Kuni Berliini müüri langemiseni ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni 1991. aastal teadis avalikkus raudse eesriide taga toime pandud kuritegudest vähe. Võimud tegid kõik endast oleneva, et seda teavet ei afišeeritaks, sest neil oli tarvis maalida pilt ideaalsest ühiskonnast, kus ei eksisteeri sarimõrvareid ega maniakke. Tegelikult oli olukord hoopis teine. Maniakke leidus Nõukogude Liidus ohtrasti, lihtsalt infot nende kohta ei avaldatud ja internetita ajastul ei saanudki see teave levida. Endine Eesti NSV siseministeeriumi kriminaaljälituse valitsuse operatiivtöötaja Lembit Allingu sõnab, et ehkki toonasest Eesti NSV ajakirjandusest ei leia märkigi koletute kuritegude kohta, tegutses toona nii pedofiile kui ka maniakke.
„Olid olemas erinevad grupid. Esiteks oli seksuaalne vägivald. Olid ka seksuaalvähemuse esindajad, kes ei sattunud löögi alla oma orientatsiooni pärast, vaid selle pärast, et üritasid luua kontakte alaealistega, seda küll ilma vägivallata, pakkudes neile midagi muud. Ning kolmandaks oli neid, kes panid toime raskeid kuritegusid laste vastu ja muu hulgas tapsid neid. Eriti jõhker mõrv leidis aset 1968. aastal, kui üks autojuht tappis ja vägistas kaheksa-aastase Dagmar Kaupali.”
Allingu lükkab ümber väited, nagu oleks Eesti NSV miilits homosid jälitanud ja kiusanud. „Tagantjärele räägitakse, et meil olid homod ja neid selle eest karistati. Mõni aasta tagasi räägiti mingist kolhoosiesimehest, kes selle eest vangi pandi. Need on luulud. See oli ikka seotud alaealistega, kui noortelt osteti seksi. Ka minu kõrvalmajas elas naisterahvas, kes elas teise naisega ja kõik teadsid sellest, kuid seda loeti kahe täiskasvanu omavaheliseks asjaks. Homod ei puutunud miilitsatesse, kuni ei rikutud teatud reegleid.”
Inimsööja ja teised sarimõrvarid
Allingu osales Eesti ajaloo kurikuulsaima maniaki, „Nõmme inimsööja” ehk Johannes-Andreas Hanni tabamisel. Ta tunnistab, et talle on siiani ebameeldiv, et süüst üritatakse tagantjärele puhtaks pesta Hanni leske, kes oma mehe tapatööd kuidagi peatada ei üritanud. „Nägin kunagi „Kuuuurijat” ja seal esines kena daam, tema abikaasa, keda saates üritati kaitsta. Osalesin ise koos Lembit Orasmaa ja Ants Raudsikuga selle juhtumi uurimisel. Otsisime inimsööja kodu läbi. Muu hulgas leidsin Hanni noa, millega ta oma ohvrite kintsude küljest tükke lõikas. Tean, kuidas see toimus. Psühhiaater Anti Liiv rääkis, et Hanni sõi inimliha tomatipastaga. Hanni abikaasal oli võimalus pöörduda võimude poole, sest ta polnud kogu aeg mehe jälgimise all. Aga ta ei pöördunud.”
Allingu räägib, et Eestis tegutses nõukogude ajal teisigi sarimõrvareid peale Hanni. „Neid on Eestis olnud mitu. Näiteks üks tappis Tallinnas tuletõrjuja ning peale selle plaanis tapmisi Tallinnas ja Venemaal. Saime talle viimasel hetkel jälile. Meil oli suur koer, kelle lasime esimesena korterisse. Tal oli relv ja suur pussnuga, kuid ta tegi püksi, kui koer ta rinna peale hüppas ja paar korda haugatas. Igasuguseid asju on ette tulnud.”
