Eesti Arstide Liit hoiatab, et praegune koroonalaine on varasematest tugevam, pikem ja tervishoiusüsteemile raskem. Kui ma vastust ei aimaks, siis küsiksin, et kuidas on see võimalik, sest meil on ju üle poole elanikkonnast vaktsineeritud?
Kõigepealt tahaksin minna kaks aastat tagasi. Kui räägime aastast 2020, kui koroona esimest korda tuli, siis valmistusime sõjaks. Valmistusime analoogseks situatsiooniks nagu nägime televisioonis. Me elasime selle üle väga hästi, sest kõik kuulasid sõnumeid ja olime ühtsed, hoidsime distantsi ning avastasime metsasid ja rabasid.
Teise laine ajal, kus olime juba oluliselt targemad ja pisut paremini valmistunud. Olime samamoodi ka ühtsed. Võtsime ennast kokku, pingutasime ja tegelikult jätsime kõik asjad töösse, mida vähegi oli võimalik jätta. Samas oli teine laine juba nii piisavalt pikk, et tervishoiutöötajad ei ole saanud sellest lainest taastuda. Kõik ei ole saanud isegi puhkust ära kasutada.
See tähendab, et läheme juba praegusele olukorrale vastu väsinud, ületöötanud ja kurnatud personaliga. Nüüd, kus teame, et vaktsineerimine on see, mis võiks haigla tervishoiusüsteemi aidata, aga näeme, et vaktsineerimine ei lähe hästi – see muudab olukorra tervishoiusüsteemi jaoks väga keeruliseks.
Kui eelnevalt on arstid-õed rääkinud, et pingutatakse selle nimel, et tunneli lõpus paistab valgus ehk vaktsiinid. Kas täna hakkab see valgus tunneli lõpus kustuma?
Ma kirjeldaksin seda olukorda ühe näite abil. Teises laines inimesed võtsid ja tegid ületunde ning mindi appi ka teistesse haiglatesse. Praegusel momendil on olukord selline, et kui õde oma 12-tunnist valvet lõpetades läheb personali puhketuppa ja näeb laual suurt silti, kus on siis kirjas, et kellel vähegi on võimalik palun märkige siia mõni lisa valve, siis tegelikult paneb see õe mõtlema. Kas tal endal on veel nii palju jaksu ja jõudu, et seda ühte lisavalvet võtta. Tegelikult on tal selleks päevaks täis ületunnid. Ületööd teeb ta juba aasta lubatust rohkem. Samal ajal on ta veel kahe tule vahel – ta saab aru, et keegi teine tema asemel ei saa seda patsienti aidata. Teisest küljest tekib küsimus laupäevase meeleavalduse valguses, et see patsient, kes seal voodis lamab, ei ole teinud ka midagi, et ise ennast aidata. Õed on justkui lõhki kistud!
Kui palju õed keskmiselt kuus ületunde teevad?
Keskmiselt on keeruline öelda. Õdede liit viis läbi oma liikmete seas küsitluse nii kevadel kui praegu ka sügisel. Sügisene küsitlus näitab väga selgelt, et nende õdede arv, kes teevad ületunde, on tegelikkuses kasvanud. Kevadel tegi kolmandik õdedest ületunde, siis praegu ligineb see 50 protsendile.
Ei ole haruldased ekstreemsed näitajad, kus tervishoiutöötaja töögraafikus on kokku üle 200 tunni tööd. Meie liidu liikmete seas on olnud ka selliseid inimesi, kes on töötanud ühes kohas täiskohaga (s.o. 168 tundi tööd) ja ka teises kohas veel 168 tundi tööd. Kui veel kevadel suudeti üle 300 tunnise töökoormusega hakkama saada, siis täna ta seda sama ülekoormust enam teha ei jaksa. Eriti, kui ta pole suvel puhata saanud.
Oleks vist kohane võrdlus – kui lennukis juhtub õnnetus ja kukuvad alla hapnikumaskid, siis öeldakse, et kõigepealt pane mask ette endale ja alles siis teistele, sest muidu pole sind enam teisi aitamas.
