www.militaar.net

Saksamaa maanteede raudteedeks muundumise koha pealt - mõned teed on seal vist Hitleri ajast suures plaanis samasugused ja liikluskoormuse tõttu uusi asemele ehitada ka ei jõua. 

Ei ole nii, märkimisväärsemalt uuemad teed ja rööpas esimesi ridasid on ikka päris palju.

mis räägib ka massist, mitte naeltest.
eriti kui rööpalaius ka veokamõõtu peaks olema.

ja üldse on asfalt olemuselt plastiline, ehk peabki rööpasse vajuma, mitte tingimata kuluma.

See on tore küll, aga kuidas see teemasse puutub?

saksa asfalt ehk eesti majandusse väga ei puutu küll, aga eesti oma seda enam.

No mu arusaamist mööda on tööviljakus mõõdetev tekkiva lisaväärtuse hulgaga. Kui kalevipoeg teeb topelt sama palju kui Soome ehitaja kuid palk on ikka nadim siis pole mitte ta tööviljakus väiksem vaid palk on väiksem. Seda sellepärast, et üldjuhul ei saa lisaväärtuse looja kogu tulu endale vaid osa läheb vahendajale (tööandja) ja osa maksudeks.
Tööviljakus on väiksem ainult siis kui tehakse küll topelt kuid lolli tööd. Näiteks võetakse aluselt kivid, viiakse and hunnikusse ja sealt laotakse kärule - selle asemel, et kohe käru peale panna. Kõiki niisuguseid asju töö tegija ise reguleerida ei saagi ja sellepärast mainisin, et tihti algab tööviljakuse tõstmine alles kontorihoone teiselt korruselt.

Küll aga on asjad võrreldavad Eesti ja Soome Prisma kassapidajate puhul, kes tekitavad ühesuguseid banaanikimpe müües ühesuguse lisaväärtuse. Need banaanid maksavad mõlemil pool lahte ühepalju ja nagunii on ühtse hankega sisse ostetud. Eesti kassiir saab juba sellepärast vähem palka, et tema loodust võtab riik endale rohkem kui Soomes. Seepärast ongi proua ministri arvamus, et lihtsalt töökohtade loomisega tuleb Lõuna-Eestis õnn õuele, naiivne. Kui sama kvalifikatsiooniga inimene saab kuskil mujal sama töö eest parema tasu, peab olema mingi lisastiimul, et miks teha odavamalt. Kvalifikatsiooniga inimesi on aga mäletatavasti vähe. Võib-olla riigiametites on on olukord roosilisem ja valikuvõimalused suuremad kuid need inimesed enamasti lisaväärtust ei loo.
Need ukrainlased päästeinglitena - no võib-olla kuid selleks kuluks vähemalt inimpõlv. Merkeli poistest nüüd küll tööloomi pole. EAS sarnaste doonorite raha peal võivad and mõne kebabiputka najal natuke hingitseda ja ajalehele anda võimaluse edulugu kajastada kuid nagu see nisa suust kukub on Malmö ots nii et kannad käivad kuklasse.

Kaudselt teemaga haakuvas asfaldiküsimuses - ma pole Saksamaal esimeses reas just palju sõitnud, sest see on enamasti veokatele bronnitud. Vahel sinna põigates pole kõige hullem olnud. Igatahes ei mäleta et sügisel tehtud teele võib kevadel kartuleid hakata panema, sest vaod on juba valmis (vt kasvõi Tallinna bussipeatusi). Muidu oleks kisa taevani. Saksamaal tundub see probleem olema, et liiklus on tihe ja väiksemgi nokitsemine tekitab tõsise ummiku. Seepärast venitatakse remondiga nii kaua kui võimalik või ehitatakse kõrvale rahulikult hoopis täiesti uut teed.
Üks analooge mitteomav asi , mis Eesti majandust kurnab on muidugi ka lahtise killustiku teele loopimine. See materjal maksab raha ja niimoodi tuulde külvamise asemel võiks selle hoopis mulle anda

