Ja mis sellel plastplommidega pistmist on?Manurhin kirjutas:Plommimise koha pealt niipalju, et ma oma käega plommisin töö juures 10 aastat tagasi tuletõrje reservpumba paaki tangidega, mille jäljend oli "Kino Komsomol".
Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
Minu jaoks legaliseerus e-valimine just nende valimistega.
Kui e-hääletus oleks valitsejate poolt manipuleeritav, miks Kesk seda siis ei teinud, kaks pool aastat oli aega ette valmistada.
RIA peadirektorgi valitsusele lähemale toodud vahepeal ja puha.
Kui e-hääletus oleks valitsejate poolt manipuleeritav, miks Kesk seda siis ei teinud, kaks pool aastat oli aega ette valmistada.
RIA peadirektorgi valitsusele lähemale toodud vahepeal ja puha.
Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
Igasugustest parematest plommidest või läbipaistvatest ja seetõttu vähemalt valimispäeva alguseks tõendatult tühjadest kastidest on vähe kasu, kui keegi nt valimispäeva jooksul kasti valesedeleid juurde poetab. Nt seesama urni juures seisev tembeldaja võib – kui tahab – siis kui sagimist on vähem ja teised komisjoniliikmed mujale vaatavad, terve päeva jooksul sinna kasti vaikselt sedeleid juurde poetada – ametliku templiga ja puha.
Aga kõikide selliste riskide vastu aitab üsna hästi see, et valimissedeleid antakse välja vaid valijale endale allkirja vastu, ja kõikide väljaantud sedelite arv on seetõttu täpselt arvel. Kui kell lööb 20.00, kastid tehakse lahti ja hakatakse jaoskonnas hääli lugema, siis ei loeta üle mitte ainult seda, kui palju hääli üks või teine kandidaat sai, vaid esimese asjana ka seda, kas kastis olnud sedelite arv ja väljavõetud sedelite arv klapib. Ilmselt pole probleem, kui kastist leitud sedelite arv on mõnevõrra väiksem väljavõetute arvust, sest kindlasti tuleb ette inimesi, kes võtavad sedeli välja, aga seejärel kägardavad selle hoopis endale taskusse ja lähevad koju. Aga kui sedelite arv peaks kasvõi ühe sedeli võrra olema suurem kui väljavõetud sedelite arv, läheb kogu asi kohe uuesti ülelugemisele ja kontrollimisele, kuni viga leitakse ja numbrid klappima saadakse. Kui ei saada klappima, või kastis olnud sedelite arv on märgatavalt suurem väljavõetute arvust, siis on ilmselgelt olnud mingi suurem jama või pettusekatse. Sellisel juhul ei saa selles jaoskonnas tulemust kinnitada ega väljakuulutada, vaid tuleb vähemalt selle jaoskonna piires korraldada uued valimised.
Selline trikk võib teoreetiliselt läbi minna vaid juhul, kui mõnes jaoskonnas on kõik komisjoni liikmed ja vaatlejad ühises vandenõus. Mis omakorda on ülimalt vähetõenäoline olukorras, kus komisjonid püütakse üldjuhul komplekteerida mh erinevate parteide liikmetest ja vaatlejatest.
E-valimiste „imelikest“ tulemustest. Kui varem väga pikalt Keskerakond ja nüüd EKRE (kokku ligi 50% elektoraadist) on ikka pidevalt rääkinud, et e-valimised on üks väga kahtlane petukaup, siis miks peaksidki nende erakondade pooldajad massiliselt e-valimisi kasutama? Vastupidi – see, et need erakonnad üldse mingeid e-hääli kogusid, on pisut veider ja viitab eelkõige vaid sellele, et osa valijatest absoluutselt ei loe valimisprogramme ega saa aru, mille poolt nad ikkagi hääletavad.
Ref on algusest peale e-valimisi aktiivselt toetanud ja soovitanud kõigil oma valijatel seda kasutada. Nüüd nopivad selle töö viljasid. Täiendavalt saavad need tänu e-valimistele (või KE ja EKRE ei saa) lisahääli seetõttu, et osa e-valimistel mitteosalenuid ja viimasel päeval „pärisvalimistele“ minejatest lõpuks ikkagi jaoskonda hääletama ei jõua – ei viitsita ikkagi kodunt välja minna, kui ilm on halb, jaoskond kaugel, pea eelmisest õhtust paks, gripp kallale tulnud vms.
