www.militaar.net

Üks meeleolukas tsitaat peldikuseinalt:
Kuid Eesti poliitpenide äge klähvimine Vene suunal mõjutab ka majandussuhteid , see on selge . Kui tsaaril on valida, kas teha äri nendega, kes oskavad normaalselt käituda või nendega, kes teda räigelt sõimavad ja agaralt Vene opositsiooniga susserdavad, et isakesel vaipa alt ära tõmmata, loomulikult valib tsaar esimese variandi.

Sellise mõtteviisi esindajatelt tahaks alati küsida, et kas ja miks me üldse peaksime alandlikult arendama majandussuhteid riigiga, kus äritegemine ei sõltu mitte toodete hinnast, kvaliteedist ja puhtmajanduslikest kokkulepetest, vaid hoopis isakese-tsaari suvast? Mida täpsemalt tähendab see „normaalne käitumine“, ning kas normaalselt peaksime hakkama käituma meie ise, või äkki oleks aeg tsaaril ja tema õukondlastel aeg hakata asju ajama läänelikul moel, kus poliitilised küsimused pole majanduslikega seotud?

Võiks hakata aru saama, et Venemaal on praegune autokraatlik võim ettevõtluse ja majandussuhetega sedavõrd segunenud, et majanduslike survehoobade kasutamine Kremli imperialistlike ja agressiivsete eesmärkide saavutamiseks on igapäevane praktika. Ning häda sellele, kelle arvates on rahaliselt kasulik ennast liiga palju „suure ja rikka Vene turuga“ siduda – mäletate, kuidas keelas Venemaa nt Gruusia mineraalvee, Moldova veinide ja Poola sealiha impordi, kui nende riikidega tekkisid mingid probleemid poliitilisel tasandil?

Mida rohkem me oma tooteid Venemaale ekspordime, seda sõltuvamaks muutub meie majandus Vene turust. Mida sõltuvamaks me muutuma, seda rohkem tekib Kremlil ka võimalusi meie mõjutamiseks ja väljapressimiseks. Ühel hetkel võib see sõltuvus muutuda sedavõrd suureks, et poliitilised otsustajad hakkavad pigem tegema Moskvale poliitilistes küsimustes järeleandmisi, kui riskivad järjekordse embargo tõttu põhja lasta terve kodumaise majandusharu kümnete tuhandete töökohtadega (loe: valijatega). Seejuures on meie eksport Venemaa enda jaoks tänu nende suurusele piisavalt väike, et selle kinnikeeramisega ei kaota nemad eriti midagi, kui mõnede meie enda majandusharude jaoks võib Vene turul osalemine olla elu ja surma küsimused.

Seetõttu usun mina, et kuni Venemaa ise ei muutu läänelikuks tõelist vabaturumajandust ja riikidevahelisi majandussuhteid toetavaks riigiks, ei peaks me tormama oma majandust Vene turuga siduma või veel vähem selle nimel poliitilistes küsimustes järeleandmisi tegema või suud kinni hoidma. Sest küsimus ei ole mitte niivõrd rahalises kasus, vaid rahvuslikus julgeolekus ja poliitikute otsustusvabaduses.

Jah, tihti tuuakse meil selles küsimuses „suurepäraseks eeskujuks“ Kekkoneni-aegset Soomet, kus pigistati silm kinni kõige Nõukogude Liidus toimuva ees ning püüti Moskvale igati meelepärane olla ning saadi seeläbi mitmeid Soome majandusele väga soodsaid tehinguid. Samas unustatakse seejuures ära, et n-ö blokivälise riigina sõltuski Soome suveräänsus suuresti vaid heast läbisaamisest Kremli tsaaridega. Meie julgeolek ei sõltu alates 2004. aastast mitte sellest, kui sügavale Moskva tagumikuvahele me ennast suudame pressida, vaid meie liikmelisusest NATO-s ja EL-is. Ja kui n-ö pragmaatilised küsimused kõrvale jätta, siis moraalsest seisukohast on paljudel soomlastel soometumisega kaasnenud lömitamise pärast pehmelt öeldes piinlik.

