Kolumnist Andrei Kuzitškin: ,,Kes siis ja kuidas meid röövib? Esiteks teeb seda Eesti valitsus. Teatavasti on põrgutee ikka sillutatud parimate kavatsustega. Nii on ka Eesti uus valitsus, kes võttis kruiisilaeva Eesti juhtimise üle möödunud aasta novembris, igati valmis laevukese põhja laskma. Keskerakondlased ja sotsialistid ühes nende külge haakunud Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) juhtidega kavatsesid võimalikult kiiresti teha head kogu rahvale, sealhulgas õpetajatele, pensionäridele ja paljulapselistele peredele, ning lubasid kiiret palkade, pensionide ja sotsiaaltoetuste tõusu. Tekib muidugi küsimus, kust selleks raha võtta. Keskerakonda ja sotsiaaldemokraate aga niisugune küsimus ei vaeva: paljudes maades on vasakvalitsused juba aastaid lahendanud sotsiaalseid probleeme ärimaailma arvel. Nii asus ka Eesti sotsialistlik uus valitsus kiirendatud korras juurutama uusi aktsiise, panditulumaksu, suurendama senist tulumaksu. Isegi Venemaa presidendi Vladimir Putini kunagine nõunik, tuntud majandusteadlane Andrei Illarionov oli mures Eesti majanduse saatuse pärast valitsuse nii äkiliste sammude järel. Andrei Illarionovi arvamust mööda, mida ta
väljendas intervjuus Delovõje Vedemosti portaalile, võivad need meetmed tingida seisaku, seejärel aga isegi pikaajalise sügava majanduskriisi. Tõepoolest. Lollilegi on selge, et eelarvesse tekib auk, kui palga ja sotsiaaltoetuste tõstmisega ei kaasne majanduskasvu. Majanduse jäigem reguleerimine ja maksude tõstmine annab ainult ajutist tulemust. Majanduses genereerib makse ikka ja ainult äritegevus. Riigil lasub kohustus lasta äril areneda ja paljuneda. Ideaalses olukorras makse alandatakse ja samal ajal maksude laekumine eelarvesse kasvab. Just siis võib öelda, et majanduses valitseb tervislik seisund ja riik võib endale lubada kodanike sotsiaalsete toetuste kergitamist. See on lollilegi selge … Aga kas ka Eesti praegusele valitsusele? Keskerakondlaste ja sotsiaademokraatide aprillikuiste maksu-uuenduste tagajärjel hõivas Eesti Eurostati andmeil Euroopa Liidu liikmesriikide seas esikoha inflatsiooni poolest, mis ulatus meil 3,6 protsendini. ELi keskmine inflatsioon oli 1,9 protsenti. Jürgen Ligi on näiteks avastanud valitsuse koosseisus idioote. Kuid tulutult on ta otsinud lollpäid ärimeeste seast. Eesti ärimaailm (nagu igasugune normaalne ärimaailm ka mujal maailmas) oskab mööda hiilida kõigist riigi kehtestatud totratest seadustest.
Kui maksud kasvavad, siis kantakse väljaminekute koorem ikka ja jälle tarbijate õlgadele, mis tähendab, et selle peame kinni maksma meie teiega, tavalised maksumaksjad. Ärimaailm kompenseerib oma kulutused tarbijate arvel. Seepärast on Eestis maksude järel hakanud kasvama hinnad. Just sellest on ka tingitud inflatsiooni kiirenemine. Ametliku statistika kohaselt on kaupade ja teenuste hinnad Eestis 2017. aasta algusest kasvanud kaks kuni kuus protsenti. Reaalselt on kasv isegi veel suurem. Näiteks minu iganädalane toidukorv, kuhu tavapäraselt kuulub kana, suhkur, tee, või, koor, tomatid, kurgid, suitsusink ja šokolaaditahvel, on aasta algusest kallinenud 20 protsenti. Hoian kõik tšekid alles (et naise ees kulutusi õigustada), mis annab hea võimaluse hindu võrrelda. Ilmekas ja veenev näide on koorepaki hind, mis maksis varem 22, nüüd aga 29 senti. Sealjuures ostan koort juba kaks aastat ühest ja samast poest ning üht ja sama marki. Valitsus lubas tõsta õpetajate palka? Jah, jaanuarist suurenes minu kui gümnaasiumiõpetaja palk viis protsenti, aga
inflatsioon on selle juba ära söönud.