Aga kõikide selliste riskide vastu aitab üsna hästi see, et valimissedeleid antakse välja vaid valijale endale allkirja vastu, ja kõikide väljaantud sedelite arv on seetõttu täpselt arvel. Kui kell lööb 20.00, kastid tehakse lahti ja hakatakse jaoskonnas hääli lugema, siis ei loeta üle mitte ainult seda, kui palju hääli üks või teine kandidaat sai, vaid esimese asjana ka seda, kas kastis olnud sedelite arv ja väljavõetud sedelite arv klapib. Ilmselt pole probleem, kui kastist leitud sedelite arv on mõnevõrra väiksem väljavõetute arvust, sest kindlasti tuleb ette inimesi, kes võtavad sedeli välja, aga seejärel kägardavad selle hoopis endale taskusse ja lähevad koju. Aga kui sedelite arv peaks kasvõi ühe sedeli võrra olema suurem kui väljavõetud sedelite arv, läheb kogu asi kohe uuesti ülelugemisele ja kontrollimisele, kuni viga leitakse ja numbrid klappima saadakse. Kui ei saada klappima, või kastis olnud sedelite arv on märgatavalt suurem väljavõetute arvust, siis on ilmselgelt olnud mingi suurem jama või pettusekatse. Sellisel juhul ei saa selles jaoskonnas tulemust kinnitada ega väljakuulutada, vaid tuleb vähemalt selle jaoskonna piires korraldada uued valimised.
Selline trikk võib teoreetiliselt läbi minna vaid juhul, kui mõnes jaoskonnas on kõik komisjoni liikmed ja vaatlejad ühises vandenõus. Mis omakorda on ülimalt vähetõenäoline olukorras, kus komisjonid püütakse üldjuhul komplekteerida mh erinevate parteide liikmetest ja vaatlejatest.
E-valimiste „imelikest“ tulemustest. Kui varem väga pikalt Keskerakond ja nüüd EKRE (kokku ligi 50% elektoraadist) on ikka pidevalt rääkinud, et e-valimised on üks väga kahtlane petukaup, siis miks peaksidki nende erakondade pooldajad massiliselt e-valimisi kasutama? Vastupidi – see, et need erakonnad üldse mingeid e-hääli kogusid, on pisut veider ja viitab eelkõige vaid sellele, et osa valijatest absoluutselt ei loe valimisprogramme ega saa aru, mille poolt nad ikkagi hääletavad.
Ref on algusest peale e-valimisi aktiivselt toetanud ja soovitanud kõigil oma valijatel seda kasutada. Nüüd nopivad selle töö viljasid. Täiendavalt saavad need tänu e-valimistele (või KE ja EKRE ei saa) lisahääli seetõttu, et osa e-valimistel mitteosalenuid ja viimasel päeval „pärisvalimistele“ minejatest lõpuks ikkagi jaoskonda hääletama ei jõua – ei viitsita ikkagi kodunt välja minna, kui ilm on halb, jaoskond kaugel, pea eelmisest õhtust paks, gripp kallale tulnud vms.
-
kaugeltuuriv
- Liige
- Postitusi: 7895
- Liitunud: 13 Sept, 2011 17:35
- Kontakt:
Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
Härrased,kas keegi saaks artikli siia tõmmata.
https://arvamus.postimees.ee/6539076/ev ... 1519836387
https://arvamus.postimees.ee/6539076/ev ... 1519836387
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44192
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
RE võitu siiski seekord e-valimistega seostada ei saa.Ref on algusest peale e-valimisi aktiivselt toetanud ja soovitanud kõigil oma valijatel seda kasutada. Nüüd nopivad selle töö viljasid. Täiendavalt saavad need tänu e-valimistele (või KE ja EKRE ei saa) lisahääli seetõttu, et osa e-valimistel mitteosalenuid ja viimasel päeval „pärisvalimistele“ minejatest lõpuks ikkagi jaoskonda hääletama ei jõua – ei viitsita ikkagi kodunt välja minna, kui ilm on halb, jaoskond kaugel, pea eelmisest õhtust paks, gripp kallale tulnud vms.
Põhjust tasub pigem otsida eelmise koalitsiooni fopaadest+RE õnnestunud kampaaniast (kus need igale lollile arusaadavaks tehti).
Istusin just kolleegidega lõunalauas ja jutt käis nagu tellitult valimistest - valdav enamus valiski RE ja justnimelt "astmelise tulumaksu" vastu.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Evelyn Sepp: Ratasel on aeg kaotamist õppida
Evelyn Sepp: Ratasel on aeg kaotamist õppida
Valimised on läbi ja enam ei ole mõtet loosungitega vehkida ja punaseid jooni vedada. Vaja on sõnastada see, mis viib Eestit edasi ja aitab lahendada päris probleeme. Kõigil on siin oma panus anda. Kiusatus Kaja Kallast grillida ei räägi muust kui väiklusest. Trikoovoor on läbi, sõbrad, kirjutab Evelyn Sepp.
Reformierakonna hetkeline rõõm ja võidujoovastus on läbi. Kaja Kallase mesinädalad samuti. Ees ootab mõõtmatu miiniväli.
