https://epl.delfi.ee/arvamus/malupank-a ... d=91675277
MÄLUPANK | Arabist Otto Jastrow: moslemite mõjuvõim Euroopa poliitikas on suurem, kui me arvame 49
Eurooplastel on islami maailmast väga pealiskaudne ettekujutus, samas kui moslemid räägivad Euroopa keeli ja tunnevad meie kultuuri. See teeb meist kergesti manipuleeritavad nõrgukesed.
Tallinna ülikooli araabia keele ja kultuuri emeriitprofessor Otto Jastrow ennustab, et ebaõnnestunud sisserändepoliitika tõttu teeb Saksamaa ja Prantsusmaa poliitika peagi pöörde paremale ja senisele sisserändepoliitikale tõmmatakse pidurit.
Viimaste Prantsusmaal ja Austrias tehtud terrorirünnakute taga olid taas Charlie Hebdos avaldatud prohvet Muhammadi karikatuurid. Kui eetiline on rünnata sõnavabaduse egiidi all kedagi või midagi, mida teises kultuuris peetakse pühaks?
Lääs ei mõista Muhammadi karikatuuride puhul mõningaid olulisi asjaolusid. Islamis on rangelt keelatud prohveteid kujutada. Karikatuurid astusid üle selle piiri ja nagu sellest veel vähe oleks, need pilkasid teda. Mis kõige hullem – seda tegid uskmatud (kafir). Selles nähti ränka solvangut kogu islami enda pihta. Meie, eurooplased, elame maailmas, kus religioosne sfäär on hääbunud foonile. Meil pole võimalik aru saada sellest usulisest palangust, millest on kantud moslemite elutunnetus. Ehk mäletame sellesarnast vaid meie enda kultuuri keskajast. Seetõttu saame vaevu aru islamimaailma tohutust austusest prohvet Muhammadi vastu.
Kui Salman Rushdie avaldas oma raamatu „Saatanlikud värsid”, tõi ajatolla Khomeini tänavatele miljoneid meeleavaldajaid. Piisas sellest, kui neile öeldi, et nende prohvetit on solvatud, olgugi et raamatut ennast polnud nad ilmselt isegi eemalt näinud. See seletab, miks ka praegune konflikt paisus nii pinevaks, et Prantsuse tooteid boikoteeriti ja araabia maade valitsused nõudsid Emmanuel Macronilt karikatuuridele avalikku hukkamõistu.
See seab meid väga tõsise probleemi ette: kui ebavõrdselt me üksteisest aru saame. Euroopas elab miljoneid moslemeid, kes on tuttavad mõlema kultuuri tavadega. Nad räägivad Euroopa keeli ja suhtuvad väga tähelepanelikud kõigesse, mis siin sünnib, väiksemgi alandav riive islami vastu ei jää märkamata. Seevastu eurooplastel on islamimaailmast väga pealiskaudne arusaamine, et mitte öelda: neid ei huvitagi seal toimuv, ehkki kristlasi kiusatakse taga ja kristlikke pühakodasid rünnatakse praegusel ajal sageli. Seda tehakse Nigeerias, Egiptuses, Süürias, Iraagis, Pakistanis, Malaisias. Need veretööd ei jõua Euroopa meediasse ja piiskopid vaikivad. See aitab islamimaades luua kuvandit, et Euroopa on hõlpsasti manipuleeritav ja seal võib karistamatult toimida lääne väärtuste vastu. Samas võivad nad ise tunda end solvatuna ja panna meie juhte endalt vabandust paluma. Euroopa on nende silmis erakordselt nõrguke.
Charlie Hebdo karikatuurid võivad näida järjekordse triviaalsusena. Tegelikult on asi tõsine. Me ei saa lubada, et võõras usklikkond, keda toetavad nende päritolumaad, sekkub meie elulaadi. Ei Prantsusmaa ega Euroopa ei tohiks kõnealusel juhul vabandust paluda.
Mõni võib mõelda: karikaturiseerides kultuurilise teise pühadust, ületame punase joone. Seetõttu on Euroopa ise osaliselt vastutav terrorirünnakute eest. Kuidas seda loogikat kommenteerite?
On erakordselt ohtlik, kui Euroopa ajakirjanikud, loovinimesed, poliitikud ja klerikaalid asuvad islami poolele ja seavad sellega kahtluse alla meie enda põhiväärtused. Nad leiavad, et moslemeid diskrimineeritakse süstemaatiliselt ja terrorirünnakud on viis, kuidas oma frustratsiooni välja elatakse. Selline mõtlemine on lubamatu. Euroopa õigusruum näeb ette, et õigusemõistmist ei tohi võtta ainuisikuliselt enda kätesse, samuti on meil surmanuhtlus keelatud. Miks peaksime väljendama mõistmist moslemi vastu, kes karistab meie ühiskonda sellega, et tapab süütuid inimesi ja seda solvangute eest, mis on meie seadustele täiesti võõrad?
