Relvaseadus

[virguja]

Ma olen korduvalt väljendanud muret järjekordse silmakirjalikkuse tekitamise ja seetõttu jäleda sovjeti- nõukoguliku käitumismalli tekitamise pärast.
Mis krdi pärast peaks miskissse jahiseltsi astuma? Või spordiseltsi. Siinkohal tuleb ikka sügav sovjetiaeg meelde, kus ka tuli relvaloa saamiseks spordijärku (vist täiskasvanute esimest või meistrikandidaati?) omada.

Mulle meeldib jänkide ütlus: "If guns are outlawed, then only outlaws have guns" ... kui relvad on keelustatud, siis ainult kurjategijatel on relvad.

Ma kordaks oma 20.detsembril eelmisel aastal siinsamas esitatud küsimust, kus on Eesti Relvaomanike Liit. Siis veel Guugli Akadeemia sellist ei tundnud.
Mul personaalselt pole hoidmise ega kandmisega probleeme.
Ajapuudusel ei saa organiseerivat tuge pakkuda ja ka seda jutulõnga pidevalt ei jälgi, aga kui moodustamiseks läheb, siis andke palun PM teada.

LISA.
Aitäh, kapten Trummile, head võrdlused.

[Kapten Trumm]

Vastasin privas

[alban]

Eesti on nii väike riik, et mida marginaalsem teema, seda suurem võim on ühel reaametnikul kes sellega mingit puutumust omab.
Kui teemas "lamellrehv või naelrehv" oskab iga autojuht kaasa rääkida ning omab isiklikku arvamust, siis mingites muudes teemades kus laia kandepinda ühiskonnas ei ole, mõjutab seadusloomet paljuski mõne ametniku isiklik eelistus.

Kahjuks on relvad selline marginaalne teema mis väga suuri masse ei puuduta ja sütita. Relvaomanikke on suhteliselt vähe ning see võimaldabki mõnel ametnikul oma isikliku agenda eelnõuks vormida. Otsustajad ülevalpool arvavad ka, et "ju ta midagi asjast teab, sest see kuulub tema vastutusvaldkonda" ning kui suurematel otsustajatel puudub isiklik kokkupuude selle teemaga, siis tekibi võimalus mingeid imelikke asju seadusesse panna.

Õnneks on selle eelnõuga kisa üllatavalt suureks läinud ning loodame parimat.

[Kapten Trumm]

Küsimus on lihtsalt selles, kes ja mis kaalutlusel on selle protsessi algatanud.
Kui on see saanud otsapidi alguse mingist Brüsseli kampaaniast, siis on selle vastu võitlemine kaunis keeruline (kuid võimalik). Või asjaga, mis on valitsuskabinetis varem ära otsustatud. Kui selleks on paari ametniku soolo ja siseminister on passiivne, siis on see hulga lihtsam. Sellisel juhul pole esialgu kuigi arukas kära teha, sest ükski minister ei taha piinlikku seisu sattuda. Lihtsalt edukas sõjaplaan eeldab head luuret ja vastase suuruse kindlaks tegemist, praegu on siin teemas näha, et luuret pole, kuid minnakse rünnakule.

[alban]

Praegu on laual 2 teemat : 1) relvadirektiivi eelnõu, mis pärineb Brüsselist ja 2) meie relvaseaduse eelnõu.

Eesti relvaseaduse eelnõu on minu arvates meie ametnike kätetöö, sest need mehed on juba ammu tuntud oma selliste seisukohtade poolest mis seal eelnõus nüüd kirjas on. Mina selle tagant mingeid muid kõrvu ei otsiks.

[Kapten Trumm]

No siis peaks lihtsam olema. Enne avalikke protestiaktsioone tuleks väisata kehtivat siseministrit ja teha selgeks, mis seisukohal (ja kas üldse) ta on. Kui sealt mingi tulihingelist relvade keelustamist ei paista, siis pole esialgu (vähemalt kui eelnõu pole RK läinud) kuigi arukas kõvahäälset protesti avaldada, muidu käivad antud ametnikud esimesena ministri juures ja üks vastane tekib juurde.