1980. ja 1990. aastatel pöörati Eestis vähe tähelepanu Tallinna-Tartu maanteel kadunuks jäänud tüdrukutele. Allingu nendib, et tõenäoliselt oli nende juhtumite taga sarimõrvarite tegevus, kuid see jäi politseil saamatuse tõttu üleminekuaegadel lahendamata. „Aastas pandi Eestis keskmiselt toime sada tapmist. 99% juhtumeid lahendati ja kurjategijad leiti üles. Üks või kaks jäid lahendamata, kuid tavaliselt saadi ka need hiljem kätte. Kuid siiani ei taheta omaks võtta seda, et Eesti NSV ajal ja Eesti vabariigi algusajal jäi Tallinna-Tartu maanteel palju tüdrukuid kadunuks. Inimene ei saa Tallinna ja Tartu vahel hääletades lihtsalt ära kaduda. See tähendas, et Eestis tegutsesid sarimõrvarid ja nendega oleks pidanud tegelema.”
Rändmõrvarid
Kui enamasti jahib sarimõrtsukas ohvreid kodu lähedal, siis Nõukogude Liidu avarused pakkusid maniakkidele võimalusi panna oma kuritegusid toime ka kodunt kaugemal. Üks kuulsamaid sarimõrtsukaid Andrei Tšikatilo sooritas enamiku oma rohkem kui 50 mõrvast kodukandis Rostovis, kuid tappis inimesi ka Moskvas, Leningradis, Ukrainas ja isegi Siberis. Allingu kahtlustab, et Venemaa ja teiste liiduvabariikide maniakid käisid ka Eestis tapmas. „Sarimõrvarite puhul oli nõukogude ajal probleem, et nende ümberpaiknemine jäi märkamata. Ilmselt käisid Venemaa ja teised sarimõrvarid ka meie vabariigis. Mul endalgi on tänaseni hingel juhtum, mida ma ei suutnud lahendada. 1970-ndatel tapeti ja vägistati Võrus üks noor tütarlaps, selliseid juhtumeid oli paar tükki veel.”
Allingu meenutab ka üht rasket juhtumit, kui Kesk-Aasiast pärit noormees tappis ja vägistas Eestis naisi, kuid tema vastu ei saadud kokku piisavalt asitõendeid. „1980-ndatel vägistati ja tapeti Ida-Virumaal naisi. Peilisime välja, et kurjategija võis olla noor tadžikist ajateenija. Käisin teda Tadžikistanis üle kuulamas ja ta justkui tunnistas ja samas ka mitte. Kui sul otseseid asitõendeid pole, siis võid ta kinni võtta ja kambrisse panna, aga teha pole midagi.”
Ohtlikud vaimuhaiged
Allingu arvates on Eestis see probleem, et ajast aega on eiratud ohtu, mida kujutavad endast ühiskonnale psüühikahäirete all kannatavad kurjategijad. „Meil üritatakse psüühiliselt haigete inimestega väga leebelt ringi käia. Neid usutakse, kui nad midagi lubavad või ütlevad, et rohkem ei tee. Meil on mõrtsukaid, kes on tapmise eest kinni olnud, siis lastakse nad enne tähtaega vabaks ja tapavad uuesti. Mäletan, et meil oli selline, kes oli kaks või kolm korda tapnud ja oma kolmanda või neljanda ohvri tappis Soodla jõe ääres puhkemajas. Kui inimene on muutunud ühiskonnale eriti ohtlikuks, siis tuleb teda hoida eritingimustes. Olen käinud Paldiski maanteel kinnises psühhiaatriahaiglas ja näinud, kuidas haigeid hoitakse. Kui sellistel inimestel lastakse vabalt ringi jalutada, siis on see ohtlik meile kõigile.”
