www.militaar.net

Kriku kirjutas:Normaalne poliitik ei karda teravaid küsimusi. Ajakirjanik peabki esitama teravaid küsimusi, aga seda saab muidugi teha nii lugupidavalt kui muud moodi.

Martin Peeter kirjutas:Küsimus on selles, milleks meil on vaja sõltumatut ajakirjandust? V. Kiisler ei tundu kahjuks sõltumatuna.

Avatar kirjutas: Oh ei - palju lihtsam on kuulutada oma oponendid mitte-inimesteks, mitteoskajateks ja mittetahtjateks.

AUTORIKÜLG | Peep Pahv: Reformierakond, aitab riigi lõhestamise meistriklassi demonstreerimisest

15. märts 2019, Peep Pahv


Pärast pikka liberaalide valitsemist vajabki Eesti rahulikumat, konservatiivsemat, oma riigile keskenduvat vaadet
Peavoolu erakonnad ja nende sõnumite levitajad süüdistavad EKRE-t ühiskonna lõhestamises, kuid oma sõnumitega kaevavad nad ise lõhet üha sügavamaks.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Pärast Keskerakonna otsust kutsuda koalitsioonikõnelustele Isamaa ja EKRE algas meedias ja sotsiaalmeedias ohjeldamatu paanika külvamine ja demagoogia laviin. EKRE-t ja koos sellega ka nende saja tuhande inimeseni küündivat valijaskonda püütakse näidata vaat et kõige suuremate Eesti vaenlastena.
Reformierakondlased ja sotsiaaldemokraadid on aastaid suure suuga rääkinud sallimisest ja isikuvabadusest, kuid olukorras, kus korraks juba käeulatuses olnud võim hakkab peost libisema, on äkitselt kõik muutunud. Neist endist erineva mõttemaailma ja arusaamadega inimesi kujutatakse kurjuse kehastusena ning seda mõtet püütakse tuima järjekindlusega inimestesse kinnistada. EKRE-ga koostööd, või jumal hoidku, valitsuse moodustamist, näidatakse justkui riigivastase kuriteona.

Rõivase soolo

Endine peaminister Taavi Rõivas küsis teisipäeval avalikus kirjas Jüri Rataselt, kas see tahab minna ajalukku peaministrina, kes lõpetab Eestis liberaalse demokraatia ja moodustab liidu, mis tugineb vastandumisest ja väärtuskonfliktidest elatuvale erakonnale. Ei saa eitada, et EKRE poliitikud on oma lühikese karjääri jooksul esinenud ka üsna kummaliste avaldustega, kuid nad ei eristu selle poolest teistest erakondadest. Rõivas ei tee märkamagi, et tema kodupartei Reformierakond tugineb sisepoliitilises kähmluses vastandumisele täpselt sama palju kui EKRE, keda nad peavad paariaks.
Jätame kõrvale aastaid kestnud Keskerakonna välistamise ja vaatame praegu toimuvat. Kas polnud mitte Reformierakonna juht Kaja Kallas see, kes välistas valimisjärgsetes intervjuudes resoluutselt igasuguse koostöö EKRE-ga? Erakonnaga, kes kogus valimistel kolmanda tulemuse ja kelle poolt hääletas sada tuhat inimest. Kas nii suure hulga inimeste ära lõikamine ei ole vastandumine?
Edukad on need, kes suudavad vastanduvate vaadete kiuste jõuda kokkulepeteni. Kaja Kallase juhitav Reformierakond seda ei suutnud või ei tahtnud.
Kas pole vastandumine ja lõhestumine see, kui liberaalsed erakonnad – Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid – suruvad konservatiivsemate vaadetega inimestele peale omi liberaalseid tõekspidamisi, pidamata seejuures traditsioone, eestlust ja oma sõltumatu riigi põhimõtteid ei miskiks? Võimul olles on needsamad erakonnad konservatiivseid vaateid naeruvääristanud ja põrmu tampinud.
Veel suurema hooga jätkatakse sama joont ka olukorras, kus õhus on võimalus, et EKRE pääsebki valitsusse. Kõikide vahenditega püütakse selgeks teha, et sellised inimesed Eesti juhtide hulka ei sobi. Kus sa sellega, nad ju hakkavad kohtunikel päid maha võtma, homoseksuaale vangi pistma ja üldse kogu Eesti riiki pea peale pöörama. Kas nii rumal jutt pole hirmutamine ja paanika külvamine?
Poliitika ongi paraku üks suur vastandumine. Edukad on need, kes suudavad vastanduvate vaadete kiuste leida ühiseid arusaamu ning jõuda nende abiga kokkulepeteni. Kaja Kallase juhitav Reformierakond seda ei suutnud või ei tahtnud. Tulemus on see, et valimistel enim hääli saanud erakond jääb oma mõtetega vähemusse.