No mu arusaamist mööda on tööviljakus mõõdetev tekkiva lisaväärtuse hulgaga. Kui kalevipoeg teeb topelt sama palju kui Soome ehitaja kuid palk on ikka nadim siis pole mitte ta tööviljakus väiksem vaid palk on väiksem. Seda sellepärast, et üldjuhul ei saa lisaväärtuse looja kogu tulu endale vaid osa läheb vahendajale (tööandja) ja osa maksudeks.
Tööviljakus on väiksem ainult siis kui tehakse küll topelt kuid lolli tööd. Näiteks võetakse aluselt kivid, viiakse and hunnikusse ja sealt laotakse kärule - selle asemel, et kohe käru peale panna. Kõiki niisuguseid asju töö tegija ise reguleerida ei saagi ja sellepärast mainisin, et tihti algab tööviljakuse tõstmine alles kontorihoone teiselt korruselt.

Siin sa eksid muide.
Tööviljakus makromajanduse kontekstis tähendab, palju raha üks tööline sisse toob.
Tööviljakus sisaldab ka tellimuste kasulikkust (nt allhange on vähem kasulikum).
Kuna ehituse hinnad on Soomes tublisti kõrgemad Eesti omadest, siis seal teebki Kalevipoeg samapalju tööd, kui tellija maksab 3 korda rohkem.
Sellises olukorras võibki maksta 2 korda rohkem palka kui Eestis.

Kui me räägime tööviljakusest Soomes töö kontekstis (ehk mitu plaati kipsi üks ehitaja päevas paneb), siis mulle rääkis üks vend, kes kolis oma ehitusfirma Soome (ja hakkas seal paremini teenima) sedasi. Eestis määrib suur peatöövõtja kõik riskid üldiselt alltöövõtja kraesse - osta materjalid, osta oma alltöövõtt, kanna kulud ja siis võib juhtuda, et kui nt suur peatöövõtja on võitnud hanke alapakkumisega, siis leitakse üldtingimustes 654. punkt, millele viitades lastakse alltöövõtja üle (mis tihti võrdub väikse firma pankroti või makseraskustega). Soomes pidi peatöövõtja tooma kõik materjalid objektile, kipsist kruvideni - sinu asi on omada mehi ja riistasid - ning paugutada vajaliku tempo ja kvaliteediga. Seega on sul materjal alati õigel ajal kohal ja sa ei pea käima trikitama, milline tarnija sulle ausõna peale materjali annab. Risk on väiksem ja saad keskenduda tööle ja kvaliteedile.

Sestap arvan, et Soome ehitussektoris (vähemalt suurtel objektidel) ongi tööviljakus niipalju suurem, et kannatab maksta 2000+ eurot töölisele. Esiteks maksab seal tellija paremini kui siin ja teiseks
võibki seal olla, et tööline suudab arvuliselt rohkem tööd teha.

Üks analooge mitteomav asi , mis Eesti majandust kurnab on muidugi ka lahtise killustiku teele loopimine. See materjal maksab raha ja niimoodi tuulde külvamise asemel võiks selle hoopis mulle anda

Põhjuseks on siin "analooge mitte omav" hankepraktika Eestis.
Ostetakse võimalikult odavat hinda ja selle saamiseks antakse teefirmale vabu käsi.
Soomes lapitakse ka gudronaatori ja killustikupuistajaga auke - lihtsalt seal ilmub töövõtja kell 8 objektile, paneb märgid üles, puistab oma pigi- killu maha, teerull rullib selle kohe kinni, töömees puhastab tee imuri ja luuaga viimastest lahtistest kivikestest, korjatakse märgid kokku ja adjöö.

Sama asi nt Tallinnas - ehitaja loobib oma 30 märgid nädal aega varem laiali (tööd teeb muidugi mingi alltöövõtja, kes ei tea tähtaegadest midagi), siis freesitakse, pigitatakse, puistatakse killustik ja jäetakse see koht autode kinni tallata. Et asi soovitud viisil juhtuks, pannakse kildu rohkem (niiet seda jagub kõikjale). Siis vedelevad need "killustik" ja "30" märgid seal nädala üleval, kuniks kokku korjatakse. Tulemuseks on kivitäkkelised autod (30 piirangut kuskil 90 teel keegi ei jälgi), rikutud närvid ja parandustöö väike eluiga (sõidetakse lihtsalt minema see kild).

