www.militaar.net

Piimatoodangu kasvust

1937/1938
kontrollkarja keskmine toodang Kuremaa riigimõisas oli 4126 kg
Kehra riigimõisas 4596 kg
Tähtvere riigimõisas 4488 kg
kontrollkarjade keskmine toodang 2893kg
allikas: "Valitsusasutiste tegevus 1938/1939"

1966 moodustati Kuremaa Põllumajandistehnikumi asemel Kuremaa Sovhoostehnikum. Väljalüps lehma kohta oli 3649 kg.
http://www.kuremaa.eu/?page_id=3

1998. aasta alguseks oli õppemajandil 73 lehma, kelle 1997. aasta keskmine väljalüps oli 4009 kg piima.
http://www.kuremaa.eu/?page_id=3

Keskmine piimatoodang Eestis lehma kohta 2011.a oli 1795kg, kuidas Kuremaal, ei tea.
http://www.epkk.ee/5157

Selle rbl mainitud Stalini sundkollektiviseerimise ajal piimatoodangu suurenemise kohta kordades tean vaid Vastseliina rajooni kohta, et seal oli piimatoodang 1950.a 1200 kg (ehkki plaan nägi ette 1900 kg)
allikas: Parteialgorganisatsiooni koosolekute protokollid 1951

Ei olnud küll plaanis selle teema all kirjutada. Corvuselt mõistlik kokkuvõte põllumajanduse osas. Kui teemasse kirjutada siis oleks paar meenutatavat remarki:

Eestis on erinevalt teistest riikidest ikka kenasti metsa. Puitu meil on, aga sellest tänapäeval midagi vägevat ei tehta. Igaks juhuks lisan ka siinsetele foorumikülastajatele, kes võibolla tahaksid tulevikus maailmatasemel tootmisega alustada:
a) alustage jaapanlastele ja hiinlastele etc Aasia turule eesti puidust söögipulkade tootmist - väga konkureeriv toode. Puitu eelistatakse igal hetkel plastikule;
b) hakake grilli hakkpuidu pressitud mooduleid tootma ja pakendama;
c) taastage tikkude tootmine, meil on nii puitu kui ka väävlit, mida pulga otsa lisada;

Eesti NSV ajal tootsime 1/6ndikule planeedist:
- puidust pesupulki;
- Viisnurk tegi puidust suuski.

Asi pole mitte niipalju hinnas, põhiline teema on tekkinud sellest väitest, et tänasel päeval tehakse see töö, milleks varem kulus 20 kombaini töö, ära kahe kombainiga. Samas näitavad numbrid, et sajandi algul koristati uute kombainidega vaid 7,7 % saagist ja sealtmaalt on haritavat pinda lisandunud vaid 10 %. Ning sinnamaani, kus talumees pidi vaid oma rahakoti ja pangalaenuga arvestama, peeti suures osas seda olematu tootlikusega kombainivorpijate toodangut piisavalt usaldusväärseks ostuks. Ja kas SAPARDi toetuseid juba aastast 2002 ei hakatud jagama?

Nagu ma eespool kirjutasin, võib vist üsna kindlalt öelda, et nende vene kombainide-traktoritega elati 90ndate keskel juba üle märkimisväärne tõhususe tõus, see võib olla samas suurusklassis kui John Deere masina parem tootlikkus. Masinad hakkasid ühtäkki vähem lagunema, jupid olid õigel ajal olemas ja nii edasi. Ennist sai öeldud, et maal oli suurim hädade algus ikka see vedelik 0,5 liitristes pudelites, mida enne lõunat ei müüdud ja nõuka aegne mentaliteet. Peale traktoristide ka remondimehed ja muud asjamehed. Sellest ka ärakaduvad jupid, kehvasti tehtud remondid ja pidev lagunemine.

