Kõik on õige. Igasuguseid erinevaid aspekte ja nüansse on, mis kõik midagi või kedagi mõjutavad.
Neid, kes lapsi ei tahagi, ei pane üldjuhul miski sünnitama. Jätame need praegu kõrvale, kuigi võiks ju eraldi uurida, mõelda ja arutada, miks selliseid kodanikke ja peresid on nii palju nagu neid on.
Teine grupp, kes pole laste saamise vastu, ei taha aga lapsi soetada enne, kui on ennast n.ö. "ära" kindlustanud.
Kuna see enda "ära kindlustamine" võtab üha rohkem aega (üha rohkemat ja uhkemat haridust on eluks vaja, üha paremat töökohta on äraelamiseks vaja jne) ja nõuab üha suuremaid ressursse (üha rohkem maksvaid vahendeid on vaja ja üha rohkem asju on vaja, et "olla kindlustatud"), siis ongi nii nagu on. Elukestva võistluse võidab ju tänapäeval see, kellel on surres kõige rohkem asju ja raha.
Raske on siin selles mõttes neile ka väga palju midagi ette heita, et nad käituvad teatud mõttes vastutustundlikult ja ei soeta lapsi enne, kui nende kasvatamisega hakkama saavad. Küll aga IMHO saaks võib-olla midagi ära teha selleks, et siia gruppi kuuluvad kodanikud saaksid ennast rutem ja pikemas perspektiivis stabiilsemalt n.ö. "ära kindlustatud". Stabiilsus (maailmas, riigis, ühiskonnas, peres) on üldse teine väga oluline komponent.
Kõike me lõpuni mõjutada ja muuta ei saa, aga võib-olla mingeid komponente mingis ulatuses saaksime. Kõik algab sellest, milliseid väärtuseid me riigis ja ühiskonnas tervikuna esile tõstame (soosime) ja milliste väärtuste põhiselt me igat uut põlvkonda maast madalast üles kasvatame (kodune lastetuba, lasteaed, kool).
Eesti inimeste väärtustest ja identiteedist
Väärtused sisalduvad kultuuris ning neid saab ka institutsionaliseerida, mille tulemusena kujunevad normid ja reeglid...
...Väärtustes võib näha ka ühiskonnaliikmete reaktsioone sotsiaal-majanduslikele protsessidele, kuna väärtuste aluseks ongi sotsiaal-majanduslikud arengud riigis või ühiskonnas-kultuuris. Isikupõhise ja psühholoogilise lähenemise järgi motiveerivad ja eesmärgistavad väärtused inimeste tegevusi ja konkreetseid käitumisakte, mõjutades ka meie antavaid hinnanguid teistele inimestele, sündmustele, tegudele ja nähtustele....
...Tuntuim riikidevaheliste väärtuste võrdlusplatvorm on uuring World Values Survey küsitlus. Selle alusel on koostatud ka kaart, mis paigutab riigid kahe dimensiooni alusel. Riigi asukoht väärtuste kaardil sõltub ajaloolis-kultuurilise pärandi ja kaasaja poliitilis-majanduslikest teguritest.
Dimensioonid, mille järgi riigid oma koha leiavad jaotuvad kahel teljel:
- ellujäämisväärtused (suunatus üldisele ja riiklikule turvalisusele, majanduse ja riigikorra tugevus, pere ja üldine hakkamasaamine) vs eneseväljenduslikud väärtused (suunatus eneseteostusele, isikuvabadustele, heaolule jms)
- ning traditsioonilised (religioossus, rahvuslik uhkus, kollektiivsus jms) vs ilmalik-ratsionaalsed väärtused (sõltumatus, individuaalsus, madal võimuaustus ja religioossus) ...
...Identiteete on uuritud, jaotades need temaatiliselt ja väärtuste alusel rühmadeks. Eestis peetakse oluliseks rühmi, mis iseloomustavad hilisindustriaalsetele ühiskondadele iseloomulikke väärtusi ja identiteetide kujunemise aluseid.... Kui postmodernistlikud väärtused on näiteks huvitav elu, eneseareng, siis industriaalset ühiskonda iseloomustab suunatus jõukusele, tehnoloogia arengule ja võimu omamisele.
