www.militaar.net

See monoloog võtab kogu Donetski elu ühte pilti kokku: „Ma teenin korralikult, vanad kliendid pole mind unustanud. Arvestasin oma kuu kulud kokku – 15 000 rubla! (220 eurot – Toim.) Viis tuhat maksan korteriüüriks, ülejäänu läheb söögile. Nüüd sõidan Odessasse puhkama, puhkan kogu sellest sõjast!“ räägib mu sõjaeelne juuksur Tatjana. Me pole teineteist näinud 2014. aastast, sellest ajast on palju vett merre voolanud.

Ärritusega meenutab Tanja kunagist pillamist: „Majaremondi peale raiskasin 10 000 dollarit! (9400 eurot) Kui kaua ma sellega praegu elaksin!“ 2014. aasta augusti lõpus tabas maja mürsk. „Istusime keldris, kargasime koos elukaaslasega välja, köögis olid mu kaks kassi ja kaks koera mööda nurki laiali lennanud, kõik oli ropane! Aknad olid puruks, kahe aasta jooksul olen kaks pakett­akent pannud, ülejäänud lõime paremate aegadeni puitlaastplaadiga kinni. Sõbrad sõidavad tulistamiste korral minu juurde, aga ise ma seal elada ei suuda, üürin korterit.“

Vaade tänapäeva Donetskile on alati kahetine. Optimistid räägivad, et linn on toibunud, supermarketid Vene ja Valgevene kaupa täis, teedel tuleb ette ummikuid. Pessimistid ütlevad, et keskus on tühi, kliente pole, lennujaama ega raudteeühendust samuti, ja välireklaami tahvlid on täis isehakanud vabariigi vana agitatsiooni, sest kommertsreklaami ka peaaegu pole.

Seejuures on nii pessimistidel kui ka optimistidel õigus – sõltub, millega võrrelda. Pessimistid lihtsalt võrdlevad olukorda rahuliku 2013. aastaga, aga optimistid 2014. aasta augustiga, mis oli rahva kõige suurema Donetskist põgenemise ja „maakaitseväe“ kõige ulatuslikuma marodööritsemise kuu. Või jaanuariga 2015, kui linnas polnud enam toidukaupu, aga Ukraina kehtestas Donetski Rahvavabariigile (DRV) majandusblokaadi.

2014. aastal seisis kogu linn tühjana, lahkuvad omanikud pakkusid üksteise järel kortereid „lihtsalt elamiseks, valvamise eest“. Järgmine staadium oli „elada kommunaalmaksete eest“. Nüüd tundub 5000 rubla (73 eurot) kuus juba odav. Üüri küsitakse eranditult grivnades, kahetoalise korteri eest kesklinnas võidakse küsida 2500 grivnat (92 eurot) kuus, lisaks kommunaalmaksed.

Seda on palkadega võrreldes väga palju. Veidi üle 30 000 rubla (440 eurot) saavad DRV armeekorpuste pataljonikomandörid, kohaliku rahvanõukogu saadikud ja võtmeministeeriumide osakonnajuhatajad. Ministrite esimesed asetäitjad ja kindralmajori aukraadis sõjaväelased saavad 50 000 (730 eurot), ministrid üle 60 000 (880 eurot). Lihtrahvas võib „suure“ palgaga arvestada ainult armees, kus reasõdur saab 15 000 rubla (220 eurot) kuus. Seevastu arst teenib 5500 rubla (80 eurot), õpetaja 4000–5000 (58–73 eurot).

Kõige massilisem töö on purustatud elamute taastamine. Sinna koguneb hulganisti rahvast tööhõivekeskuse kaudu ja ehitajatele makstakse sageli 2500 rubla (37 eurot) kätte. Üldiselt loetakse Donetskis vastuvõetavaks töötasu 5000 rubla kuus, aga väikestes perifeerialinnades on ka 2500 õnn.