Kogu tehnoloogia. Ilmselt soomlaste meetod on kallim, kuna on tööjõumahukam ja teeremontija ei saa suvalisel hetkel peale lennata (30 märkide näide).

Kapten Trumm kirjutas:

......
Kogu tehnoloogia. Ilmselt soomlaste meetod on kallim, kuna on tööjõumahukam ja teeremontija ei saa suvalisel hetkel peale lennata (30 märkide näide).

Soomlaste tehnoloogia on kallim. Aga mitte väga palju ja kogu protsess on suurusjärke odavam uue tee ehitamisest või kasvõi tee kap remondist. Lohutuseks võib öelda et Eestis siiski katsetatakse ka uuemaid katte taastustehnoloogiaid ja see labidaga killustiku viskamine poolvedelale bituumenile ning edasine jätmine autodele kinni sõitmiseks kaob ka pikapeale.

Danske saaga jätkub.
https://majandus24.postimees.ee/6456797 ... di-ees-aru
Eesti pole selles loos sugugi puhas ja paistab, et tegelikult mitte keegi teine ka pole. Taani pank ja finantsinspektsioon üritavad selle kõik eestlaste kraesse väänata, kuid vilepuhuja jutt valab ka nemad solgiga üle.

Howard Wilkinson: ma ei taha siin olla ja minu jaoks on arusaamatu, et neli aastat hiljem pean ma endiselt aru andma. Rahapesu osas on oluline mõista, et see on piirideülene probleem. Meil on mängus mitu riiki ja Danske panga rahapesuskandaali osas põrusid kõik need riigid ja kõik need pangad. Tuletan meelde, et Danske rapaesuskandaaliga olid seotud Danske Eesti, Taani ja Leedu filiaalid. Mitte ainult Eesti filiaal.

Viimasena vaatasin Taani ettevõtteid, mis olid samuti probleemsed. Lõpuks sain aru, et pangal polnud mingit soovi asju parandada. Mitte ükski konto, mille osas ma raporti teinud, polnud suletud. Ma hoiatasin, et kui pank ise kontrolli ei tee, siis ma esitan avaldused kontrollivatele asutustele ise.

Wilkinson: mulle öeldi, et nad Danske sulgeb kahtlased kontod, aga see polnud tõsi. Mulle öeldi, et mitte ühtegi Eesti seadust ei rikutud. Danske pank lubas, et parandab klientidega seotud dokumente. Mida pank tegi? Mitte midagi.

2014. aasta aprillis saatsin nimekirja 53 Taani ettevõttest Danske pangale, mis olid kahlased. Kõik see jäeti panga raportist välja. Seda lihtsalt ignoreeriti. Lugesime raportis, et Taani finantsinspektsioon oli väga mures. Kõige hullem on tegelikult see, et finantsinspektsioon on aidanud panka kriitilistel hetketel. Kas see on vastavuses Taani seadustega?

Ma ei saa identifitseerida inimesi, aga üks ütles mulle 2015. aasta jaanuaris: "Mind ei huvita, mis toimub Eestis, minu töö on kaitsta seda, mis toimub Danske pangas." 9 Aastat läks aega, et Taani finantsinspektsioon hakkaks lõpuks mu teadete peale tegutsema. Teoorias peaksid kontrolli tegema kohalikud asutused ehk Eesti finantsinspektsioon, aga nüüd ajab Taani finantsinspektsioon jama. Nende varasemad raportid on kadunud.

9. märtsil (reedel) sain ma Eesti finantsinspektsioonilt kirja. Nad küsiid, kas nad tohivad mu kontakte Taani inpektsioonile jagada. Esmaspäeval teati, et mu kontakt anti edasi. Minuga ei võetud kunagi ühendust.