[BlancoNegro]

Olles ise piisavalt pikalt avalikus sektoris töötanud ning ka seadusloomega mõnevõrra tegelenud, siis arvaks ka, et tegemist on pigem nõuniku või osakonnajuhata tasemel algatusega. Ning seda pigem enese olemasolu või töökoha õigustuseks, kui mingi sisulise probleemi lahendamiseks. A la ametnik soovib näidata, et midagi on ära tehtud. Minister sellisel tasemel algatusi ei tee, samuti pole ühegi partei programmis relvade omamise piiramist ette nähtud.

Eelnõude infosüsteemi ühtegi kooskõlastust ilmunud ei ole. Saab näha, kas midagi homse päeva jooksul ilmub.

PS. Hr. Adrik võiks oma artikli avalike kommentaaride alla lisada.

[Kulibin]

Ma leian, et olemasolevgi relvaseadus on liialt ahistav. Kodaniku vabadused on ikka väga kesised oma elunatukese ja varajupikese kaitsmiseks.
Ma siin eelnevalt juhtinud tähelepanu mitteletaalsete relvade laialdasema kasutuse vajadusele. Meist palju ebademokraatlike riikide relvaseadus käsitleb traumaatiliste relvade kategooriat eraldi ja arvan, et tegu on õige lähenemisega. Tinaubasid on vaja kah vahest, aga reeglina piisab tigeda peni peletamiseks jalahoobist ja kui see peni on liiga suur, siis on kummikuulidest abi. Ühe ontliku raamatupidajana töötava näitsiku ridikül peaks sisaldama sellist.
Väike tutvustav vidio kah taolistest asjadest. http://portall.zp.ua/video/obzor-travma ... NGXfR.html
Et nüüd ennetada mõningaid tekkinud küsimusi, et miks ma propageerin selliseid asju ? Vastan umbes nii, et kas te saate oma pärisrelva sama lõbusalt pruukida ründe tõrjumiseks ? Ja naisterahvastel ma lubaks omada neid tasereid ja mis iganes.

[Black]

Sellest on tegelikult juba varem ka seoses gaasi- ja PAK-püstolitega räägitud, et maru nadi, kui sul on torust tulemas ainult gaas, püssirohujäägid või paremal juhul kummikuul, teine pool aga vaatab, et püstol, järelikult tuleb enne tina anda, kui ise saab.

Praegu on kombeks muufunktsioonilistega ehtsat püstolit väliselt järele ahvida, reaalses kasutuses peaksid nad aga selgelt eristuva kujuga olema. Näiteks õhupüstoli funktsionaalne kuju on ju tegelikult hoopis midagi muud kui kelguga tulirelva oma. Kas gaasipüstolile on reaalselt üldse mingit muud õigustust, kui et ta näeb gaasipihustist machom välja? Ja et ta on justkui püstol (raskest metallist, padrunid käivad salvega sisse, kelk liigub ja muu lõbu), mille luba on päris asja omast lihtsam saada?

Kui suur peni avalikus kohas lahtisena ringi jooksvana lõrisedes kallale kipub, siis on õige lahendus ikkagi tina anda. Vastasel korral teeb ta seda kunagi kellegi teisega jälle. Mõne lapsega näiteks, nagu tänapäeval on moes öelda. Ülitigedale chihuahuale pihta saada üritamine oleks loomulikult overkill.

[ruger]

Ajakirjandus ka seda kajastamas-Ühe relva riik

Siseministeeriumis on kooskõlastusringil relvaseaduse muutmine, mis muuhulgas kärbiks enesekaitseks mõeldud relvade arvu ühe omaniku käes.

Põhjenduseks on toodud eelkõige võrdlemisi suur varastatud ja kaotatud relvade hulk Eestis. Kuid statistika näib osutavat ka sellele, et eestlane ei ole alati just kõige vastutustundlikum relvaomanik. Näiteks on Eesti elanike käes tunduvalt vähem tulirelvi kui meie Skandinaavia naabritel ja lätlastel, kuid tulirelvade põhjustatud surmade arv on Eestis suurem kui Põhjamaades ja ka tunduvalt suurem kui Lätis.