Teenindussfääris on paista, kuidas rahval napib raha. Kirjutan seda teksti väga korralikus restoranis Donetski kesklinna lähedal. Kõik on maitsev ja hoolikalt valmistatud: kodune nuudlisupp (50 rbl ehk 73 senti), klassikaline borš (80 rbl, 1,17 eurot), hartšoo (90 rbl, 1,32 eurot) ja veel kuus esimest käiku samas suurusjärgus hindadega. Kena steik sea- või loomalihast maksab vastavalt 170 ja 190 rbl (2,48 ja 2,78 eurot).

Paljud vanad kohvikud ja restoranid püüavad lihtsalt „nullis“ püsida, et uus võim ei konfiskeeriks ruume ega suletud hoonest ei tassitaks sisseseadet laiali. Avatud on hulk juuksurisalonge stiilis „kõik lõikused 70 rubla“ (1 euro), nurgapealseid toidupoekesi ja isegi kosmetoloogiakliinikuid, kuhu odavuse pärast tullakse lausa Venemaalt. Takso sõidab 70 rubla eest kuhu tahes linna otsa. Viin maksab samuti 70 rubla.

Donetskis maksid tomatid hooaja tipul 80 rubla (1,17 eurot) kilo, kurgid 45–50 (66–73 senti). See on kaks-kolm korda kallim kui 50 kilomeetrit eemal Ukrainas. Liha on Donetskis umbes 20 protsenti kallim. Kodused kanad maksavad 190 rubla (2,80 eurot) kilo, hea vasikaliha küünib turul 400 (5,85 eurot), sealiha 330–350 rublani (4,80–5,10 eurot).

Odavusejutu lõpetuseks, ka bensiin on „vabariikides“ odavam kui Ukrainas ja tunduvalt kallim kui Venemaal. AI-95 maksab 45 rubla (66 senti) ja diislikütus 43 rubla (63 senti) liiter.

Hindu hoiab vaos isehakanud vabariikide peamine defitsiit – raha!

Maksustamine on DRVs, ütleme, mitmetine, aga isehakanud vabariigi maksuminister Aleksandr Timofejev, hüüdnimega Taškent, on äärmiselt ebapopulaarne isik. Peamiselt maksuseaduste pideva muutumise tõttu.

Ent pange tähele – suurtööstus ei maksa üldse isehakanud „vabariikide“ makse! Kõik Donbassi suuremad metallurgiaettevõtted, kaevandused ja koksikeemiatehased töötavad Ukraina õigusruumis ja maksavad makse Ukrainas. Näiteks suurim Luganski oblastis töötav ettevõte,
Kõik Donbassi suuremad ettevõtted töötavad Ukraina õigusruumis ja maksavad makse Ukrainas. Donetski jalgpalliklubi Šahtar, mis oli enne sõda linnas suurim maksumaksja metallurgiatehase järel, asub nüüd Kiievis, mängib Lvivis ja kuskil seal maksab ka maksud.

Altševski metallurgiatehas on ümber registreeritud Ukrainasse Starobilskisse, seega maksab ka maksud oma 15 000 töölise pealt selle linna eelarvesse. Rinat Ahmetovile kuuluvad metallurgiatehased on registreeritud Mariupolis. Donetski jalgpalliklubi Šahtar, mis oli enne sõda linnas suurim maksumaksja metallurgiatehase järel, asub nüüd Kiievis, mängib Lvivis ja kuskil seal maksab ka maksud.

Kõik nende kaevanduste, tehaste, raudteede ja soojuselektrijaamade sajad tuhanded töötajad saavad tasu grivnades, mis kantakse Ukraina pangakaardile. Siia võib lisada umbes miljon pensionäri, kes samuti saavad oma pensioni Ukraina pankade kaartidele.

Ei panku ega nende automaate „vabariikide“ territooriumil pole. Kes saab, sõidab raha välja võtma Ukrainasse või, mida juhtub harvemini, maksab kaardiga ostude eest külgneva, Venemaal asuva Rostovi oblasti poodides. Ülejäänud kasutavad „vabariikides“ õilmitseva uue bisnise – sularahakontorite teenuseid. Hinnad kõiguvad, kunagi võeti teenuse eest kuni veerand summast. Praegu on suvalise teenuse hind viis protsenti.

Miks nii?