Siingi kajastuvad põlvkondlikud vahed: kui noortele (15-29 a) on olulised eelkõige individuaalse edukusega seotud väärtused nagu eneseteostus, huvitav elu, sarnase maitse ja elustiiliga inimeste võrgustik, siis vanemaealistele (60+) on olulisemad turvalisus, tugev pere, majanduslik heaolu. Eneseteostuslikke väärtusi nagu sõprus, eneseaustus, õnn, vabadus ja jagatud hobide olemasolu, hinnatakse ühtviisi nii noorte (15-29 a) kui ka keskealiste (30-54) vanuserühmades. Suurim põlvkondlik väärtuskonflikt ilmneb individualistlike ja jagatud (kollektiivsete) väärtuste erinevast hindamisest: noorimad pooldavad individualismi ja isiklikku edu, samas kui vanemale vanuserühmale on olulisemad alahoidlikumad ja kollektiivselt jagatud väärtused nagu turvatunne, kord ja tugev majandus. Sama konflikt ilmneb nii eestikeelsetes kui muukeelsetes rühmades.
https://humanrights.ee/2019/09/eesti-in ... titeedist/
****
Ei olnud mul esimeste laste saamise ajal mingit väga kõrgepalgalist ametikohta, abikaasa oli tol hetkel hoopis üldse töötu. Korralikku „enda oma“ kinnisvara polnud; oli üks lagunenud maja, millele tol hetkel veel laenu peale ei saanud soovitud mahus; ja üürikorterid.
No nt. mina olen oma vanemate ainus laps. Kui ühetoalises paarikümne m2-ses ahju ja pliidiga elamises elavad koos kolm põlvkonda ja kuus inimest, siis on ime, et minagi sündisin. Kuivkäimla oli väljas ja vesi tassiti tuppa ning välja ämbriga. Isapoolne suguvõsa oli pärit karjalast ja ingerimaalt, kus sõjas kõik maatasa tehti (ei olnud neil eestisse jõudes mingeid endiseid talusid ega majapidamisi, kus lapsi kasvatada) ja emapoolse vanaisa talu põletasid peale sõda metsavennad maha. Nii need erinevad põlvkonnad ühetoalisse linnakorterisse kokku elama ka häda sunnil sattusid. Viie- kuue- ja seitsmekümnendatel ei andnud ka töökohad väikelinnas ega selle ümbruses elamispinda, sest lihtsalt polnud.
Abikaasa seevastu on mul perest kus samal ajal oli seitse last. Kolhoos andis ämmale äiale kolmetoalise korteri kahe korteriga EW aegses tõllakuuris, mis oli tehtud elumajaks, kus üks tuba oli suurem, kui meie perel toona köök ja tuba kokku, kolhoos tagas äiale-ämmale kolhoosis töökoha ja sissetulekud n.ö. "surmani" ja kõikidele lastele lasteaia ning kooli kohad sealsamas kolhoosikeskuses. Maja juurde kuulus suur laut, kus sai loomi ja linde pidada, millega ka kuni 90-ndate lõpuni seal aktiivselt tegeleti ja aiamaa, kus sai ise köögi- ja juurvilju kasvatada. Ega neil kerge ei olnud, aga olid mingidki võimalused lapsi soetada ja kasvatada.
Ise elasin 80-ndate lõpust 90-ndate viimase veerandini naisega töökoha (mõlemad töötasime samas kohas) poolt antud elamispinal, kolmetoalises tööliskorteris ehk nn "ühiselamus", kus igas toas elas üks pere, ning esik, köök, wc ning vannituba olid ühised. Toad olid erineva suurusega. Meie elasime korteri keskmise suurusega toas, kolmteist ruutmeetrit. Üks tuba, kus üks teine pere elas, oli veel väiksem. Sellele vaatamata sündis meil ja kõige suuremas toas elavas peres seal korteris elades esimene laps. Siis elasimegi oma perega kolmekesi 13 ruutmeetril, vannitoa ukse taga seisime marlimähkmete pesemiseks järjekorras ja köögi ukse taga toiduvalmistamise järjekorras. Mähkmeid kuivatasime suvel väljas aga talvel korteris, sellel samal 13 ruutmeetril. Mingeid toetusi polnud olemas (lastetusmaksust ainult vabanesin) aga üür oli ka õnneks olematu. Lastetoitu (kodumaised "malõs", "maljutka" või muud sotsmaade brändid) pidi turul ärikate käest althõlma üüratuma raha eest soetama, poes oli ainult kase- ja porgandimahla ning peedikuubikuid saada, lasteriideid õmblesid vanemad ja vanavanemad ning juba mitmenda ringi jalanõusid sai heal juhul sugulaste ja tuttavate käest...