Seni, kuni Kremli tsaarid ei hakka valge inimese kombel käituma, võiksid meie ärimehed ka edaspidi keskenduda Lääne turule ja lõpetada selle halamise, et Eesti poliitikud võiksid Moskva suhtes alalhoidlikumalt käituma hakata. Lääne majanduskeskkonda on niikuinii lõppkokkuvõttes stabiilsem ja etteaimatavam ning lääneriigid ei seo teiste endasugustega suheldes majanduslikke küsimusi poliitilistega. Näide – Leedu ja Austria suhetes valitses hiljuti üsna tõsine poliitiline ja diplomaatiline kriis seoses Viini soovimatusega anda Leedule välja 1991. aasta veresaunas kahtlustatav endine OMON-i ohvitser. Aga see poliitiline küsimus ei mõjutanud mitte kuidagi Leedu ettevõtjate ärisid Austrias ega Austria ettevõtjate ärisid Leedus. Kas keegi arvab, et Kremli tsaar oleks sellises olukorras käitunud samamoodi?

Majanduspoliitika VF suunal on ju soosiv või vähemalt vaikivalt soosiv.
Teatud sektorites puudub ka alternatiiv - ka VF jaoks - mida tõendab hästi TEGELIK transiidikäive, mis peale aprillimäsu ei kadunud kuskile. Venelaste totaalselt kinnikülmuv ja mudaga täituv Ust-Luuga sadam lihtsalt pole konkurent Baltikumi hästi toimivale (ja lihtsamate jääoludega) infravõrgustikule. Vastasel juhul oleks siinsed kanalid juba ammu kuival.

Küse on lihtsalt selles, et kui tahetakse businessi teha, ei peaks eriti mölisema asjadest, mis meid ei puuduta, meie seisukohast või istekohast ei sõltu ja mille teemal suu pruukimisest ka Euroopas hoidutakse.

Kommentaar on õige - kui tahad tsaariga businessi teha, siis ära vea tal vaikselt vaipa alt. Kui sa nii kõva mees oled, siis vea, aga ära pärast nuta, et Narva tollipunktis 30 päeva järjekord on. See ei puuduta üldse küsimust, KAS teha või mitte taha. Aga kui susida, siis pole vaja nutta, et miks jälle meil probleemid on.

Jah, tihti tuuakse meil selles küsimuses „suurepäraseks eeskujuks“ Kekkoneni-aegset Soomet, kus pigistati silm kinni kõige Nõukogude Liidus toimuva ees ning püüti Moskvale igati meelepärane olla ning saadi seeläbi mitmeid Soome majandusele väga soodsaid tehinguid.

Noh, Soome väldib teatud teemasid praktilistel kaalutlustel ka tänapäeval. Näiteks Nordstream, näiteks WWII küsimused. Samal ajal valmistuvad nad suht agaralt ka ka idanaabrile lõuga andma. Eesti-stiilis kisa Mistralist asendab seal kaine tegevus sellise ohu võimalikuks tõrjumiseks - mida meil millegipärast kuskilt näha pole. On vaid kisa ja ei enamat.

Sõnale "finlandiseerumine" on kohalikud kapitulandid leidnud tähenduse kui "vaikiv alistumine". Tegelikkuses on finlandiseerumise poliitika Kremlis arusaama tekitamine, et Soomega on venelasel kasulikum rahulikult koos eksisteerida kui sõdida. Sellest tõsiasjast eelistatakse meil vaikida - vist seepärast, et meie "lõuga andmise" võime kuidagi edeneda ei taha. Fakt on see, et Soome on alates 30ndatest olnud sõjaliselt regionaalses plaanis arvestatav tegija, kellele niisama peale istuma pole mõtet minna.

