www.militaar.net

Täpselt, raskel ajal abiks ikka. Untsuläinud vintpüssiraudadest sai siis revolvri omi teha. Kokkuhoid seegi.

Jääks siis vene relvaraudade juurde.
Mille poolest erineb 5,45x39 mm relv/moon üldlevinud põhimõtetest. Et ükski mõõt pole tegelikult 5,45 mm, selle jätame kõrvale.

Kuuli ballistika?

Lemet kirjutas:Kuuli ballistika?

Ei mitte. Vastus on rauaõõnes. Väljaspool toimuv ei puutu asjasse.
Taha viidud massikeskmega, takistuse tabamisel stabiilsuse kaotavaid kuule kasutati nii Jaapani kui Briti püssides juba ammu enne AK-74 loomist.

Siis kaliibri mõõtmise põhimõte. Ühed mõõdavad soone tipust ja teised põhjast?

Lemet kirjutas:Siis kaliibri mõõtmise põhimõte. Ühed mõõdavad soone tipust ja teised põhjast?

Jah, Vene relvadel määratakse relva kaliiber väikese kaliibrina (mõõdetud vindiharjade vahel), paljudel muudel relvadel suure kaliibrina (mõõdetud vintsoonte põhjade vahel).
Aga küsimus on konkreetselt selle ühe kaliibri relvade raua/moona kohta, millede juures on midagi erilist ja vähelevinut.

EOD kirjutas:Mille poolest erineb 5,45x39 mm relv/moon üldlevinud põhimõtetest.

Raua vintsooned on omapärase kujuga, vot ma ei tea seda õiget väljendit siinkohal aga vintsoone profiil on nö asümmeetriline.
Moona tavapärasest veidi keerukama ehitusega kuul oli mõeldud kergesti ebastabiilseks muutuma... mis on ju piisavalt erinev üldlevinud põhimõttest, et kuul peaks võimalikult stabiilne olema.

Vintsoonte kuju ei oska kommenteerida. Silma järgi klassikalised sooned, mitte nagu näiteks Arisakal või Glockil.
Taha viidud massikeskmega kuulist juba oli juttu.
Kuul ei pea tegelikult lennu ajal olema mitte võimalikult, vaid optimaalselt stabiilne. Ülestabiliseeritud kuul lendab trajektoori laskuval osal, veidi külg ees.
Küsimus mõõtudes. Kusjuures Wikist vastust ei leia, seal veidi ebatäpsed numbrid.

Ärge seda "kallutatud raskuskeskmega" kuuli jama jälle ajama hakake. Kui kuuli raskuskese "nihutada" õigest kohast ära, on tulemuseks sihitamatult lendav kuul.

5,45 kuuli kalduvus peale tabamust suunda muuta ei tule mitte mingist seletamatust raskuskeskmest, vaid nõrgast kineetilisest energiast, mistõttu kuul pole suuteline tihedast keskonnast läbi lendama, vaid läheb kurat teab kuhu (tavaliselt keerab end põigiti millegi tabamisel) ja rikosheteerub väga kergesti.

Kui vaadata öistel lahinglaskmistel Galili ja MG3 trassereid, on see hästi näha. Kui väljal on põõsaid vms, siis MG3 trasserid lendavad nagu ballistika ette näeb - kaarega, kuid 5.56 rikoshetti on terve taevas täis.

"Kallutatud raskuskeskmest" pole vist keegi sõnagi kirjutanud. Aga väita, et massikeskme paiknemine rõhukeskme (center of pressure) suhtes ei või olla erinev...
Ehk austatud kaptenihärra seletab lihtsatele inimestele, kuidas on stabiliseeritud sileraudse suurtüki mürsu, samuti sileraudse jahipüssi kuuli (ütleme, Rottweil Brenneke) lend? Või miks 5,56x45 mm uue kuuliga moona kasutuselevõtul muudeti M 16 vintsoone sammu?
Seni selgitati asja niimoodi, et rõhukeskmest tagapool paikneva massikeskmega kuuli stabiliseerimiseks lennul pannakse ta pöörlema ümber pikitelje. Näiteks AK-74 kuul teeb 4500 pööret sekundis, vintpüssi oma ca 3000. Massikeskme paiknemise korral eespool rõhukeset on stabiilsus tagatud ka pöörlemiseta.
Kuidas kuul käitub pärast märgi tabamist, seda uuritakse mitte kive, vaid želatiiniplokke tulistades. Võib panna Google päringusse "terminal ballistics" või küsida Tõnu Adriku käest, kes on teemaga professionaalsel tasemel tegelenud.