Selle asemel, et endale mingit normaalsemat elamispinda kuidagi saaks hakata hankima (mis oli niisamagi toona ulme), pidin hakkama tegelema oma vanematele kiirkorras mingi elamispinna leidmise/hankimisega, sest ootamatult selgus (mingid esimesed EV "kinnisvaraärikad" avastasid, et maja EW aegse omaniku 80 aastane laps elab kusagil Saksamaal ja polegi oma maja tagasi tahtnud... no ja ei saa ju head äri lasta raisku minna... otsisid vanapoua Saksamaalt üles ja pakkusid "head tehingut millest oli raske keelduda"), et nad elavad "endisele omanikule tagastatavas kortermajas" ja korterit seal erastada enam ühtäkki ei saagi, kuigi alguses lubati kõik korterid seal ära erastada (kuna maja jäi EW ajal pooleliolevana maha, selle ehitas lõpuni valmis riik + 70-ndatel tehti veel ka riigi poolt majale täiskapremont + elanikud ise tegid EV alguses remonti, siis ei olnud maja alguses tagastatavate hoonete nimekirjas... kuhu ta hiljem ühtäkki järsku ilmus... - aga see kõik on juba hoopis teine teema ja sorry OT... ma lähen lihtsalt alati pöördesse, kui tolle aja elamistingimustest, erastamistest ja võimalustest eluase hankida kusagil juttu tuleb) ja inimesed hoidsid oma "kollaseid kaarte" nagu hingeõnnistust selleks otstarbeks ning ootasid erastamist. Hiljem kulusid need "kollased kaardid" ära, kui minul naisega jäi nendest kahe toalise korteri erastamisel enda omadest natuke puudu...
Minu poeg omakorda seisis 20+ aastat hiljem ka kohe pere loomise alguses esimese asjana elamispinna probleemi ees. Mingi aeg elas koos miniaga, minu ja naisega koos, kahetoalises 42m2 korteris ja käis ülikoolis. Edasi üürisid pisikese korteri "Hrušovkasse", kuniks ka minial sai ülikool läbi. Üür oli vinge aga elamistingimused olematud. Esimese lapse sündides õnnestus "hädaviskena" 30km kaugusele ühte n.ö. "pommiauku" oma enda isiklik elamispind ilma laenu võtmata soetada. Et mitte maksta suurema elamispinna eest järgmist vinget üüri, vaid sama raha eest pigem oma elamine osta. Seal kinnisvara ei maksnud midagi ja ei käinud üle jõu. Kuna töökohad (aga ka nt perearst) jäid seetõttu 30-40km kaugusele, kardinaalselt erinevatesse kohtadesse ja ühistranspordiga oli nagu ta oli, siis pidid nad soetama omale ka vähemalt ühe sõiduvahendi. Pommiaugus lasteaia kohti polnud, selle nad võtsid kohe teatavaks, kuigi panid ennast kõikmõeldavatesse järjekordadesse kohe kirja. Kui hakkas sündima teine laps oli vaja elamispinnaga midagi ette võtta. Olemasolev oli liiga väike ja ka asukoht oli selline... kuidas seda ütelda... perspektiivitu. Kui sul ikka pole lähedal võimalik tööl käia ega lapsi lasteaeda ja kooli panna, siis tuleb mujale kolida. Perspektiivikamasse ja töökohtadele lähemasse kohta uue eluaseme hankimiseks tuli võtta laen, muud moodi ei mänginud enam välja.
Miks ma seda kirjutan?
Sellepärast, et ma olen korduvalt ise kogenud ja näinud, kui oluline on noorel perel esmajärjekorras saada omale elamispind aga ka seda, et lapsed ei sünni sinna, kuhu neid sünnitada ei saa.