Suured ettevõtted töötavad ekspordiks, aga eksport Euroopasse saab olla ainult legaalne ehk Ukraina oma. Kui sulgeda tehased, varisevad terved monolinnad kokku, kui võtta nad ära seaduslikelt omanikelt, variseb kokku turg.

Ukraina „terrorismi finantseerimise“ paragrahvi alla aga läheb siin iga ettevõtja, kes maksab makse „vabariikidele“. Kuna maksude maksmiseks on vaja veel vähemalt raamatupidajat ja kullerit, muutub see sujuvalt „püsiva terroristliku grupeeringu moodustamiseks“. Reaalselt ei lähe Ukrainas kohtu alla mitte kõik, vaid ainult need, kes on eriti silma paistnud.

Nii juhtuski, et Rinat Ahmetovi ettevõte DTEK tarnis Donetskisse elektrienergiat, aga ei saanud lasta kanda oma arvele rublasid ega DRV-le maksta makse, et mitte „finantseerida terrorismi“. Terve aasta jooksul ei maksnud elektri eest keegi, ehkki arved saabusid ja võlad kasvasid. 2015 sügisest hakkas elektrienergia eest rublades tasu koguma vahefirma, mis töötas DRV õigusruumis.

Ukrainas muidugi teati seda, aga kõik äritehingud „terrorismivastase võitluse tsoonis“ on pühitsetud Ukraina valitsuse spetsiaalse otsusega. Sest tööstuslik Donbass – see on ühtne organism, mida lõhkuda on võimatu. Näiteks söetarnete tarvis töötab spetsiaalne raudteeharu, üle rindejoone veavad ronge diiselvedurid (sest elektriliinid on lõhutud) ja vedurijuhid annavad vilet, et miinipildurid teaksid tulistamises vahet pidada.

Või elekter: Luganskit varustab energiaga lähedalasuv Štšastja soojuselektrijaam, mis on Ukraina valitsusvägede käes. Linna pärast käisid pidevad lahingud, aga süsi, mis sinna toodi, oli pärit Luganski Rahvavabariigi kontrolli all olevas piirkonnas asunud kaevandusest. Oli aeg, kui eriti ägeda sõjategevuse tõttu toodi antratsiiti ringiga Venemaa territooriumi kaudu.

Ukraina politoloog Kateryna Kruk nentis Maalehele antud intervjuus, et pärast Donald Trumpi valimisvõitu on tema kodumaa nagu pimedas toas ilma valgusallikata, teadmatuses, mis järgmiseks juhtuma hakkab.

Kuidas teie arvates mõjutab Ukrainat Donald Trumpi valimine USA presidendiks?

Pärast USA valimisi tegin ma varahommikul ühe silma lahti ja vaatasin valimistulemuste kaarti, mille sõber oli saatnud. Siis taipasin, et ei saa aru sellest, mida loen. Ausalt öeldes ei olnud see tänavu esimene kord, kus ma näen, mis toimub, ent ei saa loogikast aru. Nii Hollandi referendumi tulemus (61% Hollandis rahvahääletusel osalenuist lükkas tänavu aprillis tagasi ELi–Ukraina assotsiatsioonilepingu heakskiitmise – toim), Brexit kui nüüd Trumpi valimine.

Euroopas kasvab toetus populismile ja paremäärmuslikele erakondadele. Le Pen Prantsusmaal ja AfD Saksamaal on trend, mille lõppu ma kahjuks ei näe. Nii Brexit kui Trump näitavad seda, et kasvamas on nende inimeste mõju, kes seavad kahtluse alla liberaalse maailmakorra – selle korra, millega harjunud oleme.

USA politoloog Michael McFaul näiteks tviitis pärast valimisi, et suurim kaotaja nendel valimistel on Ukraina.

Kahjuks jah. See muidugi kõlab kui Ukraina positsiooni ja tähtsuse ülehindamine, kuid nii see on.

Peab ütlema, et viimastel aastatel, eriti pärast Maidani sündmusi, Krimmi okupeerimist ja sõda Ida-Ukrainas on meie suhted USAga olnud enneolematul tasemel. Ukrainal pole kunagi nende 25 aasta jooksul nii lähedasi suhteid USAga olnud. Muidugi on varem olnud paremaid ja halvemaid päevi, kuid põhiliselt sõltus USA seisukoht Ukraina suhtes alati sellest, millised olid Moskva ja Washingtoni suhted.

