Kapten Trumm kirjutas:A4 kirjutas: Siinkohal ei saa ma jätta tegemata ka väikest torget Kunnase aadressil, kes "tegematajätmiste" eest vasakule ja paremale lööke ja kohtuotsuseid jagab. Mees, mitu kordusõppust sa oma ametiajal aastatel 2002-2007 korraldasid ligi 10 000 reservväelasele, kes alates taasiseseisvumisest Eesti kaitseväes väljaõppe olid saanud? Tore on rääkida sellest, kuidas kõik ministeeriumid ja poliitikud on saamatud ja lollid, aga miks sa ise ei hoolitsenud ühe sõjalise riigikaitse olulisema komponendi - reservväe - arendamise eest?
Kui natuke süveneda, mismoodi käib Eestis reservõppekogunemiste korraldamine ja kes lõpuks rahakoti rauad avab, siis Kunnast ainuisikuliselt süüdistada oleks küüniline. Kunnas võib tahta palju asju, aga kui tema isiku või idee sobimatuse tõttu (välismissioonid ja assümm. sõjad, hoosianna) Kamin lihtsalt asja ära blokib, siis võib ta oma operatiivosakonnas kasvõi tiritamme kasvatada, aga neid kogunemisi ei tule. Lõppkokkuvõttes annab vastavad käsulauad välja kamin, mitte peastaabi operatiivosakond.
Siin on ka mõni mees pannud Kunnasele süüks sõja ettevalmistuste mittetegemist - enne ikka lugege, mis kellegi ülesanne on.
Aga siiski, sõltumata Kunnase süü "raskusest" pole vist täna eriti kedagi siin lugemas, kes kahtleks tema praeguse tegevuse vajalikkuses. Oli just tema üks kaitse-teemalise huvi ärgitajaid Eestis, et poliitikud ja nende paika pandud ametnikud ei saa enam päris oma rida ajada. Mulle küll ei meenu ühtegi poliitikut ja ühiskonnategelast, kes oleks sedavõrd jõuliselt sõna võtnud selle palgaarmee-idiootsuse vastu.
Mõnes mõttes on Kunnase ja teiste tol ajal kaitseväge tüürinud meeste tegematajätmine isegi hullem
Ootoot, täpsustame enne edasist puusalt tulistamist ikka seda skeemi, kuidas toimub EV-s õppekogunemiste planeerimine ja kes selle eest vastutab. Sinu jutust jääb mulje, et sulle mingil põhjusel ebasümpaatne Kunnas.
Vähetähtus vahemärkus:
BTW, mis puudutab Kunnase isikut - Lahingukoolis räägitakse temast siiani legende ja peetakse üldiselt hea sõnaga meeles, vahest pole ta midagi nii eluvõõras ja tume koht?
kui nimetutel poliitikutel ja ametnikel, kes totaalkaitset välja ei ehitanud. Viimased vähemalt ei lammutanud midagi, mida ei eksisteerinud,

Eesti Vabariigi avaliku teenistuse uus moraalikreedo mittemillegi tegemise õigustamiseks - nad vähemalt ei keeranud midagi kihva
aga samal ajal lasi kaitsevägi torust alla 10 000 reservväelast, kes olid täiesti reaalselt olemas.
Avame kaitseministeeriumi põhimääruse ja vaatame, kes vastutab reservide ja mobilisatsiooni ettevalmistamise eest. Seal on üsna ühemõtteliselt kirjas.
Taas sama viga, mis siin enne lp admin juba tegi - kujutatakse peastaapi ja KVJ-t kui mingit maavälist foors mazoori. Oli mingi maaväliste jõudude paika pandud ja mehitatud peastaap, kes sai raha maavälisest rahakotist ja toimis maaväliste seaduste järgi ning isegi kelle olemasolust kamina ametnikud ei teadnud. Mis tegutseb kuidagi omapäi ja mis ei sõltu kuidagitmoodi kaitseministeeriumi ja kaitseministri tahtest. See on tüüpiline eksiarvamus.
(Kahtlemata on õppekogunemiste pikal pausil terve rida objektiivseid põhjuseid, nagu näiteks 1990. aastate väljaõppe ebaühtlus, üleminek üksusepõhisele väljaõppekorraldusele, segadus reservväelaste isikuandmetega jne. Seda huvitavam on see, et oma riigikaitse "sõlmküsimustest" jutustavas raamatus ei mainita õppekogunemiste mitte-toimumist isegi poole sõnaga mitte).
Lisa siia juurde veel isiksuste ja eri asutuste vahelised hõõrumised ja vastutöötamised, kaitseministri välja antud selgete juhtnööride puudumine ja rahade mitteleidmine nende korraldamiseks?
