Trumm - solvumine ja eitamine oli selgelt ette aimata. Vabandan, poleks pidanud tarbetult õli tulle valama. Millegipärast on tänapäeval poliitikuks kutsumine alati negatiivse alatooniga

Kuid samas minu sõnumi mõte jääb suhteliselt muutmatuks.
Proovin siis uuesti, nö variantide kaupa. Kuid kõigepealt väga üldiselt. Kõik viimase aja väearendamised on olnud oma olemuselt ikkagi
poliitilisedotsused. Kuid kõik otsused baseerub väga üldiselt võttes kolmel spetsialistide hinnangul/analüüsil/ettepanekul. Esiteks nö luurepool ütleb, et millised on meil ees seisvad ohud ja kirjeldavad neid kolmes "mõõtmes" - võime, tahe seda võimet kasutada ja aeg, mille jooksul seda võimet rakendatakse. Luurepool ei tähenda ainult ja alati "puhtalt" luurajaid loomulikult, aga sellest ei viitsi siin palju rääkida (eks on räägitud küll). Siis ütlevad ressursispetsialistid, et mis ressurss oleks kasutatav riigikaitse jaoks. Ja kolmandaks puhtalt sõjaväelased, et mida etteantud ressursiga teha saab selleks, et arvatavat ohtu tõrjuda. Loomulikult on kõik hinnangud mingis "sektoris" nö kõige hullem, kõige soodsam vms sõnastusega. Igale spetsialistide hinnangule järgneb poliitiline hinnang, mis kas aktsepteerib või siis ei aktsepteeri seda spetsialistide hinnangut. Õigem oleks veel öelda, et mina pole veel näinud sellist "minge kõik pikalt, meie teame paremini" tüüpi hinnangut, kuid alati võetakse mingil moel ikkagi riske. Niisiis variantide kaupa.
Variant 1. Eestil peaks olema selline sõjavägi, nagu praegu meil on (ja pidevalt ehitatakse). See tähendab seda siin paljude foorumlaste poolt sildistatud "operatiivvajadusele mittevastavat", "suurriigi ideaalvastast", "12-liikuri arengukava" jne sõjaväge. See on olnud poliitiline otsus, mis baseerub praegu spetsialistide hinnangutele. Seda otsust üldises mõttes kritiseerija on või tahab olla ikkagi poliitik, mitte spetsialist. Liiga keeruline väide? Prooviks edasi.
Variant 2. Ei ole võimalik sellise sõjaväega elada ja selliseid (mis iganes) riske võtta. Meil on vaja suuremat/paremat sõjaväge. Meil on vaja 290 suurtükki. Pole probleemi? Noh, tegelikult ikkagi on - juurde on vaja selgelt palju rohkem ressurssi (inimesi, aega, raha), see tähendab, et homme meil seda sõjaväge valmis pole niikuinii. Võtab aastaid aega. Kas ressurssi eraldamine on spetsialistide otsus? Ei ole, poliitiline hoopis. Järelikult iga inimene, kes vaidlustab tehtud otsust ja nõuab selle ümbervaatamist on siiski enamasti poliitik.
Variant 3. Neid 290 suurtükki on ikkagi vaja, kuid samas ressurOn tihedalt seotud variandiga 2 ja ütleb, et meie ei saa aktsepteerida mingit elementi ohuhinnangust - näiteks ei usu, et vastane nii kiiresti ründama on võimeline. Või siis ütleme, et ärge kutid pabistage, meie garanteerime eelhoiatuse piisavalt aegsasti. Näiteks kaheksa kuud enne rünnaku algust. Ka see otsus on puhtalt poliitiline.
Variant 4. Kõike on vaja, kuid otsest ressurssi juurde anda ei saa. Tuleb väljuda oma mugavustsoonist ja hakata asju teistmoodi tegema. Rahvas relvile või mis iganes. Šveitsi, Soome, Bessaraabia või mingi muu mudel. Lolle sõjaväkke ei saada, suurtükiväelaste väljaõpe algab näiteks kolmandast klassist, reservõppekogunemised igal kaduneljapäeval, varustus (kaasa arvatud suurtükilukk) koju hoiule ja nii edasi. Utreerisin nati, aga loodan, et annad andeks. Või siis saad võimaluse oma postituses minu sarkasmile keskenduda ja millestki muust rääkida. Ühesõnaga - poliitiline otsust suurteks ümberkorraldusteks ja ühiskonna ümberehituseks. Poliitiline.
Variant 5. Ja see on minu arust ainuke, mis pole poliitiline. See ütleb, et praeguse ressursiga on võimalik saada see 290 kahurit. Ja see ütleb, et meie kõik spetsialistid (ka Palm) on kas lausidioodid või hoopistükkis korruptandid. Siis tuleb vastavatesse organitesse minna ja asjast ette kanda. Ja see on ainuke selline spetsialisti moodi variant.
Vaat kui palju teksti. Kas solvumine vähenes? Kas nüüd tuleb vastus, millega saab suurtükitaktikast edasi rääkida (sest 290 D30 on ikka teine tera, kui praegused plaanid. Nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi mõttes).