtse küla Sepa talu perepoeg, oli teistest jõukam. Tema sealihatükk üldises supipajas oli alati kaaslaste omast suurem ja "mögina" (leivast kört suhkruga) võis ta siirupist magusama keeta. Ka rõivad polnud tal nii karused kui teistel talupoistel. Kuid teiste poistega oli läbisaamine alati kõige sõbralikum ja südamlikum.

Ambla poiste vembud.

Kooli juures oli internaat. Poisid ja tüdrukud elasid, einetasid ja õppisid koos, vaid magamiseruumid olid eraldi. Õhtuti käidi siis plikade pool "kolli" tegemas. Ruusile see nali hästi ei meeldinud ja ühel õhtul tabas ta plikade toast Atsi, kelle jalgupidi voodi alt välja tiris. Sai siis tublisti naerda.

Eesti keiser.

Ühises poiste magamistoas oli iga õhtu enne magamaheitmist päris miiting. Noored poisid avaldasid mõnikord väga huvitavaid mõtteid. Kord tekkis küsimus, et miks Eestil pole keisrit, kui on keiser venelastel, sakslastel jne. Olgu "keisri" mõte nii naiivne kui tahes, aga selles väljendus siiski eestlaste tung iseseisvusele, mis hiljem teostuski. Vabariigi mõiste polnud tollal poistele veel arusaadav.

Revolutsioon.

Revolutsiooni päevil õppis A. Sirk Tallinna kaubanduskoolis. Nagu iga koolipoiss, nii marssis temagi vaimustatult koos revolutsiooniliste massidega. Mäletan, et temal olid tollal jalas tohutu laiad püksid.
Järgmine aasta oli ta õpingut jatkamas Tallinna Peetri reaalkoolis.
Olid ärevad ajad. Tuli enamline riigipööre. Punane meelsus tõstis koolideski pead. Enamlus leidis poolehoidu ka eesti soost realistide hulgas. Põhjus selleks - põline vaen eestlaste ja sakslaste vahel, kes õppisid ühes koolis, kuigi paralleelklassides. Saksa poisid said tollal klasside-vahelistes löömingutes sageli kannatada, ja direktor Kannil oli tegemist korra alalhoidmisega. Ligines 24. veebruar 1918. a. Kardeti sakslaste tulekut, punased olid ärevil.

Koolipoisid püssi alla.

Ja kui siis kuulutati Eesti riik iseseisvaks, siis olid realistid esimesed need, kes kui üks mees haarasid relvad, valmis olles kodumaa eest surma minema. Siis unustasid ka pahempoolsed oma senise ilmavaate ja muutusid rahvuslasteks. Reaalkool muutus sõjalaagriks, kus liikusid vaid relvastatud õppurid. Ka Artur Sirk oli nende hulgas.
25. veebr. hommikul ähvardasid punased madrused linna tungida. Kadunud Anton Õunapuu käsutas 8 poissi sadamasse. Seal ootasid aga madrused laskevalmis kuulipildujatega. Poisid sunniti tagasi. See oli esimene kaotatud lahing ilma tulevahetuseta, millest ka A. Sirk osa võttis.
Keskpäeval tulid sakslased linna. Õhtul saadeti siiski veel 4-5 poissi varustusladuse juurde valvele, mis asusid Schnelli tiigi ääres, praeguse spordiplatsi kohal. Seal tegid koolipoisid esimest korda "soomust": iga mees võttis vaskse keedukatla, nahkvöö ja hashliku (tuisu peakoti). See "soomus" läks hiljem vabadussõja tarbeks. A. Sirk oli üks nendest "soomustajatest".
Järgmisel päeval võeti koolipoistelt relvad. Algas jälle näiliselt rahulik õppetöö, kuid seda enam tegid koolipoisid omavahel rahvuslikku poliitikat. Okupatsiooni päevil muudeti realkool saksakeelseks "Ober-Realschule'ks". Toodi marusakslased õpetajad. Poisid kiristasid hamabaid ja kannatasid.

Kooliõpilaste streik.

Sügissemester 1918 oli ärev. Õhtuti lubati õpilasi kooliruumidesse õppeülesandeid ette valmistama, kuna paljude õpilaste kodudes puudus valgustuseks petrooleum. Need õppimisõhtud olid eestlaste-koolipoiste salakoololekud, kus üleskutsuvate kõnedega esinesid õpilased Rich. Jahno, Artur Sirk, Anton Pank ja teised.
Vist 14. novembril tehti omavahel otsus, et järgneval päeval ei tule ükski eestlane-realist kooli, avaldades sellega protesti saksastamise vastu. Nii algas realistide eestvõttel kooliõpilaste streik, mis laienes kiiresti ka teistesse koolidesse.
Poleks tollal okupatsioonivõim murdunud, siis oleks realiste tabanud kahtlemata raske karistus. Parajasti streigi ajal asuti omakaitset looma. Õhinal asusid poisid relvade juurde, unustades koolitöö. Alam-polkovnik Kann organiseeris koolipoistest "surmapataljoni", kus ridades leiame ka A. Sirki.