Rahvas on küll rääkinud ja valimistulemus on õiglane, aga... Mingis mõttes pani Eesti rahvas just äsja otsustavalt pidurit nõukogude nostalgiasse ja tasuta asjade imemaailma libisemisele. Midagi juhtus veel, kuigi ma ei oska seda veel päris täpselt sõnastada, aga toimus Eesti inimeste järsk nõksatus täiskasvanuliku kaine mõtlemise ja aususe poole. Suur vale ja edevus said nii erakonniti kui persooniti korraliku tagasilöögi. Kas tegu on aga Reformierakonna võidu või Keskerakonna kaotusega, pole veel päris selge. Veel vähem tasub end vaevata retoorikaga vasak- või parempöördest. Selge on vaid üks: ainus, kellel nüüd kiire hakkab, on Reformierakond; teiste motiivides on põhjust mõnevõrra kahelda, sest ees seisavad suuremad arveteklaarimised.
Kaja Kallas juhina on veel üpris kogenematu, konarlikud on ka tema esimesed sammud võimaliku valitsusjuhina, ja ega erakonnasisene ühtsuseski midagi iseenesestmõistetavat ole. Meil kõigil on ju mäluga asjad ikka korras, eks? Lihtsamaks ei tee eesootavat tema jaoks ka inimeste suhtumine. Leidub piisavalt neid, keda ratsionaalsest konstruktiivsusest rohkem kipub juhtima talumatus tema kui «printsessi» suhtes, kes justkui ongi loodud sünniõiguse alusel kõrgeimal poliitparnassil peesitama. Vastik ja ebaõiglane! Hea oleks, kui sellest tundest saaks ükskõik kummal pool lauda istujad üle veel enne, kui see mõistust hakkab varjutama: midagi nii tänamatut kui kanda peaministri portfelli on siin maapealses elus ilmselt raske välja mõelda. 20 000 häält räägib aga enda eest ja Kaja Kallasel tuleb see vastutus võtta. See on nii kapital, avanss kui ka kohustus Eesti ees.
Veel enam: Eestit ei oota ees palju säramisvõimalusi pakkuv ELi eesistumine, 100. sünnipäeva pidustused ega vääramatu majanduskasv. Pigem just vastupidi: majanduskriis, trumpismiga toimetulek nii rahvusvahelises kui sisepoliitikas, sotsiaalsed kollapsid, vene küsimus ja klaaslagi. Lihtsalt öeldes väga palju tööd, millest sõltub mitte järgmine valimistulemus, vaid järgmine veerandsada Eesti jaoks. Oleks vaid tegijatel kannatlikkust ja töökat alandlikkust selle kõigega toimetulekuks.
Seega ootab ees pigem pikk ja piinarikas läbirääkimiste periood, milles kõigi osaliste hea tahe on võrdselt oluline. Kindlasti on laual ka rohkem kui kaks koalitsioonivarianti. Seega tasub korra sisse vaadata asjaosaliste tagatubadesse, et mõista, millise kapitaliga ja mida läbirääkijad välja kauplema hakkavad.
Isamaa juht Seeder on juba enne solvunud, kui midagi üldse alata saab. Samas oli temale üle valimiskünnise tulek kahtlemata isiklik võit, aga meile laiemalt – vaevalt. Praeguseks on Isamaa näol ametlikult tegemist EKRE piduülikonnaga, milles külalisi vastu võetakse. Laiemalt võttes said ka konservatiivsed viisaka lastetoaga valijad petta. Lubadus hoida EKRE kapis jäi täitmata ja lubadus hoida ära «vasakpööre» samuti. Keskerakonna laamendamine sai ilusasti juhtuda just Isamaa toetusel. Uus fraktsioon näib ka olevat pea kaheks – ühel poolel pole kahtlustki, et süda kutsub EKRE poole, teisalt ei kujuta ma hästi ette, et Jüri Luik või Viktoria Ladõnskaja-Kubits saaksid sel juhul Seedriga samal kursil jätkata. Üldisemalt: pensioni teine sammas ei kao kuhugi, partei investorite huvi jääb rahuldamata ja muus osas jääb minu fantaasiast vajaka, et näha, milles võiks nende positiivne sõnum Eestile lähiaastatel üldse seisneda. Samuti tahaks väga, et keegi peataks nende arutute sihtasutuste loomise, mida erakond viimati katuseraha varjus tegi.
Edasi sotsiaaldemokraadid. Nemad sõitsid selle ralli betooni. Uhkelt, lippude ja punaste rooside saatel. Ees ootab ilmselt nii ebameeldivuste klaarimine Vakra loomevargusega seoses kui ka uue juhi valimine. Europarlamendi esinumbril Marina Kaljurannal saab olema väga raske sellise pagasiga edukalt startida, ja kui pisut järele mõelda, siis ei näi sotse praegu aitavat midagi muud kui kõige säravama naise valimine esimeheks. Ja seejuures kiiresti. Ossinovski on ilmselgelt ebasümpaatne, nišiteemade üleküllus ja vigade mittetunnistamine on need, mis praegu kaevukividena põhjapoole veavad. Champagne või parketisotsialism ei hakka Eestis lendama. Oleks aeg sellest lihtsalt aru saada. Saar esimehena oleks küll ilmselt osav tehnokraat partei rahastajatele, aga emotsionaalset lepitust ja samastumist tuumikvalijatega ilmselgelt ei pakuks. Neid päästaks praegu vaid suur ja emalik embus. Kui SDE ikkagi peaks koalitsiooniläbirääkimiste laua taha jõudma, siis võiks nende panus olla sotsiaalhoolekande süsteemi täielik restart ning Eesti ühtse kooli ja integratsiooni eest seismine.