Olukorra tõsisust kirjeldab ka see, et eriti viimase paari nädala jooksul on õdede liidu juhatuse liikmed ja usaldusisikud saanud väga palju kõnesid õdedelt. Nad küsivad: «Mida ma pean tegema? Ma olen kokkukukkumise äärel, aga mul ei ole kolleegi, kes tuleks minu asemel tööle. Ma ei oska enam midagi teha.»
Need inimesed on tõesti sellises seisus, et tegelikkuses tuleb mõnikord öelda, et kõigepealt mõtle iseendale. Seesama maski näide – pane see mask endale, siis on lootust, et see inimene on ühel hetkel tagasi tervishoius. Kui me seda inimest sunniks veel üheks lisavalveks, siis võib juhtuda, et see on tema jaoks viimane piisk karikas ja ta läheb pigem tervishoiusüsteemist üldse ära.
Mis on õdede jaoks COVID-osakonnas töötamise juures kõige suurem stressiallikas? Kas see, et sa igapäevaselt näed surma?
Jaa. See on kindlasti selline osa tööst, mille puhul sarkastiliselt öeldakse, et kui oled juba tervishoiutöötaja ameti valinud, siis see on sinu ametiosa ning katsu sellega harjuda. Kuid meist mitte keegi ei ole harjunud sellega, et meil lahkuvad sealt osakondadest inimesed, kes oleksid võinud saada terveks. Meil on neid surmasid selle aasta jooksul tervikuna olnud haiglates oluliselt rohkem kui varem.
Olukorra teeb keeruliseks ka see, et kevadel oli kaasatud tervishoiusüsteemi väga palju abiõdesid. Selliseid inimesi, kes enne ei ole kordagi töötanud tervishoiusüsteemis. Ka hooldustöötajaid on tulnud meile appi. See tähendab, et üliõpilane ei ole veel tegelikult ette valmistatud, et näha surma ja sellega hakkama saada. Samuti ei ole meil õdedel täna piisavalt jaksu ega aega, et olla neile toeks.
Kui palju on selliseid hädaolukorras juurde võetud õdesid, kes tegelikult veel ei kvalifitseeruks, aga olukord nõuab?
Tegelikult on olukord selline, et kevadperioodil läksid tervishoiu kõrgkoolidest praktiliselt kõik õeks õppijad haiglatesse appi. Vanemate kursuse tudengid said olla abiõed ja nooremate kursuste tudengid said olla hooldustöötajad. Täpselt samasugune seis oli ka arstiteaduskonnas. Umbkaudu võetakse Eestis igal aastal vastu õeks õppima 500 inimest. See tähendab, et meil on haiglates tööl vähemalt 1500 inimest, kes ei ole veel õpinguid läbinud.
Ja tegelikult on õdedest ikka puudu?
Jah, tegelikult on ikka puudu ja probleem on tegelikkuses reaalselt süvenenud, sest ka kevadise pingutuse najal on süsteemist lahkunud või vähendanud koormust päris paljud pensionärid. Nad ei pea sellisele koormusele lihtsalt vastu ja on otsustanud minna täiskohaga pensionile. See tähendab jällegi seda, et üks kontingent, kes oli kevadel meil veel olemas, neid praegu enam ei ole.
Kas ainult pensionärid või on see pilt laiem?
See pilt on oluliselt laiem. Kahjuks peab ütlema, et lähevad ära ka tublid, edukad ja äärmiselt pädevad inimesed. Isegi intensiivraviosakondadest lahkutakse, sest jaks on otsas. Tegelikkuses otsitakse tööd nii samas sektoris, mis ei eeldaks öötööd, valveid ja nädalavahetust kui ka minnakse tervishoiusektorist välja. Kevadel oldi ühtse rindena valmis ja hoiti nii ka meeleolu üleval, siis tänaseks võitleb igaüks nii, kuidas vähegi jaksab.
Ühtset meeleolu hoida või pingutust on väga raske teha, sest tunneli lõpus ei paista enam valgus. Ei ole lootust, et see kunagi lõpeb. Tegelikult mõeldakse juba sellele, et covidi lõppedes tuleb hakata tervishoiusüsteemis tegelema kõikide nende asjadega, mis täna seisavad.