Meite kodukolhoosis oli üksainus Don, ülejäänud samad SK-5'd ehk Nivad. Kuna tollal oli iga põllulapike vilja alla pandud, polnud selle Doniga seal palju teha, see äravõetava ja laia heedriga jukerdamine (põllule sõitis see kombaini slepis) elektripostide vahel tähendas, et kui Nivad ammuilma lõikasid kui Don'i mees heedrit ette pusis alles. Nende suurte lääne kombainidega tuleb tootlikkus ka selle arvelt, et väiksemad kolhoosipõllud pole enam kasutuses (külameeste kartulimaadeks jagatud) ja nendega tehakse "paremaid palasid". Muidugi selle Niva kabiinis oli töötamisel vist nii 60 kraadi sees ja eelmise päeva viinavõtuga kaua toores ei püsi - konditsioneer suureks abiks.

Üks asi, mis seda väidetavalt 10 kordset tootlikkuse kasvu selgitab, on hektarisaagid, oma põllul ei oota keegi kuni homme tulev torm vilja ära lamandab. Rohkem reaalseid tsentnereid hektarilt tähendab ka vähem kombaine. Põllumaade valikust oli juba juttu. Kui "laias laastus sama" põllumaa hulgast jäeti välja põllud, mis kolhoosiajal iga hinnaga täis külvati (külviplaan!) ja kus elektripost ja "kivisaar" ajas teist taga, siis nii need arvud tulevad.

Mõningad aastad tagasi tehti ka arvutusi keskmise tootja seisukohast (peretalu, mitte 1000 ha suurmajand). Leiti, et Belaruss kõlbab küll - tootlikus veidi väiksem, aga hind veel rohkem väiksem kui Lääne analoogidel. Veel leiti, et pruugitud Lääne kombain on tasuv, uus on liiga kallis väiksema pinna kohta. See oli enne seda, kui osa hinnast kinni maksma hakati, kõik arvutused olid tootja enda rahakoti peal. Praegustele suurmajanditele pole toetusi eriti vajagi, nad on nii soodsas seisus. Suurem osa maast sisuliselt tasuta käes, palgatase madal Euroopaga võrreldes. Toetuste suurendamisest nad muidugi ära ei ütle, aga see raha suubub väga kitsa ringi rahakotti. Maarahvas kui selline ei saa sellest eriti midagi. Sellepärast on see hiljutine allkirjade kogumise kampaania veidi silmakirjalik.

Mart arvas kunagi, et impordib siia maaelu Soome malli. Aga keegi ei möelnud selle peale, et tegelikult on/oli Soome talundus üks suur sotsiaalprojekt ja kahjuks on seegi löppemas !
Soome valitsus tirib muudkui vaikselt vaippa alt ja vaikselt integreerutakse suurde EU ühisesse pöllumajandus-poliitikasse.
Väiksed talud ei ole enam jätkusuutlikud ja suured ostavad need üles.
Ehk selline "kolhoosielu" hakkab vaikselt EU-s läbi saama.
Sörra oma jüngritega loodab toetust juurde saada, aga kui inimestel puudub analüütiline mötlemisvöime, siis nad töesti jäävadki Toompeale kisama!
Tegelikult toetusi muudkui vähendatakse ja see kajastub väga ilusti toiduainete hinnas!

Mis asi on maarahvas? Eks põllumajandus on samuti ettevõtlus etteantud raamistike piires. Mingi hiiglasliku vabaõhumuuseumi teke ei saa kuidagi eesmärgiks olla.
Mul on suvemaja Padise kandis ja seal on tõesti väga paljud naabrid loobunud põllumajanduslikust tegevusest ja töötavad ümbruskonna linnades. Aga kui aus olla, siis seal põllumajandusega tegelemine on suht mõttetu tegevus, sest isegi marjapõõsast istutada on piin - 20 cm mulda ja edasi puhas paeklibu. Kui sellises kohas midagi kasvatada, siis peaks keegi selle ka rängalt kinni maksma.

Tipptundide ajal on köik linnadesse viivad teed "maarahvast" täis!

