Venemaa majandus ja sanktsioonid I

[carrierlost]

Moskvas on lihtsalt nõudlus elamispinna järele on meeletu, kuna rahvast voolab massiliselt provintsist kohale. Moskva ja ka Peterburgi elatustase on hoopis midagi muud kui provintsis. Selle tõttu on neid 5-kordseid lammutatud juba aastakümneid - lihtsalt on odavam ehtitada juba valmis infraga kohta 5 kordse asemele 17 kordne. Ka ilma selle ukaasita oleks asi üsna pea lõpusirgel.

[tympsa]

Ma arvan, et seal tuleb siis infrat kah kõvasti uuendada kui 3 korda rohkem elanikke ühte rajooni elama tuleb.17-kordset maja ehitada polegi nii kallis, kuid parkimiskohad, lasteaiad, koolid,kauplused, ühistransport, kasvõi elektri alajaamad, kaugkütte võimsus, isegi kanalisatsioon peab 3 korda rohkem reovett läbi laskma.

Sisuliselt tuleb need mikrorajoonid uuesti üles ehitada.

[Roamless]

Tegelikult käib Moskvas uute kortermajade ehituse programm juba ammu. Tuttav, kes Moskvat külastas, imestas, miks külastatav perekond elas totaalses peldikkortermajas, kuid autoks oli uusim Mersu (ala raha nagu oleks). Siis lihtsalt seletati, et munitsipaalprogrammi raames tõmmatakse see peldik varsti maha ja omanikud saavad uues majas samaväärse korteri asemele.
2000-ndate paiku ehitas Moskvas megamaju eestlaste osalusel ka soomlaste siinmail tuntud suurfirma. Oli au tutvuda paari projektiga. Üldiselt mingit ülihead muljet ei jäänud, põhimõtteliselt antud projekti raames rajati sinna vanade paneelikatele väliselt sarnased ehitised, ainult natukene moodsamas kuues, kuid tegu oli nn megakortermajadega, kus mahud ja maja mõõtmed tundusid suisa uskumatud.

[Kriku]

Küsitlus: Krimmi hõivamine on venemaalaste jaoks suurem uhkuseallikas kui kosmose hõlvamine.

Peamine ajaloosündmus, mis kutsub venemaalastes esile uhkust, on võit Suures Isamaasõjas (83 protsenti), selgub Levada keskuse uuringust.

Teisel kohal on Krimmi naasmine Venemaa koosseisu (43 protsenti). Varasemates küsitlustes on teisel kohal olnud „riigi juhtiv roll kosmose hõlvamisel“ (41 protsenti), vahendab RIA Novosti.

Veel tuntakse uhkust vene kirjanduse üle (36 protsenti), „riigi muutmise üle nõukogude ajal üheks juhtivaks tööstusriigiks maailmas“ (35 protsenti) ja Venemaa teaduse saavutuste üle (32 protsenti).

Uhkuse allikad on ka „Vene relvade kuulsus“ (26 protsenti), „vene inimese moraalsed omadused – lihtsus, kannatlikkus, püsivus“ (23 protsenti), suured Vene maadeuurijad (19 protsenti), võitlus mongoli-tatari ikkega (14 protsenti) ja „eesrindlik kord, nõukogude klassivaba ühiskond“ (üheksa protsenti).

18 protsenti küsitletutest tunneb uhkust riigi olukorra stabiliseerumise üle president Vladimir Putini valitsemisajal ja majanduskasvu üle.

Venemaalaste häbi ja valu on endiselt seotud sellega, et „me oleme suur rahvas, rikas maa, aga elame igaveses vaesuses ja korraldamatuses“ (54 protsenti). Nõukogude Liidu lagunemist elab valusalt üle 33 protsenti vastanutest. Häbi teeb ka „kommete jämedus, matslus, austuse puudumine teineteise vastu“ (24 protsenti).

Häbi kutsuvad venemaalastes esile veel repressioonid ja terror 20. sajandi alguses (22 protsenti), krooniline mahajäämus läänest (20 protsenti), perestroika tulemused (18 protsenti), „meie tuimus, inertsus, laiskus“ (14 protsenti) ning „piiratud, ebakompetentne, kasuahne võim“ (11 protsenti).

[Kriku]

Edward Lucas: Kremli kaitserajatiste nõrgim lüli on lääne pankurid, juristid ja raamatupidajad.

[Kriku]

Marine Le Penile leiti paragrahv - aga paraku selline, mis võib tema poolehoidjate hulka kasvatada.

Le Pen on Prantsusmaal uurimise all kolme pildi postitamise eest Twitteris 2015. aasta detsembris. Piltidel oli kujutatud Islamiriigi läbiviidud hukkamisi, sealhulgas USA ajakirjanikul James Foleyl pea maha lõikamist, vahendab Reuters.

Neljapäeval toimunud hääletus Euroopa Parlamendi plenaaristungil kinnitas teisipäeval õiguskomitees vastu võetud esialgse otsuse.

Le Peni saadikupuutumatus kaitses teda süüdistuse esitamise eest. Selle äravõtmisega andis parlament selleks loa. Le Peni võimalik kuritegu on „vägivaldsete piltide avaldamine“, mille eest võib teatud asjaoludel kolmeks aastaks vangi mõista ja määrata trahvi 75 000 eurot.

