Mainitud kontmehe juhtum oli kas 1999 või 2000 aastal, teab äkki Arnold või MargusM asja edasisest käigust? Koht siis Kavastu Emajõe ääres.
Kui nüüd on jutt seal usuhullajate saatemasti taga metsaservas olnud künkast, mida ühed tegelased lahti kaevasid ja olid minu kohalesaabumise ajaks ka neli koljut suvaliselt skelettide juurest eraldanud, siis sellest oskan rääkida küll. Töötasin tollal Muinsuskaitseameti Võrumaa inspektorina ja olin juba paar aastakest oma vabast ajast II MS-s langenuid välja kaevanud. Maaomanik tegi oma metsas raiet ja sattus kolmikule, kes küll väga soravalt rääkisid oma huvist ja tegemistest, aga inimesel jäi mingi kahtlus ja helistas ameti Tartu kontorisse, kust siis minuga ühendust võeti. Sõitsin kohale, pilt oli kentsakas: maaparanduse käigus hauale kuhjatud pinnasehunnik, millel olid kasvanud juba puudeks saama hakkavad pajud-saared, oli maha kaevatud (vaeva oli kõvasti nähtud) ja nelinurkse kaevamisplatsi kahest äärest olid välja kaevatud neli kolpa, mis vedelesid läheduses mustadesse prügikottidesse pakitult. Mingid teibiribad olid kah kottidel, aga vihm oli kirjutatud tekstid juba ära uhtunud. Esmane mõte oli, et ehk on asjaga kursis tegelane, kes ennast tänapäeval halliks kardinaliks kutsub. Sain mehega kokku, kirjeldasin seltskonda ja nende maasturit. Vastus oli korduvalt, et tema mehed need ei olnud, ta ise pole töödega seotud ja mingit infot ei oma. Läks mõni päev mööda, kui mees ise helistas ja ütles, et teab kes seal toimetasid. Kahe mehe nimed käes, läksin Tartu politseimajja ja kirjutasin avalduse kriminaalasja algatamise sooviga - teatavasti tuleb Eesti politseisse minna võimalike kurjategijate andmete ja aadressidega, muidu ei olegi mõtet bensiini ja aega raisata!
Esialgse peataoleku järel siiski uurimine algatati. Uurimist läbi viima pandi aga selleks seaduses mitteettenähtud kohalik konstaabel. Oli selline kahe konstaabli suurune kanafarmi rebane, kuuldavasti praeguseks kinga saanud. Selle tegelasega ootas kohtumine veel ees, aga kõigepealt võtsid minuga ühendust need kaks vanderselli, kelle nimed ma olin teada saanud ja palusid tungivalt kokkusaamist. No panin siis diktofoni kabinetis poolavatud uksega kappi ja võtsin tüübid Võru kontoris vastu. Kartsin, et hakatakse ähvardama. Ähvardamise asemel niuksusid mitu tundi teemal, et nemad on ausad mehed ja üks neist otsis oma vanaisa ja ma võtku avaldus tagasi. Nii lolli jutu peale ei osanud muud öelda, et kui ausad mehed, küll siis kohus õigeks tunnistab! Tuli ka endal politseimajja minna Luunja konstaablile tunnistusi andma. Minu ülimaks hämmastuseks hakkas see kolge moosise näoga seletama, et kriminaalasjas hagejat võib ka aastate pärast kohale kutsuda ja kui siis kohale ei tule, rakendatakse sundtoomist ja muu selline jura, ühesõnaga - võta avaldus tagasi! Jätsin pekinäole ütlemata, et temasuguseid politrukke saatsin juba trahvipatis pikalt, olin lihtsalt nõus ka aegade lõpuni tunnistusi andma tulema, kui ainult seeläbi mõni marodöör oma harrastuse lõpetab.
Läks veel mõni aeg mööda ja sain kirja, et kriminaalasi on lõpetatud koosseisu puudumise tõttu. Kuhu siis "koosseis" kadus? Nimelt andis see ennast kardinaliks pidav tont politseile tunnistuse, et mehed on tema kaevajad ja kõik on OK! Loomulikult ei olnud tegelasel vajalikku kaevamisluba sellel objektil, aga politseid see ei huvitanud. Küll levitati jutte, et Undil on Drevinguga kemplus rahalisel alusel. (Ekskavaatoriga meeskond tekitas labidaga kõndival Undil rohelise kadeduse

)
Kirjutasin kogu jamast ka Saksamaale pika olukirjelduse koos väljavõtetega dokumentidest, aga saksa "realpolitik" on ju teada, nagu ka eesti oma - kahjuks! Ei ole oluline, mis värvi on kass, kui ta hiiri püüab, või kas on üldse kass ja mida see siis ikkagi püüab.
Üheksa meest sai välja kaevatud, kahe pead läksid ehk vahetusse - küll viimselpäeval jagavad. Üks lugu lugude reast, mis mind panevad teinekord vastikult ütlema.