www.militaar.net

Tänan kõiki kohalviibijaid ja vestlusest osavõtnuid ning eriti moderaatoreid mõistva suhtumise eest!

Lühikene kõrvalpõige vanakraamimaailma oli värskendav vahepala ja lähen põhimotiiviga ehk toiduteemadega edasi.

(....vanahalvale veel, et enamus mis mul seisma on jäänud, on puumaterjal, ja 101 päeva reegel ei kehti, sest esiteks on mul puuküttega pliit ja ahi, ja teiseks olen kuulnud "kahe aasta reeglist"...
Muideks kui odavalt planku osta ja kuivama sättida, siis umbes kaks aastat lähebki, enne kui julgeb sellest miskit tegema hakata. Kuivatatud puit on ca 2 x kallim. Seismajätmine tasub ära. Ainuke häda on selles, et sa jõuad selle ajaga kiinduda ja siis läheks nagu oma südamejuurte kallale kui sealt plangu- või pilpahunnikust miskit võtma hakkad.... )


Hermanile: Jah, tõepoolest kui ilma autota seikled või sõpra pole kes ringi veaks (pane mulle privasse kui teinekord väga hätta jääd, vblla ma saan orgunnida transpordi värki või koguni ise tulla, kui parajasti linnas olen, jne ) siis on jama jah sinna Muugale.
Mulle see Õunapuu 47 pood meeldib, sest sealt saab sellist nö "turukraami" - Poola vorste, (salaamivorstiotsad! Odavalt! tead küll, pmst see "Kotimainen" ja Venäläinen", ainult et otsajupid)
pekki, Poola pasteeti (pole mingi eriline asi, aga odav ) maiustused jne. Valik pole lai. Noh ja nüüd see 97,5 seeria..
Vanasti käisin Balti jaama turul, aga seda vist ei ole enam...? Sealt sai ka alati tseburekki ja muud rasvapirukat-beljashhi krabatud, se oli "vakio"

No ja ka õltsivalik pole seal päris tavaline - Tsehhi, Ukraina, Valgevene, Poola, (Vene) jne natuke sellised nurgatagused õlled -nii kuidas peale satub.

Siinkohal kutsun akfoorumlasi üles andma, kuskohas veel kilulinnas v lähiümbruskonnas on selliseid huvitavaid poode või muid müügikohti, kust saab nö mittepeavoolutoidukraami
ja ka hinnavaatlus või võrdlus oleks lahe.....



Veel pildikesi vene pakist number kaks - "Guljashh":


Väga maitsev oli. Sõin külmalt.
Need liblekesed mis seal olid - kartulid vist - tundusid pisut toored.

Täna hommikul teises "Sinu Poes" Muugal, Kabelikivi bussipeatuse lähedal. Usun et sama poesildi taga on neid ka mujal Eestis.

Et lõpetage ära see surrogaatidega eputamine ...
Eriti puudutab see Svejki herrat... Mingi tiblastani subkultuurile mõeldud subprodukte siin promoma... Ai-vai !
Kui juba viimset päeva tähistada siis midagi sellist sobib. Hinda ei tea, toodi sakummiks. Paraku oli laual lisaks sügavkülmale viinale kodumainsest mahepossast valmistet ahjupraad ja see karbike oma hõrgu sisuga laagerdab külmikus.

Väga mõnus, et toiduteemasse taas elu tekkinud, tänan, See Latiino ja Kuliibin piltidega läbiastumast!

Ja kui ei sobi - ära söö, Kuliibin

Tähendab "Täna teeme õunapommi" ehk täna ma täitsin oma ammuse lubaduse ja ikkagi tegin majoneesi!
Olen väga elevil, sest vist tuli välja....

Kõik algas sellest et kodus majoneesi ei olnud ja kohalik Konsum keeras kaa käru, sest neil inventuur jne. Ja nii see juhtuski...
Aga küüslaugusalatit majoneesiga oli vaja teha.

Niisiis:
Korralikku sinepit ei olnud, oli mingine mulluaastane soome sinepi (Meira - anna andeks, Herman! ) peaaegu kuivanud põhi ( loputasin õliga lahti )ja pudelikese põhjas tsipakse äädikat.
Munade pool oli esindatud vägevalt - 4 muna ( mis ka kõik käiku läksid) ja pealegi veel naese kolleegi kodukanade tehtud, niiet puhas MAHE

Kuskile oli ka saumikser kadunud, aga naesel oli Hansapostist just BLENDER võetud ja läks sellega.
Soola asemel panin küüslaugusoola (akftp Vuks haarab vererõhutablettide järele... ) suhkrut täiesti suvaliselt (tsipakese), pipart kraapisin viimaseid riismeid topsi põhjast ja andsin takka.
Blender kiunus kurjakuulutavalt.

