Lääne-Tallinna Keskhaiglas surnud 36-aastase naise omaksed: kui poleks pandeemiat, oleks ta päästetud
Laupäeval, 20. märtsil suri Lääne-Tallinna keskhaigla koroonaviiruse osakonnas 36-aastane Karina. Tema abikaasa Dmitri ja õde Kristina pöördusid venekeelse Delfi toimetuse poole. Nad on veendunud, et koroonaviiruse diagnoosi tõttu ei pööranud meedikud talle vajalikku tähelepanu ega andnud õigeaegset abi ning jätsid ta isolatsiooniosakonda.
Karina läks 16. märtsil kella 22 ajal ise haiglasse, sest tal valutas kõht. Lisaks sellele oli tal Dmitri sõnul palavik umbes 37 kraadi. „Aga seejuures ta naeris ja tegi nalja,” ütles Dmitri venekeelsele Delfile.
Vestlusse sekkus Karina õde Kristina: „Ma lisan veel: kui ta pandi Covidi osakonda, kirjutasime me omavahel. Ta ütles, et ta suleti isolatsiooniblokki, isegi ei käidud tema juures. Ta küsis, kas ta võib tualetti minna. Talle vastati: ei, ei tohi. Mõne aja pärast toodi plastmasstool tualetiga.”
Dmitri sõnul võeti tema abikaasalt haiglas kohe vereanalüüsid. „Alguses diagnoositi koroona, hiljem tehti kindlaks, et tal on ka mädane pimesoolepõletik. Öösel tehti operatsioon ja pärast pandi ta covidihaigete palatisse. Ta kaebas, et tal on halb. Arstid panid talle tilguti ja lahkusid,” rääkis Dmitri.
Mees rõhutas, et Karina ei olnud mitte statsionaarosakonnas, vaid koroonahaigete isolaatoris ja seetõttu ei saanud ta mehe sõnul vajalikku hooldust.
„Tuleb välja, et arstid ei jälginud teda, panid tilguti ja lahkusid. Ta avastati, kui ta oli kliinilises surmas. Teda elustati umbes 40 minutit. Süda seiskus kolm korda, aga lõpuks ta elustati,” rääkis Dmitri, kes sai juhtunust teada arstidelt.
Dmitri ütles, et üks arstidest teatas, et Karinat elustati umbes kümme minutit ja kogu selle aja oli tema aju ilma hapnikuta. „Kui ma helistasin kolmapäeval teisele arstile, ütles ta, et aju oli ilma hapnikuta 40-50 minutit,” lisas Kristina. „Seetõttu häälestasid nad meid juba sellele, et kõik on läbi. Arst soovitas kiiremini kohale tulla, et hüvasti jätta.”
Kristina ja Karina ema suhtles samuti arstidega. „Nad ütlesid emale, et me tunneme kaasa. Ema vastas, et vara on veel kaasa tunda, me võitleme veel tema elu eest. Tähendab, nad olid juba meelestatud sellele, et kõik on läbi,” meenutas Kristina.
Abikaasa sõnul tekkis Karinal sisemine verejooks. „Selle tõttu saabus kliiniline surm. Pärast tehti talle teine operatsioon, ei leitud kohta, kust see kõik tuli. Ta langes koomasse. Ta pandi aparaatide külge, tehti vereülekanne. 18. märtsil umbes kell 9 õhtul tegid nad kolmanda operatsiooni ja nagu peatasid verejooksu. Reede hommikul saime me teada, et verejooks õnnestus peatada. Ja me mõtlesime, et on šansse. Seejuures jätkasid arstid meie häälestamist sellele, et tagajärg tuleb kurb. Aga oli juba hilja, sest kõik organid – neerud, maks ütlesid üles. Kaks päeva oli ta koomas. Arstid püüdsid midagi teha, aga laupäeval ta suri,” rääkis Dmitri, kes sai tragöödiast teada valvearstilt.
Laupäeval palus Dmitri haiglalt kirjalikku aruannet – haiguslugu: millal patsient haiglasse sattus, millised protseduurid tehti ja milliseid preparaate manustati, mis diagnoositi jne. Lahkamine pidi toimuma pühapäeval, pärast mida pidi olema võimalik saada juba aruanne, st epikriis.