Demagoogiline jama

Jutt valimistulemuste austamisest või mitteaustamisest on seejuures samuti demagoogiline jama. Kuskil pole kirjas, et valitsuse peab moodustama enim hääli saanud erakond. See oleks enesestmõistetav üksnes absoluutse enamuse korral – nii nagu on juhtunud Tallinnas. See pole demokraatia mõistes parim valik, kuid seegi oleks rahva tahe. Üldiselt moodustavad valitsuse aga need erakonnad, kes suudavad kokku leppida selles, et neil on riigikogus üle poole häältest. Seejuures lepivad kokku need, kes on võimelised seda tegema.
Demagoogid on püstitanud küsimuse: kui suur protsent valijaid saaks Keskerakonna juhitava koalitsiooni korral oma tahtmise? Andes sellega mõista, et valijad sellist kooslust ei soovinud. Vastus on väga lihtne: Keskerakonna, EKRE ja Isamaa toetuste summa on 52,3% valijaid. Miks peaks keegi neist olema oma meeliserakonna valitsuses olemise vastu. Näiteks Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni korral olnuks see 52%, Reformierakonna, Isamaa ja SDE koalitsioonil 50,1%.
Poliitilise demagoogia valdkonda kuulub ka Ratase süüdistamine selles, et ta hoiab oma toolist kinni. Tegelikult teeb ju Ratas parteijuhi jaoks loomulikke valikuid. Poliitikas osalemise mõte ongi tõusta millalgi valitsejaks ja seal ka püsida. Ainult nii on võimalik viia ellu oma valijatele antud lubadusi. Seepärast püüabki Ratas panna kokku koalitsiooni, mis tagab suurima võimaluse võimule jääda.
Öeldakse, et nad on valijaid petnud. Ka see on jama. Pange tähele, valimisprogrammis pole kriimu ridagi sellest, et Keskerakond ei võiks teha koostööd EKRE või mõne teise erakonnaga. Valimiseelses võitluses on erakondade vaheline kukepoks mõistetav, see ei tähenda kellegi välistamist.

Hirmutamise taktika

Naeruväärne on rääkida sellest, et Eestis võib pääseda võimule paremäärmuslik või koguni fašistlike vaadetega erakond. Igas erakonnas võib olla idioote ja kummaliste vaadetega inimesi, kuid ühtegi tõeliselt äärmuslikku erakonda Eestis pole. Isegi sotsiaaldemokraatidele, kes lähevad tihti oma liberaalsusega liiale, ei saa äärmuslase silti külge riputada.
Kuid äärmusluse nupule vajutades jätkavad mõned erakonnad lõhestava kraavi sügavamaks kühveldamist. Jättes justkui tähelepanuta, et keegi pole väitnud, et võimule tulles juhitakse riik kindlasti Euroopa Liidust välja, ehitatakse piirile kõrge kivimüür ja lõpetatakse igasugune koostöö välismaailmaga.
Kõike saab teha mõistuse piires. Pärast ülipikka liberaalset perioodi kuluks natuke rahulikum, konservatiivsem ja Eestile kui iseseisvale riigile keskenduv vaade vägagi ära. EKRE ja ka Isamaa valitsusse kaasamine ja liberaalide ülekaalu kaotamine annab võimaluse hoida ära, et Eesti asjade otsustamine usaldatakse Euroopale.
Ma ei ole EKRE liige ning ei kavatse kunagi saada selle ega ühegi teise erakonna liikmeks. Aga arvestades suurt toetajate hulka, on see erakond teeninud ära võimaluse kuuluda valitsusse või vähemalt valitsuse moodustamise läbirääkimiste laua taha. Kui nad on võimelised jõudma partneritega kokkuleppele, pole põhjust ju midagi hullu karta. Kui ei suuda, jäävad nad opositsiooni ja taas pole kellelgi põhjust midagi karta. Ent EKRE-ga hirmutamise ja sellega Eesti ühiskonna lõhestamise võiksid nende maailmavaatelised vastased unustada.