Siis hakkasin toasooja päevalilleõli vaikselt lisama ja jälgisin tunde järgi, et paksus õige oleks, siis lõpetasin blenderi piinad

Täisa okei tumekollane ja mõnusa PROVINTSAALI maitsega tuli. Väga rahul. Poemajod mingu persse edaspidi!

Homme räägin kuidas see küüslaugu-majoneesisalat välja tuli ( peab ööläbi seisma)

Mina nii keerulisi projekte kui akf-id ette ei võta. Minu iganädalane (sh tänaõhtune) toodang on selline: Küpsetan teda malmist ahjupotis ja sellest ka omapärane kuju (laual & pildil põhi ülespidi). Haakub hästi ahjukütmise tsükliga, kui on meeles eelmisel õhtul hapnema panna (liiter vett + pool liitrit jahu + juuretis). Tainasse läheb lisaks 1,5 l jahu, sool ja köömned. Taina teen 1 - 2 tundi enne ahjukütmist, panen potti kerkima ja ca 1 tund pärast kütmist läheb ahju. Söed lükkan roobiga tagaseina.

Foorumi temaatikale kohaselt (muidu akf EOD teeb küllaga ärateenitud märkuse) tuleb hoiatada, et tegu on plahvatusohtliku seguga. Kunagi, kui ma veel noor, ilus ja pikka kasvu olin ning Tarbatu linnas elasin, käis keset ööd nii kõva mürts, et ma mõtlesin, et paskaagid viskasid akna sisse (elasin kesklinnas ülalnimetatud humanoidse liigi lolliks joond isendite käigutee ääres). Ronisin voodist üles, käisin aknad läbi - ei midagi. Läksin siis magama tagasi ja hommikul hakkasin asja lähemalt uurima. Selgus, et kuidagi olin klaaspurgile, kus elas juuretis, keeranud kaane nii kõvasti peale, et tema sinna nagu isolaatorisse istuma jäi ja pärast pikemat arupidamist korraldas plahvatuse, mis lõhkus purgi, lõi külmkapil ukse lahti ja täitis kapi seestpoolt kobrutava helepruuni olluse kihiga.

Kas keegi on proovinud "Sigwari" sealiha konserve.
Alati kui Rakveres käin, siis ostan nende Krakovi vorsti Aldar Marketist, aga konserve ostes peab vist koha peale minema.
https://www.facebook.com/Sigwar-192074857489967/

Mina olen neid Sigwari konserve näpu vahel keerutanud, nii paar-kolm aastat tagasi. Toona oli seal kirjade järgi ainult 54 või 57 % liha ja tuli rääkida letiinimesega nagu kommunist kommunistiga. Ilmselt tuleb tõesti rupskid ka kuhugi sokutada ja täiesti arusaadav, sest korralikku liha müüvad nad sealsamas otse kirve alt tulnud käntsakatena. Tundus, et olid põhimõtteliselt nõus ka kunde poolt näpuga näidatud käntsakatest konserve tegema kui hulgakaupa tellida.

Kriku koduleivale kirsiks tordil.

Põnevad arengud - ihatahes....

Akfjm Kriku unustas muideks mainida millist sorti jahu ta oma taiestes kasutab, ja seda kah, et kuidas juuretist tehakse...


P.S.
Muideks see Kuliibini Karulauguvõi on kõige tavalisem küüslauguvõi ja seda saab ise teha....


P.S.S.
Küüslaugu - juustu - majoneesisalat omatehtud majoneesiga tuli täitsa okei.
Löin blenderiloputusvee kohe riivjuustule hakatuseks peale (mõnikord peab vett juurde segama - hommikuks läheb liiga paksuks)

Mina kasutan rukki täistehajahu, aga põhimõtteliselt ükskõik. Üle-eelmisel korral panin 200 ml odramannat juurde, sest rukkijahu sai otsa. Suurt vahet polnud. Väidetavalt teevad mõned inimesed ka nisujahust saia juuretisega, mitte pärmiga. Mina pole proovinud, aga kõlab tõenäoliselt.

Juuretist on kõige lihtsam teha hapukapsa kaasabil, seal on juba õiged bakterid olemas. Teed veest ja jahust lahja hapukoore paksuse plöga, paned paar liblet hapukapsast hulka ja sooja kohta. Kui mullitama hakkab, on valmis. Kogu juuretis pannakse õhtul hapatisse ära ja järgmisel päeval võetakse lusikatäis tainast, pistetakse külma veega purki ja külmkappi.

Juuretist võib teha ka ilma hapukapsata, jättes õige plödina seisma, aga siis läheb veidi rohkem aega. Põhimõtteliselt on igasugusele seisvale kraamile looduses kaks konkurentide rühma: bakterid ja seened. Bakteritest siis huvitavad meid piimhappebakterid, seentest pärm ja hallitus. Piimhappebakter väljutab ainevahetuse lõpp-produktina hapet, mis on seentele kahjulik. Pärmile toiduks on suhkur ja väljutab tema teadagi mida. Kui me ei pane oma plödinasse suhkrut ja eriti siis, kui lisame midagi haput (kasvõi õuna), saavutavad tõenäoliselt ülekaalu piimhappebakterid. Kui me lisame suhkrut ja midagi haput ei pane, saavutab ülekaalu pärm. Pärmi vohamise protsess võib aset leida ka mõningates inimese kehaosades, mida iidsel ajal raviti ka hapupiimaga, et tasakaalu taastada (hoolimata esmamuljest ei pruugi suvises välilaagris teatava spetsiifilise lõhna leviku allikaks olla telgi põrandale maha tilkunud sprotivedelik).

Juuretisega kerkib mul tainas ca. 50+%, st mitte nii ägedalt kui pärmiga. Ahjupott on ca 10 cm kõrge, tainast tuleb ülalkirjeldatud kogusest 7 cm jagu ja siis see kerkib poti ääreni. Koguseliselt muidugi rohkem kui 50% tuleb juurde, sest pott on alt kitsam.

Kui juuretis kaua seisab ja bakteritel enam süüa pole, jõuab lõpuks kätte hallituse kord. Siis tuleb uus juuretis teha. Seda võib vältida tavalises külmkapis seisvat juuretist mõne nädala tagant värske jahuseguga täiendades. Külmkambris peaks säilima põhimõtteliselt ükskõik kui kaua.

PS.: Mis võisse puutub, siis või on hädavajalik ka poti sissemäärimiseks.

Kriku kirjutas:Mina nii keerulisi projekte kui akf-id ette ei võta. Minu iganädalane (sh tänaõhtune) toodang on selline:.....

See isetehtud leib on alati tõeline maiuspala!
Vahepeal, kui bossil* rohkem vaba aega käepärast oli, siis muud ei tehtudki, kui koduleiba erinevates variatsioonides....

Kusjuures meil kodus sügaval nõukaajal tehti ka vanadest leibadest ja leivajäänustest uuesti ise magushaput peenleiba.
Sellel nõukaaegsel leival polnud ju säilitusaineid ja muud "headust" sees ja läks jube ruttu kõvaks. Lisaks oli tollel ajal meie leibkonnas mitu austustväärivas eas vanainimest, kes tihti leival kooriku ära lõikasid, et leiba üldse süüa saaks. Ja siis kui meil ühel päeval enam lehma jms ökofaunat majapidamises polnud, jäid need n.ö. tihti üle. Kogu see värk pandi veega likku ja leotati pehmeks massiks, keedeti-segati-jahutati (segati mitu päeva ja korduvalt) siis juuretis sisse (tehti minu teada ka ilma juuretiseta), köömned....vahel ka tiba siirupit.....
... oli väga hea leib ja seisis kauem pehme, kui poe leib.

___________________________________________________________________________________________
*boss - pere hierarhiredelil teatud koha hõivanud isik, täpsustada ei soovi.



Sattusin lainele nüüd (Enn Bee "laine" ilma suure algustäheta - spetsell herr Svejkile äramärkimiseks)...

...eee... seda, et kunagi nõukaaja lõpus sai Soomes tööl käidud. Kuna FIM oli väärt raha, siis seda Soomes raisata oleks olnud suur andestamatu patt. Sestap sai kogu nädala toiduvaru alati Eestist kaasa veetud.
Noh, ega seal 80-ndate lõpus polnud siin ka midagi eriti saada + kraam pidi säilima (enamus ilma külmkapita, sest kolme mehe nädala toiduvaru sinna lihtsalt ei mahtunud). Seepärast oli üks lollikindel ja "kuum" artikkel nt. pakisupid. Põhiliselt oli siin saada siis vene ja UKR vermišelli suppe igasuguseid. Aga kui sa neid pidevalt sööd, siis hakkab ühel hetkel vastu lihtsalt. Seega sai neid suppe seal Soomes siis igatepidi tuunitud, et oleks veidikenegi erinevad. Selleks sobisid eeskätt sinep ja ketšup. Maitse asi, aga see "ketšupisupp" oli väga hea ..nii hea, et on saanud siiani kodus vahel korrata.

Räim tomatis keedetud sarvekestega oli teine kuum teema....

Seoses suppidega siis tuli kohe meelde, kuidas ma ühes rannakülas sain ülihead piima-lesta (kala) suppi.
kahjuks retsepti ei tea, aga seal polnud mäletamist mööda muud, kui piim, lesta tükid, ülivähe kartulikuubikuid, vist oli ka paar porgandi ratast... rohkem ei mäleta

AGA minu meelest ülihea supp on ka lõhe-juustu supp.

Kui lõhe (või forell, või siig, või paalia..) on laialt käes, siis võib teha lausa fileest (rikaste inimeste asi), muidu kõlbavad ka pea, saba, fileest üle jäävad lõiked, või poest ostetud lõhe/forelli supikogu.

Keeta kalast (peast, sabast jms) puljong (võib häda korral kasutada ka poest ostetud kalapuljongit).
Kartul lõigata väikesteks kuubikuteks (teine variant on lisaks lõigata kuubikuteks ka porgand).
Porgandi võib lõigata ka õhukesteks ratasteks ja rattad pooleks.
kartuli või kartuli ja porgandi kuubikud lisada keevale puljongile ja keeta pehmeks (ca veerand tundi).
Porgand tahab vist tiba kauem keetmist ja võib lisada ka natuke enne kartulit.
Kes tegi puljongikuubikust puljongi, lisab nüüd kalalõiked ja keedab koos kalaga ca 5+ minutit otsa.
Edasi läheb sisse sulatatud juust, sool ja must pipar (võib teha ka valge pipraga).
Tulelt maha jahtuma.
Valmis.

Kogused ca:
1L vee kohta
150-200gr kala (150 piisab, kes tahab tummisemat-kalasemat, paneb 200)
1 sulatatud juustu topsik (ca 200gr. nt. "Merevaik")
2 suuremat/3 väiksemat kartulit
2 keskmist porgandit

Kui teha väherasvasest kalast, siis võib panna juurde ka ca 1TL puhast koorevõid (võib ka rasvase kala puhul muidugi panna).

Sool ja pipar maitsejärgi.

*Märkus. Proovitud teha ka õrnsoola lõhe lõikudest (fileejäägid) ja on ka hea. Siis soolaga vaadata ette, et üle ei soolaks. Pole proovinud, aga üks kamraad praeb kala enne võiga pannil kergelt ära.



...nii...ja kõht läkski tühjaks kohe

Kriku kirjutas:Mina nii keerulisi projekte kui akf-id ette ei võta. Minu iganädalane (sh tänaõhtune) toodang on selline:

Kusjuures proovisin "kildu rebida" selle juuretise "tegemisega" - olin senimaani ette kujutanud et seda pärandatakse põlvest põlve valitud vereliini mööda koos pagaritöökoja ja salastatud retseptidega ja tekkinud on see teadmata kombel müstiliste ja kosmiliste jõudude koosmõjul kuidagi juhuslikult ja salapäraselt tõrrenurka ja seda peab hoida nagu ürginimene hoidis tuld ja kui see kustub siis on kööga, aga võta topsist!
Kriku vastas minu suureks hämminguks sujuvalt nagu oleks juuretise tegemine sama igapäevane asi nagu potilkäimine...

Igaljuhul minu maailmapilt sai avardatud ja vapustatud!

Mina ise nii keerulisi projekte ette ei võta, (pole seni veel võtnud, ja see on ähvardus! ) vaid teen täiesti tavapärast karaskit. Soodaga. Vanaema respekt.

Odrajahu - põline peatoidus....
Kõige esimene ja see "kõige õigem" teravili meil siin Eestimaal. Kodus on alati pakk odrajahu, sest kui leib lõppeb, teen karaskit. Putru teen ka.
Lapsepõlve mälestused kuldse krõbeda koorikuga keelele pisut abrasiivse tunde tekitava konsistentsiga ahjusooja karaski maitse mahevõiga kokkumääritult....(ENSV ajal oligi kõik ainult MAHE!
Selleks tuleb võtta odrajahu ja petti või keefirit või hapupiima või vett ja hapukoort või neid kõiki omavahel kombineerides ja odrajahuga läbisegi ja soodat ja ahju.
Ahjuplaadi võiks katta paberiga ja määrida võid või õli või pekitükiga - pekitükke võib ka sissepanna, aga ei pea.
Kui valmis on, siis tuleb välja võtta. Ahjaa - soola võiks kah sisse panna...


Nii, Fucs, Teie:

Sattusin lainele nüüd (Enn Bee "laine" ilma suure algustäheta - spetsell herr Svejkile äramärkimiseks)...

Elas ükskord Laine Papp,
kel kaimuks oli Laine Hari
Sel Papil ilu oli napp
kuid Hari nagu kirsimari

Ja maksast üle ronis kops
sel Papil sellest pikapeale
ja üle voolas möödutops
kui osutati tema "veale"

Jäme viga. Õudselt paks
Ta oli. Samas Laine Hari
ta kõrval kõhn kui surmavari
(ja kopsust ronis üle maks)
Nii küpses vaikselt kättemaks


Jätka nüüd ise....
https://youtu.be/eG-wQvNNonk?t=4321

Nii. Aga niikaua kui akftp Fucs jätkab nüüd ise, seniks vahepalaks pildikesi pakikesest number 2.
Nii, nagu meil kombeks on saanud.

"Frikadellid":


Frikadelllid olid sellised pehmekesed, lausa sulasid keelel ja soust nagu söökla oma.
Väga maitsvad. Sõin külmalt, sest mul on pohhui, mida nad sinna karbi kaanele kirjutavad....
Ma millegipärast usun, et neil endal on ka pohhui, mida nad sinna karbi kaanele kirjutavad....

Ma arvan, et neil on samuti suht pohhui mis nad sinna karbikesse panevad

Svejk kirjutas:tõrrenurka

See on õige, et vanasti leivaastjat nimelt väga hoolikalt ei pestud, et sinna midagi juuretiseks jääks.

Hiljuti oli uudis, et on müüki tulnud eraldi selleks välja valitud ja aretatud bakteritega juuretis, millega saab ühes järgus leiba teha (st. ei pea enam panema õhtul mullitama). See võib nii olla küll, sest metsikust pärmist poepärmini on ikka ka pikk arendustöö. Aga uudist ma enam ei leia

Svejk kirjutas:tavapärast karaskit. Soodaga.

Jack London kirjutab, kuidas Alaska asunikke jagati kaheks: vanad olijad, kes kandsid "haputaina" auväärset nimetust, sest tegid leiba haputaina ehk juuretisega ja uustulnukad, kes tegid küpsetuspulbriga (ehk sooda + mingi orgaaniline hape, tüüpiliselt sidrunhape). Kahjuks ta ei täpsusta, kas neid viimaseid nimetati sarnaselt esimestega "soodadeks" või ei.

Muidugi võib küpsetuspulbri või keefiri + soodaga ka teha, aga mulle isiklikult meeldib see hapu kõrvalmaitse, mis juuretisest tuleb.

Odrakaraskit juuretisega olen ammu plaaninud katsetada, aga seni on veel järjekorras.

Svejk kirjutas:

ruger kirjutas:Maximas peaks ka olema müügis 97,5% loomaliha sisaldusega Läti Nostalgia hautatud loomaliha konservi-maksis soodushinnaga 1,79 eurot 525 gr purk. Peab ka degusteerimise esmaspäeval ette võtma.

Kampaania viimane päev on TÄNA ja olin sunnitud operatiivselt tegutsema

Käisin täna Maximas ning Läti Nostalgia 97,5% looma- ja 77,5% sealihakonservid olid jällegi hinnaga 1,79€. Loomaliha sai kohe ka ära proovitud: kiidan ja kavatsen juurde tuua!