Veel nn. "OÜ-tamisest", "avalikust sektordamisest", "munitsipaalitamisest" ja meie riigi majanduspoliitikast veidi teise nurga alt.
Fucs 05 Mär, 2018 kirjutas:Eraettevõtlus (nimetame seda tinglikult "riigisüsteemi" väline rahapump) ragistab ajusid ja komponeerib, optimeerib, leiutab, arendab jne, et kust, kuidas, millega raha nii sise- kui välisturult kätte saada (peab tootma midagi, osutama teenust vms) ja maksab oma tegevuse käigus õiglaseid makse "riigisüsteemi". Selle eest peaks ta saama "riigisüsteemilt" pädeva seadusandluse, ühiskonnakorralduse, tööjõuturu, äri- ja elukeskkonna jne ehk tegevust võimaldava ja tegevuseks soodsa keskkonna. "Riigisüsteem" aga laristab tihtilugu selle "kergelt tulnud" ühise rikkuse elegantse kergusega maha (riigiaparaat, mittekasumlikud riigiettevõtted, munitsipaalettevõtted, rahakülvi X tegevused ja Y toetused jne). Ja siis kui raha otsas või jääb puudu, siis hakkab riigisüsteem reformina igasuguseid pseudoasju, väljaarvatud iseennast. Ja igasugused maksurahadest (riigi eelarvest) elatujad (raha süsteemisiseselt ümberpumpajad) hakkavad epistlit lugema maksuraha süsteemi sissepumpajatele.
Et kuidas tegelikult peaks ja kuidas on õige.
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 76#p540276
Liia Pajusaar kirjutab 2017 oma Sisekaitseakadeemia Finantskolledži lõputöös:
Ettevõtjad soovivad pöörata poliitikute ja avalikkuse tähelepanu Eesti majandusmudeli eripärale, et ühe lisandväärtust tootva erasektori töötaja kohta on Eestis 1,7 riigieelarvest palka saavat või sellest ülalpeetavat inimest. Majanduse kohandumise käigus väheneda võiv erasektori hõive mõjutab otseselt kogu elanikkonna heaolu.
Eesti koguhõivest moodustab avalik sektor ligilähedaselt viiendiku (Rahandusministeerium, 2017). See arv on suur võrreldes eesti elanikkonnaga.
Algan (2002), kes uuris avaliku sektori hõivet ja selle toimimist tööturul (kasutades 1960-2000 aasta 17 OECD riigi koondandmeid) leidis, et empiiriline tööhõive võrrand näitab, et 1 uue avaliku sektori töökoha loomine tõrjub välja 1,5 erasektori töökohta.
Rahvusvahelise võrdluse järgi eelistab Eesti riik keskmisest enam teenuseid ise pakkuda ning vähem era- ja kolmandale sektorile delegeerida. See selgitab ka vajadust suhteliselt suurema arvu riigipalgaliste töötajate järele. (OECD, 2010)
Eesti avalikus sektoris töötas 2015. aastal rahandusministeeriumi saldoandmike infosüsteemi andmetel tervikuna täistööajale taandatuna 135 300 töötajat, kellest ligikaudu 87% olid ametis valitsussektoris ja 13% muus avalikus sektoris. (Rahandusministeerium, 2017) Eesti koguhõivest moodustab avalik sektor ligilähedaselt viiendiku, mis on Eesti elanikkonna arvu arvestades suur osakaal.
Valitsussektoris töötab veidi enam kui 118 393 töötajat, kes jagunevad keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kõige suurema töötajaskonnaga on kohaliku omavalitsuse üksused, kus on 62 338 töötajat, mis moodustab kogu valitsussektori töötajate arvust ca 53% . Keskvalitsuse tasandil on 55 303 töötajat, mis omakorda moodustab kogu valitsussektori töötajate arvust ca 46%. Ülejäänud 752 töötajat on hõivatud sotsiaalkindlustusfondides, mis moodustab valitsussektoris töötajate arvust 1% (Haigekassa, Töötukassa) (Rahandusministeerium, 2017). Ülejäänud 30% avaliku teenistuse töötajaskonnast moodustavad töölepingulised töötajad, keda 2015. aastal oli kokku 8746, neist 7507 tegid avaliku võimu teostamist toetavat tööd (nt personalitöötajad, raamatupidajad, asjaajajad) ja 1239 töötasid päästeteenistuse seaduse alusel päästetöötajatena. Töölepinguliste töötajate arv kahanes 2015. aastal sarnases tempos ametnikega ehk 1,0% võrra (Rahandusministeerium, 2017).
2013. aastal muutunud avaliku teenistuse seadus kitsendas olulisel määral ametniku mõistet, selle tulemusel vähenes ka ametnike ja töötajate arv aastate võrdluses.
Andmete analüüsist võib järeldada, et ametnike arv on küll vähenenud, kuid suur hulk inimesi on vahetanud lihtsalt valdkonda, kuid töötavad jätkuvalt avalikus sektoris.
Oluline on, et avaliku sektori hõive ja erasektori hõive oleks tasakaalus, et avaliku ja erasektori struktuur ei oleks tasakaalust väljas, muidu võib tekkida olukord, kus elanikkonna vananemise ja väljarände tõttu ei suuda tööealine elanikkond avaliku sektorit üleval pidada, sest avalik sektor saab paisuda ainult erasektori arvelt.
https://digiriiul.sisekaitse.ee/bitstre ... sAllowed=y
Nüüd näiteks minu töövaldkonnas võttis riik seoses Rail Baltica projektiga (see oli üheks tõukejõuks, teiseks tõukejõuks oli vajadus säilitada avaliku sektori ametnike töökohti, delegeerides sujuvalt neile endiseid erasektori tööülesandeid ja õiguseid neid teha) vastu hulga seadusemuudatusi ja uusi õigusakte, võttes ühe liigutusega ära osa selle erasektori tööturust. Aga kuna ametnik koos talle alluva avaliku sektori töötajaskonnaga ei oma võimekust (õigem oleks ütelda, et ei taha või ei saa teha kulutusi võimekuse saavutamiseks), siis mõeldi välja kaval lahendus. Paralleelselt sellega, et võeti erasektori "OÜ-tajatelt" ära osa tööst ja kliendibaasist, pandi sellele samale erasektorile kohustus "üleminekuperioodil" teha sellist tööd, mis tulevikuperspektiivis võimaldaks avalikul sektoril endist erasektori tööd üle võtta. Ehk siis sujuvalt muudeti "OÜ-tajad" endale ise augu kaevajateks ja surmakella lööjateks. Perfektbriljantne lahendus.
Seadusemuudatuste seletuskirjades on toodud, et see seaduseloome tugineb "elukestva õppe" printsiibile
Elik lugupeetud "OÜ-tajad". Kuna meil on vaja säilitada ametnike ja nende alluvate armeed, siis teie palun õppige midagi muud nüüd tegema
Lihtsalt väikese vahemärkusena.