Mis puudutab segadust reservväelaste isikuandmetega, siis mingiks objektiivseks põhjuseks see ei küüni. Reservväelaste arvestus on selgelt kamina teise allasutuse mure ja KJPS-ga mingit seost ei oma.
Kaitseministeeriumi valitsemisala saab ka edaspidi keskenduda SÕJALISE riigikaitse arendamisele, mitte ei pea tegelema soola ja tikkude jpm varumisele tervele Eesti elanikkonnale
Kuidas lahendada probleem, et Eestis ei tekiks
a) vastutuse hajumist eri ministeeriumite vahel - Eesti halduspraktika kohaselt on "ühisosa" asi, mis tähtsuselt viimane on. Igasugu ebapädevaid komisjone ja töögruppe on küllalt olnud, mis teevad palju kära, aga vähe tegusid.
b) dubleerivate varude ja varude haldamise teke, mis kriisi ajal hakkavad kahtlemata konkureerima samadele varudele. Näiteks KRA arvestab, et saab autodele kütust x terminaalist, samal ajal on ka MKM arvestanud, et sealt saab. Või pole kaitseväele vaja tikke, villaseid sokke, petrooli ja toitu?
Kui meie kaitsekava on võrreldav Gruusiaga, kus taganeme tehnikat maha jättes Tallinna suunas ja karjume NATOt appi, siis pole see varude ja totaalkaitse küsimus üldse teema - neid ei lähe eriti vaja - armee ajab läbi oma kuivtoiduga (kuna logiseva mobilisatsiooni tõttu ei tule kogu koosseis kokku) ja elanikud saavad pärast rahvusvahelist humanitaarabi.
[/quote]
Vabandan, et ma teema tahtmatult totaalkaitse küsimustelt kaitseväe eelarve ja õppekogunemiste teemale kaldus.
On väga vale arvamus, et eelarvelistes ja väljaõppe-alastes küsimustes on kaitsevägi nagu mingi ministeeriumi pantvang, kelle iga liigutus vajab heakskiitu ametnikelt. Kaitseväe ülesandeks on SÕJALISE riigikaitse läbiviimine (olemasolevate ja konsensuslikult kinnitatud arenguplaanide raamides) ning selle ülesande täitmisel ei kirjuta KEEGI kaitseväelastele ette, kuidas ja kui palju õppuseid korraldada. See oleks ka võimatu, sest kaitseministeeriumil tsiviil-asutusena puudub selleks vajalik sõjaline kompetents.
Kaitseväe juhataja (täpsemini peastaab kui KVJ tööorgan) määrab iga-aastaselt ära 85% kogu kaitse-eelarve kasutamisest ja ainult 15% on ministeeriumi ja selle allasutuste (KRA ja Teabeamet) määrata. Iga-aastase riigieelarve koostamise ajal koostab peastaabi rahandusosakond (J8 ) kaitseväe eelarve ning saadab selle ministeeriumisse, mis paneb kokku ja edastab Rahandusministeeriumile kogu valitsemisala ühte eelarve. Polel veel kuulnud, et keegi oleks KV eelarves omapead tegema mingeid kardinaalseid muudatusi – kui nii oleks juhtunud, siis oleks Kunnas sellest juba ammu kirjutanud kui näitena lollide tsivilistide sekkumisest kaitseväelise kompetentsi pärusmaale.
Kaitsevägi ei ole tõepoolest mingi foors mažoor, aga kindlasti ei saa öelda, et ministeerium sisuliselt kaitseväe eelarvet ja väljaõppeplaane teostaks.
Seega võib eeldada, et kui oleks nimetatud aastatel raha küsinud õppekogunemiste korraldamiseks, siis oleks see raha ka eraldatud. Vastasel juhul tooks Kunnas kindlasti ära järjekordse näitena kamina kahjurlikest tendentsidest.
Sama käib ka ministri iga-aastase määruse kohta, mis puudutab õppekogunemistele kutsutavate reservväelaste arvu (sama kehtib aastas teenistusse kutsutavate kutsealuste arvu kohta). Seal toimub samasugune formaalsus – kaitsevägi esitab vastavalt väljaõppeplaanidele oma piirarvud ja õppekogunemiste toimumise ajad ning kaitseminister koputab need ilusti ära. Pole veel kuulnud, et kunagi oleks olnud probleeme kaitseväe poolt esitatud määruste heakskiitimisel. Kui oleks olnud – siis ei jätaks Kunnas seda mainimata.