Relvaseaduse muutmise eelnõus on mõndagi, mis tekitanud relvaomanike vastasseisu, kuid enim on seda teinud muudatus, mis keelab kodus hoida rohkem kui ühte relva. See muudatus puudutaks umbes kümmet protsenti Eesti relvaomanikest ehk paari tuhandet inimest. Viimasel ajal ongi Eestis levinud trend, et relvi ei soetata mitte enesekaitsevajadusest, vaid huvist relvade vastu. Riigiametnike loogika on lihtsustatult öeldes järgmine: kui inimesel on vaid üks relv, siis on väiksem tõenäosus seda kaotada ja väiksem tõenäosus, et kaotatud ja varastatud relvad võiksid sattuda valedesse kätesse. Seadusemuudatuste vastaste põhiline argument on, et enesekaitseks ühest relvast ei piisa.

Tegelikult võiks Euroopas viimasel ajal toimunut arvesse võttes, eriti möödunud aasta terrorirünnakute valguses, algatada ka Eestis tulirelvade omamise ja kandmise teemal laiema diskussiooni. Relvapoliitikat ei vaadata praegu üle mitte ainult meil, vaid sama hästi kui kogu Euroopas. On erinevaid lähenemisi ja ka erinevaid lahendusi. Näiteks Suurbritannias on alates 1980. aastatest relvaseadust karmistades enesekaitseks mõeldud relvad elanike käest järk-järgult üldse ära korjatud. Lõplikuks ajendiks sai 1996. aastal Dunblane’i koolitulistamine, milles hukkus 18 inimest. Relvapoliitika karmistamise tulemuseks on see, et tulirelva läbi hukkub suures riigis aastas keskmiselt mõnikümmend inimest.

Loomulikult räägib karmi relvapoliitika vastu argument, et kui seadusandjad üritavad piirata seaduslike relvade arvu, kasvab märgatavalt illegaalsete relvade arv. See aga tähendab mõistagi uusi ohte ja uusi karisid. Selles eelnõus on ka teisi puudujääke, millele asjatundjad on tähelepanu juhtinud ning mis loodetavasti edasise töö käigus kõrvaldatud saavad. Seepärast oleks hea, et seaduseelnõude koostamisel kehtiks põhimõte «üheksa korda mõõda ja üks kord lõika». Äärmiselt oluline on ka see, et tulirelvaseaduse muutmisega kaasneks mitmepoolne ja konstruktiivne diskussioon.

http://pluss.postimees.ee/3460709/juhtk ... relva-riik

[tonu adrik]

Vigane juhtkiri. UKs peale relvade ärakorjamist relvakuritegevus kahekordistus, vägivallakuritegevus samuti kordades.

http://www.gunfacts.info/gun-control-my ... countries/

Kui nad nii "lihtsa" asjaga puusse panevad, mida siis tõsisematest teemadest mida kajastatakse, arvata ?

[tonu adrik]

http://www.biin.ee/relvaseaduse-muutmise-eelnou/

[Volli]

ajakirjanduses tulid herr poliisi jutust tuli välja huvitavad numbrid : " Eestis on näiteks viimasel viiel aastal varastatud 42 relva ning kaotatud 626 relva "

Kas mina olen naivist või aga ei saa aru kust selline ebareaalne kaotatud relvade hulk on tekkinud?

Edit: Ainukese versioonina suutsin välja mõelda, et ühe relva omanikud olid oma relva nii hästi ära peitnud, et lähedased peale omaniku surma ei suutnud seda kohe leida? Intrigeerivama statistika huvides jäeti mainimata kui palju neid relv hiljem leitud ja ilusti politseisse toimetatud on?

[Black]

"Mitme relva keeldu ei tule"

http://pluss.postimees.ee/3460749/mitme ... du-ei-tule

Kel ligipääs, võiks udust teksti selgemaks muuta.

Avaldatud muidugi 7. jaanuar 2016 23:59 ja tekstis on "Siseministri juhitud töögrupp otsustaski eile, et loobub plaanist." Sai natuke vara üles pandud?