Soomusrongile!

See oli jaanuari alul 1919. a. Tapa jaam on purustatud. Kõle tuul puhub läbi purustatud akende. Kolm sõduririides koolipoissi külmetavad jaamahoones - A. Sirk, Sigur ja nende ridade kirjutaja. Nad tahavad rutemini jõuda soomusrongile. Aga pole abinõu, millega Tartu poole pääseda. Viimaks saavad nad kolme peale loomavaguni juhuslikult Tartu poole sõitvas rongis. Kolmekesi konutavad nad ümber küdeva "teplushka" - väikse raudahju. Keegi ei kõnele.
Rong otse venib. Pikem peatus Voldis. Seal raudtee ääres lamab hunnikus umbes kolmkümmend tapetud enamlast. Pilt on masendav. Natuke liig raske taluda noortel, kes pole ise veel õieti elanud, kuid pidid nägema niipalju surma. Sigur puhkeb nutma, Sirk püüab olla rahulik. Tagasi oma vagunisse. "Sigur, otsi puid!" ütleb Sirk, "teeme rutem sooja." Olukord oli päästetud, kadus kõiki rusuv tunne.
Juba mürisesid Tartu poolt suurtükid. Reola lahing oli haripunktil...
Algas raske elu soomusrongil nr. 2. Väsitavad lahingud, halb söök, täid... Kõik kannatati, kõigest saadi üle.
Ajaviiteks mängiti kaarte. Siis lõi ka Sirk kaasa, aga nüüd ta enam ei mängi.
Kutsuti ellu Sõjakool. Siingi näeme Sirku sõjakunsti õppimas.
Jälle liinile - jalaväe polku. Jälle lahingud.
Tuli rahu. Sirk on eluröömus tudeng Tartus. Ta korteris Lihapoe tänaval käivad sõbrad aega viitmas. Lauldakse, mängitakse kaarte, ainult mitte hasartseid mänge.
Kohtasin teda viimati: Sirk on põhjalikult muutunud, on tõsine ja endasse süvenenud. "Kas mängid veel kaarte?" - küsin. "Ei. Kaksteist aastat pole mänginud. Olen absoluutne karsklane - ei joo ega sutseta. Tahan ainult võidelda." Tänapäeva Sirk pole enam too helepäine Sepa Ats, pole tundeline sõdur-realist, pole enam eluröömus ohvitser ja tudeng. Temast on saanud tõsine töö- ja teoinimene, kellel liig vähe aega isegi oma perekonna jaoks. Kahe aastane väike Viivu näeb oma isa üsna harva.

"Uudisleht" 27. oktoober 1933.

paneme rahad kokku ja... ettepanek lihtsalt

Kui A. Sirk`il ei ole lähisugulasi, kes on võimelised tema hauarahu eest hoolitsema siis on iga sõduri kohus osaleda ürituses, mis säästaks vabadussõja kangelase hauarahu. Andke teada, kas ja kes on juba asjaga tegelema hakanud.

keerukull kirjutas:Kui A. Sirk`il ei ole lähisugulasi, kes on võimelised tema hauarahu eest hoolitsema siis on iga sõduri kohus osaleda ürituses, mis säästaks vabadussõja kangelase hauarahu. Andke teada, kas ja kes on juba asjaga tegelema hakanud.

Jah, juba tegeletakse.

Aga Artur Sirgul oli ju tütar? Kas tema järeltulijad siis ei hoolitse haua eest?

Marissa kirjutas:Aga Artur Sirgul oli ju tütar? Kas tema järeltulijad siis ei hoolitse haua eest?

Delfist:
Ellen Arnover, evake2@hot.ee, 10.12.2009 20:13
Jutud ümbermatmisest on siiski ennatlikud. Kui Eesti poliitikas on läinud nii, et Artur Sirk peab Hietaniemil olema, siis võib ta seal rahulikult edasi olla. Artur Sirgu tütar suri 26.12.2007, lapselapsed elavad Rootsis ja võtame nendega ühendust. (Võib-olla emal jäi lastele ütlemata, et vanaisa-vanaema haua eest tuleb hoolt kanda.) Loodetavasti perekond hoolitseb haua eest edasi.

Selle alusel on järeltulijad olemas...

Natuke lugemist.