Sama saatus tabab sotsiaaltoetusi ja pensione: hindade kasv nullib nende tõusu lausa kosmilise kiirusega. Kevadine inflatsioon on aga kõigest algus: suhkrut sisaldavate jookide ja õlle aktsiisi tõus võib inflatsiooniratta keerutada isegi seitsme-kaheksa protsendi peale. Nii et valitsus ühe käega jagab kingitusi, teise käega aga tühjendab usinalt meie tengelpunga.
Teiseks lööb meie raha laiaks Tallinna linnavalitsus. Just Eesti pealinna juhid rahastavad väga kalleid «mänguasju», mida kasutab oma poliitiliste mängude huvides
ainuüksi Keskerakond. Näiteks Tallinna Televisioon saab 2017. aastal linnaeelarvest peaaegu
3,5 miljonit eurot. Selle juures ei ületa telekanali vaatajaskond poolteist-kaht protsenti. Võrdluseks: 2016. aastal eraldas Tallinn kooliõpilaste tasuta lõunasöökide peale
3,1 miljonit eurot, linna tervishoiusüsteem saab 2017. aastal aga enda käsutusse alla
2,2 miljoni euro. Avalike suhete kuludeks on 2017. aastal ette nähtud
2,3 miljonit eurot. Küllap sellest rahast finantseeritakse lisaks muule ajalehte Pealinn/Stolitsa, mida levitatakse tasuta ja milles reklaamitakse
ohtralt Keskerakonna tegevust Tallinnas. Pole selge, millistest allikatest ja millises mahus rahastab linnavalitsus telesaateid «Доброе утро, Таллинн!» («Tere hommikust, Tallinn») ja «Наша столица» («Meie pealinn»).
Vaatasin nädala eest pühapäevast saadet «Наша столица» ega vajanud terve järgneva nädala vähimalgi määral magusat: ajakirjanikud valasid seal keskerakondlasi üle sellise koguse siirupi ja sulameega, et mul hakkas pea ringi käima ja suhugi tuli suhkrumaitse. Neid saateid näeb ühes plokis Pervõi Baltiiski Kanali Eestile suunatud programmiga. Teatavasti kuulub tolle kanali aktsiate kontrollpakett
Juri Kovaltšukile. Ta on ühtlasi panga
Rossija, millele USA ja Kanada on sanktsioonid kehtestanud, suurim
kaasomanik ja direktorite nõukogu esimees. Nii need imed sünnivadki:
Eesti elanikud maksavad makse, Tallinna linnavalitsus võtab nende pealt oma osa ja maksab sellega kinni koostöö Pervõi Baltiiski Kanaliga. Juri Kovaltšuk aga toimetab selle raha juba Kremli kabinettidesse. Nii et Eesti maksumaksjad peavad üleval lausa Putinit ennast! Ja siis räägitakse, et Moskva toitis Baltikumi … Hoopis Tallinna linnavalitsus toidab Kremlit! Tõsi, jah, meie ja teie arvel … Kolmandaks kaob meie raha jäljetult telekanali ETV+ sügavasse kurku. Jah, see telekanal on olemas juba kaks aastat, aastaeelarve ulatub 4,5 miljoni euroni – ja vaatajaskond on ometi vaevu 0,5 protsenti. See on väga kallis «mänguasi», mis on ostetud maksumaksja raha eest. Kes ja milleks selle ostis? Selge see, et ostis Eesti riik.
Ostis aga selleks, et heita «präänik» hambusse Euroopa õiguskaitsjate organisatsioonidele ja Venemaa valitsevale kildkonnale, kes muudkui muretsevad Eesti venekeelse elanikkonna olukorra pärast. Võib-olla oli ka teisi, meile varjatuks jäänud eesmärke, näiteks parandada mõne ajakirjaniku olukorda riigikassa arvel. Aga vaataja sellest igatahes ainult kaotas.