[Kotov]

"Mitme relva keeldu ei tule"

http://pluss.postimees.ee/3460749/mitme ... du-ei-tule

Kel ligipääs, võiks udust teksti selgemaks muuta.

Relvaomanikud on nördinud. Värske seaduseelnõu piiraks enesekaitseks lubatud tulirelvade arvu edaspidi üheni, kohustades 2600 inimest oma muud tuleriistad maha müüma. Kannataks ka laskesportlased. Siseministri juhitud töögrupp otsustaski eile, et loobub plaanist.

Tõenäosus, et mullu detsembri keskel valminud mahukast relvaseaduste muutmise paketist kujuneb pühade aja suurimaid tüliõunu, polnud kuigi suur. Määrab ju eelnõu turvalisemad reeglid näiteks relvalubade taotlemisele ja lapib koguni kaua kestnud vastuolu põhiseadusega.

Relvaomanike ja laskesportlaste sõnul võinukski eelnõule aplodeerida, kui poleks kaht seadusepügalat, mille puhul vaated lausa kuristikuna lahku lähevad.

Esimene säte paneks päitsed pähe eraisikute relvaomamisele. Kui seni võis Eestis relvaeksami läbinud ja loa omandanud inimene soetada enesekaitse eesmärgil kuitahes palju tulirelvi, siis tulevikus saaks tal sel eesmärgil registris olla vaid üks. Seegi käsitulirelv, sest sileraudsed ning vintpüssid keelataks.

Põhjuseks ohuhinnang

Muudatuse taga on politsei- ja piirivalveameti (PPA) ning kaitsepolitsei hiljutised ohuhinnangud. Nende sisu detailideni ei avaldata, kuid peamine põhjus on püüd vähendada relvade koondumist, sattumist valede isikute kätte ja kadumist. Tõepoolest, viimase viie aastaga on Eestis kaotatud uskumatud 626 relva.

Eestis on selleks soodus pinnas, sest jõukus on kasvanud. Eelnõu koostajad väidavad, et enese ja vara kaitseks ostetavate ja registreeritavate tsiviilrelvade ajend pole sageli enam ohu tõrjumine, vaid omaniku relvahobi. Näiteks Eesti rekordimees on enesekaitseks kokku ostnud 19 relva.

Kui ühe relva nõue rakenduks, oleksid eelnõu seletuskirja kohaselt 2645 relvaomanikku kohustatud enne relvaloa aegumist ülejäänud relvad maha müüma.

Muudatuse vastaste esindajad, Taktikalise Laskmise Keskuse eksperdid Tõnu Adrik ja Martin Bahovski ütlevad, et nõue on absurdne. See eiravat täielikult asjaolu, et ühe relvaga ei saa inimene end kaitsta kõigis oludes. Näiteks relv, mida kanda riiete all, pole kuigi tõhus vara kaitseks kaugelt distantsilt, metslooma rünnaku korral või ka sõjaolukorras.

«Kui ma lähen näiteks Alutagusele matkama ja siis emakaru seal vastu tuleb, siis taskupüstoliga ei ole midagi teha. Selleks peab olema oluliselt võimsam püstol,» ütles Bahovski. Kui riik sunnib relvaomanikke valima vaid ühte relva, kannatab sellest tema sõnul ka territoriaalkaitse sõjaolukorras.

«Seega oleks mõistlik, kui üldse enesekaitserelvade arvu piirata, tõmmata see piir viie relva kanti,» lisas Adrik. Liiatigi kannaksid relvaomanikud sundmüügi puhul rahalist kahju. Keskmiselt algab ühe relva hind 550 eurost ja võib ulatuda 1500–2200 euroni vintpüsside eest, sundmüügist seda raha aga tagasi ei teeni.

Teine probleemne säte puudutab laskesporti. Nimelt on eelnõu koostajad ohuhinnangute põhjal leidnud, et senine luba omada laskesportlasel iga relva kohta koduses relvakapis tuhandet padrunit on ebamõistlikult suur. Uus lagi peaks olema 3000 padrunit, olemata sellest, kas sportlasel on kolm või kümme relva.

