Sellise mõtteviisi esindajatelt tahaks alati küsida, et kas ja miks me üldse peaksime alandlikult arendama majandussuhteid riigiga, kus äritegemine ei sõltu mitte toodete hinnast, kvaliteedist ja puhtmajanduslikest kokkulepetest, vaid hoopis isakese-tsaari suvast? Mida täpsemalt tähendab see „normaalne käitumine“, ning kas normaalselt peaksime hakkama käituma meie ise, või äkki oleks aeg tsaaril ja tema õukondlastel aeg hakata asju ajama läänelikul moel, kus poliitilised küsimused pole majanduslikega seotud?Üks meeleolukas tsitaat peldikuseinalt:
Kuid Eesti poliitpenide äge klähvimine Vene suunal mõjutab ka majandussuhteid , see on selge . Kui tsaaril on valida, kas teha äri nendega, kes oskavad normaalselt käituda või nendega, kes teda räigelt sõimavad ja agaralt Vene opositsiooniga susserdavad, et isakesel vaipa alt ära tõmmata, loomulikult valib tsaar esimese variandi.
Võiks hakata aru saama, et Venemaal on praegune autokraatlik võim ettevõtluse ja majandussuhetega sedavõrd segunenud, et majanduslike survehoobade kasutamine Kremli imperialistlike ja agressiivsete eesmärkide saavutamiseks on igapäevane praktika. Ning häda sellele, kelle arvates on rahaliselt kasulik ennast liiga palju „suure ja rikka Vene turuga“ siduda – mäletate, kuidas keelas Venemaa nt Gruusia mineraalvee, Moldova veinide ja Poola sealiha impordi, kui nende riikidega tekkisid mingid probleemid poliitilisel tasandil?
Mida rohkem me oma tooteid Venemaale ekspordime, seda sõltuvamaks muutub meie majandus Vene turust. Mida sõltuvamaks me muutuma, seda rohkem tekib Kremlil ka võimalusi meie mõjutamiseks ja väljapressimiseks. Ühel hetkel võib see sõltuvus muutuda sedavõrd suureks, et poliitilised otsustajad hakkavad pigem tegema Moskvale poliitilistes küsimustes järeleandmisi, kui riskivad järjekordse embargo tõttu põhja lasta terve kodumaise majandusharu kümnete tuhandete töökohtadega (loe: valijatega). Seejuures on meie eksport Venemaa enda jaoks tänu nende suurusele piisavalt väike, et selle kinnikeeramisega ei kaota nemad eriti midagi, kui mõnede meie enda majandusharude jaoks võib Vene turul osalemine olla elu ja surma küsimused.
Seetõttu usun mina, et kuni Venemaa ise ei muutu läänelikuks tõelist vabaturumajandust ja riikidevahelisi majandussuhteid toetavaks riigiks, ei peaks me tormama oma majandust Vene turuga siduma või veel vähem selle nimel poliitilistes küsimustes järeleandmisi tegema või suud kinni hoidma. Sest küsimus ei ole mitte niivõrd rahalises kasus, vaid rahvuslikus julgeolekus ja poliitikute otsustusvabaduses.
Jah, tihti tuuakse meil selles küsimuses „suurepäraseks eeskujuks“ Kekkoneni-aegset Soomet, kus pigistati silm kinni kõige Nõukogude Liidus toimuva ees ning püüti Moskvale igati meelepärane olla ning saadi seeläbi mitmeid Soome majandusele väga soodsaid tehinguid. Samas unustatakse seejuures ära, et n-ö blokivälise riigina sõltuski Soome suveräänsus suuresti vaid heast läbisaamisest Kremli tsaaridega. Meie julgeolek ei sõltu alates 2004. aastast mitte sellest, kui sügavale Moskva tagumikuvahele me ennast suudame pressida, vaid meie liikmelisusest NATO-s ja EL-is. Ja kui n-ö pragmaatilised küsimused kõrvale jätta, siis moraalsest seisukohast on paljudel soomlastel soometumisega kaasnenud lömitamise pärast pehmelt öeldes piinlik.
Seni, kuni Kremli tsaarid ei hakka valge inimese kombel käituma, võiksid meie ärimehed ka edaspidi keskenduda Lääne turule ja lõpetada selle halamise, et Eesti poliitikud võiksid Moskva suhtes alalhoidlikumalt käituma hakata. Lääne majanduskeskkonda on niikuinii lõppkokkuvõttes stabiilsem ja etteaimatavam ning lääneriigid ei seo teiste endasugustega suheldes majanduslikke küsimusi poliitilistega. Näide – Leedu ja Austria suhetes valitses hiljuti üsna tõsine poliitiline ja diplomaatiline kriis seoses Viini soovimatusega anda Leedule välja 1991. aasta veresaunas kahtlustatav endine OMON-i ohvitser. Aga see poliitiline küsimus ei mõjutanud mitte kuidagi Leedu ettevõtjate ärisid Austrias ega Austria ettevõtjate ärisid Leedus. Kas keegi arvab, et Kremli tsaar oleks sellises olukorras käitunud samamoodi?