Esmaspäeval läks Dmitri haiglasse paberite järele, aga epikriisi ei saanud. Ta pöördus abi saamiseks juristi poole. „Esmaspäeval selgus, et teda ei oldud veel isegi patoanatoomi juurde viidud. Me pöördusime patoanatoomi poole morgis, aga seal ei saadud aru, kellest jutt käib. Helistasime tagasi haiglasse, seal ei saadud samuti aru, miks Karina ei ole patoanatoomi juurde jõudnud. Nagu venitaksid aega. Ainult et miks, ei saa aru. Tahaks lihtsalt avalikkusele teada anda, et selline asi toimub meil Eestis. Meedikud ei jälginud,” selgitas Dmitri põhjust, miks otsustas juhtunust venekeelsele Delfile rääkida.
„Ma helistasin kirurgile, kes teda opereeris. Ta ütles mulle, et oli kaks operatsiooni, et seisund oli kriitiline ja te alahindate koroonaviirust,” rääkis Kristina. „Ta pani rõhu koroonaviirusele, kuigi asi on siin hoopis muus.”
„Kui oleks olnud tavaline aeg, mitte covidiaeg, oleks talle rohkem tähelepanu pööratud,” on abikaasa veendunud. „Aga nüüd, et praegu on pandeemia, pandi ta isolatsioonipalatisse ja jäeti sinna.”
„Me ei taha haiglalt mingit raha, mitte midagi. Me tahame lihtsalt õiglust, et keegi rohkem ei kannataks ja et haigetele pöörataks rohkem tähelepanu,” selgitas Dmitri.
Karinast jäi maha kaheksa-aastane laps, kelle kasvatamisega peab edasi tegelema mees üksi.
Juhtumit kommenteeris Delfile Lääne-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees dr Arkadi Popov:
„Avaldame sügavat kaastunnet patsiendi pereliikmetele ja lähedastele. Nimetatud juhtum on tõsine šokk ka haiglapersonalile. Kinnitame, et teeme endast kõik võimaliku, et selgitada välja patsiendi surma täpsed asjaolud. See on äärmiselt vajalik, et anda vastused patsiendi lähedaste kõikidele küsimustele, aga samuti selleks, et leiaksime üles kitsaskohad, mis selle traagilise juhtumini viisid ja mida peame oma töös muutma, et välistada niisuguste juhtumite kordumine.
On kõigile teada, et haiglates ei ole praegu tavapärane olukord, vaid meedikud töötavad oma võimete piiril. Mitmete ümberkorralduste ja meditsiinipersonali kurnatuse tõttu on haigla töö COVID-perioodil tugevalt häiritud. Meditsiinipersonali töö intensiivsus on murettekitav ja oleme otsinud võimalusi, kuidas kriisiolukorras riske maandada. Sellega seoses oleme haiglas hiljuti loonud patsiendiohutuse komitee, mis töötab selle nimel, et haiglas viibivate patsientide elu ja tervis oleks hoitud, kui nad usaldavad end meie kätte. Komitee on kaasatud ka antud juhtumi lahendamisse.
Tulenevalt isikuandmete kaitse seadusest ei ole meil paraku võimalik patsiendi terviseandmetega seonduvat kommenteerida, kuid palume vabandust, et patsiendi lähedased ei ole saanud õigel ajal piisavalt infot raviosakonnast. Soovime aga täpsustavalt selgitada, et juhul kui ravidokumentidega (epikriisiga) soovivad tutvuda kolmandad isikud (st mitte patsient ise, vaid pärast patsiendi surma tema lähedased), siis kaasnevad sellega kindlad tegevused isiku pärimisõiguse tuvastamiseks, et väljastada dokumendid ainult neile, kellel on dokumentidega tutvumiseks õigus. Kuna sellega tegeleb haiglas kvaliteediosakond, siis võis tõepoolest tekkida raviosakonnas arusaamatus dokumentide väljastamisega. Tegeleme ka nende asjaolude täpsustamisega.
Mõistame, kui raske on praegu lahkunu lähedastel. Avaldame neile sügavat kaastunnet. Teeme endast kõik võimaliku, et lähedased saaksid vastused kõikidele oma küsimustele.“