Nüüd esmakordselt mõjutas hoopis Ukrainas toimuv Washingtoni vaadet Moskva suunal. Me kerkisime USA prioriteetide tippu ning ühe kuu jooksul toimus Ukraina kohta rohkem sõnavõtte ja arutelusid kui varem kolme aastaga. Aga muidugi ei saanud see igaveseks nii jääda.

Probleem Trumpiga on see, et me ei tea, mis saab. Me oleme nagu pimedas toas ilma valgusallikata, teadmatuses, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Võib-olla läheb halvemaks, võib-olla ka mitte. Üldiselt on vabariiklased olnud näiteks toetavamad Ukrainale relvade tarnimise osas.

Üks mõte, mis mul tekkis kohe pärast Trumpi valimist, oli see, et minu jaoks isiklikult on suurim hirm, et pean hakkama emigrandiks. Et olen sunnitud elama kusagil mujal, kuna Ukraina riiki enam ei ole. Inimeste jaoks Prantsusmaalt, Saksamaalt või Itaaliast võib see kõlada hullumeelsusena. Neil on olnud pikaajaline iseseisvus ja omariiklus. Aga Ukrainale on see 25 aastat olnud meie ajaloo kõige pikem iseseisvusperiood.

President George W. Bushil olid algul väga head suhted Vladimir Putiniga, kuid ajapikku see muutus. Seejärel olid Moskval suured lootused, kui presidendiks valiti Obama. Aga needki ei täitunud.

Tol ajal ei olnud osa Ukrainast Venemaa poolt okupeeritud, meil ei käinud sõda. Seepärast on olukord praegu täiesti teine.

Endine Gruusia president Mihheil Saakašvili lahkus hiljuti Odessa kuberneri kohalt. Mis selle taga on? Mida ta nüüd tegema hakkab?

See on väga keeruline teema. Kui Saakašvili Ukrainassse tuli, siis paljud arvasid, et ta võetakse otse valitsusse. Selle asemel anti talle üks väga raske, kuid jõukas piirkond. Odessa on ka poliitiliselt üks Ukraina võtmekohti, koos muude suuremate keskustega nagu Harkiv, Dnipro, Lviv ja Kiiev.

Ukrainlased on vaadanud Saakašvilit märksa positiivsemalt, kui teda Gruusias nähakse. Kui ukrainlased külastavad Gruusiat, siis nad võivad öelda, et me tunneme Saakašvilit, väga tore mees, aga grusiinid võib-olla ütleksid seepeale “No teate...”. Ukraina jaoks on ta edukate Gruusia reformide nägu, ja eks ta seepärast meile tuligi.

Mingil ajal oli tema toetus võrdne president Porošenko omaga, võib-olla kõrgemalgi. Paljudele inimestele kehastas ta lootust muutustele. Sest tal ei olnud siin ärisidemeid, oma era­asju. Need on sageli põhjuseks, miks ukrainlased oma poliitikuid või institutsioone ei usalda, sest kõikjal nähakse erahuvisid.

Saakašvili on väga karismaatiline, suurepärane kõnemees. Ta on populist, aga seni heas mõttes. Ta ütles inimestele seda, mida nood kuulda tahtsid.

Saakašvili rääkis Odessas korruptsiooniga võitlemisest, aga kas ta tegelikult ka saavutas midagi?

Kui ta Odessasse läks, olid ukrainlastel kõrged ootused. Parlamendi nooremad poliitikud, endised ajakirjanikud ja aktivistid küsisid temalt pidevalt, kas tal on ambitsiooni peaministriks hakata. Oli lootus, et Saakašvili võiks ühendada n-ö Maidanilt pärinevad poliitikud üheks jõuks, luua neist ühe erakonna.

Aga umbes aasta-poolteist pärast seda, kui Saakašvili Odessas tööle asus, ei olnud seal kuigi suuri edusamme näha. Ta oli puhastanud ja inimestele avanud mereranna. Kuid laiemas pildis oli tal hulk kõlavaid avaldusi, mitte niivõrd edukaid tegusid.