NB! Kekkoneni aegses Soomes tuli kaitseväe manöövritel ikka vastane idast, kasutas NSVL lahingutehnikat, struktuure ja taktikat. Ja sellega võitlemiseks valmistuti enne Kekkoneni, Kekkoneni ajal ja ka praegu. Kasutades kõiki võimalikke vahendeid, isegi WWII aegseid tanke, mis kaevati püsitulepunktidena maasse.

tommy kirjutas:Mõnad asjad on igavesed...
Vanemleitnant otsustas õppustel tuusa mängida ja pani soomuki alla lubatust suurema õppelaengu.
Et oleks rohkem nagu "päris".
Tulemuseks üks sandiks ja üks põrutusega...
http://www.youtube.com/watch?v=l9e6WnEC ... r_embedded

...ja lahe irvitus starlei näol hangus kaameks grimassiks

Kapten Trumm kirjutas:
Kommentaar on õige - kui tahad tsaariga businessi teha, siis ära vea tal vaikselt vaipa alt. Kui sa nii kõva mees oled, siis vea, aga ära pärast nuta, et Narva tollipunktis 30 päeva järjekord on. See ei puuduta üldse küsimust, KAS teha või mitte taha. Aga kui susida, siis pole vaja nutta, et miks jälle meil probleemid on.

See jutt ignoreerib tõsiasja, et tollijärjekorrad on ka Soome ja Läti piiril. Kohati pikemadki. Samuti tõsiasja, et puidutollid löövad valustalt ka Soome ettevõtjaid.

Meeldimisest.

Meenub Lenini kuju Kotkas, mis kiiresti saavutas soometumise sümboli imago ja on seda siiani. On seepärast, et see pandi mitte rahva kokkuleppega, vaid poliitilisest taktikast lähtudes. Ühele kujule kurb saatus…

http://arvamus.postimees.ee/771996/raul ... alti-kett/

Ärge saage valesti aru. Ma ei taha öelda, et me peaks ajama venelastega iga hinnaga äri ja tegema selle nimel ükskõik mida - vaid meil aetakse kahepalgelist poliitikat sel suunal. Ühest küljest käiakse kohtumistel ja toonitatakse majanduskoostöö tihendamise vajadust, teisalt susitakse teemadel, mida me ise peaks räigeks oma siseasjadesse sekkumiseks. Pihta saavad kõige rohkem aga need, kes sisuliselt asjaga tegelevad ning mingit stabiilsust ei saabu eales.

A4 kirjutas:Sellise mõtteviisi esindajatelt tahaks alati küsida, et kas ja miks me üldse peaksime alandlikult arendama majandussuhteid riigiga, kus äritegemine ei sõltu mitte toodete hinnast, kvaliteedist ja puhtmajanduslikest kokkulepetest, vaid hoopis isakese-tsaari suvast? Mida täpsemalt tähendab see „normaalne käitumine“, ning kas normaalselt peaksime hakkama käituma meie ise, või äkki oleks aeg tsaaril ja tema õukondlastel aeg hakata asju ajama läänelikul moel, kus poliitilised küsimused pole majanduslikega seotud?

Võiks hakata aru saama, et Venemaal on praegune autokraatlik võim ettevõtluse ja majandussuhetega sedavõrd segunenud, et majanduslike survehoobade kasutamine Kremli imperialistlike ja agressiivsete eesmärkide saavutamiseks on igapäevane praktika. Ning häda sellele, kelle arvates on rahaliselt kasulik ennast liiga palju „suure ja rikka Vene turuga“ siduda – mäletate, kuidas keelas Venemaa nt Gruusia mineraalvee, Moldova veinide ja Poola sealiha impordi, kui nende riikidega tekkisid mingid probleemid poliitilisel tasandil?

Mida rohkem me oma tooteid Venemaale ekspordime, seda sõltuvamaks muutub meie majandus Vene turust. Mida sõltuvamaks me muutuma, seda rohkem tekib Kremlil ka võimalusi meie mõjutamiseks ja väljapressimiseks. Ühel hetkel võib see sõltuvus muutuda sedavõrd suureks, et poliitilised otsustajad hakkavad pigem tegema Moskvale poliitilistes küsimustes järeleandmisi, kui riskivad järjekordse embargo tõttu põhja lasta terve kodumaise majandusharu kümnete tuhandete töökohtadega (loe: valijatega). Seejuures on meie eksport Venemaa enda jaoks tänu nende suurusele piisavalt väike, et selle kinnikeeramisega ei kaota nemad eriti midagi, kui mõnede meie enda majandusharude jaoks võib Vene turul osalemine olla elu ja surma küsimused.