Vaikiva ajastu grimassid. Artur Sirk'i surmast ja Pätsi reziimist. 1969.
http://issuu.com/Eesti/docs/sirgist_vai ... ipBtn=true

50 aastat. MälestustekogumikArtur Sirk'ist. 1987. + Sirgi põgenemisest Patarei vanglast.
http://issuu.com/Eesti/docs/50_aastat_a ... ipBtn=true

Artur Sirgu Mälestusaktus New-York 1977.
http://issuu.com/Eesti/docs/artur_sirgu ... ipBtn=true

2009.aastal andis Venemaa välisluureteenistus SVR välja arhiividokumentide kogumiku "Poola poliitika saladused. Dokumentide kogumik. (1935-1945)" (Секреты польской политики. Сборник документов. (1935-1945). – M., 2009)

Muuhulgas on seal avaldatud ka meie arutelu peategelast puudutav dokument, mis sattus NLiidu välisluure kätte Varssavi Poola Välisministeeriumi kaudu. Materjal oli sinna saadetud Poola Berliini saatkonnast.

Dokument kannab kuupäeva 4.06.1937 ning kujutab enesest vapside märgukirja oma liikumise eesmärkidest Saksamaa võimudele võimalike läbirääkimiste pidamiseks. Artur Sirki on nimetatud kui isikut, kes võiks neid läbirääkimisi vapside poolt pidada.

See on tõlge saksa keelest vene keelde ja mitte eriti hea kvaliteediga. Dokument asub kogumiks lk. 164-167. Kuna tegemist on siiski Venemaa välisluure poolt välja antud dokumentide kogumikuga, kutsub see teatud ettevaatlikkusele. (Kahjuks ei ole hetkel aega selle vene keelest tõlkimiseks)

СОВЕРШЕННО СЕКРЕТНО

7 Отделом ГУГБ НКВД получен из Варшавы следующий документальный материал:


Документально
Перевод с польского

Польское посольство
в Берлине
4.VI.1937 г.

Совершенно секретно
Г-ну Тадеушу Кобылянскому
Вице-директору Министерства иностранных
дел. Отдел П.Ш.

в Варшаве.

Несколько дней тому назад от неизвестного человека, выдающего себя за поляка по происхождению и якобы принимавшего участие в польско-большевистской войне, состоя на службе в 26-м пехотном полку, командиром которого был граф Мельжинский, посольство получило документ, касающийся предполагаемых переговоров между эстонским Освободительным движением (Фрейхейтскемпфербевегунг) и германскими официальными органами.

Не имея возможности определить ценность этого документа, посольство препровождает его для соответствующей проверки с просьбой сообщить ему о результатах.


Польский посол Иосиф Липский.

* * *

Перевод с немецкого

Руководитель Освободительного движения в Эстонии адвокат Артур Сирк уполномочил меня провести переговоры с соответствующими германскими органами на базе нижеизложенных принципов с целью заключить соглашение:

I. После захвата власти в Эстонии правительство из участников Освободительного движения обязуется:
А. 1) Заключить договор о дружбе между Эстонской республикой и Германией,
2) унифицировать внешнюю политику Эстонии с политикой Германии,
3) заключить с Германией военный или оборонительный союз против СССР,
4) предоставить Германии право строить в Эстонии военно-морские и авиационные базы,
5) соблюдать благосклонный нейтралитет в случае войны между Германией и ее непосредственными соседями,
6) превратить Эстонскую республику в национал-социалистское государство,
7) предоставить германской национал-социалистской партии свободу действий в Эстонии,
8) заключить с Германией таможенный союз,
9) не ограничивать притока германских капиталов в Эстонию,
10) предоставить Германии хозяйственные концессии в Эстонии (в области горнозаводства, лесоводства, электрификации страны, эксплуатации Нарвских водопадов, дорожного строительства и т.д.),
11) предоставить работу в Эстонии немецким квалифицированным рабочим и инженерно-техническим работникам.
Б. 12) Заключить договор о дружбе с балтийцами,
13) предоставить амнистию членам Оборонительного союза (Ландесвер),
14) приравнять в правах балтийцев и эстонцев,
15) предоставить неограниченную культурную автономию немецкому нац. меньшинству в Эстонии,
16) пересмотреть аграрную реформу с учетом необработанных земель (нови-болота, лес) и включением их в обработку,
17) заселить эти земли немецкими крестьянами,
18) основать самостоятельную немецкую церковь.
II. Германия оказывает финансовую помощь руководству Освободительного движения для ускорения перехода в его руки власти в Эстонии.