Mõningad aastad tagasi tehti ka arvutusi keskmise tootja seisukohast (peretalu, mitte 1000 ha suurmajand). Leiti, et Belaruss kõlbab küll - tootlikus veidi väiksem, aga hind veel rohkem väiksem kui Lääne analoogidel. Veel leiti, et pruugitud Lääne kombain on tasuv, uus on liiga kallis väiksema pinna kohta. See oli enne seda, kui osa hinnast kinni maksma hakati, kõik arvutused olid tootja enda rahakoti peal. Praegustele suurmajanditele pole toetusi eriti vajagi, nad on nii soodsas seisus. Suurem osa maast sisuliselt tasuta käes, palgatase madal Euroopaga võrreldes. Toetuste suurendamisest nad muidugi ära ei ütle, aga see raha suubub väga kitsa ringi rahakotti. Maarahvas kui selline ei saa sellest eriti midagi. Sellepärast on see hiljutine allkirjade kogumise kampaania veidi silmakirjalik

Küsimus on lihtsalt selles, et suurem kasumivõimalus suurendab lisaks suurtootmise kukrule ka väiksemate tegijate võimalusi ära majandada ja sellega seoses ja tegeleda tahtjate arvu. Kes praegu võibolla panevad Soomes kipsi ja käivad oma kodutalus korra kuus naisele raha viimas. Meil on Eestis ikka jätkuv probleem, et me ei suuda toota midagi jätkusuutlikku, EL rahade eest teede-torude ja pangalaenude eest naffnafi majakeste ehitamine pole teab mis jätkusuutlik business. Võibolla puhuks see mõningatele söötis põldudele uuesti eluvaimu sisse?

Näiteks üks hektar annab kartulit ca 15 tonni, rahas ca 3000 eurot. Kui see on täna ehk piiripealne, siis lisades sinna kasvõi EL keskmise hektaritoetuse (ca 300 eurot), tekib juba päris kena kopikas. Huvitav lugemine, ka traktorite kohta. Ainult, kuskohas Eestis need 40-tonnised saagid on? Selliseid saadakse nt Hollandis, aga mitte meil.
http://www.eria.ee/public/files/TTK_71_lk_257_262.pdf

Lugedes mõlemat dokumenti võib siiski väita, et kuuldused "midagi ei tehta" on pisut liialdatud. Tundub, et kellel on pealehakkamist, see ka abi saab. Kel mitte, kängub edasi.

Kõik õige, lihtsalt "läbipaistvat ja õiglast" EL toetuspoliitikat vaadates (mis peaks tegelikult huvi pakkuma EL järelevalve organitele, aga tegelikult on veri paksem kui vesi) tekib rida küsimusi. Kui vaadata nt tee-ehitust ja keskkonnasektorit, kus tükati kisub asi suures rahauputuses mõttetute pompöössuste ehitamiseks (võõras raha ju), siis on kontrast eriti teravalt näha.

Ma sõitan iga nädal maale läbi nelja maakonna äärealade, igas kolkakülas on nüüd kergliiklustee tänutahvliga (ehitatud EL abiga), kuid pimedal aasta-ajal on need kottpimedas, sest ei jätku raha nende euronõuetele vastavaks valgustamiseks. Pappi on Brüsselis ülearugi, küsimus on lihtsalt selles, miks pole tänini suudetud sealt EL keskmist saada, kas luuavillu oli liigselt maadevahetuse küüsis, põllumehed ei tõstnud kisa või sõideti liitumisläbirääkimistel lihtsalt Eestist üle. Tänaseks on probleem teadvustatud, kuid progress 4 eurot 90-le lisaks järgmisel eelarveperioodil muude vanaliikmete jätkuva prassimise teemal on natuke palju progressiks ju nimetada.

Eesti tootja veab välja igal juhul, lihtsalt siseturu piiratuse tõttu on kogu aeg pea vastu lage, sest mingit massivset eksporti (nagu ENSV ajal, kus pool veeti Venemaale, see ka nagu ekspordi moodi), mis tooks elu maale tagasi siin olema ei hakka. Pole lihtsalt võimalik konkureerida Hollandi või Hispaania tootjaga (Hispaanias annab nt osa kultuure aastas 2 saaki samalt põllult) või muidu saagikus on kättesaamatult kõrge. Ja seni kui see ei muutu, jääbki maaelu vormiks ülitõhusad suurtootmised, mis tööhõivet ei anna.

