Ma igatahes väga loodan, et leedukad jätavad ka vanemad kahurid kasutusse, eelpool loetletud põhjustel. Lätlaste 100 mm relvad peaksid minu teada tehniliselt olema TT-kahurid, mitte haubitsad, kuid raskel ajal abiks ikka, sest saab lasta nii TT-mürsku kui kildu ja päris kaugele.
Kes vana asja meelde tuletab, selle nimi on Valdeko Vende, ütleb eesti vanasõna. Seoses kahuritega tuli meelde, et millal hakkab Eestis suhtumine kahuritesse kui imerelvadesse muutuma, mida ainult kõige suuremad ajuhiiglased kasutada mõistavad? Kui 155 mm sisse osteti ja 105 mm ripakile jäid, siis käis selline kahin läbi, et vanade 105 mm pataljon antakse Kaitseliidule, kuid see suruti maha peamiselt väidetega, et kahurite pidamine on midagi hirmus kallist ja kahurite laskmine midagi hirmus keerulist, millele kaitseliitlaste mõistus kindlasti peale ei hakka. Tänaseks on siis näidete varal selgunud, et Läti on Eestist rikkam ja Läti zargid kaitseliitlastest oluliselt taibukamad, sest suudetakse piiratud resursside tingimustes tervet pataljoni pööritada? Soomlased oskavad selle jutu peale ainult õlgu kehitada, sest nendel pöörleb maaväes mitusada järelveetavat ja paar pataljoni iseliikuvaid 99% ajateenijate ja reservistide najal ja riik ei olegi pankrotis ja laskekiiruses ning -täpsuses ei olegi mingit vahet ja pihta saadakse peamiselt sihtmärkidele
Ukraina kogemuste najal kaudtule efektiivsusest oleks ehk mõistlik 1 pataljoni ekvivalent vanemaid haubitsaid KLi kantida koos meeskondadega, see on juba taktikaline küsimus, kas raskel hetkel kasutatakse koos või jupikaupa maakaitsepataljonide juurde antuna. Abiks ikka raskel hetkel, nagu ka leedukate 105 mm ja lätlaste 100 mm relvadest.
Kas keegi suudab oma paguneid ohustamata kommenteerida, kui palju kahurväe pööritamine üldse maksab Eesti kogemuse najal? Soomlased jäid vastuse võlgu, sest ei tea, nemad teavad peamiselt seda, kus kohas kahur on ja selle laskemoon, kuid palju iga pauk maksab, seda ei tea, sest ei ole nende asi, kes kahuri taga või ümber seisavad.
Küll on enamvähem teada laskemoona kulu, Eestis suure tõenäosusega samad suurusjärgud, sest need on universaalsed, olulised kõikumised tekivad ainult siis, kui riik on rahahädas ja kulusid kokku tõmmatakse või mingil põhjusel on vaja palju rohkem lasta.
Vahemärkusena, soomlased on lahjadel aastatel kasutanud käsitulirelvade väljaõppeks SA laskemoona, see on siis odavalt kokku ostetud terasmantliga kuule ja korrodeerivat tongi ning püssirohtu, mille tõttu on automaatide torude kulumiskiirus oluliselt suurenenud, sest Soome automaadi toru ei ole kroomitud. See on omamoodi huvitav paradoks, et lased kallist ja kvaliteetset Soome laskemoona, siis on laskemoona hange kallis ja relvade amortisatsioon odav, kui lased odavat laskemoona, siis on relvade remont kallis.
81 mm MP laseb aastas natuke üle 100 miini, sellest enamik muidugi kildu ja väike osa suitsu ja valgust, mida hoitakse peamiselt taktikaõppuste jaoks. 120 mm MP kogused natuke väiksemad, kildu lastakse vähem, hind on samas suurusjärgus, kuid relvad kuluvad kiiremini. RÕKis kulub laskemoon nii 20-25% ajateenija erialakursusest, et meeskonnad saaksid jälle maitse suhu. MPsid mõõdetakse üle 1000-2000 lasu järel, nii et RA väljaõppes keskmiselt iga 10 a järele, kui on rääbis, siis utiili, kui on natuke kulunud, siis uuele ringile ja kui on keskmiselt kulunud, siis SA reservi lao tagumisse nurka kuni see üksus reservist maha arvatakse, kellele relv on kinnitatud. Erandina siis, kui on toru paiste või lõhki läinud, siis pannakse keeld peale ja vahetatakse kõik välja ning mõõdetakse üksuse torud üle, alati võib olla mingi materjalid defekt vms, mille tõttu ei pea niikaua vastu, nagu eeldatakse. Soomlased eriti ei fänna täislaenguga laskmist, sest see kulutab oluliselt rohkem relva, väljaõppes ei anna see midagi olulist juurde, ainult relva kõrval on suurem kärts ja relv vajub rohkem maa sisse, kuid võimalusel pannakse ikka igal aastakäigul mõned lasud täislaenguga, et inimesed tunneksid, mis see on. Täislaenguga lastakse peamiselt valgust, sest see tuleb piisavalt kõrgele visata, et ära põleks ja maha jahtuks enne kui maa peale tagasi kukub, muidu on tuli lahti. Tunne on päris vastik, kui relva lähedal olla. Muide, valgust ja suitsu saab ka süütamiseks kasutada, kui lasta selle arvestusega, et kukubki sellisesse kohta, kus on kergestisüttivat materjali. Seda nimetatakse siis sekundaarseks efektiks, näiteks mingi kütuselao tünnid killuga auklikuks ja siis valgusega või suitsuga põlema.
Haubitsaid lastakse vähem, 105 mm kulunormid olid 50-70 lasku aastas, 122 ja 155 mm lastakse 40-50 lasku. Seal on sama teema, et täislaeng mõned lasud aastas relvade säästmiseks. Kui palju haubitsa toru ja muud liikuvad osad laskusid välja kannatavad ja palju remont maksab, ma peast tõesti ei mäleta. Tuletame meelde, et Soomes toodetakse nii 81, 120, 122 kui 155 mm laskemoona ise ja relvade osad valmistatakse ka ise ning remonditakse ka ise, Patria ja Millogi poolt, sest mahud on nii suured, et ei ole mõistlik välismaa onusid tellida, vaid oma onusid õpetada. Eestis on kuulda, et selliseid mehi, kes üldse miinipildujat või haubitsat remontida oskavad, on nii 5 meest, nii et kui 1 mees grippi jääb, on 20% remondivõimsusest rivist väljas.