[metroo]

"Siber õpetab" - lõbus vahelugemine Soome pressist.
Paljulapseline saksa perekond oli lugenud putini propagandat traditsiooniliste väärtuste kaitsest ja otsustas kohustusliku seksuaalhariduse eest (kooseluseadused, transgenderpeldikud) põgeneda Siberisse. Siberlased, nagu ikka, võtsid neid hästi vastu (välja arvatud noored, kes "sekspõgenike" majast möödudes viskasid parema käe õhku). Neile eraldatud maja oli mingi lobudik, tööd polnud, maarentimisega olid probleemid (ikkagi välismaalased). Viimase laksu andis ootamatult saabunud 40-kraadine külm, mispeale sekspõgenikud põgenesid tagasi vaterlandi. Nagu omal ajal esiisad Moskva alt.
http://www.hs.fi/paakirjoitukset/art-2000005107596.html

[Miki]

Vene raskeristlejad tuleb moderniseerida ja need püsivad veel kaua laevastiku lahingurivis, ütles Vene asepeaminister Dmitri Rogozin neljapäeval Interfaxile.
http://uudised.err.ee/v/valismaa/0c92fa ... rniseerida

Vene elu..
(loodan I.Repini mõistmisele)

[Otto K]

Navalnõi fond lõi kokku Dimon`i vara. Sai summaks 70 miljardit rublikut. Tõenäoliselt ei ole see summa ja nimekiri täielik.
https://www.youtube.com/watch?v=qrwlk7_GF9g

Aga võrdluseks võib tuua kolm arvu:
Pihkva oblasti aastaeelarve on 30 miljardit ruublikut
Novgorodi oblasti aastaeelarve on 28 miljardit rublikut
Kalmõki oblasti aastaeelarve on 11 miljardit rublikut.

Dimon on pihta pannud kolme oblasti aastaeelarve.

[tympsa]

Siit on ka selge, miks Medvediku deviis on : Raha pole, kuid te pidage vastu ! Kõik raha on kõrgetes ametites varganäod ise pihta pannud.

Pole patt vaadata veel kord juba ammu lingitud Slepakovi suurepärast kupleed Medvedevi lendlause kohta, sest seal on tõde rohkem kui rubla eest

https://youtu.be/as61abngRHI

[sinisinine]

... ja laulis ka oma hitte Putinile endale:

https://www.youtube.com/watch?v=UUTGbJAevok

[Lemet]

See viimane on puhastverd montaaž...

[sass76]

http://www.hs.fi/paakirjoitukset/art-2000005107596.html

HS jätab mainimata, et need "sakslased" Eugene ja Louise olid Evgeni ja Ludmilla, kes kolisid Venemaale sealse "kaasmaalaste" programmi kaudu.

[Kriku]

Küsitlus: Macron tõusis Prantsuse presidendivalimistel favoriidiks, Le Pen on teine, Fillon kaugel taga.


Alain Juppé on valmis Filloni loobumisel Prantsusmaa konservatiivide presidendikandidaadina mängu astuma. Teema kontekstis ja meie jaoks oleks Juppé kindlasti õnnelikum valik.

[Puurija]

Vene välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova: ,,Meil ei jäänud märkamata, et äsja Poolasse ja Balti riikidesse saabunud USA väed on suutnud silma paista osalemisega Vene-vastase fookusega ajalooliste aktsioonides. Teine näide samast seeriast on USA ja Eesti sõdurite jalgsirännak Narva, mis lõppes demonstratiivse pildistamisega meie pool piiri asuva Ivangorodi kindluse taustal. Me oleme veendunud, et sellised kaheldava väärtusega tegevused heidavad varju USA ja Nõukogude Liidu ühisele natsismi-vastasele võitlusele ajaloos. Oleks parem, kui selle asemel, et osaleda selliste propagandakampaaniates, leiaksid ameeriklased võimaluse austada oma liitlaste mälestust Hitleri-vastases koalitsioonis, kes langesid päästes Euroopat pruunist katkust."
http://maailm.postimees.ee/4033827/vene ... atiivsuses

Viimase aastaga tugevnes rubla euro suhtes ligi viiendiku võrra. Alates möödunud aasta maist pöördus rubla tõusuteele, kuid praegune naftahinna stagnatsioon on selle trendi taas tagasi pööranud. Venemaa rahandusministeerium hakkas möödunud kuul taas välisvaluutat ostma. Rubla tugevus on Venemaa valitsuse liikmete seas muret tekitanud, sest kardetakse ekspordivõime kahanemist.
Rahvusvaheline rahateenuseid pakkuv Credit Suisse'i esindaja Robert Parker: ,,Rublaralli kestab juba liiga kaua. On aeg mõningane kasum välja võtta. Tugev rubla pole vene ametnike huvides. Nad on rohkem rahul kui näitaja on 60 ligidal."
https://www.bloomberg.com/politics/arti ... ner-circle