Sileraudse suurtükimürsu lendu, kus taotletakse suurt kaugust (ka TT relvad) stabiliseeritakse mitte mingite raskuspunkti trikkidega, vaid pöörlemisega (güroefektiga), aga seda tekitatakse peale torust väljumist avanevate tiivakestega, mis on asetatud pikitelje suhtes nurga alla.

http://www.inetres.com/gp/military/cv/weapon/M256.html

Ainuke erand meie armees on Carl Gustav, mis on vintraudne seest.

Kuidas kuul käitub pärast märgi tabamist, seda uuritakse mitte kive, vaid želatiiniplokke tulistades

Ma nii peeneid asju ei tea, aga tulistades näiteks vahedega asetatud soome papist tahvleid, läheb esimestest otse läbi ja siis mingi 4-5 tahvel omab suurt auku ning edaspidi augud lõppevad, ma pakun, et see ongi see imetabane võlutoime. Mis tuleneb sellest, et energia kaotanud kuul kaotab stabiilsuse.

Vaata täpsemalt, mida tähendavad mõisted "fin stabilized projectile" ja "spin-stabilized projectile" või "rotation-stabilized projectile".
"Sabasulgedega" mürsul, raketil, miinil... tagatakse lennu stabiilsus rõhukeskme massikeskmest tahapoole viimisega. Samuti kui vibunoolel. Et stabilisaatori labad on viltu või on nende esiserv viltu freesitud, on tõesti aeglaselt pöörleva liikumise andmiseks, kuid vaja on seda mitte lennu stabiliseerimiseks, vaid täpsuse suurendamiseks. Muidu hakkaks mürsk/rakett oma geomeetria või massijaotuse ebatäpsuste tõttu kõrvale kalduma. Pöörlevana lendab aga trajektoori mööda, mis meenutab lahtivenitatud vedru.
Sabarattaga lennukil oled kunagi maandunud? Vot seal on sama efekt, mis tahaviidud massikeskmega kuulil. Kui korra suunast kõrvale kaldub, teeb "sirkli". Sinu näites toodud kuul lõi esimesest takistusest otse läbi ja kaotas stabiilsuse. Järgmised takistused läbis ta uperpallitades ja kaotas energia. Kui poleks stabiilsust kaotanud, oleks veel mitu takistust läbinud.

Güroskoopilist efekti kasutatakse stabilisaatorita mürskude või kuulide puhul. Sel aga on omad hädad. Mõjuvad nimelt külgsuunalised jõud, mis hakkavad kuuli/mürsku trajektoori laskuval osal suunast kõrvale kallutama. Nimetatakse seda derivatsiooniks.

Peab vast küsimust natuke koomale tõmbama. Relvaraual on väike ja suur kaliiber, kuulil läbimõõt. Ja 5,45x39 puhul on nende omavahelised proportsioonid veidi üldlevinust erinevad.
Wikipedias on antud ligikaudsed mõõdud, nendest erinevust välja ei loe. Soome relvaajakirjas oli artikkel sel teemal, kus olid täpsete mõõtmiste tulemused. Lisaks muidugi Vene tehnilisele dokumentatsioonile.

Vastaks ise ära, et mitte viktoriini pidurdada.
Tavaliselt vastab vintpüssi kuuli läbimõõt suurele kaliibrile, mis mõõdetud vintsoone põhjade vahel. Seda mõttega, et gaase vähem kuulist mööda pääseks.
5,45x39 kuuli läbimõõt aga on 5,61 mm, samas suur kaliiber 5,71 mm. Seega pääsevad gaasid kuulist mööda.
Tehtud on see rõhu vähendamiseks kuulitaguses rauaosas. Samas mööduv kiire gaasivool kiirendab ikka kuuli. Miinuseks on, et see gaasivool tekitab ka vintraua erosiooni.
Muuseas, püstolitel kasutatakse sama võtet. Ikka selleks, et rõhud väiksemad ja relv kergem oleks.

Järg vaba.

Miks ma küll arvan, et keskmine liiper on paigaldatud Pätsu ajal?