Häbitu sekkumine Eesti siseasjadesse

Eesti valitsuskoalitsiooni läbirääkimiste kõige totrama episoodi eest hoolitses Euroopa Parlamendi ALDE fraktsiooni juht Guy Verhofstadt, kes saatis kolmapäeval Jüri Ratasele kirja, milles palus sel mitte moodustada koalitsiooni EKRE-ga. Kirjas nimetab ta Eesti populaarsuselt kolmandat erakonda paremäärmuslikuks ning ta arvab, et see meenutab Euroopa fašistlike režiime.
Tegu on häbitu ja jõhkra sekkumisega Eesti siseasjadesse. Kui Eesti on ikka suveräänne riik, peaksid sellise käitumise mõistma hukka kõik meie erakonnad ja president Kersti Kaljulaid. Paraku pole protesti kuulda. Täna lubame dikteerida valitsuse koosseisu, homme… Eelmisel sajandil allusime Moskvast tulnud korraldustele, nüüd püütakse meist teha Brüsseli hüpiknukke.

Liberaalide hääl kõlab kõige valjemalt

Eesti avalikus ruumis on kõige valjemalt kuulda liberaalide häält. Selle peamiseks põhjuseks on enamikus meediakanalites töötavate inimeste meelsus. N-ö vana kooli konservatiivseid ajakirjanikke jääb aina vähemaks, esiplaanile tõusevad nooremad, linnastunud, liberaalsemate vaadetega samastuvad inimesed.
Seepärast on ka lihtne korraldada Eesti meediakanalites konservatiivide vastast inforünnakut. Võtame näiteks noore juristi Birgitta Otsa kaudu Jüri Ratasele saadetud murelike kirjade kogumi. Tegu on ühe maailmavaate propaganda suurvormiga. Täpselt nii nagu Nõukogude Liidu ajal, kui pioneerid ja komnoored kirjutasid lookesi sellest, kui pahad on Ameerika imperialistid.
Kirjasaatjate hulgas olid ühiskonnaaktivistid, feministid, üliõpilased, juristid, õpetajad. Nad ju peaksid mõistma, et oma meelsust näidati poolteist nädalat varem valimistel. Kirjade kirjutamine on pelgalt tähelepanu tõmbamiseks.
Kerge vaevaga saaks kokku ka EKRE ja Isamaa valitsusse kutsumist pooldavate inimeste kirjad, kuid iga päev tõsist tööd tegevatel inimestel pole aega ega tahtmist selliseid mänge mängida.

talas kirjutas:Kas sina tõsimeeli arvad, et kui sina praegu võtad kätte ja kirjutad arvamusloo sellest, kui halb on reform, siis seda ei avaldataks? Proovi järgi ja tõesta!

davidsoniharald kirjutas:

kaugeltuuriv kirjutas: https://www.postimees.ee/6544596/martin ... liit-uldse

Kui vähegi aega on, siis soovitan seda intervjuud vaadata, saate kogu aja naeru lagistada, kuidas juunior korralikult läbi võetakse. Maailma klassi tasemel intervjuu. Oleks meil mõni nii hea poliitika ajakirjanik.