Vene opositsioonipoliitiku Aleksei Navalnõi korruptsiooniga võitlemise fond (FBK): ,,Vene peaminister Dmitri Medvedevile kuulub vara, mida juhitakse heategevusfondide kaudu, mida omakorda juhivad Medvedevi ülikooliaegsed kursusekaaslased. Ühtse Venemaa juhile Medvedevile kuulub hulk kinnisvara kogu Venemaal, talle kuuluvad tohutud maatükid riigi kõige elitaarsemates paikades, ta käsutab jahte, tal on korterid muinsusväärtusega hoonetes, põllumajanduskompleksid ning üks veinitehas Venemaal ja teine välismaal. Medvedevi kursusekaaslased Ilja Jelissejev ja Aleksei Tšetverkov juhivad fondi Sotsgosproekt, millele kuulub 4,3 hektarit maad koos residentsiga Moskva lähedal Znamenskoje külas valitsustrassi Rubljovo-Uspenski maantee ääres. Kinnistu väärtuseks on 5 miljardit rubla (81 miljonit eurot). Kinnisturegistri andmeil sai Sotsgosproekt selle kingituseks kelleltki Ališer Burhanovitš Usmanovilt – nimi, mis täielikult klapib ühe Venemaa rikkaima inimese omaga, miljardäriga, kellele kuulub üks riigi suuremaid mäemetallurgia gruppe Metalloinvest. Dokumentide põhjal läks kinnistu Sotsproektile üle 2010. aastal, kui Medvedev oli Venemaa president. Ilja Jelissejev juhib ka heategevusfondi Dar, millele kuulub veel üks väidetav „Medvedevi residents“ asukohaga Pljossis. Sellele fondile on raha annetanud naftafirma Novatek aktsionärid Leonid Mihelson ja Leonid Simanovski, kelle panus Darile oli 33 miljardit rubla (535 miljonit eurot). Kurski oblastis on 24 hektariline Mansurovo mõisakompleks, mille juurde kuulub agroettevõte, mida juhib samuti Ilja Jelissejev. Jelissejevi nimele on registreeritud ka Küprose firma Furcina Limited, millel on omakorda tütarfirma Investitsionnoje sodružestvo. Paberitest selgub, et viimasele kuulub kahe jahi litsents – Princess 85MY ja Princess 32M. Nende kahe jahi koguväärtus on 16 miljonit dollarit. Mõlemat jahti on nähtud Pljossi residentsi juures ankrus. Seesama Furcina Limited ostis 2012. aastal Itaalia firma Fattoria Della Aiola S.r.l., millele kuulub viinamarjaistandus ja veinitootmine Itaalias Toskaana maakonnas. Selle ostutehingu eest maksis Jelissejevi nimel olev firma 10 miljonit dollarit. Viinamarjaistandus laiub tervelt miljonil ruutmeetril, veel mitu tuhat ruutmeetrit võtavad enda alla tootmishooned ja vanaaegne 30 toaga villa. Itaalia viinamarjaistandust juhib dokumentide järgi Sergei Stupnitski, kes on eesotsas ka teises istanduses, mida seostatakse samuti Dmitri Medvedeviga ja mis asub Venemaal Anapa lähedal. Nimelt on Medvedevi kursusekaaslaste fond Sotsgosproekt andmebaasi SPARK põhjal osanik firmas Skalistõi bereg, millele kuuluvad Anapa viinamarjaväljad. Medvedeviga seotud heategevusfondide arvele on kokku kantud vähemalt 70 miljardit rubla (ehk üle miljardi euro) nii sularaha kui kinnisvara annetustena. Tegelikku omanikku on leida peaaegu võimatu, sest olles vormistatud heategevusfondide nimele, ei kuulu need objektid justkui sisuliselt mitte kellelegi. Kinnisvara haldavad Medvedevi sõbrad, kursusekaaslased ja usaldusisikud."
Navalnõi pressiesindaja Kira Jarmõš: ,,Navalnõi fond saatis arvatavalt Medvedeviga seotud fondide kohta järelepärimise Uurimiskomiteele, justiitsministeeriumisse, presidendi administratsioonile jne. Kommentaare pole."
Medvedevi pressiesindaja Natalja Timakova: ,,Navalnõi materjal kannab eredalt väljendatud valimiseelset iseloomu, millest ta ise räägib oma videoklipi lõpus. Kommenteerida opositsioonitegelase ja karistatud tegelase propagandarünnakuid, kes teatab, et tal käib juba mingi valimiseelne kampaania ja võitlus võimu pärast, on mõttetu."
RBK ajakirjanik: Kas Putin on Navalnõi fondi uurimusega tutvunud?
President Vladimir Putini pressiesindaja Dmitri Peskov: ,,Detailides ei ole. Uudiseid meedias nägime. Need pole selle tuntud süüdimõistetud inimese puhul esimesed näited. Midagi pole lisada sellele, mida juba ütles valitsuse pressiesindaja."
https://dimon.navalny.com

Venelaste tülgastav elu Prantsusmaal
http://ekspress.delfi.ee/areen/venelast ... d=77374242