Minu mäletamist mööda pandi eesti (ja ka muude uute liitujate) põllumajandustoetuste määrad selliselt paika arvestades, et eesti saab pikaajaliselt väga suures määras (kas moodustavad hetkel vist ca 20% eelarvest, või oli see rohkem) muid struktuuri- ja arengutoetusi, mida vanad EL maad ei saa.
Kergliiklusteede valgustamine ei ole EL normatiividega reguleeritud ja pigem on probleem selles, et kuna EL toetuste puhul peab olema ka omafinatseering, KOV puhul umbes 15%, siis ka selle kokku saamine on vahest probleemne olnud. Rääkimata sellest, et tulede põlemise arve peab KOV niikuinii 100% ise kinni plekkima.

Mulle tundubki perifeerias liikudes, et rahateki on tirinud oma varvaste peale natuke teised valdkonnad, samas vaadates teeäärseid võssakasvanud põlde ja nähes 200 km teekonnal maksimum viite lehmakarja rohtu nosimas - kas balanss on ikka paigas. Kui ikka EL rahadega ehitatud kergliiklusteel on talvel meeter lind ja valgustid ei põle, siis tuleb tõdeda, et on juba investeeritud asjadesse, mida ei jõuta pidada. Omavalitsusel pole selleks pappi, sest pole tulusid. Omavalitsuse tulu koosneb lõviosas tulust üksikisiku tulumaksult, seega mida vähem töökäsi ja mida väiksemad palgad, seda lahjem on valla lobi. Mis tööstust arendada näiteks Pala või Avinurme vallas või mida seal peaks tegema, et toime tulla? Mulle siledad teed väga meeldivad ja kindlasti on kohalikel ka hea meel.

Soomes käinud KV-lased on rääkinud, et maaelu püstihoidmine olevat seal üks kaitse alustalasid, mis sissisõda sa ikka pead, kui pole süüa kuskilt näpata ja ümberringi pensionäridega asustatud lagunenud külad, noorte meeste ilmumine sellisesse kohta lausa kargab silma. Kas see tõsi on, ei oska ka kontrollida.

Kaitse-infraga käidi see tee 90ndatel läbi, eri põhjusel (ka objektiivsetel ja mõjuvatel) jäeti N.armeest maha jäetud infra laokile ja nüüd pannakse miljoneid uue ehitusse. Ärme nüüd räägi, kuidas vene armee kõik ära lammutas, vaadake nt Tondi kasarmute pilte NSVL perioodist.

Kapten Trumm kirjutas:Mulle tundubki perifeerias liikudes, et rahateki on tirinud oma varvaste peale natuke teised valdkonnad, samas vaadates teeäärseid võssakasvanud põlde ja nähes 200 km teekonnal maksimum viite lehmakarja rohtu nosimas - kas balanss on ikka paigas.

Tõsi ka või..?
Just haritava maa puudus on peamine probleem, mis tänapäeva suurtalusi ja osaühinguid kimbutab.
Pisikesi,(10 ha. ja alla), künklikke, kiviklibuseid jupikesi võib ehk tõesti harimata leida . Moodsa tehnikaga ei mahu sinna pealegi ja kui siiski ronida, võib halvasti/kallilt lõppeda. Lambakarjatamiseks sobivad.
Et aga suured/korralikud põllud meil eriti söötis oleks, võib väita vaid rumal/pahatahtlik.
Ja lehmakarjadesse....
Tänapäeva piimatootmine koondub üha enam vabapidamis/külmlautadesse.
Ja lüpsikarjad ei käi enam karjamaal, vaid elavad aastaringselt laudas.(mullikad ja kinnislehmad vahel välja arvatud)
Autoaknast nähtu põhjal ei tasuks järeldusi teha. Vahel tasub rääkida tõeliste põllumeeste/loomapidajatega...