Kõigepealt Seewaldisse
Endine Eesti peapsühhiaater ja Tallinna psühhiaatriakliiniku peaarst aastail 1979–1993 Arvo Haug on teisel arvamusel. „Iga kord, kui mõni suurem kuritegu Tallinnas või Eestis toime pandi, olid järgmisel hommikul uurijad ukse taga. Nad arvasid, et kuritegusid panevad toime vaimuhaiged ja perverdid, ning olid väga pettunud, kui selgitasin neile, et absoluutse enamiku kuritegudest sooritavad n-ö normaalsed inimesed. Ütlesin neile, et te kulutate aega, kui värske jälje ajamise asemel olete minu ukse taga.”
Haug ütleb, et ehkki erialalt seksuoloog, puutus ta nõukogude ajal maniakkide ja pervertidega vähe kokku. Ent kui tuli kohtumäärus korraldada psühhiaatriline ekspertiis, siis see tehti Seewaldis. „Ambulatoorsesse ja statsionaarsesse kohtupsühhiaatrilisse ekspertiisi toodi kohtu või uurija määruse alusel. Kõigepealt tõi uurija nad dispanserisse. Ekspertiis toimus nii, et arstid küsitlevad haiget ja uurija või saatja on ukse taga ja ootab. Alguses vaatavad nad üldpilti ja siis hakkavad otsima vastuseid uurija kirjalikult esitatud küsimustele. Tavaliselt viiakse uurimisalune pärast seda uuesti vanglasse, kui pole määrust, et on vaja statsionaarset ekspertiisi. Kui spetsialistidele on vaja rohkem aega, siis võidakse uuritav vormistada statsionaari.”
Haug möönab, et selliste kurjategijate puhul pole psühhiaatri kahtlused või oletused kohtus kaalukeeleks. „Muidugi on teatud trikke ja kaudseid märke. Kuid kohus tahab otseseid tõendeid ning eelkõige teolt tabamist.”
Esimest korda hüpnoos
Nelikümmend aastat õiguskaitsesüsteemis töötanud ja 2005. aastal erru läinud legendaarne prokurör Heino Tõnismägi nendib, et elu väärastunud pahupoolega tuli selle aja jooksul kokku puutuda küll, kuid sellised juhtumid olid siiski võrdlemisi harvad. „Selliseid asju jõudis kohtusaali mõned üksikud juhtumid. Loomulikult olid pedofiilid ja teised tegelased, aga nad olid nii sügaval põranda all, et kohtusse jõudsid neist vähesed.”
Küsimusele, miks meenutavad endised uurijad seniajani kaheksa-aastase Dagmari tapmist, vastab Tõnismägi, et lastemõrvad olid erakorralised juhtumid ja peale selle kasutati tapja tabamiseks täiesti uut lähenemist. „Dagmari mõrv oli erakordne. Esmakordselt kasutati ENSV-s televisiooni abi kurjategija tabamiseks. Siiani oli räägitud, et kuritegevus on kodanlik igand ja seda on vaid kapitalistlikes riikides. Partei poleks seda lubanud, neil oli selline loll loogika, et kurjategija vaatab ka saadet ning kuuleb, et teda otsitakse. Major Rein Küttim läks ise televisiooni ja palus vaatajate abi kurjategija tabamiseks. Siseministeerium tegi seda oma riisikol, partei ametimehed jäeti täiesti kõrvale.”
Tõnismägi meenutab, et inimestele läks Dagmari saatus väga südamesse ja paljud tahtsid aidata. „Sellest oli palju abi, rahvas aitas palju kaasa. Dagmar oli erakordselt ilus tüdruk. Ta jäi tunnistajatele väga hästi meelde, kuna tal olid ilusad juuksed, hele, justnagu läbipaistev nahk ja erakordselt head riided. Toona oli kõik defitsiit ja Dagmar jäi tänu sellele möödakäijatele hästi meelde.”