Ka vasakpoolne New York Review of Books võimendas äsja NATO kindrali Richard Shirreffi nägemust Vene agressiooni realistlikkusest. Erinevalt Leo Kunnase romaanist algab tema visiooni kohaselt sissetung Lätti juba tänavu. Robert Cottrell küsib NYRBs: mis küll juhtus, et paarikümne aasta eest nii ohutu Venemaa taas muret teeb? Ka Bush ei mõelnud ju, kuidas tegelikult NATO idatiiba kaitsta, otsis nagu Trump Putiniga ühisosa Hiina vastu jne. Meie Y-generatsioonis ei mõista paljud aga Venemaaga seotud hirme üldse. Millest selline heausklikkus?
Eesti õigusteadlane ja akadeemik ning Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo: ,,Impeeriumide lagunemine pole enamasti lihtne, nii mõneski mõttes kogeme praegu ikka veel 1991. aastal toimunud Nõukogude Liidu lagunemise, geopoliitilise maavärina järeltõukeid. Põhiküsimus näib olevat Venemaa järeldus, et püsimiseks pole muud alternatiivi kui nõuda täies mahus suurjõu staatust (sel on paratamatult oma mõjusfäär). Kui Briti ja Prantsuse impeeriumid pärast Teist maailmasõda lagunesid, siis Vene impeerium lagunes 1991. aastal üksnes osaliselt ja tinglikult: lahkunute näol polnud tegemist ülemere kolooniatega, vaid naabermaadega, kus Venemaa soovis ka nende formaalse iseseisvuse korral säilitada oma mõju ja isegi domineerima jääda. Venemaal tajuti nende maade lõplikku ja ka julgeoleku mõttes läänega lõimumise soovi šokina, mis tõi julgeolekupoliitilises mõtlemises kaasa vastureaktsiooni. Venemaal nähti läänes ruumivälist jõudu, kes tungib teise suurruumi ajalooliselt kujunenud territooriumile või mõjusfääri. Mitmete lääne poliitikute ja mõtlejate heausksus on olnud pigem silmade sulgemine tõsiasjade ees, jaanalinnupoliitika. Psühholoogiliselt ja ka Venemaaga äri ajamise mõttes oli lihtsam loota, et asi liigub vaikselt paremuse poole, selmet vaadata ebameeldivatele tendentsidele näkku. Kuni Venemaa pole suutnud impeeriumi kadumisega rahu teha, ei kao siinkandis julgeolekuprobleem. Seejuures olen ma aga ettevaatlik Shirreffi ja Kunnase laadis viimsepäeva kuulutamise pimesi uskumisega. Sõda, millest nad räägivad, on pigem üks võimalikke negatiivseid stsenaariume, mille realiseerumise tõenäosus on vaidluse koht. Shirreffi ja Kunnase teene on väljaütlemine, et see stsenaarium kuulub praegu kahjuks põhimõtteliselt võimalike kilda. Selline seisukoht on näiteks mõne Saksa SPD poliitiku meelest iseenesest tabu murdmine. Mina ise ei pea Venemaa sõjalise ründe võimalust Baltimaadel siiski kuigi tõenäoliseks. Teame, et Venemaa on käitunud agressiivselt ja rikkunud rahvusvahelist õigust Ukrainas ja Gruusias, kusjuures viimasel juhul ei käitunud ka Gruusia ise rahvusvahelise õiguse mõttes täiesti korrektselt. Ka läänes valitseb praegu arvamus, et USA juhitud koalitsioon rikkus 2003. aastal Iraaki tungides rahvusvahelist õigust, Venemaa arvates aga rikuti seda ka näiteks 2011. aastal Liibüas diktaator Gaddafit maha võttes (ületati ÜRO julgeolekunõukogu antud mandaadi piirid). Seega pole päris puhas rahvusvahelise õiguse kontekstis keegi: ei ole tegelikult nii, et Venemaa on ekstra agressiivne ja teised rahuinglid. Arvan, et Moskvale on eriti Ukraina ajaloolistel ja sõjalistel põhjustel erisituatsioon ja seal siiski eristatakse (Ida-) Ukrainat Balti riikidest. Kuigi NATO vägede paigutamine Balti riikidesse heidutuse eesmärgil on kujunenud olukorras täiesti õige, olen ettevaatlik ses osas, et üles kütta lääne ja Balti riikide avalikku arvamust, justkui tahaks Venemaa meid peagi rünnata."
NYT artikli „3 presidenti ja Putini mõistatus“ kohaselt (24. III 2014) on USA juhid muudkui lootnud Venemaaga ühisosa leida, ent jõudnud ikka selleni, mida Bush on tunnistanud Anders Fogh Rasmussenile: „Putin on halvasti informeeritud. Vaidleks nagu kaheksanda klassi õpilasega, kes on asjast valesti aru saanud.“ Teie olete veendunud ühisosa leidmise lootusetuses. Venemaa rahvusvaheliste suhete teooriat, praktikat ja ajalugu uurinuna maalite trööstitu pildi: venelaste ja lääne arusaamu lahutab paljuski kuristik.