Kohe algusest peale oli selge, et Eesti venekeelse kanali projekt on surnult sündinud lapsuke. Jah, Eestis on 300 000 inimest, keda võib pidada venekeelsete teletoodete potentsiaalseks tarbijaks. Aga
99 protsenti neist vaatab siinsamas Eestis Venemaa telekanaleid, mida levitatakse nii telepildi kui ka interneti vahendusel ja mis pakuvad nii mitmekesiseid programme, seriaale ja jutusaateid, et nendega konkureerida suudavad parimal juhul ainult Ameerika telekanalid. Neist ülejäänutest siis pool protsenti vaatavadki ETV+,
veel pool protsenti aga Soome telekanaleid. Juba tulevase telekanali kontseptsiooni arutamise ajal astus Darja Saar tulihingeliselt ja kirglikult üles. Ta mattis kõik terve laviini televisiooniga seotud mõistete alla ja demonstreeris, et valdab suurepäraselt probleemi tehnilist poolt. Minagi olin seal kohal, kuulasin ja mulle tuli meelde üks vana, nõukogude ajast pärit anekdoot.
Arste on kolme sorti. Psühhiaatrid teavad palju, aga teevad vähe. Kirurgid teavad vähe, aga teevad palju. Ja terapeudid ei tea midagi ega tee midagi, aga ikkagi ravivad inimesi.
Saar meenutas mulle psühhiaatrit. Ent televisiooni ta ravida ei suutnud. Ja ega ta nii palju ära ei olegi teinud. Üht põhjust võib näha riigitelevisiooni seisukohalt tõepoolest üpris tagasihoidlikus eelarves. Aga ega keegi rohkem polegi ju lubanud. Teine põhjus peitub kanali enda sisus,
mis sarnaneb rohkem üsna haledale Venemaa telesaadete koopiaga. Toidusaated, reisijutud, noorte jutusaated, lastesaated – aga seda kõike võib näha ka Venemaa kanalitel ja kindlasti palju kvaliteetsemalt. Kolmas põhjus seisneb kanali
poliitilises positsioonis, mis on lausa
otsene Venemaa riigimeedia jäljendus. Nii näiteks arutati ETV+ eetris pronksiöö sündmusi ja mis selgus:
saatesse oli kutsutud neli inimest, kellest kolm astusid mälestusmärgi teisaldamise vastu ja ainult üks oli poolt. T
untud Kremli propagandisti Vladimir Solovjovi saadetes telekanalis Rossija valitseb alati samasugune poolte vahekord: ühe Ukraina iseseisvuse pooldaja kohta tuleb ikka viis vastast. Ettevaatlikuks muudavad teisedki hämmastavad kokkusattumise.
Näiteks ei ole enam järgmisest hooajast Artemi Troitskit saatega «Незнайка на Луне» («Totu Kuul»).
Saan aru, et Troitski on alati tekitanud Venemaa Eesti-saatkonnas suurt rahulolematust. Saatkonna nõunik Jevgeni Verlin näiteks heitis ajakirjanikule ette «Venemaa-vastast» positsiooni. Teatavasti on parim võimalus võidelda Venemaa opositsiooniga nii Venemaal endal kui ka välismaal nende rahakraanide kinnikeeramine. Telekanali juhtide välja kuulutatud uue hooaja uued projektid ei tekita juba ette mingit vaimustust ja lubavad isegi ennustada, et ETV+ päevad on loetud. Lihtsalt kulutatud rahast on kahju. Parem olnuks juba pensionäridele saja euro kaupa kätte jagada … Miks siis Eesti elanikud ometi ennast niimoodi röövida lasevad?
Sest nad ei usu, et muutused võiksid võimalikud olla, ja jälgivad seepärast ükskõikselt isegi seda, kuidas nende enda raha tuulde heidetakse. Kuid muutused on võimalikud, olen täiesti veendunud, ainult et alustada tuleb iseendast."
http://arvamus.postimees.ee/4130575/and ... -manguasju
).