Teine probleem puudutab ta isikuomadusi. Ta on veidi autoritaarne ja lihtsalt kõikjal on Mišat liiga palju. Kui ta Ukrainasse tuli, võis tal olla eeldus, et ühel hetkel saab temast parteijuht. Aga Ukrainas ei olnud keegi valmis andma kogu võimu ja kohti Saakašvilile.

Parteiloomist temaga arutati, aga ta ei jõudnud teiste poliitikutega kompromissile. Sest et tema jaoks pidi see olema Saakašvili partei, kui teised tahtsid erakonda, milles oluline on programm. (Äsja on Mihheil Saakašvili teatanud erakonna Uute Jõu­du­de Ruhh loomisest, ning taotleb järgmisel aastal erakorraliste parlamendivalimiste korraldamist. – Toim.)

See, mida pakkus tema, on Ukrainas juba 20 aastat olnud. Liidri ümber tekkinud, liidrile orienteeritud parteid. 2010.–2011. aastal võis näiteks lugeda Julia Tõmošenko erakonna Batkivštšina programmi, või Viktor Janukovõtši Regioonide Partei programmi, erilist vahet ei olnud mujal kui üksnes ELi, NATO ja Venemaa teemad.

Miks Saakašvili ikkagi Odessast lahkus? Ta läks president Poro­šenkoga tülli?

Kuulujutud Saakašvili tagasiastumisest kestsid juba viimased pool aastat. Mingil ajal tekkisid tal probleemid Porošenkoga. Ühel hetkel Saakašvili taipas, et see, mis tal Odessas oli, pole tema jaoks piisav. Kuid Porošenko ei olnud valmis talle rohkem andma, teda keskvalitsusse kutsuma. Ta teadis, et Saakašvili Kiievis ei ole seesama, kes Saakašvili Odessas, seal suudab ta presidenti ja tema erakonda rohkem kahjustada.

Porošenko mõistis, et Miša ei ole kontrollitav. Omal ajal andis ta küll talle Ukraina kodakondsuse, aga mingil hetkel nad hakkasid teineteisest eemalduma.

Saakašvili ajastas oma lahkumise õigesti. Ta mõistis, et kui Odessas suurt edulugu ei saavuta, hakkab tema toetus langema. Samal ajal oli Ukrainas puhkenud kära poliitikute majandushuvide e-deklaratsioonide ümber, ning ta võis jällegi olla värske nägu, kes ei esinda Ukraina skandaalselt rikast võimueliiti. Samuti demonstreerib ta igaühele, kui head on tema suhted Donald Trumpiga.

Mida te arvate Venemaal vangis olnud piloodi Nadja Savtšenko tulevikust Ukraina poliitikas?

Ausalt öeldes ei näe ma seda väga säravates värvides. Ta ei ole poliitik ega oma arusaama, kuidas poliitika töötab. Poliitikas on omad reeglid. Ka see, kui sa üldiselt mõistad, mis asi poliitika on, ei tähenda veel, et ise oled seal tingimata edukas.

Savtšenko on selle kohta sobiv näide. Ta on liiga otsekohene. Otsekohesus on muidugi hea, kuid piire tuleb samuti teada. Ma leian, et tema erakond Batkivštšina ei andnud talle Ukrainasse naasmisel piisavalt tugevat nõuandjate toetust. Julia Tõmošenko ei soovi lasta tal särada temast eredamalt, olla erakonnas tuntum liider.

Mul on Nadja vastu suur lugupidamine, ning sellel ajal, mil ta oli vanglas, oli ta sümbol kogu Ukrainale. Tugev ukraina naine, kes on tugevam kui Kreml ja tema masinavärk. Ta on jätkuvalt ikoon, kuid edukas poliitik mitte.

Milline on praegu olukord Ida-Ukrainas? Suuri lahinguid ei toimu, aga madala intensiivsusega konflikt hõõgub edasi, inimesi hukkub jätkuvalt.