Dagmari juhtumi lahendas ühe teise koolitüdruku tähelepanelikkus. „Kolmas erakordne aspekt oli see, et loo aitas lahendada noor koolitüdruk, kellele Dagmari tapja oli ligi tikkunud. Ta jättis mehe tundemärgid ja auto meelde. Hiljem nägi, kuidas sama mees kutsus Balti jaama juures lapsi oma rohelisse Moskvitši. Tüdruk kirjutas autonumbri üles. Kui Dagmari mõrvast räägiti televiisoris, siis rääkis tüdruk oma vanematele kahtlasest punase salliga onust ja rohelisest Moskvitšist. Kuid vanemad ei uskunud teda. Ja kui ta läks miilitsasse, siis miilitsad ka teda ei uskunud, sest numbri järgi selgitati välja, et see oli siseministeeriumi enda auto. Nad olid nii rumalad, et helistasid isegi autojuhile, kes Dagmari tappis, ja see oleks võinud samal päeval rongi peale istuda ja Kesk-Aasiasse putkata. Hiljem siiski taibati, et see on tema ja kõik klapib.”
Peale selle kasutati esimest korda Nõukogude Liidus tunnistajate ülekuulamisel hüpnoosi, ütleb Tõnismägi. „Seda poldud varem kunagi tehtud, kuid sellisel puhul otsustati seda kasutada. Olen ise kuulnud salvestusi, kus kostab norinat ja Mart Kadastiku psühhiaatrist isa Heiti Kadastik esitab küsimusi. Pärast jõudsid jutud sellest Moskvasse ja hüpnoosi kasutamine keelati ära.”
Pedofiilist katlakütja
Peale Dagmari juhtumi meenutab Tõnismägi väga jõhkrat mõrva, mille pani 1970-ndatel Kilingi-Nõmmel toime pedofiil. „Väga hirmus lugu juhtus 1972 Kilingi-Nõmmes, kus katlakütja meelitas kaheksa-aastase tüdruku, kes oli teel kooli, katlamajja. Tavaliselt kutsus ta kohalikke lapsi enda juurde jäneseid vaatama. Ta meelitas tüdrukut sellega, et tal on vaja abi, sest ta ei näe kraadiklaasi. Laps jäi kadunuks. Lõpuks tehti katlamajas läbiotsimine ja tuha seest leidsid uurijad ranitsa metallosad ning inimrasva. Katlakütja oli tüdruku ära vägistanud ja tapnud ning katlas ära põletanud.” Katlakütja oli tüdruku vägistanud ja tapnud ning katlas ära põletanud.
Kes on nõukogude ajal üles kasvanud, need mäletavad, kuidas emad hoiatasid „kommionude” eest. Tõnismägi lausub, et „kommionud” olid täiesti olemas, ehkki kallaletungid, kus vägivalda kasutati, olid harvad. „Lastevastased kuriteod olid 1970-ndatel ja 1980-ndatel haruldased. Igasugused kommionud, liputajad ja vuajeristid olid miilitsas arvel ja kui midagi juhtus, siis võeti see nimekiri ette.”
Ent oli ka juhtumeid, millesse olid segatud toona tuntud inimesed. „Näiteks endine võrkpallur ja treener Raimund Pundi saadeti selle pärast 1960. aastal Kundasse „asumisele”. Võrkpalliringkondades teati, et talle meeldivad poisid, ja tänapäeva mõistes ta ahistas neid. Ta kippus neile ligi ja kui ühe poisi ema esitas tema peale lõpuks kaebuse, saadeti Pundi Tallinnast välja. Ta oli Kunda tehases insener ja andis seal trenne.”
Jäigi kolooniasse...
Tõnismägi meenutab, et ka tema esimene juhtum prokuratuuris oli seotud „kommionuga”. „Minu esimene uurimine oli 1963. aastal, kui mind saadeti Tallinnasse praktikale. Vanemuurija Sammal sattus haiglasse ja tema pooleliolevad asjad jaotati maja peal ära. Mulle sattus Valga lastekodu ümber tiirelnud „kommionu” juhtum.”