Mälksoo: ,,Ma ei ole veendunud ühisosa leidmise lootusetuses. Küll aga teame rahvusvaheliste suhete ajaloost, et sel ühisosal ja strateegilisel rahumeelsel kooseksisteerimisel Venemaaga on läänele olnud alati oma hind. Näiteks Teises maailmasõjas võitlesid USA ja Suurbritannia koos totalitaarse NSVLiga teise totalitaarse riigi, natsi-Saksamaa vastu. Selle hind oli Jalta kokkulepped ja Nõukogude totalitaarse ruumi laienemine Ida-Euroopas. Meie maksimegi nimetatud strateegilise koostöö eest, saades vastu tahtmist NSVLi osaks. Ka praegu tahab Venemaa normaalsete suhete eest läänega eriõigusi endise NSVLi ruumis, vähemasti Ukrainas, Moldovas ja Lõuna-Kaukaasias. Ja kui ikkagi välisminister Lavrov ütleb taas, nagu ta just äsja tegi, et ÜRO peaks tegelema Eesti ja Läti kodakondsusetuse probleemiga, siis näitab see, et ka Balti riikide suunal pole Venemaa välispoliitiline mõte maha rahunenud; kuskil on mingi ärritus ja rahulolematus endiselt sees. Lääne ja USA seisukohalt ongi siin tõsine vaidluse koht: kes on suurim oht või rivaal – islamistid, Hiina või Venemaa? Ühe lääne mõjuka mõttevoolu järgi pole ka agressiivsusele kalduv Venemaa suures plaanis nende ohtude seas number üks. Ka väärtuste osas on venelaste ja läänlaste ühisosa ikkagi suurem kui näiteks islamistidega; lõpuks on meil ju Venemaaga ühine kristlik taust, mis siis, et seal valitseb õigeusk. Minu sõnum ei ole üldse see, et Venemaaga ühisosa leida on lootusetu, vaid et ühisosa leidmiseks tuleb olla hästi aus ja realistlik selles osas, milline Venemaa on. Kui teha seda realistlikult ja roosade prillideta, on mingi ühisosa leidmine endiselt võimalik."
Bush ja Trump pole ju samuti ei intellektuaalid ega moraalsed gigandid, Putin paistab intellektuaalselt nutikamgi. Teie ei osuta siiski pelgalt mõtlemise erinevusele. Mööndes, et hegellikul ideel universaalsest progressist ei ole just paremad päevad, usute ometi lääne moraalsesse üleolekusse.
Mälksoo:Lääs pole tsivilisatsiooni mõttes universaalne, kõiksuse ainuväljendaja. Lääne tsivilisatsioon on protestantismi, katoliikluse ja ka juutluse pinnalt sündinud tsivilisatsioon, kus rõhutatakse indiviidi vabadust (õigused) ja otsustusõigust (demokraatia). Kui keegi teine kuskil mujal tahab uskuda millessegi muusse, näiteks üleloomulike võimetega ja kõrgema võimu antud tsaari, siis ei ole lääne tsivilisatsioonil õnnestunud seda seni keelata ja vaevalt see õnnestub edaspidigi. Seega on minu arvates küsimus lääne tsivilisatsiooni moraalsest üleolekust peamiselt usu küsimus. Ma ei pea vältimatult vajalikuks, et lääs peaks tundma mingit pidevat üleolekut Venemaast või islamimaailmast; aitab sellest ka, et lääs ise saab edasi olla lääs. Küll aga peame võitlema nagu lõvid muude kohtade õiguse eest defineerida end lääne väärtus- ja julgeolekuruumi osana, selle eest, et nad saaksid seda olla. Selles mõttes pole mu seisukohad mitte niivõrd Venemaa-kriitilised, vaid ka läänekriitilised: lääne universalismitaotlusest, et igal pool peaks jagatama läänelikke väärtusi ja eluhoiakut, on minu silmis tänaseks saanud tupiktee, osa probleemist, mitte osa lahendusest. Need kultuurid, kes pole läänelikeks väärtusteks valmis või jagavad neid vaid osaliselt, ei peaks ka teesklema ja nõudma, et neil on täpselt samasugune õigus saada osa lääne kujundatud rahvusvahelise õiguse sellest osast, mis kannab või peegeldab eelkõige läänelikke väärtusi."
Meie peame siin maanurgas püsimiseks eeskätt oma väärtusi kaitsma, ent siiski ka vaatama, et meid ei lahutaks naabritest ületamatu kuristik. Putin on isegi kõige viimasel ajal toonitanud Venemaa seoseid Euroopaga, teie iseloomustate aga Venemaa käitumisjoont bütsantslikuna.
Mälksoo: ,,Venemaa välispoliitika mõtlejad (Karaganov) või euraasluse propagandistid (Prohhanov) rõhutavad minu arvates viimasel ajal küll Venemaa pöördumist Aasia, eriti Hiina poole, ning pettumist Euroopas ja läänes. Venemaa pöörabki end ideoloogiliselt siia ja sinna, edastabki vastukäivaid sõnumeid: kord ta tahab Euroopaga koostööd ja siis ta jälle ei taha seda. Lääs on pingutanud selle nimel, et Venemaaga ühisosa leida: näiteks võeti Venemaa 1996. aastal Euroopa Nõukogusse ja 1998. aastal ratifitseeris Venemaa ka Euroopa inimõiguste konventsiooni. Need olulised sündmused ei kaotanud aga, vastupidi ootustele ja lubadustele, kultuurilisi ja väärtuselisi pingeid. Vastupidi, need pinged on aja jooksul pigem süvenenud, nüüd juba Euroopa Nõukogu sees. Minu sõnum on, et ärge oodake Euroopa inimõiguste konventsiooni järgimist ja elluviimist riigilt, kus rahvusvahelise õiguse teoorias rõhutatult leitakse, et indiviid ei saa olla rahvusvahelise õiguse subjekt. Minu raamatus „Venemaa käsitused rahvusvahelisest õigusest“ esitatud seisukohad on mõeldud teatud tasakaalu või vastureaktsioonina sellele minu arvates naiivsele ja ennast diskrediteerinud 1990. aastate lääne doktriinile, mille järgi toob Venemaa formaalne liitumine mõnede lääne institutsioonidega, lõputu ja kohati kunstlik ühisosa otsimine lõpuks õnne (s.t inimõigused, demokraatia jne) meie kõigi õuele. Nüüdseks on vist küll selge, et tingimata ei too. Ühisosa leidmine on võimalik, kuid üksnes kultuurilise reaalsuse kriitilise analüüsi toel, mitte 1990. aastate liberaalsete ideede triumfi ideest lähtuvalt."