Sõda Ukrainas pole lõppenud, tõepoolest sureb inimesi iga päev. Palju vähem kui 2014. või 2015. aastal, nii et tänu jumalale selle eest, kuid ikkagi kõik jätkub.

Rahvusvahelises meedias on selle kajastus peaaegu olematu, isegi Ukraina meedias väga vähe. Palju kõneldakse toimuvast aga sotsiaalmeedias, nii et isegi kui tahaks, ikkagi pole võimalik silmi sulgeda ja seda unustada.

Ametlikult kehtib vaherahu, paberil näeb see hea välja, ent kogu aeg on rikkumisi. Tegelikult on Donbassi ja Ida-Ukraina olukord peegeldus sellest, milline meeleolu on Berliini, Pariisi, Kiievi ja Moskva aruteludes. See määrab Ida-Ukrainas toimuvat, mitte vastupidi. Minski kokkulepe ise oli väga soodne Venemaale ja kahjulik Ukrainale.

Paljudes Euroopa pealinnades ei peeta Ukraina sõda Euroopa asjaks, vaid arvatakse, et see on Ukraina teema.

Praegu tegeleme sellega, et veenda oma partnereid: on võimatu korraldada valimisi enne, kui Ukraina kontrollib oma piiri ja relvarahu peab. Kui on olemas elementaarne julgeolek, kus inimesed saaksid hääletama minna.

Põhimõte “kõigepealt valimised” on vale ja üksnes vesi Kremli veskile. Ei saa läbi viia valimisi, kui ei ole nende korraldust võimalik kontrollida, ja OSCE üksi ei anna mingit garantiid.

Kas te näete ohtu, et Euroopa ja Ameerika eemalduvad Vene­maa-vastastest sanktsioonidest ja võib-olla ka liiguvad suunas, et tunnustada Krimmi hõivamist Venemaa poolt?

Jah, muidugi. Donald Trumpi valimisega ja globaalse poliitika nihetega me oleme astunud sammu selles suunas. On märke pax americana sajandi lõppemisest, ning Ameerika võib keskenduda rohkem kodustele asjadele. Euroopa on aga alati väga erinevate riikide kooslus.

Nii Brüsselis kui Kiievis võib kuulda üht küünilist kommentaari: et sanktsioonid kehtestati algusest peale vaid MH17 tõttu. (Malaisia reisilennuk, mis tulistati alla Vene päritolu õhutõrjeraketiga Buk mässuliste kontrollitud territooriumilt, hukkus 298 inimest. – Toim.) Mitte Krimmi okupeerimise pärast või kuna Vene sõjaväelased Ukrainas tundusid kellelegi ohtlikud. Paljudes Euroopa pealinnades ei peeta Ukraina sõda Euroopa asjaks, vaid arvatakse, et see on Ukraina teema. Mis on täiesti vale.

Sanktsioonide mõte on just selle näitamises, et Euroopa toetab Ukrainat. Keegi ei ole kavatsenud nendega Vene majandust hävitada – kokkuvarisev Venemaa Euroopa piiridel oleks viimane asi, mida on vaja. Sanktsioonide eesmärk oli emotsionaalne ja sümboolne. Näidata, et ühtne Euroopa seisab üheskoos Ukrainaga. Ja et Venemaa peab seda arvesse võtma.

Ukraina ajutiselt okupeeritud territooriumide ja riigisiseselt ümberpaigutatud isikute ministri asetäitja Georgi Tuka usub, et osa mässulistest, kellel on Ukraina kodakondsus, on praegu äärmiselt keerulises moraalses seisus ja juba valmis relvad maha panema.

Praeguseks on niinimetatud Donetski ja Luganski rahvavabariikide võitlejate hulka Tuka sõnul kohalikke jäänud 30 protsenti, kõik ülejäänud on „neidsealeiole’d“ (vene keeles „ихтамнеты“).

Kriku kirjutas:See on huvitavam väide:

Praeguseks on niinimetatud Donetski ja Luganski rahvavabariikide võitlejate hulka Tuka sõnul kohalikke jäänud 30 protsenti, kõik ülejäänud on „neidsealeiole’d“ (vene keeles „ихтамнеты“).