8. aprill 2014 andisn teada, et ma teavitasin Eesti finantsinspektsiooni. 28. aprillil öeldi, et pean Danske vaikimiskohustusele alla kirjutama. Ma töötasin Eestis ja mind palgati Eesti seaduste kohaselt. Vaikimiskokkulepe tehti Taani Danske inimese poolt. Kui ma ähvardasin politseisse minna, siis mulle pakuti raha ja öeldi, et allkirjasta vaikimiskokkuelpe. Kogu eesmärk oli takistada igasuguseid kriminaaluurimisi.

Wilkinson: Taani finantsinspektsioon ei aidanud panka. Näiteks Hollandi finantsinspktsioon käib pankade juhatuste koosolekutel. Rahapesu ulatus tundub uskumatu, eks? Eesti Danske korrutas koguaeg, et rahapesuga tegeletakse täiel määral. Eks sa eeldad alati, et su töökaaslased on ausad. Ma rõhutan, et minu töö ei olnud seotud kontode avamise ja sulgemisega.

Muidugi süüdi jäävad lõpuks ikkagi lollid eestlased.

Ja rääkides Danske skandaalist, siis juhuslikult ilmus alles ka selline uudis:

Vene prokuratuur teatas esmaspäeval uuest kriminaalasjast Kremli kriitiku Bill Browderi vastu, milles süüdistatakse teda seotuses oma endise töötaja Sergei Magnitski surmaga Vene vanglas.

https://majandus24.postimees.ee/6457042 ... -tapmisega
Geniaalne.
Kes veel ei tea, siis Browder on üks rahapesu uurimise algatajatest ja tegelenud tõsise aktivismiga selle nimel.

See augulappimise erinevus on lihtsalt üks pisike näide, kuidas analoogne probleem on lahendatud erinevalt. Ja Helsinkis sa ei näe sellist augulappimise orgiat igal kevadel nagu Tallinnas (eriti peale korralikumat talve).

Päris silmiavav oleks käia mõnel riigihankeid puudutaval konverentsil, kus seaduse autorid ka sõna võtavad ja kus õnnestub ise küsida. Noored tütarlapsed, kes usuvad tõsimeeli, et nad teevad oma tegevusega Eestile head, sest "tagatud on raha otstarbekas kasutamine" ja "läbipaistev korraldus". Kuigi formaalselt on meil võimalik teha hankeid ka selliseid, kus ei võida kõige odavam, siis "toetades kaebeõigust" on tehtud igale lollpeale kaebamine nii lihtsaks, et lihtsam ongi osta odavamat - see on suhteliselt vaidlustuskindel võimalus.

Kui sa vestlusringis juhid tähelepanu suurtele probleemidele ehitussektoris (näiteks riigihanke korras ostetava, kordi alla omahinna pakutava omanikujärelevalve kvaliteet ja selle mõju ehituskvaliteedile), siis räägid nagu seinale - tehakse suuri silmi ega saada enam aru. "Aga tehke siis muude kriteeriumite järgi" (vt eespool)

Odavat ja korralikku asja ei eksisteeri - siis tuleb osta 2 asja, odav ja korralik.

Kapten Trumm kirjutas:Päris silmiavav oleks käia mõnel riigihankeid puudutaval konverentsil, kus seaduse autorid ka sõna võtavad ja kus õnnestub ise küsida. Noored tütarlapsed, kes usuvad tõsimeeli, et nad teevad oma tegevusega Eestile head, sest "tagatud on raha otstarbekas kasutamine" ja "läbipaistev korraldus". Kuigi formaalselt on meil võimalik teha hankeid ka selliseid, kus ei võida kõige odavam, siis "toetades kaebeõigust" on tehtud igale lollpeale kaebamine nii lihtsaks, et lihtsam ongi osta odavamat - see on suhteliselt vaidlustuskindel võimalus.