EKRE. Ma jätaks kõrvale selle partei ladviku ja tahaks väga, et me süveneks natuke rohkem selle nähtuse juurtesse. Sildistamiseta, kui suudame. Seda võimuiha ei toida mitte ideologiseeritud teadlik valija, vaid tüüpiline protestivalija. Lihtne, heitlik, kohanematu. Mõistagi palju muudki inimlikku. Pole kahtlust, et ladvikule meeldiks laiata, plärtsuda ja Eesti avalikus ruumis edasi mürgeldada, sest nii on mugav, aga keegi peab lõpuks tegelema nende inimestega, kes on päriselt olemas ja hädas. Ilmselge tõsiasi on see, et varasem «hüljatute vankumatu kaitsja» Keskerakond põrus selles küsimuses. Aga ka see, et opositsioonis plärtsuda ongi üks, päris elus päris probleeme lahendada hoopis teine asi. Valitsusvastutus kärbib oma valusa tegelikkusega igaühe tiibu ja nii jääbki see olema. Hoides riigitüüri, tuleb reaalsus vastu ja tühjade lubaduste jagamisel on teine kaal. Vähemalt siin, Eesti kultuuriruumis. Seega ühelt poolt tahaks ma neid kiiresti näha valitsuses, teiselt poolt mõistagi loodan, et seda ealeski ei juhtu.
Lõpuks Keskerakond. Ratase pea kaks ja pool aastat valitsuses on ühtaegu piisavalt pikk, aga ka lühike aeg. Hinne temale endale – julge neli, oleme näinud märkimisväärset kasvamist. Valitsusele tervikuna on hinde andnud valija ja see on enam-vähem mitterahuldav.
Kuid siiski: Keskerakond on end tõestanud valitsus- ja koostöökõlblikuna. Seda paljud ei uskunud. Samuti on Ratas kahtlemata läbi viinud paleepöörde ja me võime siiski rahulikult magada, kartmata, et oleme ootamatult EList või NATOst välja astunud. Ilma irooniata – see on suur asi. Kolmandaks on suur partei saanud nooremad kui pensioniealised tegijad, kel on valitsuskogemus, ja loodetavasti mäletavad nad ka poole aasta pärast neid «ekseleid» ja muid analüüse, mis Eesti võimalusi-vajadusi teadmistepõhiselt kirjeldavad. See aitab valitsemiskvaliteeti tõsta nii Stenbocki majas kui opositsioonis, teisisõnu aitab kogu Eestit. Suurem osa Keskerakonna valijaid on endiselt nendega, mis tähendab, et nad on saanud tunda võimu- ja võidujoovastust, revanši pikkade kibedate opositsiooniaastate eest, ja see on kahtlemata aidanud suurenda ühiskonna sidusust ja harida valijaid. Tõsi, saaks ja peaks rohkem! Osaliselt näitab seda elukutseliste protestivalijate liikumine EKRE taha, aga põhjalikumat vaatlemist vajab ka venekeelse valija käitumine.
Mõistan valimistulemustes pettunud nn vana vene kaardiväe survet Ratasele ja soovi kogu kaadervärk radikaalselt tagasi pöörata. Aga tunnistage lõpuks, et Savisaare fenomeni varjus soojendas end terve põlvkond vene poliitikuid, kelle arvates piisas vaid sellest, et olla venelane ja Keskerakonnas, ja see andis justkui õigustuse kõigeks: korruptsiooniks, omakasuks, edevaks laristamiseks või inimeste lollitamiseks ja hirmutamiseks. Võib-olla sai valijatel sellest lihtsalt mõõt täis ja viga pole üldse Keskerakonna uues näos?
Ma soovitaks Ratasel tõsiselt oma meeskonna venekeelsete liidrite read üle vaadata ja alustada kasvõi nullist, sest vene valijad väärivad kõikjal ausat ja head riigivalitsemist, mitte seda, mida Keskerakond neile Savisaare ajal pakkus. See aeg Eestis on läbi ja Ratasel ei ole sellega enam kuhugi edasi sõita: hea sissetulek, töökoht, elujärg ja haridus ei ole Eestis rahvus-, vaid riigipõhine hüve. Ent piisava kodanikuhariduse puudumine ja isolatsioon, mida seni kangekaelselt hoitud on, on venekeelsetele teinud uskumatu karuteene. Seletame selle kõik koos ükskord neile inimestele lõpuni lahti. Ilma hirmutamiseta. Jah, muidugi meeldis Ratase parteikaaslastele ka võimu lõhn, prožektorite sära ja tähelepanu. Ehk liigagi palju ja kiiresti, aga see on inimlik ja õpetlik, ma loodan.