Seetõttu usun mina, et kuni Venemaa ise ei muutu läänelikuks tõelist vabaturumajandust ja riikidevahelisi majandussuhteid toetavaks riigiks, ei peaks me tormama oma majandust Vene turuga siduma või veel vähem selle nimel poliitilistes küsimustes järeleandmisi tegema või suud kinni hoidma. Sest küsimus ei ole mitte niivõrd rahalises kasus, vaid rahvuslikus julgeolekus ja poliitikute otsustusvabaduses.

Jah, tihti tuuakse meil selles küsimuses „suurepäraseks eeskujuks“ Kekkoneni-aegset Soomet, kus pigistati silm kinni kõige Nõukogude Liidus toimuva ees ning püüti Moskvale igati meelepärane olla ning saadi seeläbi mitmeid Soome majandusele väga soodsaid tehinguid. Samas unustatakse seejuures ära, et n-ö blokivälise riigina sõltuski Soome suveräänsus suuresti vaid heast läbisaamisest Kremli tsaaridega. Meie julgeolek ei sõltu alates 2004. aastast mitte sellest, kui sügavale Moskva tagumikuvahele me ennast suudame pressida, vaid meie liikmelisusest NATO-s ja EL-is. Ja kui n-ö pragmaatilised küsimused kõrvale jätta, siis moraalsest seisukohast on paljudel soomlastel soometumisega kaasnenud lömitamise pärast pehmelt öeldes piinlik.

Seni, kuni Kremli tsaarid ei hakka valge inimese kombel käituma, võiksid meie ärimehed ka edaspidi keskenduda Lääne turule ja lõpetada selle halamise, et Eesti poliitikud võiksid Moskva suhtes alalhoidlikumalt käituma hakata. Lääne majanduskeskkonda on niikuinii lõppkokkuvõttes stabiilsem ja etteaimatavam ning lääneriigid ei seo teiste endasugustega suheldes majanduslikke küsimusi poliitilistega. Näide – Leedu ja Austria suhetes valitses hiljuti üsna tõsine poliitiline ja diplomaatiline kriis seoses Viini soovimatusega anda Leedule välja 1991. aasta veresaunas kahtlustatav endine OMON-i ohvitser. Aga see poliitiline küsimus ei mõjutanud mitte kuidagi Leedu ettevõtjate ärisid Austrias ega Austria ettevõtjate ärisid Leedus. Kas keegi arvab, et Kremli tsaar oleks sellises olukorras käitunud samamoodi?

A4 tekst on tüüpiline mõjuagendile omane provokatsiooniline neokonservatiivne pläma, otsene riikidevahelise vaenu õhutamine. 08.08.08 georgias väga hästi nägime kuhu selline poliitika riigi ja rahva viib. Enne tuleks ikka oma riigis asjad korda saada kui hakata teisi kritiseerima. Täna on väga hästi näha kuhu me oma riigiga tänu ebaratsionaalsusele, ratsionaalsele käitumisele selge vastandumisega jõudnud oleme.

Ja kuhu me siis täpsemalt jõudnud oleme???

A4 kirjutas:

Üks meeleolukas tsitaat peldikuseinalt:
Kuid Eesti poliitpenide äge klähvimine Vene suunal mõjutab ka majandussuhteid , see on selge . Kui tsaaril on valida, kas teha äri nendega, kes oskavad normaalselt käituda või nendega, kes teda räigelt sõimavad ja agaralt Vene opositsiooniga susserdavad, et isakesel vaipa alt ära tõmmata, loomulikult valib tsaar esimese variandi.

Sellise mõtteviisi esindajatelt tahaks alati küsida, et kas ja miks me üldse peaksime alandlikult arendama majandussuhteid riigiga, kus äritegemine ei sõltu mitte toodete hinnast, kvaliteedist ja puhtmajanduslikest kokkulepetest, vaid hoopis isakese-tsaari suvast? Mida täpsemalt tähendab see „normaalne käitumine“, ning kas normaalselt peaksime hakkama käituma meie ise, või äkki oleks aeg tsaaril ja tema õukondlastel aeg hakata asju ajama läänelikul moel, kus poliitilised küsimused pole majanduslikega seotud?