Kuivõrd kohalduvad moslemite mentaliteedis Prantsuse revolutsiooni järgsed väärtused nagu demokraatia ja kõnevabadus?
Ortodokssele islamile pole need väärtused kohaldatavad. Islamis on elu korraldatud käskude kaudu, mis Allah ilmutas prohvet Muhammadile ja mis on rakendatud ellu šariaadiga. Iraani islamidemokraatia ei ole paikapidav näide. Iraanis on teokraatlik võim, mida juhib kõrgeim juht, praegu Ali Khamenei. Parlamendil ei ole tegelikku võimu ja riik on vastutav ühtede maailma kõige hullemate inimõiguste rikkumiste eest. Hukkamiste arvult ollakse ees isegi rahvaarvult mitu korda suuremast Hiinast.
Seega ei saa suurt osa moslemeid, kes ortodokssest traditsioonist kinni peavad, mingi valemiga Euroopa kultuuriruumi integreerida. Ent enamik Euroopas elavaid moslemeid esindavad islami mõõdukamat suunda. Nemad on lõimitavad. On neidki, keda jätavad usulised tõekspidamised täiesti külmaks.
Kuivõrd suudavad Euroopas elavad moslemid ühitada oma perekonnast ja traditsioonist omandatud arusaamu meie ilmaliku haridusega?
Mõõdukal moslemil on võimalik lõimuda lääne ühiskonda ja seejuures säilitada oma traditsioon. Pean selle all silmas palveid, usupühade tähistamist, toite ja söömiskombeid ning oma emakeele kasutamist kodus. Teisalt on kombeid, mida meil pole võimalik omaks võtta, sest need kujutavad endast meie seaduste järgi kuritegusid. Peamiselt käib see tüdrukute ja naiste elukorralduse kohta: alaealiste abielud, naiste genitaalide muteerimine ja mis peamine – aumõrvad. Tihti jäävad need teod märkamata ja meie valitsused ei tee just väga suuri jõupingutusi, et nende eest karistada. Saksamaal oli juhtum, kus vend tappis oma õe kohatu käitumise eest. Kohatu käitumine seisnes selles, et tütarlaps tundis huvi ühe saksa noormehe vastu. Ta lõikas oma õel pea otsast ja viskas aknast välja õuele. Kohtunik ignoreeris aumõrva kontseptsiooni ja otsustas, et teo toimepanija on vaimuhaige. Õetapja määrati psühhiaatriahaiglasse.
Sisserändajatega tekivad ühiskonnas väiksemad paralleelühiskonnad, mille elu reguleerib šariaat. Terved kvartalid muudetakse piirkondadeks, kuhu eurooplased oma jalga ei tõsta. Näiteks Saint-Denis Pariisi lähistel või Molenbeek Brüsselis. Viimases peatusid terroristid, kes panid hiljem toime rünnakuid. Politsei ei teadnud neist mitte midagi. See näitab, et politsei ei uuri nende rajoonide kuritegevust piisava põhjalikkusega.
Kui suur mõju on Euroopasse rännanud moslemitel päevapoliitikale? Millal me saame näha moslemite erakonda mõnes Lääne-Euroopa või Põhjamaade valitsuses kaalukaid otsuseid tegemas?
Moslemite mõjuvõim Euroopa poliitikas on praeguseks suurem, kui enamik inimesi arvab. Islamiusulised rajavad endale teed ühiskonna kõikidel tasanditel. Nad teevad tavakodanike seas misjonitööd ja võitlevad omavalitsuste tasandil oma pühakodade ehitamise eest. Naised nõuavad endale õigust kanda koolis näokatet. Mõned kooliõpetajad veenavad kristlastest õpilasi, et ainult Muhammad on ainus tõeline prohvet. Seejuures polegi kõik need õpetajad ise moslemid.
Ka poliitilisel tasandil on nad edukad. Nad mõjutavad poliitikat läbi roheliste ja vasakpoolsete erakondade, kujundades hoiakuid islamisse, Lähis-Idasse ja Iisraeli-vastasust. Saksamaal on vähetõenäoline, et nad formeeruvad ühtseks moslemite erakonnaks, kuid vasakpoolsete erakondade kaudu moslemite mõjuvõim suureneb. Moslemite kõige suuremad liitlased on Euroopa enda intellektuaalid. Pikka aega sõbrustas haritlaskond kommunistliku ideoloogiaga, nüüd näitavad nad üles islamimeelsust. Moslemite mõjul on vasakpoolsetele parteidele saanud omaseks tugev antisemitism. Briti leiboristide kõrval võin nimetada sakslaste Die Linket.