Lõpetuseks punastest joontest. Meenutan, et valimised on läbi. Loosungitega ei ole mõtet enam vehkida. Vaja on sõnastada see, mis viib Eestit edasi ja aitab lahendada päris probleeme. Kõigil on siin oma panus anda. Kiusatus Kaja Kallast grillida ei räägi muust kui väiklusest. Trikoovoor on läbi, sõbrad!
Mina valijana ootan teilt kõigilt klaaslaest läbi murdvat valitsusprogrammi, mitte pisikesi punktivõite või toolihoidmist. Mind ei huvita, mitu loosungit te sinna sisse saate suruda ja kes on kellega nõus, vaid see, kus me nelja aasta pärast oleme. Mina hääletasin selle poolt!
Ma tahan, et Eestis tunneksid end turvaliselt kõik inimesed, aga ma tahan ka, et keegi ei sõidaks teiste töö ja pingutuste turjal ega süüdistaks enda vigades teisi. See oleks päris hea alguskoht, millelt valitsuse kokkupanekuga edasi minna.
Valimised on läbi ja enam ei ole mõtet loosungitega vehkida ja punaseid jooni vedada. Vaja on sõnastada see, mis viib Eestit edasi ja aitab lahendada päris probleeme. Kõigil on siin oma panus anda. Kiusatus Kaja Kallast grillida ei räägi muust kui väiklusest. Trikoovoor on läbi, sõbrad, kirjutab Evelyn Sepp.
Reformierakonna hetkeline rõõm ja võidujoovastus on läbi. Kaja Kallase mesinädalad samuti. Ees ootab mõõtmatu miiniväli.
Rahvas on küll rääkinud ja valimistulemus on õiglane, aga... Mingis mõttes pani Eesti rahvas just äsja otsustavalt pidurit nõukogude nostalgiasse ja tasuta asjade imemaailma libisemisele. Midagi juhtus veel, kuigi ma ei oska seda veel päris täpselt sõnastada, aga toimus Eesti inimeste järsk nõksatus täiskasvanuliku kaine mõtlemise ja aususe poole. Suur vale ja edevus said nii erakonniti kui persooniti korraliku tagasilöögi. Kas tegu on aga Reformierakonna võidu või Keskerakonna kaotusega, pole veel päris selge. Veel vähem tasub end vaevata retoorikaga vasak- või parempöördest. Selge on vaid üks: ainus, kellel nüüd kiire hakkab, on Reformierakond; teiste motiivides on põhjust mõnevõrra kahelda, sest ees seisavad suuremad arveteklaarimised.
Kaja Kallas juhina on veel üpris kogenematu, konarlikud on ka tema esimesed sammud võimaliku valitsusjuhina, ja ega erakonnasisene ühtsuseski midagi iseenesestmõistetavat ole. Meil kõigil on ju mäluga asjad ikka korras, eks? Lihtsamaks ei tee eesootavat tema jaoks ka inimeste suhtumine. Leidub piisavalt neid, keda ratsionaalsest konstruktiivsusest rohkem kipub juhtima talumatus tema kui «printsessi» suhtes, kes justkui ongi loodud sünniõiguse alusel kõrgeimal poliitparnassil peesitama. Vastik ja ebaõiglane! Hea oleks, kui sellest tundest saaks ükskõik kummal pool lauda istujad üle veel enne, kui see mõistust hakkab varjutama: midagi nii tänamatut kui kanda peaministri portfelli on siin maapealses elus ilmselt raske välja mõelda. 20 000 häält räägib aga enda eest ja Kaja Kallasel tuleb see vastutus võtta. See on nii kapital, avanss kui ka kohustus Eesti ees.
Veel enam: Eestit ei oota ees palju säramisvõimalusi pakkuv ELi eesistumine, 100. sünnipäeva pidustused ega vääramatu majanduskasv. Pigem just vastupidi: majanduskriis, trumpismiga toimetulek nii rahvusvahelises kui sisepoliitikas, sotsiaalsed kollapsid, vene küsimus ja klaaslagi. Lihtsalt öeldes väga palju tööd, millest sõltub mitte järgmine valimistulemus, vaid järgmine veerandsada Eesti jaoks. Oleks vaid tegijatel kannatlikkust ja töökat alandlikkust selle kõigega toimetulekuks.
Seega ootab ees pigem pikk ja piinarikas läbirääkimiste periood, milles kõigi osaliste hea tahe on võrdselt oluline. Kindlasti on laual ka rohkem kui kaks koalitsioonivarianti. Seega tasub korra sisse vaadata asjaosaliste tagatubadesse, et mõista, millise kapitaliga ja mida läbirääkijad välja kauplema hakkavad.