Kui sa vestlusringis juhid tähelepanu suurtele probleemidele ehitussektoris (näiteks riigihanke korras ostetava, kordi alla omahinna pakutava omanikujärelevalve kvaliteet ja selle mõju ehituskvaliteedile), siis räägid nagu seinale - tehakse suuri silmi ega saada enam aru. "Aga tehke siis muude kriteeriumite järgi" (vt eespool)

Odavat ja korralikku asja ei eksisteeri - siis tuleb osta 2 asja, odav ja korralik.

Tänan, mul närve isegi vähe järel. Praegu just saatsin teaduskonna juhile kirja kus lakooniliste pehmete sõnade varjatud sisu oli pigem "pistke p...e" oma 50k sest läbi riigihangete süsteemi ei tee keegi vahenduspakkumist (tootja nõutud ettemaksud jäävad vahendajale, vahendaja peab tagama täisgarantii jne) ja kuigi on tegemist spetsiifilise tootega ei tohi me seda otseselt tootjalt koos kõigi tootjapoolsete garantiidega tellida.

ja teiseks võibki seal olla, et tööline suudab arvuliselt rohkem tööd teha.

Sellest on nüüd küll väga palju vett merre voolanud, aga kunagi kui ma soome firmasse tööle läksin, siis nooruse agarusest ja soovist näidata, kui hea töömees ma ikka olen, sai kohe esimesel päeval hingega tehtud....

Vaja oli 6m kõrguse ruumi lakke betooni külge kinnitada ripptransportööri kronsteine 120m pikkuselt kolmes reas.
Puurimine HILTI-ga, ankrupoldid ja kronsad külge...
No me hakkasime hommikul kell 7 pihta ja kella kolmeks olid kõik kronsad ilusti laes.
Ja siis tuli boss (lühinägelik ja prillidega) ning küsis, et mida ma oma platvormtõstukiga koridori teises otsas teen.
Ma ütlesin, et kronsasid panen ja just lõpetasin.
Boss, et ma saan aru, et sa tänaseks lõpetasid, aga mida sa siin koridori otsas teed?
Ma mõtlesin, et äkki ma ei saa soome keelest aru, või ei oska ise piisavalt hästi rääkida ja kordasin üle, et ma lõpetasin siin koridori otsas just kronsade paneku.
Boss, et mis asja? Panid terve ühe rea täna ära või?
Mina, et ei, kõik kolm rida...

No ja siis ma sain sellise sõimu osaliseks, et anna olla. Boss lasi tõstukiga ennast lae alla tõsta, et veenduda oma silmaga, kas see hull pani tõesti kõik kolm rida kronsasid ära.
No ja pärast veendumist käskis mul kronsad uuesti maha kruvida, sest need kolm rida olid NÄDALA NORM...

Siis ma käisin järgmised neli päeva ja imiteerisin kronsade panekut.

No kui sa oleks pidanud pool päeva sõitma mööda linna ja otsima, milline loll ehituspoest annab sulle arvega need ankrud ja milline lollike tööriistarendist laenutab sulle ilma ettemaksuta (sest sul on parasjagu arveid maksmata) perfotrelli, siis ilmselt oleksid pannud poole vähem. Kuna ma ise ehitan aktiivselt praegu, siis mind paneb küll imestama ehitusmeeste tootlikkus, kui neil on aega kahekesi passida kaubikuga kella 10 ajal näiteks Puumarketis kauba sabas. Eks siis vist õhtul teevad kauem või lihtsalt teevad vähem? Ma saan aru, et minusugune amatöör, kes ei oska ette näha, mida tal vaja on ja väisab seetõttu poodi sagedat, aga kutselised ehitajad...?

Mõte oli selles, et orgunn, kus peatöövõtja toob sulle kõik kohale, on hulka tootlikum kipsi paneku osas kui see, et pool päeva lasevad töömehed mööda linna varustaja tööd tehes. Eesti väikestes ehitusfirmades on see reaalsus - mine näiteks kella 9 ajal K-rauta kauplusesse, pooled kliendid on ehitustöölised, kellel näpus kaks kipsikarkassi latti ja kellel karbitäis kruve. Karm tööaja raiskamine.