Mälksoo: ,,Kas teie nägemus Venemaa bütsantslikkusest pole omajagu essentsialistlik? Toote põhjalikult välja slavofiilse traditsiooni, kuid ei seosta nende ideede esilolu Venemaa ühiskonna vastuolulise arengu ja veidi õnnetu rahvusvahelise positsiooniga. Perry Anderson on New Left Review 2015. aasta suvenumbris seostanud vene uuspietismi otsesemalt segaste aegadega. Patriarh Kirilli ja Dugini marukonservatiivset šovinismi pole ju saatnud püsiv ülevenemaaline heakskiit, nende mõtete levikut on mõjutanud erinevad asjaolud, nagu kleptokraatia vajadused ja kurss, lääne tagasipeegeldused jpm."
Mälksoo: ,,Olen siiski üritanud ka Venemaal levinud rahvusvahelis-õiguslikke käsitusi seletada. Väidan, et nende alguspunktiks on suurriiklik traditsioon, mis allutab üksikisiku riigi ja riikluse vajadustele. Sellest saavad Venemaa rahvusvahelises õiguses alguse mitmed asjad ning seisukohad. Minu eesmärk on olnud eelkõige see, et lääne lugeja saaks esmajoones teadlikuks rahvusvahelise õiguse erinevatest tõlgendamistest ja rakendamistest Venemaal. Kui see teadlikumaks saamine on saavutatud, siis saab edasi vaadata, kuidas ületada kognitiivne dissonants lääne ja Venemaa vahel. Vene ajaloos on leitud hästi palju vabandusi, miks pole reformid välja tulnud: Aleksander II tapeti ära ning Stolõpin ja Ajutine Valitsus ei saanud oma plaane ellu viia jne, jne. Jah, asjad võivadki vahel viltu minna. Juristina ei saagi ma harutada lõputult nende luhtumiste ideelisi juuri ja pean ühel hetkel võtma rahvusvahelis-õiguslikku praktikat ja teooriat sellena, nagu ta näib, n-ö vabandusi arvestamata. Ja see pilt on selline, et Venemaal on rahvusvaheline õigus olnud eri perioodidel riigi ja riigikeskse traditsiooni teenistuses. Miks see täpselt nii on olnud, selle üle võib tulevikus edasi vaielda ja arutleda."
Venemaal leviv konservatiivsus ei ole ka kuidagi spetsiifiline. On ju lääneski Leo Strauss, Heidegger, Breitbart ja Objektiiv, ülipopulaarne Houellebecq mängib samalaadsete ideedega, olgugi vallatumalt.
Mälksoo: ,,Vähemalt osa lääne konservatismist on ka liberaalne ühes mõttes: usutakse isiku vabadustesse ja õigustesse läänes ja oma koduriigis, ent ei usuta tingimata enam nende ideede kunstlikku transporti muudesse kultuuridesse. Samuti ei usuta sellesse, et immigrandid teistest, mittelääne kultuuriruumidest, peaksid saama asuda ümber läände ja kasutada kõiki lääne õigusi ja vabadusi – osaliselt selleks, et oma õiguste ja vabaduste suhtes kriitilisi ideid ja uskumisi ellu viima hakata. Teil on õigus: ka lääne konservatismis on hakatud kahtlema õiguste ja kultuuri universaalsuse idees, sellest ka vastuseis kontrollimata immigratsioonile ja universaalsele asüüliõigusele à la Angela Merkel. Siiski on lääne ja Venemaa konservatiivide vahel see erinevus, et oma kultuuri sees lääne konservatiivid enamasti respekteerivad õigusi ja vabadusi keskse väärtusena, Vene konservatiivid kipuvad aga olema suurriiklikud tsaarikummardajad, kellele õigused ja vabadused on teisejärguline küsimus. Nende arvates võib õigustele-vabadustele avanemine suurriiklikku ideed pigem õõnestada (nii ka nende silmis näiteks perestroika ajal juhtus)."
Osutate mitmel korral, et rahvusvahelise õiguse uurijad pole Venemaal vabad. Niisugune oma riiki ohustavate jõudude tegevuse (sh agressiivsuse) mõista püüdmine ja õigustamine, mida meil viljelevad Rein Müllerson, Jaan Kaplinski jt, ei ole Venemaal küllap mõeldav?
Mälksoo: ,,Rahvusvahelise õiguse seisukohalt pole Vene rahvusvahelise õiguse juristid näiteks Krimmi jõuga ülevõtmist üldse avalikult kritiseerinud. Üksnes Moskva kõrgema majanduskooli õigusteaduskonna riigiõiguslasel Jelena Lukjanoval ilmus aasta pärast Krimmi annekteerimist opositsioonilises ajalehes Novaja Gazeta artikkel, kus ta süüdistas Putinit rahvusvahelise õiguse rikkumises ja Vene konstitutsioonikohut sellele kaasa­aitamises. Mis puudutab Müllersoni ja Kaplinskit, siis nende roll on Eestis debatti tasakaalustada ja tuua sisse teistsuguseid perspektiive, kui see on läinud liiga ühekülgseks ja pall lüüakse kogu aeg ühte väravasse. Eesti demokraatlik arvamusruum vaid võidab sellest, et meil on ka Müllerson ja Kaplinski."
Kas pole vastuoluline väita, et Vene rahvusvahelise õiguse spetsialistid pole vabad, ent käsitleda neidsamu mittevabu arvamusi Vene traditsioonile sügavalt omase mõtteviisi tõenditena? Andrei Kolesnikov on kirjeldanud vene ühiskonna alandlikkust, pugejalikkust, ülemusepelgust, alanduste ja segaduste põhjustatud inimeste väärikuse kadu.1 Kas saab teha essentsialistlikke järeldusi sellises seisus ühiskonna kohta?
