www.militaar.net

Ahah, tänud lolliks pidamast.

Siiski, suhkruraketi ja ioonmootori keerukus on mõnevõrra erinev ning kui rääkida raketispetsidest, siis oleks kohane mainida ka kumma alaga nad tegelevad.

Äkki neil on õnnestunud mõned Ukrainast pärit spetsialistid üles osta ja Ukrainas toodetud R95-300 mootorite baasil midagi aretada? Kas ukrainlastel on nende mootorite R95-300 tootmisvõimekus veel säilinud või hävis see täielikult vene poole raketitules?

Õhutõrjes reeglina vedelkütust ei kasutata, kuna see nõuab suurt jändamist stardivalmis seadmisel.

Vedelkütus on kosmonautikas, kus on vaja suurt jõudlust, kuid pole mingeid ajalimiite. Vedelkütus on ka väga vana põlvkonna (1960-ndate) õhutõrjes (S-200) ja laevatõrjes (Kh-22), ilmselt kuna targemini ei osatud.

Vedelkütuse eripära on, et rakett vajab surveallikat, et kütus regulaatorite kaudu düüsi suruda, ja düüs võib vajada jahutamist, et mitte ära põleda. Surveallikaks on lihtsal vedelkütusmootoril gaasiballoon, keerulisel turbopump. Düüs on mõnel hästi vastupidavast keraamikast, mõnel teisel aga vedelikjahutusega metallist, sealjuures düüsi jahutusvedelik võib olla pihustite poole pumbatav kütus.

Lähimaa õhutõrjeraketi mootori tööaeg on nii lühike, et düüsi disainimiseks ei pea ulmevaeva nägema - hästi valitud materjali puhul kaitseb materjali piiratud soojusjuhtivus teda piisavalt kaua (paar sekundit) ablatsiooni eest.

Samuti ei pea lähimaa raketi tegijad muretsema vaakumis tüürimise pärast, ei pea tegema jet vane'i (reaktiivjoas olevat tüüri), mootori kallutamist ega väljuvale reaktiivjoale millegi suunamiseks sisse pritsimist. Piisab välisküljel olevatest juhtpindadest, aga servod peavad tõesti väledad olema.

Kõrvalmärkusena, kusagilt jäi kõrva et NLi aegses kosmoseaparaadis kasutati mingi seadme (düüsi ?) temperatuuri hoidmiseks hõbeda aurustumist. Lihtsalt oli selline sobilik temperatuur
Kui kellelgi täpsemat infot siis jagage.

OT algab.

Kuna jutt läks jahutamisele, siis tuli meelde hiljuti loetud jutt sellest, et Ty-22 kasutas jahutuseks üüratult piirituse ja vee segu ning seega selle piiritusetehase pommitamine ukrainlaste poolt (väidetavalt seal olla "tembitud") oli asjakohane.

OT lõpp.) oli

Õhutõrjes reeglina vedelkütust ei kasutata, kuna see nõuab suurt jändamist stardivalmis seadmisel.

Õige oleks: enam ei kasutata. S-75 ja S-200 olid ju vedelkütusel, lihtsalt stardikiirendi/d olid tahkel.
Nõukas oli vedelkütuse lai kasutus tavaliselt tingitud relvade täpsusprobleemidest, mis tingis suuremad-raskemad lahinguosad, mis omakorda nõudis suuremat-raskemat raketti, kus jällegi tekkisid tahkekütuse kasutamisel omad probleemid. Võrdle nt SS-18 ja Minutemani stardimass.

Mismoodi 60ndatel oleks Läänes lahendatud S-200 taoline relv, me võime vist ette kujutada, kuna reaalsusesse taoliste näitajatega relvi eriti ei jõunud (suurim oli Nike Hercules 140 km). Viimane oli tahkekütusel 2-astmeline.

mart2 kirjutas: ↑30 Okt, 2024 18:39 OT algab.

Kuna jutt läks jahutamisele, siis tuli meelde hiljuti loetud jutt sellest, et Ty-22 kasutas jahutuseks üüratult piirituse ja vee segu ning seega selle piiritusetehase pommitamine ukrainlaste poolt (väidetavalt seal olla "tembitud") oli asjakohane.

OT lõpp.) oli

Tundub, et see jutt ei vasta tõele. Tu-22, mis tõesti kandis läänes nime "booze carrier" on relvastusest juba aastakümneid maas, seal kasutati tõesti piiritust suures koguses jahutuseks. Tu-22M3 nagu ka mitmed teised nõuka lõpuaja lennukid kasutasid juba suletud süsteemiga konditsioneerimist (nt Su-17M4). Mingis väikses koguses võib piiritus täna kasutusel olla nt kabiiniklaasi jäätumise vastu. Teine suur kasutaja oli MiG-25, mida samuti VF enam ei kasuta.

Tu-22 ja Tu-22Mx on erinevad lennukid.