Isamaa juht Seeder on juba enne solvunud, kui midagi üldse alata saab. Samas oli temale üle valimiskünnise tulek kahtlemata isiklik võit, aga meile laiemalt – vaevalt. Praeguseks on Isamaa näol ametlikult tegemist EKRE piduülikonnaga, milles külalisi vastu võetakse. Laiemalt võttes said ka konservatiivsed viisaka lastetoaga valijad petta. Lubadus hoida EKRE kapis jäi täitmata ja lubadus hoida ära «vasakpööre» samuti. Keskerakonna laamendamine sai ilusasti juhtuda just Isamaa toetusel. Uus fraktsioon näib ka olevat pea kaheks – ühel poolel pole kahtlustki, et süda kutsub EKRE poole, teisalt ei kujuta ma hästi ette, et Jüri Luik või Viktoria Ladõnskaja-Kubits saaksid sel juhul Seedriga samal kursil jätkata. Üldisemalt: pensioni teine sammas ei kao kuhugi, partei investorite huvi jääb rahuldamata ja muus osas jääb minu fantaasiast vajaka, et näha, milles võiks nende positiivne sõnum Eestile lähiaastatel üldse seisneda. Samuti tahaks väga, et keegi peataks nende arutute sihtasutuste loomise, mida erakond viimati katuseraha varjus tegi.
Edasi sotsiaaldemokraadid. Nemad sõitsid selle ralli betooni. Uhkelt, lippude ja punaste rooside saatel. Ees ootab ilmselt nii ebameeldivuste klaarimine Vakra loomevargusega seoses kui ka uue juhi valimine. Europarlamendi esinumbril Marina Kaljurannal saab olema väga raske sellise pagasiga edukalt startida, ja kui pisut järele mõelda, siis ei näi sotse praegu aitavat midagi muud kui kõige säravama naise valimine esimeheks. Ja seejuures kiiresti. Ossinovski on ilmselgelt ebasümpaatne, nišiteemade üleküllus ja vigade mittetunnistamine on need, mis praegu kaevukividena põhjapoole veavad. Champagne või parketisotsialism ei hakka Eestis lendama. Oleks aeg sellest lihtsalt aru saada. Saar esimehena oleks küll ilmselt osav tehnokraat partei rahastajatele, aga emotsionaalset lepitust ja samastumist tuumikvalijatega ilmselgelt ei pakuks. Neid päästaks praegu vaid suur ja emalik embus. Kui SDE ikkagi peaks koalitsiooniläbirääkimiste laua taha jõudma, siis võiks nende panus olla sotsiaalhoolekande süsteemi täielik restart ning Eesti ühtse kooli ja integratsiooni eest seismine.
EKRE. Ma jätaks kõrvale selle partei ladviku ja tahaks väga, et me süveneks natuke rohkem selle nähtuse juurtesse. Sildistamiseta, kui suudame. Seda võimuiha ei toida mitte ideologiseeritud teadlik valija, vaid tüüpiline protestivalija. Lihtne, heitlik, kohanematu. Mõistagi palju muudki inimlikku. Pole kahtlust, et ladvikule meeldiks laiata, plärtsuda ja Eesti avalikus ruumis edasi mürgeldada, sest nii on mugav, aga keegi peab lõpuks tegelema nende inimestega, kes on päriselt olemas ja hädas. Ilmselge tõsiasi on see, et varasem «hüljatute vankumatu kaitsja» Keskerakond põrus selles küsimuses. Aga ka see, et opositsioonis plärtsuda ongi üks, päris elus päris probleeme lahendada hoopis teine asi. Valitsusvastutus kärbib oma valusa tegelikkusega igaühe tiibu ja nii jääbki see olema. Hoides riigitüüri, tuleb reaalsus vastu ja tühjade lubaduste jagamisel on teine kaal. Vähemalt siin, Eesti kultuuriruumis. Seega ühelt poolt tahaks ma neid kiiresti näha valitsuses, teiselt poolt mõistagi loodan, et seda ealeski ei juhtu.
Lõpuks Keskerakond. Ratase pea kaks ja pool aastat valitsuses on ühtaegu piisavalt pikk, aga ka lühike aeg. Hinne temale endale – julge neli, oleme näinud märkimisväärset kasvamist. Valitsusele tervikuna on hinde andnud valija ja see on enam-vähem mitterahuldav.
Kuid siiski: Keskerakond on end tõestanud valitsus- ja koostöökõlblikuna. Seda paljud ei uskunud. Samuti on Ratas kahtlemata läbi viinud paleepöörde ja me võime siiski rahulikult magada, kartmata, et oleme ootamatult EList või NATOst välja astunud. Ilma irooniata – see on suur asi. Kolmandaks on suur partei saanud nooremad kui pensioniealised tegijad, kel on valitsuskogemus, ja loodetavasti mäletavad nad ka poole aasta pärast neid «ekseleid» ja muid analüüse, mis Eesti võimalusi-vajadusi teadmistepõhiselt kirjeldavad. See aitab valitsemiskvaliteeti tõsta nii Stenbocki majas kui opositsioonis, teisisõnu aitab kogu Eestit. Suurem osa Keskerakonna valijaid on endiselt nendega, mis tähendab, et nad on saanud tunda võimu- ja võidujoovastust, revanši pikkade kibedate opositsiooniaastate eest, ja see on kahtlemata aidanud suurenda ühiskonna sidusust ja harida valijaid. Tõsi, saaks ja peaks rohkem! Osaliselt näitab seda elukutseliste protestivalijate liikumine EKRE taha, aga põhjalikumat vaatlemist vajab ka venekeelse valija käitumine.