Müllerson: ,,Mina olen kõigest interdistsiplinaarsete huvidega jurist, ma pole kulturoloog või filosoof, kes suudaks teadlasena kõikidele sellistele suurtele küsimustele vastata. Ma lihtsalt registreerin, et Venemaa ajaloo arenguvektor tõmbab seda lääne mõttes vabaduse piiramise suunas; mingil põhjusel jäävad Vene riigis enamasti peale kollektivistlikud ja suurriiklikud ideed. Ma ei arva sugugi, et vabadus on vene inimestele kultuuriliselt vastuvõtmatu, pigem on Venemaa või sealne poliitiline eliit teinud (taas) valiku impeeriumi säilitamise/taastamise kasuks ja sellele ideele ollakse valmis osaliselt ohverdama õigused ja vabadused. Vähemalt mingis osas on väikerahvaid rõhuva või allutava impeeriumi mõte aga ühitamatu inimese õiguste ja vabadustega. Võimalik, et tegu on Vene ajaloo põhihäda ja -dilemmaga: selleks et olla suur, peab Venemaa olema impeerium, ent selleks, et olla impeerium, tuleb piirata vabadusi."
Meil ei huvita kedagi presidendiks kandideerinud Siim Kallase või uues valitsuses taas ministrina tegutseva Sven Mikseri hinnang Iraagi agressioonile. Kas sellise meelsusega ühiskonnal pole variserlik muretseda ennetava enesekaitse jt ideede pärast mõnede Vene mõtlejate arutlustes?
Müllerson: ,,2003. aastal Iraaki tungimine oli ÜRO harta (põhikirja) ehk siis rahvusvahelise õiguse vastane. Seda seisukohta jagab tänapäeval 90% lääne rahvusvahelise õiguse juristidest. Tõsi, selle seisukoha eeldus on, et universaalne rahvusvaheline õigus ÜRO näol on üldse veel keskne. Ma arvan, et USA konservatiivid, kes läksid Saddam Husseini maha võtma, ei uskunud (enam) sisimas, et USAd ja Iraaki seob täpselt sama rahvusvaheline õigus, sest üks subjekt on vaba ja teine diktaator. Miks pole hukka mõistetud neid Ida-Euroopa poliitikuid, kelle suu on USA algatatud Iraaki tungimise osas vett täis? Ma arvan, et selle taga on seesama silmakirjalikkus, mis on meil läänes ja ka Ida-Euroopas kujunenud: me küll jätkame rahvusvahelisest õigusest kui millestki universaalsest rääkimist, ent mingis osas oleme ise lakanud sellesse uskumast. Ma tuletan meelde ka seda, et veel enne Esimest või isegi Teist maailmasõda polnud rahvusvaheline õigus universaalne ja seda ei peetud siduvaks mittekristlike (tsiviliseerimata) rahvaste suhtes. Selles mõttes me teame, et 2003. aasta sõjakäik oli universaalse rahvusvahelise õiguse (ÜRO harta) vastu, aga me teame ka seda, et Saddam Husseini Iraak (nii nagu tõenäoliselt ka praegune killustunud Iraak) ei peegelda 1945. aastal kokku lepitud ÜRO ideaale ja väärtusi. Kogumina on kõik need intsidendid üks suur küsimärk universaalse rahvusvahelise õiguse tuleviku osas."
Euraasiale keskendumise tuhina taustal on märgata, kui puudutatuna tunnevad end läänes toimuvast venelased ja kui palju mõjutavad lääne sammud venemaalaste eneseotsinguid. Venemaa doktriinides võivad olemas olla kõik vastuolud, mida esile toote, kuid ka nt Ivan Krastev (NYT 12. I 2016) usub Putini siirusesse, kui too kaebleb lääne variserlikkuse pärast. Kas Venemaa oleks parem, kui lääs ja USA poleks nii silmakirjalikud ja läbimõtlematult agressiivsed ega rikuks salamahti inimõigusi, manipuleeriks tõe, ebavõrdsete ja suurest rahast mõjutatud demokraatiaga jne?
Müllerson: ,,Lääs ei ole olnud silmakirjalik vähemalt ühes mõttes: lääne klubiga täieõiguslik liitumine tähendab klubi reeglitest kinnipidamist. See puudutab nii Euroopa Nõukogu, G8-t kui ka näiteks WTOd. Venemaa mõte lääne domineeritud organisatsioonidega liitumisel on olnud see, et seal peaks kahel käel tervitama külma sõja järgset Venemaad, aga Venemaa ise võib käituda edasi nii, nagu õigeks arvab, mitte nii, nagu klubi kirjutatud ja kirjutamata reeglid ette näevad. See, et niisugune lähenemine ei tööta ega saagi töötada, pole lääne silmakirjalikkus."
Kas ühitamatute arusaamadega õiguslike suurruumide maailm on ikka nii paratamatu, nagu möönate oma uurimust kokku võttes? Kas seesugune pessimism ei ole ka vastutulek liberalismi vastaste soovidele?
Müllerson: ,,Jah, üks mu Vene liberaalist kolleege ütles, et selle järelduse osas võiks mu raamat praegu Vene riigitüüri juures seisvatele inimestele koguni meeldida. Minu pakutu ei ole rahvusvahelise õiguse ainuvõimalik tulevik ja ma olen ise sellest teadlik. Minu eesmärk selle võimaluse reljeefsel sõnastamisel oli rahvusvahelise õiguse ekspertide liberaalne peavool tardumusest üles raputada, et sellistest asjadest üldse rääkima hakataks. Küsimus ei ole kellelegi vastutulekus või vastutulematuses, vaid ikkagi analüüsis, millises maailmas me tegelikult ikkagi elame. Küsimus on ka selles, et mõned liberaalse rahvusvahelise õiguse progressi uskujad ei taha end häirida lasta sellistest traagilistest näidetest nagu Gruusia ja Ukraina. Mina jällegi ütlen, et nende sündmuste mõtestamine olgu kesksel kohal rahvusvahelise õiguse võimaluste ja selle tuleviku mõtestamisel meie piirkonnas."
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsi ... -vabadusi/