Akf lennumudelist kirjutas: ↑29 Okt, 2024 17:24 ...viimati vist 2009 Hiiumaa noored läksid välismaale võistlema, ma loodan et neil on klubi alles, aga midagi leida selle kohta ei suutnud...

Mingi 2015. aasta kandis käisid mõned hiidlased Rakvere mudellennuklubis raketiehitust õpetamas.

https://www.err.ee/1609516480/eesti-rel ... rjerakette
Frankenburg o raketid katsetuseks valmis saanud

isonts kirjutas: ↑08 Nov, 2024 16:23 https://www.err.ee/1609516480/eesti-rel ... rjerakette
Frankenburg o raketid katsetuseks valmis saanud

Mind on selle Frankenburgi arenduse juures alati imestama pannud see, et rakett raketiks, aga iga õhutõrjesüsteemi aluseks on sihtmärgi avastamine ja esialgne raketi sihitamine. Need komponendid tunduvad Frankenburgi arenduses täiesti puuduvat?

Seejuures on küsimus, kui usaldusväärsed on väiksemate droonide avastamiseks täna õhutõrjes kasutatavad meeterdiapasooni lainepikkusega radarid, mis on mõeldud märksa suuremate ja hästi peegeldavate asjade leidmiseks.

Võibolla antud ettevõte valmistabki ainult rakette, näiteks Ossale või mingile taolisele?

AMvA kirjutas: ↑12 Nov, 2024 11:53

isonts kirjutas: ↑08 Nov, 2024 16:23 https://www.err.ee/1609516480/eesti-rel ... rjerakette
Frankenburg o raketid katsetuseks valmis saanud

Mind on selle Frankenburgi arenduse juures alati imestama pannud see, et rakett raketiks, aga iga õhutõrjesüsteemi aluseks on sihtmärgi avastamine ja esialgne raketi sihitamine. Need komponendid tunduvad Frankenburgi arenduses täiesti puuduvat?

Miks peaks neid Frankenburg pakkuma? Droonide tuvastamiseks on võimalik rakendada tervet võrgustikku meetodeid alates lihtlabasest vaatlusest, elektrooptilistest ja termilistest kaameratest kuni radariteni. Sama lugu ju tavalise ÕT-ga. See, et General Dynamics toodab Stingereid ei tähenda, et nad peaksid vastutama ka kogu sihtmärgi avastamise ja tuvastamise ahela eest.

Droonivastase võitluse raskuspunkt on jätkuvalt drooni asukoha kindlaks määramine.
Tulevahendeid, mis enamvähem sobivad, on tänagi olemas. Alates nt ÕT sihikuga MG-3st.

Selle mõistmiseks peab ise polügoonil veits ringi kappama, droonipirin kõrvus. Tee mis tahad, ei näe kus ta on. See peab ikka päris prosta droon ja rumal droonijuht, kui mitte-kamikadze tuleb sulle nii ligi, et kergesti visuaalselt selle leiad. Tavaliselt kuuled, aga ei näe. Mis selle infoga peale hakata, tulistada huupi taevasse?

Kui vaatad praegu aknast välja, siis ma ütleks, et luuredroonide ilm on. Pilvisus 150 m, kuuled selle lendamist, aga asukohta ei näe. Tema aga soojuskaameraga sind näeb. Kuhu tulistada?

Kapten Trumm kirjutas: ↑12 Nov, 2024 12:48 Droonivastase võitluse raskuspunkt on jätkuvalt drooni asukoha kindlaks määramine.
Tulevahendeid, mis enamvähem sobivad, on tänagi olemas. Alates nt ÕT sihikuga MG-3st.

Selle mõistmiseks peab ise polügoonil veits ringi kappama, droonipirin kõrvus. Tee mis tahad, ei näe kus ta on. See peab ikka päris prosta droon ja rumal droonijuht, kui mitte-kamikadze tuleb sulle nii ligi, et kergesti visuaalselt selle leiad. Tavaliselt kuuled, aga ei näe. Mis selle infoga peale hakata, tulistada huupi taevasse?

Kui vaatad praegu aknast välja, siis ma ütleks, et luuredroonide ilm on. Pilvisus 150 m, kuuled selle lendamist, aga asukohta ei näe. Tema aga soojuskaameraga sind näeb. Kuhu tulistada?

Kui sa räägid laskeseadmest konkreetses kontekstis (rakett), siis ilmselt keegi ei hakka seda raketti raudsihikuga juhtima. Ehk siis ilmselt on tegemist mingit sorti infrapuna kaameraga.

Täna on siiski efektiivselt suudetud korraldada suuremate droonide (nt Shahed) tõrje. Pisemad lendavad siiski üsna vabalt, mõlemal poolel seejuures.
Ja eks selle probleemi allikas on seesama drooni leidmine ja asukoha kindlaks tegemine, mis "muude" vahenditega hästi ei õnnestu, kahtlustan.

Millal oli viimane teade edukast Bayraktari rünnakust?