Õppekogunemiste kui selliste korraldamise on kaitsevägi täiesti teadlikult võtnud täielikult enda kätte. Vastupidiselt Trummi väitele ei tegele KRA ega ministeerium juba aastaid arvepidamisega reservväelaste arvu üle, nende õppekogunemistele kutsumise jms, vaid see asi on täielikult kaitseringkondade ülesanne (Seda, kui „efektiivselt“ vägi sellega hakkama sai, nägime viimasel Siilil – aga vead ongi selleks, et nendest õppida).
Jah, loomulikult on Kaitseministeeriumi põhimääruses kirjas reservväelaste ja mobilisatsiooniga tegelemine – selles mõttes ministeerium ka mitmes mõttes vastutab. Sisuliselt tegeleb selle teemaga aga kaitsevägi – kaitseväes kureerib seda valdkonda aga J3, mida pikki aastaid juhtis teadagi kes.
Kaitseministeeriumi ülesandeks on teostada hankeid kaitseväe (mitte kogu riigi) mobilisatsioonivarude loomiseks, selleks on ministeeriumis ka vastav büroo logisitkakeskusest tulnud kaadikaitseväelasega eesotsas ning selle asjaga kulgeb töö täiesti ladudalt ja tõusvas joones. Loomulikult ei hakka me kunagi lugema võidukaid pressiteateid stiilis „kaitseministeeriumi mobilisatsioonibüroo teostas järjekordse hanke kaitseväe mobilisatsioonivarude täiendamiseks x tonni mootorikütuse ja x tonni kuivtoiduga, mis ladustatakse järgmistel aadressidel…“. Sest arusaadavatel põhjustel on mobilisatsiooniks valmistumine riigisaladus.
Ma ei tahtnud ka tegelikult süüdistada Kunnast 10 000 reservväelase raisulaskmises. Imelik on lihtsalt see, et olukorras, kus õppekogunemiste puudumise teemal on korduvalt sõna võtnud isegi „rahvavaenlane Kanniku“ poolt nõustatav president Ilves (Rüütel, kelle juures Kunnas mõnda aega Riigikaitsenõukogu sekretär ja julgeolekunõunik oli, õppekogunemiste puudumist probleemina ei maininud), ei ole Kunnas õppekogunemiste puudumist kunagi probleemina maininud. Isegi, kui nende meeste kogunemistele kutsumine oli teadlik ja mõistlik otsus, pole seda kunagi eriti korralikult reservväelastele endile kommunikeeritud, mis on tekitanud paljude seas psühholoogiliselt üleoleva suhtumise kaitseväkke ja reservarmee süsteemi laiemalt. Sest kõikidele omal ajal väljaõppe saanud ajateenijatele (sh minule) kinnitati, et 3-5 aasta jooksul kutsutakse terve teie rühm õppekogunemisele, hoidke selleks tarbeks alles oma nimesildid, toe-tagid ja ajateenistuse jooksul koostatud konspektid õppematerjalidega. Tänaseks on sellest möödas 8 aastat.
Muide, lappasin igaks juhuks läbi mõned vanad ajakirjad „Sõdur“. „Sõduris“ nr. 3/2003 ja 2/2004 on kaks huvitavat artiklit Kunnaselt endalt, pealkirjaga „NATOga liitumine tähendab väljakutseid“. Elektrooniliselt võib need artiklid leida siit:
http://www.erok.ee/uploads/files/kunnas ... natoga.pdf
Artiklitest, eriti teise artikli lõpust tuleb selgelt välja, et kaitsevägi keskendub alates 2003. aastast reservi lastud reservväelaste õppekogunemistele ning kõik enne seda väljaõppe saanud mehed arvatakse nn täiendusreservi, kellele tavaolukorras õppekogunemisi ei korraldatagi. Ma ise ei leia, et see kõige õigem samm oleks olnud, aga kui targad mehed nii otsustasid, siis kurat nendega.
Muide, nendest artiklitest vaatab meile vastu hoopis teine Kunnas, kui tänastest ajaleheartiklitest. Kõik mõtted ja laused on hästi läbimõeldud ja kirjapandud ning põhjalikult argumenteeritud (nagu ka täna), kuid puudub tänasele Kunnasele omane raevukus ja kohati paranoiani ulatuv süüdistamine, vaid kainelt ja asjalikult on kirjeldatud arenguplaani 2004-2010. Ajateenijate väheses arvus ei nähta probleemi, liitlaste appitulekus ollakse kindel, kaitseväe op-struktuuri suurust (seesama 16 000, mida Kunnas täna mõttetuks nimetab), peetakse igati optimaalseks jne, planeeritud varustusehangete kohta (sh miinijahtijad) ei öelda ühtegi halba sõna jne.