Mõistan valimistulemustes pettunud nn vana vene kaardiväe survet Ratasele ja soovi kogu kaadervärk radikaalselt tagasi pöörata. Aga tunnistage lõpuks, et Savisaare fenomeni varjus soojendas end terve põlvkond vene poliitikuid, kelle arvates piisas vaid sellest, et olla venelane ja Keskerakonnas, ja see andis justkui õigustuse kõigeks: korruptsiooniks, omakasuks, edevaks laristamiseks või inimeste lollitamiseks ja hirmutamiseks. Võib-olla sai valijatel sellest lihtsalt mõõt täis ja viga pole üldse Keskerakonna uues näos?
Ma soovitaks Ratasel tõsiselt oma meeskonna venekeelsete liidrite read üle vaadata ja alustada kasvõi nullist, sest vene valijad väärivad kõikjal ausat ja head riigivalitsemist, mitte seda, mida Keskerakond neile Savisaare ajal pakkus. See aeg Eestis on läbi ja Ratasel ei ole sellega enam kuhugi edasi sõita: hea sissetulek, töökoht, elujärg ja haridus ei ole Eestis rahvus-, vaid riigipõhine hüve. Ent piisava kodanikuhariduse puudumine ja isolatsioon, mida seni kangekaelselt hoitud on, on venekeelsetele teinud uskumatu karuteene. Seletame selle kõik koos ükskord neile inimestele lõpuni lahti. Ilma hirmutamiseta. Jah, muidugi meeldis Ratase parteikaaslastele ka võimu lõhn, prožektorite sära ja tähelepanu. Ehk liigagi palju ja kiiresti, aga see on inimlik ja õpetlik, ma loodan.
Lõpetuseks punastest joontest. Meenutan, et valimised on läbi. Loosungitega ei ole mõtet enam vehkida. Vaja on sõnastada see, mis viib Eestit edasi ja aitab lahendada päris probleeme. Kõigil on siin oma panus anda. Kiusatus Kaja Kallast grillida ei räägi muust kui väiklusest. Trikoovoor on läbi, sõbrad!
Mina valijana ootan teilt kõigilt klaaslaest läbi murdvat valitsusprogrammi, mitte pisikesi punktivõite või toolihoidmist. Mind ei huvita, mitu loosungit te sinna sisse saate suruda ja kes on kellega nõus, vaid see, kus me nelja aasta pärast oleme. Mina hääletasin selle poolt!
Ma tahan, et Eestis tunneksid end turvaliselt kõik inimesed, aga ma tahan ka, et keegi ei sõidaks teiste töö ja pingutuste turjal ega süüdistaks enda vigades teisi. See oleks päris hea alguskoht, millelt valitsuse kokkupanekuga edasi minna.
Piire mis on mõõgaga tõmmatud - pliiatsiga ei paranda [M.Jakobson]
-
Viiskümmend
- Liige
- Postitusi: 2110
- Liitunud: 04 Aug, 2010 12:33
- Kontakt:
Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
…, et siis liigume uue stagnatsiooni suunas 
-
Tundmatu sõdur nr. 4
- Liige
- Postitusi: 10495
- Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
- Asukoht: Siilis
Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
Seoses ReKe valitsuse eeldatud tekkega pakun välla grupi uusi tublisi ministrikandidaate 
Jana TOOM kui välisminister - tuntud spetsialist välissuhete alal, Süüria ja Krimmi küsimuste expert, tõeline sillaehitaja ida ja lääne vahel // sanktsioonide ületaja..
Mihhail KORB kui kaitseminister - väljapaistev spetsialist NATO liikmesuse alal..
Mihhail KÕLVART kui siseminister - muidu kõva poiss ja vanad suhted vene kantidega peaks ka alles olema..
Mihhail STALNUHHIN kui haridusminister - tugev ja sihikindel tegija (vene-)haridusküsimusis..
Jana TOOM kui välisminister - tuntud spetsialist välissuhete alal, Süüria ja Krimmi küsimuste expert, tõeline sillaehitaja ida ja lääne vahel // sanktsioonide ületaja..
Mihhail KORB kui kaitseminister - väljapaistev spetsialist NATO liikmesuse alal..
Mihhail KÕLVART kui siseminister - muidu kõva poiss ja vanad suhted vene kantidega peaks ka alles olema..
Mihhail STALNUHHIN kui haridusminister - tugev ja sihikindel tegija (vene-)haridusküsimusis..