Nn practical-laskmises, millega tegeleb Eestis ligi 700 inimest, kulub aga ainuüksi ühel treeningul korraga umbes 200–300 padrunit. Kui vaadata keskmise huviga sportlast, läheb neil aastas treeningutele suurusjärgus 10 000 – 12 000 padrunit, lisaks pea sama palju võistlustele. Bahovski kalkuleerib, et kui riik keelab moona hulgihankimise, tähendab see sportlastele padrunite hinna tõusu vähemalt poole võrra.

Eile minister Hanno Pevkuri osavõtul toimunud kohtumisel nentis ministeerium, et on valmis protesti tekitanud seadusepunkte leevendama.

«Võib-olla oli mõnigi meede üle vindi. Võib üsna julgelt öelda, et sellisel kujul see eelnõu kindlasti oma menetlusteed ei jätka,» tunnistas siseministeeriumi korrakaitse- ja migratsioonipoliitika asekantsler Raivo Küüt.

Keeldumine keeruline

Asekantsler tunnistas, et ilmselt ei tule seadusse piirangut, mitu relva võib relvaloa omanik enese kaitseks osta ja registreerida. Küll aga tuleb kehtestada reeglid sellele, millise ala esindajad ja mis põhjusel võiksid enamal arvul enesekaitserelvi omada.

«Praeguse seadusega on olnud juhtumeid, kus inimene on läinud järjekordset relvaluba taotlema ja politsei on keeldunud, sest ei näe alust. Inimene on kaevanud keeldumise kohtusse ja on saanud õiguse, sest ei ole alust keelduda,» meenutas Küüt.

Probleem on tõsine. Postimehele teadaolevalt on üks relvalimiidi ajendeid julgeolekuasutuste tähelepanek, et liberaalset seadust võib ära kasutada nn teine kolonn – näiteks kodakondsuseta isikud –, kes loa olemasolu toel relvaarsenali täiendavad.

«Meie eesmärk on tagada julgeolekut ja kui oht on selles, et Eesti vastu vaenulikult meelestatud inimestel on võimalus relvaseaduse järgi seaduslikult relvastuda, siis peame seda ära hoidma,» ütleb Küüt. «Tõsi, eelnõuga läks vint teise äärmusse. Nüüd tuleb leida kesktee.»

Kuid kes ikkagi on need inimesed, kes Eesti tsiviilrelvaomanike edetabelisse kuuluvad?

Postimehega suhelnud 50ndates eluaastates Taivo (nimi turvakaalutlustel muudetud – toim) on linnamajas elav pereisa. Mees ei kuulu Kaitseliitu ega tööta julgeolekuasutuses. Ometi kuulub ta kümmekonna inimese hulka, kellel PPA tsiviilrelvade registri andmetel on koduses relvakapis seitse tulirelva, püstolitest kuni pumppüssini.

Ka Taivo on relvalimiidi vastu – just ühe relva ebapiisavus sai põhjuseks, miks mees relvi juurde soetas. «Ostsin esimese püstoli 2000. aastatel. Loomulikult oli huvi käia lasketiirus laskmas. Kuna see oli suur püstol, siis oli seda peagi liiga raske kogu aeg kaasas kanda,» meenutab Taivo. «Pidin ostma väiksema. Kui tahtsin eelmist relvapoele maha müüa, pakkusid nad aga võileivahinda.»

Püstol jäi relvakappi alles ja peagi täienes relvakogu pikema toruga tulirelvadega. «Kui läheb sõjaks lahti, siis mul on püss olemas,» ütleb Taivo. Kuidas ka ei vaataks, tuleb Taivol tunnistada, et enesekaitse piirest on relvahobi ammu väljunud. «Nad on ikkagi ajaveetmise asjad. Kui riik kohustaks mind müüma maha kõik relvad peal ühe, peaksin jätma Sig Saueri. Seda ei saa kaasas kanda. Siis kaob see enesekaitse mõte täielikult ära.»