KV seeria tankid

[fossiil]

Ongi juba üksjagu aega möödunud, peaks teemat uuendama hakkama..

Kõigepealt tänud kiitva hinnangu eest! Veorataste puhastajatega oli tõesti üksjagu maadlemist ja tegelikult ei ole nad teineteisega peegelpildis päris 100% sarnased, aga et nad paiknevad teine teisel pool masinat, siis arvan et käivad küll.
Eks need plekist roobid ongi ju tegelikult masterid, kohe peale valmimist alustasin kloonimisega: nagu ikka, esialgu vormid ja siis juba valamine. Tegin paraja portsu, kohe varuga. Aga esimesed kloonitud puhastajad olen ka kokku pannud ja prooviks paika sättinud – kohe mõlemale mudelile – kuna Tamiya puhastajad ei olnud samuti sellised, mida oleks saanud pärastpoole eraldi külge liimida, siis tegin mudelit veidi ringi, nüüd lähevad puhastajad mõlemale mudelile sarnaselt külge:



Trumpi mudelil nihutasin tagumised tugirullikute kronsteinid ettepoole, samale kaugusele nagu seda on Tamiya omal, kuna selle kere ja veermiku elementide paiknemine on väga täpne. Aga ega liiga palju kiita ka ei tohi - veidi nendepoolset lohakust samuti: tugirullikute kronsteinide poldid on miskipärast täiesti tavalise peaga, kuigi peaksid olema koonilised. Sellised paigaldati KV-dele praktiliselt kogu tootmisperioodi jooksul. Sama kriitika käib ka kõikide Trumpi KV-de kohta, aga kui mõelda, et viimane alustas oma KV-de seeriaga 2005 aastal ent Tamiya tuli enda tutika KV-ga välja alles eelmisel, siis oleks neilt veidi paremat detailitäpsust oodanud.
Nii et tuli mõlemal mudelil kõik poldipead veits õigemate vastu välja vahetada. Nüüd oli kere juures jäänud veel mootorikatte pealne ära lõpetada, õhukogujatega sain eelmisel korral peaaegu ühele poole, jäänud olid ainult tuletorude otsad. Need on Trumpil algselt sellised:



No tegelikult nagu enam-vähem, veidi niruvõitu küll, aga et Tamiya omad olid siiski paremad, siis tuunisin neid veidi ja muutsin nad masteriteks, üks on siin:



Seejärel jälle vormid ning voila` :



Edasi võrdlesin veidi Tamiya ja Trumpi mootorikatteid, et kuidas nad omavahel klapivad, kui laiuse poolest on praktiliselt OK, siis pikkuses on ikka paras nihe sees:



Trump on mootorikatte soolikaks venitanud, aga et tol ajal ei olnud reaalsete masinate ülemõõtmine moodi läinud, siis jah, nii see kahjuks on. Sama tendentsi saab jälgida veel päris mitme momendi juures, ma ei ole veel kõiki üles leidnud. Aga võtame tornid:



KV-1 kandilise torni üldpikkus on 2549 mm, mis annab 35 skaalas 72,82 mm ja täpselt niisugust mõõtu nihik näitabki. Tegelikult oli päris tornil lubatud tolerants 5 – 10 mm, nii et antud juhul on tegu ülitäpse tulemusega. