Tellimuste portfell kõhneneb.
Venemaa relvaeksporti ootavad suured raskused.
2012-04-13 / Руслан Николаевич Пухов - директор Центра анализа стратегий и технологий, член Общественного совета при Минобороны РФ, военный аналитик.
India lennukikandjal on vene juured. Фото Reuters
Kui mõni kuu tagasi avalikustati Venemaa 2011 aasta relvaekspordi ametlikud numbrid, siis keskendas suurem osa eksperte ja ajakirjanikke tavapäraselt oma tähelepanu faktile, et püstitstud on järjekordne rekord tarnemahtude osas, millised võrrelduna 2010 aastaga suurenesid 10,4 miljardilt dollarilt 13,2 miljardi dollarini. Tegu on tõepoolest märkimisväärse kasvuga. Kuid see väljendab vaid eelnevatel aastatel sõlmitud lepingute täitmist.
Aga vaat teine, märksa peenemalt Venemaa positsiooni rahvusvahelisel relvaturul peegeldav indikaator- tellimuste portfelli maht- sellist pingsat tähelepanu ja arutlust paraku ei pälvinud. Ja asjata. Sest eelmisel aastal leidis aset ebameeldiv sensatsioon- esmakordselt peale 90-ndate lõppu alanesid vene eksportööride kohustused. Näiteks oli "Rosoboroni" 2010 aasta ekspordiportfellis 2010 aasta lõpuks 38,5 miljardit dollarit, möödunud aasta lõpuks aga juba vaid 33-35 miljardit. Siiani see näitaja viimase kümne aasta jooksul vaid kasvas. Ja tähendas see, et kaupmehed sõlmisid igal aastal lepinguid relvadele rohkem, kui tööstus tootis ja müüs neid välismaisele tellijale.
2011 aastal trend murdus ja 13,2 miljardilise tarne juures sõlmiti uusi lepinguid minu hinnangul vaid 7,7-9,2 miljardi ulatuses. Võib kindlalt prognoosida, et sama situatsioon kordub ka käesoleval aastal. Ilmselt tarnib VF 2012 aastal relvi 14 või isegi pisut enama miljardi dollari eest, püstitades sel kombel uue nominaalse rekordi. See sünnib tänu väga ulatuslikule mereväe relvastuse üleandmisele Indiale.
Detsembris plaanitakse India mereväele ametlikult üle anda paljukannatanud lennukikandja !Vikramaditya", mis ehitati ümber ja moderniseeriti endisest lennukikandevõimega ristlejast „Admiral Gorškov“. Aasta jooksul peaksid hindud samuti kätte saama kaks Talwar klassi fregatti. Peale nende läks aasta algul Vladivastokist Indiasse mitmeotstarbeline aatomiallveelaev „Nerpa“, mille India merejõud liisingusse võtsid, ristides laeva ümber Chakra II-ks. Allkirjastada aga lepinguid summas 14 miljardit dollarit on praktiliselt ebareaalne ülesanne. Selleks tuleks sõlmida korraga kaks või kolm pakett-tehingut, sarnased sellistele, mis said 2006 aastal Alžiiri ja Venezuelaga sõlmitud. Tähendab, tellimuste portfelli mahu vähenemine jätkub. Eelmisel aastal toimusid ka mõned läbikukkumised, mis said laialt tuntuiks. Venemaa kaotas kolmel suurel ja tähtsal rahvusvahelisel konkursil. Suurimaks ebaõnnestumiseks oli kaotus India megakonkursil 126 mitmeotstarbelise hävitaja ostmiseks summas kuni 20 miljardit dollarit. Vene hävitaja MiG-35 ei sattunud isegi mitte finaali ja prakeeriti välja juba esimeses ringis. Võitjaks osutus prantsuse hävitaja Rafale.
Seejärel eelistasid India õhujõud vene ründekopterile Mi-28N ameeriklaste Apache. Ja lõpuks sai Indoneesias venelastele osaks küllaltki häbistav kaotus Lõona-Korealt, kes suutis sellele riigile müüa kolm vananenud allveelaeva, mida nad toodavad sakslaste projekt 209 järgi. Venelaste ettepanek allveelaevadega KILO osutus sellele riigile liiga kalliks. Tegelikuse olid igal juhtumil omad spetsiifilised ebaõnnestumised põhjused.
India puhul olid nendeks riigi püüe mitmekesisteda relvastuse hankimise allikaid ja juba niigi liiga suur sõltuvus vene hävitajatest. Lisaks sellele oli hävitaja MiG-35 alles viimistlusjärgus. Sama võib öelda ka Mi-28N kohta- tegu oli veel suhteliselt uue ja toore masinaga, millel on raske lahingutes viimistletud ameerika masinaga rinda pista. Indoneesias mängisid suurt rolli Lõuna-Korea ja Indoneesia vahelised spetsiifilised poliitilised, tööstuslikud ja tehnoloogilised sidemed. Kuid kokkuvõetuina kõnelevad need kolm juhust vene relvastusekspordi süsteemsete probleemide kasvust.
Põhiliseks negatiivseks faktoriks on mõningate vene traditsiooniliste relvaturgude küllastatus ja meie klientide maksevõime alanemine. Esimeste hulka kuuluvad eeskätt Hiina ja vähemal määral ka India. Need riigid, ostnuna viimase 20 aasta jooksul 530 Su-27/30 põlvkonna hävitajate erinevat modifikatsiooni, ei hakka loomulikult enam kunagi selle põlvkonna tehnikat sellistes mastaapides ostma.
Venezuela, kes tahaks suuri oste jätkata, ei saa seda majandusraskuste tõttu teha ja ka poliitilised riskid on sellel turul erakordselt kõrged. Järgmised asjaolud- riigipööre Liibüas, mille tulemusena Venemaa kaotas juba sõlmitud lepingud 1,3 miljardi euro ulatuses. Kui sinna juurde arvestada juba ette valmistatud, kuid veel sõlmimata lepingud, ulatus kaotus 4,5 miljardi dollarini. Ning lõpuks, tänu president Medvedevi ühinemisele Iraani-vastase embargoga kaotas Venemaa ka selle kliendi, kes oleks minu hinnangul võinud igal aastal osta vene relvastust ligi miljardi dollari eest.
Peale selle, praeguseks on kujunenud situatsioon, kus põhilised vene viimase aastakümne „bestsellerid“ hakkavad moraalselt vananema, uued süsteemid aga asuvad kas väljatöötamisjärgus või takistavad nende müüki piiri taha sõjaväelased, kes soovivad prioriteeti nende omandamiseks. Näiteks on nõudlus hävitajatele Su-30MK, mis olid viimase viieteistkümne aasta tõmbenumbriks, peaaegu kadumas, tõenäoline on veel vaid ühe suurema tehingu sõlmimine- India peaks soetama veel 42 sedatüüpi masinat. Kaasaegsema masina Su-35 väljatöötamise lõpetamiseks läheb veel kolm-neli aastat.
Sama kehtib konventsionaalsete allveelaevade kohta. Kuigi mõningane nõudlus eeskujulikele, võimsa rakettrelvastusega KILO-klassi allveelaevadele on veel olemas, tunduvad nad võrreldes modernsete uusimate saksa allveelaevade kõrval arhailistena. Uue põlvkonna õhutõrjesüsteemid S-400, mille järele on turul tohutu nõudmine, jõuavad eksporti mitte enne 2015 aastat- sinnani on kogu toodang broneeritud Venemaa Kaitseministeeriumi poolt. Sõja-transpordilennuväe segmendis pole Venemaal hetkel turule lihtsalt midagi pakkuda ning taoline olukord jääb kestma kuni Il-476 tootmise alustamiseni Uljanovskis, s.t. vähemalt veel viis aastat. Nii et järgmistel aastatel saab meil olema tsükliline paus, mis on tingitud konkurentsivõimeliste pakkumiste puudumisest.
Muideks, tööstus sellest ei kannata. Mõningates positsioonides saavutab riikliku kaitsetellimuse iga-aastane kasv 300%, tervikuna aga peaksid mõned firmad relvastusprogrammi 2020 raames tootmist kordades suurendama. Needsamad lennukiehitajad, kel välisturu kokkukuivamisega kokkupuuteid, said alles viimastel kuudel kaitseministeeriumilt tellimused 92 rindepommitaja Su-34, 30 hävitaja Su-30SM ja 24 dekihävitaja MiG-29K tootmiseks. Ekspordimudel, mille raamides tööstus elas kogu postsovjetliku aja, asendub silmnähtavalt traditsioonilisema paradigmaga, milles põhitellijaks muutuvad kodumaised relvajõud.
http://nvo.ng.ru/armament/2012-04-13/7_orders.html