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
-
Martin Peeter
- Liige
- Postitusi: 4513
- Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49
Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
Ega me ei tea ka, kes toodaks välja Ke+EKRE+I koalitsiooni ministriteks, aga ma arvan, et kui I annab Ke-le mingeid lubadusi, siis tuleb Kajakesel tõsiselt alandav koalitsioonileping sõlmida. See oleks nii Ke kui I huvides. Ke saab hea lepingu ja I Refidelt valijaid tagasi võita. Ref vast EKREle nii palju valijaid ei kaotaks. Kui Ke ja I seljad kokku paneks, siis on Refil ainult halvad valikud: opositsioon või koalitsioon EKREga.
Dona nobis pacem!
Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
Ja Riigikogu asemel tuleb meil ka Mihhail.Seoses ReKe valitsuse eeldatud tekkega pakun välla grupi uusi tublisi ministrikandidaate
-
Viiskümmend
- Liige
- Postitusi: 2110
- Liitunud: 04 Aug, 2010 12:33
- Kontakt:
Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
Keskerakond võiks kindlasti nõuda pronkssõduri tagasitoomist, see kinnistaks neile nii Vene valijate hääled, kui näitaks ka Reformierakonna poliitilist küpsust. 
Mingi avalik vabandus ja kompromiss pikaajalise Tallinna TV vaenamise osas oleks ka vist nüüd asjakohane u. nii, et Ratas saab ERRi ja Kallas Tallinna TVsse oma pooltunnid.
Mingi avalik vabandus ja kompromiss pikaajalise Tallinna TV vaenamise osas oleks ka vist nüüd asjakohane u. nii, et Ratas saab ERRi ja Kallas Tallinna TVsse oma pooltunnid.
Viimati muutis Viiskümmend, 07 Mär, 2019 14:37, muudetud 2 korda kokku.
Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
NojahKapten Trumm kirjutas:....
Istusin just kolleegidega lõunalauas ja jutt käis nagu tellitult valimistest - valdav enamus valiski RE ja justnimelt "astmelise tulumaksu" vastu.
Palju kiidetud Ameerika Ühendriikides on eraisikutel seitse maksuastet, millest kõrgeim on 39,6 protsenti. Käibemaks erineb osariigiti. Sotsiaalmaksu osas on neil mingi oma süsteem millesse ei kavatse süveneda kuid mis kajastub igakordseis presidendivalimistes kus räägitakse kuidas tervishoiukindlustust ümber teha.
Venemaal: (http://www.corpestonia.ee/?id=789) füüsilise isiku tulumaks 13%, sotsmaks 26%, tulumaks dividendidelt 9%, käibemaks 18%
. Nii et Trumm võub oma kolleegidele ütelda et nad toetavad venemaist süsteemi
Eelpool minu toodud e-hääletuse kriitikast hoolimata - valisin seekord (laiskusest) ka selle variandi, samas endiselt ei poolda.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44192
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
Noh, ega venelased pole ka päris idioodid - selleks, et rikkust koguda, ei tule selle kogumist karistada, too on kasvuvajadusega majanduste puhul universaalne reegel - sellest ka ühetaolise (üheastmelise) tulumaksu eelistamine taolisel puhul. Pigem olid praegu idioodid KE-st ja SDE-st, kes hakkasid pimesi kopeerima rikaste (ja stagneeruma kippuvate) põhjamaade rikkuse ümberjagamist, omamata tegelikult seda, mida oleks jagada. Sellise süsteemi vältimatu tulemus arenevates majandustes on igasugu skeemitamised ja muu jamps, seejuures mingit lisaväärtust ei pruugi tekkida (mida ka senine lühike astmelise tulumaksu ajalugu Eestis kinnitanud on - väikse palga saajad ei jaga matsu ega oska eeliseid kasutada ning suurema palga saajad on tigedad, et mis õigusega neilt raha võetakse ära).Venemaal: (http://www.corpestonia.ee/?id=789) füüsilise isiku tulumaks 13%, sotsmaks 26%, tulumaks dividendidelt 9%, käibemaks 18%
. Nii et Trumm võub oma kolleegidele ütelda et nad toetavad venemaist süsteemi
Konservatiivne majanduspoliitika = ärge remontige töötavat asja.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
Oskad sa Trumm tuua välja mõne teise progresiivse majandusega riigi, kus ei oleks astmelist tulumaksu.
Mul on see nimekiri olemas. Noh, kui sealt kedagi mööndustega välja tuua - siis Leedu.
Mul on see nimekiri olemas. Noh, kui sealt kedagi mööndustega välja tuua - siis Leedu.
Piire mis on mõõgaga tõmmatud - pliiatsiga ei paranda [M.Jakobson]
Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
Äkki saaks enne progressivse majandusega riigiks ja siis kehtestaks astmelise tulumaksu. Ma pole kuulnud, et astmelise maksu kehtestamine mõne riigi rikkaks oleks teinud.Peter[L+] kirjutas:Oskad sa Trumm tuua välja mõne teise progresiivse majandusega riigi, kus ei oleks astmelist tulumaksu.
Mul on see nimekiri olemas. Noh, kui sealt kedagi mööndustega välja tuua - siis Leedu.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist