Täna võib Leedu näitel tagantjärele öelda, et toona tehti kasutatud CV90e ja PASIga õige valik, täna on Leedu sunnitud ostma tehasest kirvehinnaga uusi.
See õiguse tõde selgub hiljem, kui selgub, et Eesti on sunnitud tankide hankel ostma KMW tehasest kirvehinnaga uusi.
Kui juba mingi näkabe Boxer 10 miljonit on, mis siis täna tehaseuue 2A7 tehasehind oleks, 20 M?
(soomlased eelistasid Hollandi vanu, 2,5 miljonit eurot tükist, tehaseuue ka selle vahel on nii tohutu hinnavahe, et selle eest saab neid remontida järgmise sajandi keskpaigani).
Teine selline tegelane on Poola, kellel pole tänase päevani ühtegi kaasaegset täisväärtuslikku roomikutel lahingumasinat vaid siledaraudse kahuri ja Maljutkaga BwP-1(BMP-1) sest NATO kergelt ümberpaigutatavate üksuste vajadusest lähtuvalt pandi eelmise kümnendi alguses ebaproportsionaalselt suured summad ratastel hübriidide alla.
Kolmas tegija on Iisrael, kes on väikeriigide hulgas kahtluseta kõige kõvem tegija moodsa mehhaniseeritud sõja ajal. Iisraeli relvajõududes pole täna AINSATKI jalaväe lahingumasinat (kõige lähedasem asi sellele on tanki veermikule ehitatud raske soomustransportöör, relvastatud 12,7 mm kuulipildujaga). Küsimus on, miks...?
Mina arvan, et vastus sellele küsimusele on vähese sõjalise kogemuse ja traditsioonidega armeedes (Eesti, Leedu jne) jalaväe lahingumasina ületähtsustamine ja selle taktikaliste omaduste fetisheerimine. Tegelikkuses on jalaväe lahingumasin mehhaniseeritud üksuses teisejärguline relvasüsteem ja see seletaki, miks poolakad sõidavad BMP-1, soomlased 2-ga ja miks juutidel üldse sellist masinat pole. Ja selle taga ei olegi mingit KJPS/Kamina silmipimestavat tarkust.

/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.