Eelmise aasta suvel toimunud vabariiklaste kongressil kohtus Vene suursaadik Sergei Kisljak lisaks Jeff Sessionsile veel kahe Trumpi kampaanianõunikuga. Üks neist oli Carter Page, kes tol ajal nõustas Trumpi välispoliitika küsimustes. Page vestles Kisljakiga 20. juulil Clevelandis toimunud lõunal, kus viibis ka Sessions. Page keeldus kommenteerimast, mida ta Vene saadikuga arutas, öeldes, et tegu oli mitteametliku vestlusega.
Page: ,,Kõik eeldavad, et tegu on õela plaaniga. Tänan, aga ma ei kommenteeri."
Endise Obama administratsiooni ametnik: ,,Page`i vestlus Kisljakiga mõni päev pärast teateid Vene häkkimisest on osa laiemast mustrist, mis kahtlusi äratab. Enne kohtumist Kisljakiga oli Page just naasnud visiidilt Moskvasse. Obama administratsioon oli oma lõpuperioodil ülimalt mures üha kasvavate sidemete pärast Trumpi kaaskondsete ja venelaste vahel. Page oli üks peamisi isikuid, kelle tegevus kõige enam kahtlust äratas."
Esindajatekoja demokraatide liider Nancy Pelosi: ,,Me poleks Sessionsi ministriks saamise poolt hääletanud, kui oleksime tema Venemaa-sidemeist teadlikud olnud. Kongressile oma sidemete kohta venelastega valetanud justiitsminister peab ameti maha panema."
Valitsuse tegevust jälgivasse komiteesse kuuluv Elijah Cummings: ,,Nõuan samuti Sessionsi kohest tagasiastumist. Pole enam mingit kahtlust, et me vajame tõeliselt erapooletut komisjoni uurima asja."
Sessionsi tagasiastumist nõudvate demokraatidega ühines ka senati vähemuse liider Chuck Schumer.
http://www.politico.com/story/2017/03/c ... ing-235626
http://uudised.err.ee/v/valismaa/d91a09 ... siastumist

Gazprom asejuht Aleksandr Medvedev: ,,Gazprom avalikustab Nord Stream 2 gaasijuhtme ehitamise rahastusskeemi enne märtsi lõppu. Teoreetiliselt võiks Gazprom ise kogu projekti eest maksta, kuid ma usun, et meie koostöö parteritega ei luba meil seda teha."
https://www.ft.com/content/4214c756-ff4 ... 00c5664d30

Rahvusvahelise laskesuusaliidu (IBU) täitevkomitee: ,,Võtame Venemaa linnalt Tjumenilt 2021. aasta maailmameistrivõistluste korraldusõiguse ära."
Venemaa laskesuusatamise juht Aleksandr Kravtsov: ,,Meie hinnangul pole IBU-l mingisugust õigust sellist otsust teha. Ükski täitevkomitee ei saa käituda kongressina."
http://sport.postimees.ee/4033045/ibu-t ... lma-jaetta