Võiks hakata aru saama, et Venemaal on praegune autokraatlik võim ettevõtluse ja majandussuhetega sedavõrd segunenud, et majanduslike survehoobade kasutamine Kremli imperialistlike ja agressiivsete eesmärkide saavutamiseks on igapäevane praktika. Ning häda sellele, kelle arvates on rahaliselt kasulik ennast liiga palju „suure ja rikka Vene turuga“ siduda – mäletate, kuidas keelas Venemaa nt Gruusia mineraalvee, Moldova veinide ja Poola sealiha impordi, kui nende riikidega tekkisid mingid probleemid poliitilisel tasandil?

Mida rohkem me oma tooteid Venemaale ekspordime, seda sõltuvamaks muutub meie majandus Vene turust. Mida sõltuvamaks me muutuma, seda rohkem tekib Kremlil ka võimalusi meie mõjutamiseks ja väljapressimiseks. Ühel hetkel võib see sõltuvus muutuda sedavõrd suureks, et poliitilised otsustajad hakkavad pigem tegema Moskvale poliitilistes küsimustes järeleandmisi, kui riskivad järjekordse embargo tõttu põhja lasta terve kodumaise majandusharu kümnete tuhandete töökohtadega (loe: valijatega). Seejuures on meie eksport Venemaa enda jaoks tänu nende suurusele piisavalt väike, et selle kinnikeeramisega ei kaota nemad eriti midagi, kui mõnede meie enda majandusharude jaoks võib Vene turul osalemine olla elu ja surma küsimused.

Seetõttu usun mina, et kuni Venemaa ise ei muutu läänelikuks tõelist vabaturumajandust ja riikidevahelisi majandussuhteid toetavaks riigiks, ei peaks me tormama oma majandust Vene turuga siduma või veel vähem selle nimel poliitilistes küsimustes järeleandmisi tegema või suud kinni hoidma. Sest küsimus ei ole mitte niivõrd rahalises kasus, vaid rahvuslikus julgeolekus ja poliitikute otsustusvabaduses.

Jah, tihti tuuakse meil selles küsimuses „suurepäraseks eeskujuks“ Kekkoneni-aegset Soomet, kus pigistati silm kinni kõige Nõukogude Liidus toimuva ees ning püüti Moskvale igati meelepärane olla ning saadi seeläbi mitmeid Soome majandusele väga soodsaid tehinguid. Samas unustatakse seejuures ära, et n-ö blokivälise riigina sõltuski Soome suveräänsus suuresti vaid heast läbisaamisest Kremli tsaaridega. Meie julgeolek ei sõltu alates 2004. aastast mitte sellest, kui sügavale Moskva tagumikuvahele me ennast suudame pressida, vaid meie liikmelisusest NATO-s ja EL-is. Ja kui n-ö pragmaatilised küsimused kõrvale jätta, siis moraalsest seisukohast on paljudel soomlastel soometumisega kaasnenud lömitamise pärast pehmelt öeldes piinlik.

Seni, kuni Kremli tsaarid ei hakka valge inimese kombel käituma, võiksid meie ärimehed ka edaspidi keskenduda Lääne turule ja lõpetada selle halamise, et Eesti poliitikud võiksid Moskva suhtes alalhoidlikumalt käituma hakata. Lääne majanduskeskkonda on niikuinii lõppkokkuvõttes stabiilsem ja etteaimatavam ning lääneriigid ei seo teiste endasugustega suheldes majanduslikke küsimusi poliitilistega. Näide – Leedu ja Austria suhetes valitses hiljuti üsna tõsine poliitiline ja diplomaatiline kriis seoses Viini soovimatusega anda Leedule välja 1991. aasta veresaunas kahtlustatav endine OMON-i ohvitser. Aga see poliitiline küsimus ei mõjutanud mitte kuidagi Leedu ettevõtjate ärisid Austrias ega Austria ettevõtjate ärisid Leedus. Kas keegi arvab, et Kremli tsaar oleks sellises olukorras käitunud samamoodi?

Kusjuures alati jookseb läbi Vene turust rääkides seisukoht, nagu oleks tegemist mingi meeletult suure turuga. Majandusasjatundjad aga väidavad, et Vene turg on umbes võrreldav Hollandiga. Ja santazeerimise oht jääb alati erinevalt lääne riikidest.

Lemet kirjutas:Ja kuhu me siis täpsemalt jõudnud oleme???