Igal aastal tähistavad palestiinlased ja teised moslemite rühmad nn Al-Qudsi päeva. Marsitakse läbi Berliini ja hüütakse loosungeid nagu „Hamas, Hamas. Juudid ahju!”. Kogunetakse Brandenburgi värava juurde ja põletatakse Iisraeli lippe. Valitsus pole kordagi pidanud vajalikuks sekkuda.
Kuivõrd erinev on esimese põlvkonna sisserännanud moslemite ja noorte meelelaad? Kas nende lojaalsus oma tavadele on ühesugune?
Esimese põlvkonna sisserändajad olid nagu võõrtöölised: lojaalsed ja töökad inimesed, kes teenisid kohalike lugupidamise. Teise ja kolmanda lainega asi muutus. On noori, kes on majanduslikult edukad, peavad oma äri ja on kõrgema haridusega. Nad peavad ennast sakslasteks, kel on moslemi taust. Kuid nende kõrval on üha suurem hulk noori, kes pole suutnud ühiskonnas rakendust leida – selle tagajärjel on nad pöördunud islamifundamentalismi poole ja radikaliseerunud.
2015. aasta sisseränne ei olnud varasematega võrreldav, sest siia ei tulnud võõrtööjõud. Saksamaa põhiseadus näeb ette, et riigi piire ei tohi jätta järelevalveta. Kuid Angela Merkel andis Saksamaa siseministrile otsese käsu ja tema omakorda andis politseile sisendi: lubada üle piiri kõik, kes soovivad tulla. See toimus parlamendi ja valitsuse heakskiiduta. Seevastu nüüd, keset koroonakriisi, on meie piirid väga hästi kontrollitud. On loodud isegi uued Saksamaa-sisesed kontrolltsoonid. Igal juhul on pärast rändekriisi tulnud ühest miljonist sisserändajast suur hulk noori mehi jõude jäänud. Nende rühmade riskiaste on kõige suurem, sest nad vastavad kõige paremini potentsiaalse terroristi kirjeldusele.
Milline on islamiterroristi kirjeldus?
Stereotüüpsed Euroopa islamiterroristid on seksuaalselt frustreerunud ja madala haridustasemega noored mehed, kellel pole karjääriväljavaateid. Kusjuures tihtipeale ei ole nad ülemäära religioossed. Hulk alaealisi moslemitüdrukuid on läinud Süüriasse, et abielluda Islamiriigi võitlejatega.
Kas terroriakte sooritavad Euroopas kohapeal elavad moslemid või tullaksegi siia selle eesmärgiga?
Praeguseks on meil esindatud mõlemad tüübid. Kui inimene on varem Euroopas elanud ja tal on dokumendid korras, on tal lihtne üle piiride liikuda. Neid, kes Lähis-Idast kindla eesmärgiga siia saabuvad, võtavad vastu organiseeritud võrgustikud, mis hoolitsevad selle eest, et ründaja jõuaks oma sihtpunkti. Üks selliseid pani toime ka Nice’i rünnaku.
ÜRO viimane migratsioonipakt annab igale sisserändajale turvatunde valida, millises Euroopa riigis ta elada soovib. Euroopa Liit on selle soovituse omaks võtnud. Kui sisserändaja on juba kord Euroopa pinnale astunud, siis ta üldjuhul siia ka jääb. Saksamaa seadused kohustavad küll sisserändajaid, kelle avaldused tagasi lükatakse, riigist lahkuma. Tegelikult nad seda ei tee. Tihti hävitavad migrandid ise oma isikutunnistused, mistõttu isegi kurjategijaid pole võimalik tagasi saata. Kui lennuk saadaksegi täis, siis on rohelised ja valitsusvälised organisatsioonid moodustanud inimkette, et takistada lennukeid startimast. Julgen öelda, et ÜRO migratsioonipakti tagajärjel on meie piirid avatud kellele tahes. Selline praktika on enesetapp, sest sisseränne on lakkamatu protsess. Vastumeelsus immigratsiooni vastu väljendub ka parempoolsete ja konservatiivsete erakondade kasvus. Endised Nõukogude Liidu süsteemi maad on selle poolest palju tugevamad, näiteks Ungari või Poola. Eeldan, et Saksamaa ja Prantsusmaa kogevad peagi parempööret ja tõmbavad senisele sisserändepoliitikale pidurit.
Kas Euroopa sisserände- ja lõimumispoliitika on läbi kukkunud?
Ma arvan, et Euroopa riikidel pole kunagi olnud plaanis vastu võtta sedavõrd suurt arvu moslemi migrante. Samuti polnud neil algusest peale selget plaani, kuidas neid integreerida. Tagajärg on, et lõpuks leidsid nad end terve hulga probleemide eest.