Käisin mõni aeg tagasi ehitusvigu käsitleval koolitusel - esineja ütles, et meil aetakse nt juuksekarv lõhki seinte, fassaadide jne siledusega. Et tellija ei oska muud kontrollida kui vaadata vastu valgust, kas fassaad on natuke sinka-vonka või mitte. Soomes pidi kerge lainetus lubatud olema.

Aga noh, eks põhiosa sellest "tootlikkusest" tuleb sellest, et Soomes maksab ostja sama töö eest rohkem kui Eestis maksab. Mis puudutab vanahalva näiteid Prisma kohta, siis tuleks võrrelda poe ja kassa käibeid. Mina käin nt sellest Vantaa Jumbo keskuse Prismas, see on neli korda nii suur kui Tallinna omad pluss kassa piiksutab läbi ostukorve alates 100-st eurost. Meil nii 50 või nii. Esiteks seal on tooted kallimad, teiseks Soome "kaugtöö" elulaad (töötame Helsinkis, elame Lahtis) tingib selle, et ostjad ostavad suuri kuhjasid terveks nädalaks, meil asuvad Prismad kõik linnas ja on pigem "lähipoed", kust ostetakse vähem.

Kui kassapidaja käest käib läbi poole rohkem raha, siis on talle võimalik maksta ka rohkem.

Minu kirjeldatud juhtumi puhul oli asi lihtne. Soomlasest kaastöölised pärast seletasid selle fenomeni lahti mulle.
Peatöövõtja tellis teatud tööd alltöövõtja(te)lt ja olid sõlmitud lepingud, ning küsitud/kokku lepitud kindlad summad kindlate tööde eest ja paika pandud graafik.
Seal oli ette nähtud ka teatud tööde valmimise aeg. Kui peatöövõtja oleks näinud (õnneks ei näinud, sest ma kruvisin kronsad samal õhtul ületunde tehes uuesti maha), et üks hull eestlane alltöövõtja juures paneb viie päeva normi ühe päevaga tegelikult ära, siis järgmine leping ja summad ei oleks nii head alltöövõtjale enam olnud mitte. Me oleks vabalt osad poole aasta tööd ka paari kuuga ära teinud, aga see oleks olnud meie firmale kahjulik sama peatöövõtja järgmiste võimalike tellimuste puhul.

Ma olin n.ö. "turusolkija". Minusuguste pärast oleks läinud tööde hinnad alla. Sommidel olid sellega seotud ka lähetusrahad ja päevarahad. Tehtud tööde eest oleks nad vbl saanud ka oma tükihinna kätte, aga varem lõpetades oleksid nad ilma jäänud juba paika pandud lähetus- ja päevarahadest.

Seega ma võtsin ilusasti õppust ja edaspidi osalesin kõikidel "kahvitauko"-tel iga tunni (pieni tauko ca 8-10 minutit) või kahe tunni (iso tauko ca 12-15 minutit) tagant (mul tekkis kahe aastaga räige kohvisõltuvus, me tegime ikka 10-12 tunniseid tööpäevi ka kuhu mahtus vähemalt 6 kohvipausi), lõunatasin ettenähtud ühe tunni (söömine 20 minutit, hammaste sorkimine 40 minutit), osalesin kõikidel neuvon·pito üritustel suurte projektjooniste taga (nii paar-kolm päevas ikka) ja õppisin selgeks rahuliku uimerdamiskõnnaku punktist A punkti B kulgemisel.

* Tõe huvides pean lisama, et Soomes ühes teises ettevõttes vahepeal paar kuud samal ajal töötades (n.ö. tunnitöö), olid küll kahvitaukot natuke harvem, lõuna kestis 30 minutit ja neuvon·pito -sid ei peetud, aga üks paras minu jaoks harjumatu uimerdamine käis ikkagi. Mulle hakkas see hirmsasti meeldima lõpuks ka. Pärast ei suutnud siinse rööprähklemisega pikalt kuidagi uuesti ära harjuda.

Nii palju siis tööviljakuse teemade keerulisest anatoomiast.