Ülihuvitav seis hetkel. Näib siis, kuidas slaavlane slaavlasega hakkama saab.
Putini poolt on seatud osav kahvel ukrainlastele. Vaikselt hõivatakse territoorium märgistamata sõduritega, mis on ütlemata ebameeldiv taluda mistahes riigile. Samas misahes vastuhakk sellisele tegevusele annab legitiimse õigustuse viia Vene väed Ukrainasse sisse "oma kodanikke" kaitsma. Putin on ilmselt kogu mängu selle peale rajanud ja talle piisab vaid ühest lasust hetkel, et parlamendi poolt antud volitustega Ukrainasse täiemõõduline invasioon teha. Mida pole- seda ühtainust lasku ja see on ilmselt sundinud venelasi midagi sellist lavastama, kasvõi sisemaiseks tarbimiseks.
Ukraina valitsus on senini stoiliselt selliseid torkimisi talunud. See võib olla põhjustatud võimuhaaramisega kaasnenud segadusest ja võib viidata juhtkonna võimetusele antud olukorraga toime tulla. Samas võib see viidata väga kaalutletud taktikale: Vemaa ei taha tegelikult rünnata Ukrainat, nagu Jatsenjuk väidab (
http://www.postimees.ee/2714218/ukraina ... sekkumisse) ja senised pingutused on suunatud rahvusvahelisele üldsusele ning provokatsioonidele mittevastamisele. Need on hakanud tasapisi vilja kandma, nagu näha ÜRO pressiteatest (
http://www.un.org/News/Press/docs/2014/sc11302.doc.htm) Võivad kehtida mõlemad võimalused, nagu elus ikka- pole jõudu, et vastu astuda ja sellest tulenev näiline passiivsus, mis võib lõppkokkuvõttes edu tuua.
Ukrainal on võimalus Venemaat omakorda kahvlisse võtta. Vaja on natuke head tõestusmaterjali, millega ÜRO koosolekul välja tulla (analoogselt tuumarakettide installatsiooniseadmetest tehtud satelliidi piltidega, millega USA kallutas Kuuba kriisi ajal situatsiooni enda kasuks) ja samas valmistades ette ja tagdes enda vägede võitlusvõimelisuse. Kui õnnestub saada igakülgne rahvusvaheline toetus Ukraina territoriaalse terviklikkuse tagamiseks (mis ei ole väga kaugel hetkel) ja ÜRO/NATO/USA vägede toetus olukorra stabiliseerimiseks, on sellise rahvusvahelise surve olukorras võimalik suht vägivallatult "insurgendid" maalt välja kupatada ilma Venemaa poolsete täiemõõduliste sõjaliste vastukäikudeta.
Eks näis. Ilmselt ei taha Venemaa sõda Ukrainaga ja veel vähem ülejäänud maailmaga. Puhas seljavõit Putini üle võiks olla parimaks mooduseks olukorra stabiliseerimiseks järgmisteks aastakümneteks selles regioonis. Putin on ennast hetkel näidanud täiemõõdulise agressorina, kellel on ükskõik rahvusvahelistest lepingutest ja kokkulepetest. Kui nüüd ukrainlased viga ei tee, siis aeg töötab Ukrainlaste kasuks ja see võib tuua kaasa esialgse olukorra taastumise. Mäng käib väga kõrgete panustega ja tahame või mitte, meie oleme selle mängulaua etturid.
Mis aga Ukraina valitsuse kukkumisse puutub- pole paremat moodust populaarsuse tõstmiseks, kui sõjaolukord. Sõjaaegsed presidendid on saavutanud ülikõrgeid populaarsusreitinguid, kasvõi Bush juniori vaadates. Tema valimisvõit oli ülikaheldav ja tõuke populaarsuse kasvuks andis tegelikult kaksiktornide ründamine. Bushi populaarsus kasvas olematusest üle 80% (kui ma nüüd ei eksi) ja võimaldas algatada väga tugevaid välisoperatsioone Iraagi ja Afganistani ründamiseks. Niivõrd hea võimalus, et see sunnib kahtlema selle kaksiktornide ründamise juhuslikkuses; nii nagu Putinile andis pea samast seisust (Jeltsini sissetoodud marionett) kahtlastel asjaoludel ja lõpuni uurimata põhjustel elumajade õhkimine Venemaal mandaadi Tshetsheeniat rünnata ja hiljem mitmed valimised suhteliselt demokraatlikult võita. Jäägu see muidugi vandenõuteoreetikutele lõksutamiseks, ei võta siinkohal isiklikke seisukohti.
Ma arvan, et Tõmoshenko on hetkel presidendikandidaadina juba mängust väljas ja väljakuulutatud üldmobilisatsiooni pigem rahva isetegevuseennetamine kui märk paanikast. Muidugi, ei tee paha natuke ka enda võitlustahet demonstreerida ja parim, kui see tuleb rohujuure tasandilt. Eks Venemaa üritab skeemi laiendada teiste Ukraina idarajoonide arvelt, aga sinna pole mitte nii lihtne määratlemata insurgente appi saata ja kohalikust algatusest võib väheks jääda.