Originaal
https://lb.ua/world/2017/04/17/364087_a ... ogana.html
Tahtsin siia panna ühe loo. Algselt on see pärit V.Portnikovi sulest, aga panen ta lihtsamasee eesti keelde ümber.
Lugeja, kes saab tead, et referendumiga koos suri parlamentaarne Türgi vabariik, mis eksiteeris 84 aastat- praegu vahetatakse ümber Erdogani autoritaar-presitentaalseks, siis võb ta otsustada et jah, vabariik eksiteeris nii kaua ja oli tõiesti toimiv.
Kuid see on ainult pooltõde ja teadmatus mõnedest ajaloo faktidest. Esimest päevast vabariigi sünnist juhtis seda raudse käega tänapäevase Türgi looja Mustafa Kemal Atatürk- faktiliselt diktaator, kelle valitsemisaeg kestis 18 aastat. Atatürk ei olnud lihtsalt selle maa liider, ta oli ka kogu tema normide kehastus, parlament ja kohtud olid tema ajal rohkem dekoratsioon. Peale tema surma võttis üle tema volitused, kuid mitte autoriteeti, Türgi teine president Ismet Inenju, kes valitses veel järgmised 12 aastat.
osa Atatürki pooldajaid ei olnud mitte niivürd rahul presidendi volitustega, Inenju, kui tema isikuga. See viis teise atatürkidest partei loomiseni ja selle partei võiduni valimistel. Nii oli riigis kehtestud peaministri Menderesa reziim. Küünilisest vaatenurgast võib küll öelda, et selle ajal oli "parlamentaarne vabariik", kuid seda ainult seeoärast, et peaministril oli palju rohkem volitusi kui tolleaegsel presidendil Bajaril. Kuid vähe on neid, kes julgeks väita, isegi Türgis endas, kus hinnatakse Menderesat kõrgelt, et autoritaarsus tema ajal oleks vähenenud, pigem see kasvas. Sellepärast polegi midagi imestada, et tema valitsusaeg lõppes peale 10 aastat valitsusaega sõjaväelise riigipöördega. Mis oli tegelikult täiest legaalne, sest Atatürk jättis Peastaabile õiguse sekkuda riigi arengusse, kui tekkib ähvardus riigi ilmalikule kursile. Pole vaja vist seletada, et kindralitel oli ükstaskõik nö parlamendist ja parlamentaarsest vabariigist, võimude lahususest ja muudest pisiasjadest. Peaminister Menderes, kelle auks praeguses Tõrgis on nimetatud lennujaam, ülikool jne. , poodi koos mõne ministri ja presidendiga, 12 valitsevat tegelast said veel eluaegse vanglakaristuse. Poodud peaministri represioonid asendusid kindralite represioonidega. kui kindralid ei suutnud peatada uute ja vanade atatürklaste omavahelist võitlust, mis jätkus juba koos uute juhtidega.
Järgmise 40 aasta ajalugu- see on ajalugu sellest, korrupeerunud reziimid, mugandatud parlamentaarsuse sildi alla, vaheldusid julmade sõjaväeliste reziimidega, kelle kõrval Erdogan on kui suvitaja. Sõjaväelased mitte ainult ei represeerinud ja ega hävitanud inimesi, kes ei olnud rahul "sõjaväe ajaloolise rolliga", vaid kasutasid kõik võimalusi oma konstitutsioonilise soodustuse tugendamiseks.
Kogu see hästi sissetöötatud süsteem kukkus kokku mitte oma aja äraelamise pärast, aga peasüüdlaseks oli selles Lääs. Türgi liitumiseks Euroopa Liiduga nõuti neilt konstitutsioonilisi muutusi, mis likvideeriks sõjaväel võimaluse sekkuda poliitellu. Kuid paradoksaalsel kombel võimaldasid need muutused Erdoganil asuda ehitama uut autoritaarset süsteemi, mida ei piiraks võimalus sõjaväe sekkumiseks. Siis otsustas osa sõjaväe juhtkonnast sekkuda ja vahetada välja reziimi juht.
Tõrgi demokraatia- tõeline demokraatia, mitte see autoritaarsuse dekoratsioon, mille ehitas ülesse Atatürk, sündis 15 juulil 2016, kui tavalised türklased peatasid sõjaväelise riidipöördekatse. Muide, Atatürk ei loonud autoritaarset riigikorraldust hea elu pärast, endale, aga kuna ta arvas, et tema kaasmaalased ei ole veel demokraatiaks valmis ja tal oli selles osas õigus. Aga 2016 aastal selgus, et valmidus tõeliseks demokraatiaks kasvab. Türgi rahvas esimest korda oma ajaloo jooksul tuli ise tänavatele, et oma vabariiki kaitsta- enne seda tegid seda tema eest kindralid, kes seda kasutasid ka muidugi enda huvides. Kui räägitakse, et tõeline iseseisev Ukraina on ainult 3 aastat vana ja enne seda oli vaid dekoratsioon iseseisvusest, siis me peaks ka meeles pidama, et tõeline demokraatia Türgis, milles osalevad ka kodanikud, on ainult alla aasta vana, enne seda oli demokraatia dekoratsioon.
Mõistan, et kõigile neile, kes arvavad, et selle aja jooksul Erdogani autoritaarsus ainult suurenes, on see nõrk lohutus. Kui me ei aruta ei Saksamaa ega Sweitsi üle, kus demokraatial pikad traditsioonid. Türgi oli veel sada aasta tagasi keskaegne religioosne teokraatia. Sellest ajast on Türgi klassikalise atatürkismiga kõvasti edasi liikunud.
Ja ometi on kõige huvitavam see, et autoritaarsuse vastaseid oli sama palju, kui neid, kes pooldasid presidendivolituste suurendamist. Selle juures on vaja mõista ka seda, et kõik presidentaalse vabariigi pooldajad ei ole autoritaarsuse pooldaja..
Just see on Türgi tulevik. Demokraatiat ei saa kuhugi istuda, seda on näidanud ajalugu. Ta hakkab arenema ainult siis, kui seda tahavad kaitsta kodanikud. Türgis on neid kodanikke juba piisavalt ja just nemad on selle riigi tulevik. Isegi kui Erdogan ei tee ühiskonna lõhet märkama ja tugendab ainult oma isiklikku võimu, toob see kaasa ainult ajutise autoritaarsuse tugenemise.
Paradoks on selles, et Erdogan, kes püüab formaalsel moel saada Atatürki mitteformaalseid volitusi ja saada rahvuse Isaks, vastandab ikkagi ennasta Mustafa Kemalile. Aga nende jaoks, kes täna hääletavad Erdogani vastu, nende jaoks on Atatürk imitasioon, demokraatia kehastus. Sest mida teeb ERdogan- see on julmade võtete ja referendumiga Atatürki vabarigi päästmine ilma sõjaväelasteta. Aga see, mida tahavad Atatürki pooldajad- see on autoritaarsuse demontaaz ja tõeline demokraatia.
Kuid ma lohutan teid, Atatürk võidab kindlasti Erdogani. Mitte see ajalooline Atatürk, kes oli omal ajal palju raskem ja autoritaarsem tegelane kui praegune Erdogan. Aga see väljamõeldud Atatürk, kellest usutakse, et ta oli praegu sündiva Türgi demokraatia Isa.
Huvitav ainult, et seda nii avalikult tehakse.