Tõnismägi mäletab juhtumit hästi. „See oli Tallinna noormees, töötas Eesti Raadios. Oli mustlaste keele omal käel ära õppinud ja tegi saateid mustlastest. Rahvuselt oli ta eestlane, ilus blond, intelligentsest perest. Nimi oli Säinas. Kui mõni poiss Valga lastekodust ära jooksis, siis said nad tema juures alati öömaja. Ta viis neile lastekodusse ka pakke. Seda, et ta oleks nende peal vägivalda kasutanud, ei olnud, poistel tema vastu kaebusi polnud. Ta andis neile raha ja maiustusi, võttis neid öösel kaissu.”
Ta nendib, et tõenäoliselt jäigi süüalune Vasalemma kolooniasse. „Küsisin Säinase käest, et miks sa jamad nende poistega, nii palju tantsuõhtuid oli tollal igal pool, et mine otsi endale tüdruk. Ta ütles, et ei oska tantsida ja talle tüdrukud ei meeldi. Ma ei ole tast hiljem midagi kuulnud, kardan, et ta võiski jääda Vasalemma. Ta oli selline habras ja intelligentne, ei suutnud ennast kaitsta, kuid pedofiilid ja vägistajad olid kolooniates kurjategijate hulgas kõige madalama staatusega vangid. Ta oli väga andekas ja musikaalne. Olen otsinud, aga pole tast midagi kuulnud.”
Vägistati ja tapeti
Mis ikkagi juhtus noorte neiudega, keda 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel Eesti maanteedel hulganisti kaduma jäi?
„Inimesed ei kao lihtsalt ära. Kõik nad langesid kuritegeliku rünnaku ohvriks. Kõige tõenäolisem oli see, et nad võeti hääletamisel peale, viidi metsa, vägistati ära ja siis vaadati, kuidas tüdruk reageerib. Kui leppis olukorraga, siis jäeti ellu, kui tahtis teatama minna, siis tapeti ära.”
Tõnismägi meenutab juhtumit, kui Tallinna neiud langesid Moskvas maniaki ohvriks. „1980-ndate lõpus läks Moskvas kaks eesti tüdrukut kaduma. Need olid kaks ilusat modellivälimusega Kopli kunstikooli õpilast, kes tahtsid koolivaheajal Tretjakovi maaligaleriisse minna. Laibad leiti Moskvast ühest pargist. Üks oli poodud auto pukseerimiseks mõeldud köiega, teine oma vööga surnuks kägistatud. Seda uuriti Tallinnas ja Moskvas. Uurijate versioon oli, et tüdrukud langesid seksuaalmaniakkide jõugu ohvriks, kelle puhul oletati, et nad varitsesid oma ohvreid Moskva vaksalites. Toona oli hotelle vähe ja mehed tegid nii, et pakkusid neiudele öömaja, kutsusid endaga kaasa. Oletati, et nad vägistati ära ja vaadati, kuidas nad reageerivad: kas lähevad teatama või mitte. Enamik naisi toona ei teatanud vägistamisest, sest häbi oli. Kuid nemad ilmselt sellega ei leppinud ja tapeti ära.” Hoolimata Moskva ja Tallinna uurijate pingutustest jäigi kiskja tabamata. „Tapjad jäidki tabamata, ehkki Moskva miilits pani oma naistöötajad raudteejaamadesse söödaks välja. Ka ühe ohvri isa üritas Moskvas omal käel asja uurida, käis Arbatil tüdrukute piltidega ja pani välja rahasumma vihjete eest. Temaga võeti isegi kontakti, kuid arvatavasti oli tegemist petistega, kes tahtsid talt raha välja petta.”
Võrreldakse NL aegse sundraviga seda olukorda, psühhiaatrid hakkavad nüüd kohe lapsi LGBT reele vedama.
Mõtled küll, et sellist asja saab uskuda ainult rumal inimene aga tegemist on väga haritud ja erudeeritud inimesega.