Руководитель Освободительного движения Артур Сирк готов лично принять участие в вышеуказанных переговорах и лично подписать предлагаемое соглашение.
Для разъяснения всего вопроса я позволю себе отметить следующее.
Под руководством Артура Сирка Освободительное движение в Эстонии (которое, как известно, является националистическим движением, в идеологическом и программном отношении родственным германскому национал-социализму и итальянскому фашизму) с 1926–1933 сильно укрепило свое влияние и в октябре 1933, при голосовании предложенной им народу новой авторитарной конституции, получило 73% голосов (416.879 из 573.770 голосов).
Громадный рост этого движения продолжался также и в конце 1933 и в течение первых месяцев 1934 года и нашел славное отражение в новых муниципальных выборах, при которых движение опять получило громадное большинство голосов. Особенную победу движение одержало при выставлении кандидатов на пост главы Эстонской республики, причем из поданных голосов 90% было на стороне движения. Незадолго до легального захвата власти, который должен был быть осуществлен в начале 1934 года, 12 марта 1934 — под нажимом западных держав, вопреки элементарной законности и принятой народом конституции — движение было распущено и запрещено тогдашним реакционным главой государства Пятсом (Päts) и главнокомандующим, ген. Лайдонером, которые потерпели полное поражение. Руководители движения были арестованы. В Эстонии начался период сильнейшего террора и жестокого деспотизма вышеуказанных реакционных правителей.
После того, как руководителям движения удалось в конце концов бежать за границу, 8 декабря 1935 г. должно было быть произведено свержение незаконных реакционных правителей. Захватить власть тогда не удалось. Но подготовка к новому захвату власти уже закончена, и в ближайшее время движение восстановит в Эстонии свои законные и вытекающие из конституции права.
---------------
Враждебное отношение к Германии со стороны Латвии и Литвы - общеизвестно, но не может быть также сомнений относительно германо-фобских и англофильских установок нынешнего самозваного эстонского правительства. Недавно социалистам удалось прийти к власти также и в Финляндии, которая обычно была дружественно настроена по отношению к Германии; так что и официальная Финляндия присоединилась к анти-национал-социалистическому блоку. Не лучше представляется положение и в Скандинавии. Ввиду того, что националистическое Освободительное движение в Эстонии пользуется наибольшей популярностью и крепче всего упрочило свое влияние, именно в Эстонии имеются наи- большие шансы на успешный захват власти и, тем самым, на установление немецкой ориентации в лимитрофных государствах. Переворот в Эстонии в пользу Освободительного движения привел бы к свержению незаконного правительства также и в Латвии (следует вспомнить аналогию от 1934 года, когда Ульманис повторил в мае то, что в марте сделал до этого Пятс), и в Литве и к изменению их ориентации в сторону “оси Берлин – Рим”. То же можно сказать и о Финляндии, националсоциалистские круги которой тесно связаны с эстонским Освободительным движением. Таким образом, именно Эстония может в первую очередь рассматриваться как германский форпост на Балтийском побережье, этом историческом германском восточном владении, и, только исходя из Эстонии, можно будет разрешить извечную германскую проблему “стремления на восток”.
Ввиду того, что финские националисты и эстонское Освободительное движение выписали на своем знамени лозунг “Великой Финляндии” (Финляндия, Эстония, Ингерманландия, Восточная Карелия и вся северная Россия до Урала), освобожденная Эстония, объединенная с Финляндией, была бы лучшими воротами для вторжения Германии в СССР. Это, с одной стороны, обеспечило бы германскому народу жизненно необходимое пространство, а с другой — означало бы громадное ослабление России. Большие лесные массивы и богатства недр, равно как и незамерзающий Мурманский порт, открыли бы перед германским хозяйством неограниченные возможности, что в конце концов сделало бы, быть может, ненужным возврат прежних германских колоний.
По крайней мере, их жизненное значение и роковая необходимость для существования германского народа сократились бы до минимума.
Не заокеанские колонии, которые в случае войны могут быть отрезаны от метрополии вражеской блокадой, а граничащие с метрополией источники сырья в состоянии обеспечить жизнь и будущее германского народа.
С этой точки зрения и исходя из этих соображений, я позволю себе от имени руководителя эстонского Освободительного движения, Артура Сирк, предложить приступить к переговорам на базе вышеизложенных принципов.

Чрезвычайный уполномоченный
Освободительного движения в Эстонии.


Верно: НАЧ. 7 ОТДЕЛА ГУГБ НКВД
(Слуцкий)

I. После захвата власти в Эстонии правительство из участников Освободительного движения обязуется:

Peale seda lauset ei viitsinud enam edasi lugeda.

http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/ees ... ine/264609
Avaldatud kirjutised käsitlevad peamiselt A.Sirgu tegevust.Raamatu koostanud Hamikar Mengel ja Heinold Okas.