Mitte haritav maa, vaid suurtele masinatele ja tootjale piisavalt ligidal asuv (loe tulutoov) maa.
Sellesse lausesse on ka osaliselt peidetud ka need kordades tootlikkuse vahed.
Niipalju ma ikka teemat jagan, et kui võssakasvanud rohumaa keskel troonivad suurfarmi varemed, siis pole tegu vabapidamislaudaga

No tore on vaadata, kuidas vaprad sõjamehed on oma tankid atradeks ümber sulatanud ja põllumajanduse nüansside teemal siin mõtteid vahetavad Katsusin end tagasi hoida ja paar päeva ka suutsin, kuid ikka ja jälle üht ning sama siit lugedes, kuidas põllud on harimata ja et lääne tehnika polegi väga palju vene omast parem jne, siis enam ei saa vaiki olla.

Mul on kah Lõuna- Eestis onu ja (teise) onu poeg põllumehed. Üks kasvatab vaid vilja, teisel on ka mitmesajapealine piimakari lisaks. Mõlemad on loobunud vene tehnikast. Mõlemal on lääne traktorid ja lääne kombain pluss lääne haaked, piimakarja omanikul ka mõned vanad vene masinad, kuna tööd on rohkem ja kui lääne masinaga midagi peaks juhtuma, siis saab "reservist" vene oma võtta. Saavad töö tehtud kiiremini, kui varem ja seetõttu pakuvad ka teistele teenust. Maadega on nii, et olemasolev on üles haritud ja tuleb puudu, sest kusagilt pole lihtsalt juurde võtta. Tagastatud maade omanikelt renditakse maad, st makstakse ise maamaks ja maaomanik on ka rahul et maa võssa ei kasva. Töökätega on nii, et üldiselt aetakse läbi oma pere jõududega pluss veel mõned palgatöölised. Onul miski 5-6 koos oma perega ja onupojal 2-3 koos iseendaga... Täpsemaid numbreid saagikusest, ajakulust, maade suurusest jne kahjuks ei mäleta, aga kogu see sugulastelt kuuldu haakub pigem tommy jutuga.

Meil kesk-eestis käivad ikka väiketalunikud ja suurtootjad nii omavahel kui valdadega aastaid kohut et teha selgeks kellel oleks õigus saada kasutusvaldusesse mingi maatükk ja sellised vaidlused ei paistagi lõppevat. Ja kui mõnel ühistul ei käi oma maadest jõud üle haaratakse maad kohe rendile teiste poolt, nii et rääkida söötis maade kontekstis meie põllumajanduse allakäigust on küll nonsess.
Söötis maad on ikka valdavalt tagastatud maad mille omanikud elavad peamiselt linnas, ei tea põllumajandusest essugi ja ei tahagi teada ka midagi sellest et meie totaalkaitse põhialuseks on talud.....
Tean küllalt, kuidas mingeid maatükke üritatakse rendile võtta hinnaga maamaks + paarsada renti/ hektari eest aga vastus on et selle raha eest las kasvab võssa. Lisaks veel suhtumine et milleks teha kartul maha kui säästukas maksab kopikaid, viime traktori vanarauda kuna hind on hetkel hea, loomi ei tasu pidada kuna heinategemine on nii kallis jne jne. Aga jah neid külatarku jagub hulgi kes surevadki teadmisega et Laar hävitas põllumajanduse ja kui see teine paks valimised võidab siis hakatakse külapoe taga joodikuid rahapakkidega uimaseks peksma ja saab jälle hakata kolhoosilaudas vargil käima.
Maal elab normaalselt see kes viitsib tööd teha kas talus, ühistus või oma aias, kõik mida suudad kasvatada- maasikad, muud aedmarjad, juurvili,herned, lihaloomad, kanamunad, kasvõi kukeseened ja murakad lähevad kaubaks nagu soe sai ja ikka on puudu, aga kui tahaksid naabrimehelt tüki pajuvõsastuvat maad rendile siis kuuled tiraadi teemal: esivanemad ostsid vere hinnaga selle maa mõisnikult ja sina raisk tahad seda poolmuidu omale saada...