Euroopa viie rikkama riigi hulka!!!

mx77 kirjutas:Kusjuures alati jookseb läbi Vene turust rääkides seisukoht, nagu oleks tegemist mingi meeletult suure turuga. Majandusasjatundjad aga väidavad, et Vene turg on umbes võrreldav Hollandiga. Ja santazeerimise oht jääb alati erinevalt lääne riikidest.

Milles see šantažeerimise oht siis täpsemalt seisneb? Kui Vene maffiale elamislube ei müü, keerab Eesti Gaas kraanid koomale???

Tovarishtsh Rubljov, Venemaa on pidevalt kasutanud majanduslike santazeerimise võimalusi, kui talle miski ei meeldi. Mõned näited on siin varasemalt toodud. Ja neid on ka muid piisvalt, näiteks kerge EU gaasiga pigistamine mõned aastad tagasi, kusjuures Ukrainlased lükati kavalalt tanki. Seega kaks kärbest ühe hoobiga. Lisaks on ka Soomlastele aeg ajalt meelde tuletatud, kuidas nad vanjade arvates käituma peavad. Kui ikka piiripunktid ilma mingi põhjuseta järsku läbilaskevõime kaotavad, siis teisiti seda nimetada ei saa.
Aga kui üks inimene on loll, siis minu poolest on muidugi samasuur lollus üritada idioodile midagi selgeks teha.

mx77 kirjutas:Ja neid on ka muid piisvalt, näiteks kerge EU gaasiga pigistamine mõned aastad tagasi, kusjuures Ukrainlased lükati kavalalt tanki.

Kas mitte Ukrainlased polnud need, kes Eurooplastele mõeldud gaasi ära varastasid ja gaasi eest maksta ei tahtnud?

mx77 kirjutas:Lisaks on ka Soomlastele aeg ajalt meelde tuletatud, kuidas nad vanjade arvates käituma peavad. Kui ikka piiripunktid ilma mingi põhjuseta järsku läbilaskevõime kaotavad, siis teisiti seda nimetada ei saa.

See polnud mitte ainult Soomes nii, sama seis oli ka mujal riikides, sealhulgas Eestis.

Seltsimees rubla viimaste aegade tekstid hakkavad üha rohkem sarnanema pealinnas võimul oleva suurerakonna hülgemögaga. Kas tõesti on Priit Kutser ja sõbrad leidnud tee militaar.neti veergudele? Või on hakanud mõjuma tasuta linlastele jagatav ajaleht "Pealinn", mis viimasel ajal ka "Kesknädalale" silmad ette annab. Tuletaks meelde, et tegemist on ikka apoliitilise foorumiga. Parim näide "stabiilsest Vene turust" on eilne uudis Venemaalt, kus sealne veterinaaramet keelas ära sealiha sisseveo Euroopa Liidust, kuna liha ei vasta "kõrgetele Venemaa sanitaarnormidele" (naerukoht). Arvestades, et Venemaa ise ei suuda oma sealihanõudlust rahuldada ja sealiha tootmise kvaliteet on väga ebaühtlane, on nende veterinaarameti hirmud küll väga imelikud. Maksab meenutada, et ka Gruusia vein ei kõlvanud Gruusia sõja ajal äkki enam juua. Otsus aga paneb kõva põntsu kohalikele Eesti sealihatootjatele (kui see jääb jõusse), seega soovitus orienteeruda ainult Vene turule, et tagada stabiilsus ja majanduse õitseng, ei päde kuidagi.

Vaevalt see jõusse jääb, ise nad sealiha toodangut üle öö kasvatada ei suuda ja ka venelane peab oma lihakombinaadid töös hoidma ja rahva söötma. Seltsimees ruppla aga võiks võrrelda Eestit nende riikidega, kellega üheaegselt alustati(siis Läti, Leedu, Gruusia, Armeenia, Ukraina) ja totaka halisemise lõpetada. Kui rupplal on millestki puudus, siis pole see teps mitte Laari ja Ansipi , vaid ikka omaenda süü.

Vene kaitseministeerium hävitab ligi 4 miljonit tulirelva:

http://topwar.ru/12385-minoborony-rf-un ... volov.html