Senised hinnangud on olnud sellised, et ca 1/3 VF regulaarvatte.

„Venemaa on Ühendriikidele oht number üks. Meil on mitmeid ohte, millega me tegeleme, aga Venemaa võib olla, tuumaaspekti tõttu, Ühendriikidele eksistentsiaalne oht,“ ütles õhujõudude minister Deborah James Reagani riigikaitsefoorumil Reutersile antud intervjuus.

Kasvavat muret Venemaa üha agressiivsema käitumise üle väljendasid laupäeval James, mereväeoperatsioonide ülem, admiral John Richardson ja Pentagoni relvaostude ülem Frank Kendall.
Reklaam

Kendall ütles, et USA poliitika on olnud keskendunud ohtudele Aasia-Vaikse ookeani regioonis ja Lähis-Idas, kuid on nüüd keskendunud rohkem Venemaale. „Nende käitumine on pannud meid … ümber mõtestama võimekuste tasakaalu, mida me vajame,“ ütles Kendall.

Ükski ametnikest ei avaldanud üksikasju, kuidas need mured mõjutavad 2018. aasta eelarvealaseid taotlusi, kuid riigikaitseametnikud on viidanud vajadusele keskenduda sellistele valdkondadele nagu küberjulgeolek, kosmos, tuumavõimekused ja raketikaitse, kus Venemaa on viimastel aastatel uusi võimekusi välja töötanud.

USA staabiülemate komitee esimees, merejalaväe kindral Joseph Dunford rääkis konverentsil, et Venemaa eesmärk on astuda vastu NATO-le, õõnestada selle usutavust ja piirata USA sõjaväe võimet kasutada jõudu üle maailma.

„Nad tegutsevad sagedusega ja kohtades, mida me pole näinud aastakümneid,“ ütles Dunford, lisades, et seda tuleks vaadelda Ukraina, Krimmi ja Süüria tegevuse kontekstis.

Richardsoni sõnul näeb USA merevägi Venemaa lisanduvat tegevust merel üle maailma, sealhulgas lennukikandja löögigrupi pretsedenditu saatmine Vahemerele, rakettide väljalaskmine Kaspia merelt, lisandunud allveelaevade tegevus Põhja-Atlandil ja mereväe suurenev kohalolek Vaiksel ookeanil.

Richardson rääkis ka pidevatest intsidentidest USA laevade ümber tiirutavate Vene lennukitega, millest mõned tulevad vaid umbes kümne meetri kaugusele, ning ebareeglipäraselt käituvatest laevadest.

„See on kõik avalikuks tarbimiseks,“ ütles Richardson, märkides, et Vene laevad filmivad tihti selliseid kohtumisi ja toimetavad neid salvestusi, et jätta muljet, et USA laevad on süüdi.

Venemaal ja USA-l on kokkulepe mereintsidentide piiramiseks ja nende arutamiseks, kuid sellel on Richardsoni sõnul vähe mõju.

USA ja Venemaa merevägede vaheline dialoog on pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal katkenud. Richardsoni sõnul oli Nõukogude ja USA ametnike vahel külma sõja ajal regulaarsem kontakt.

„Rohkem suhtlust Venemaaga oleks väärtuslik asi,“ ütles Richardson, märkides, et tal on regulaarne kontakt oma kolleegiga Hiinas, kuid mitte Vene ega Iraani omaga.

Jamesi mured sarnanesid Richardsoni omadele. Ta viitas „väga murettekitavatele väga ohtliku piloteerimise“ intsidentidele ja Vene häkkerite küberrünnakutele USA institutsioonide vastu.

Richardson ütles, et on väga mures Norra kaitseministri Ine Eriksen Søreide raporti üle, milles öeldakse, et Venemaa on nüüd võimeline oma tegevusega Arktikas lõikama ära Euroopa varustusteed.

USA armeeminister Eric Fanning ütles konverentsil, et Venemaa tegutseb selgelt destabiliseerival viisil ning Ühendriigid võtavad õppust sellest, kuidas Vene sõjavägi käitub Ukrainas.

Истерика представителя МИД РФ Захаровой после вопроса об украинском Крыме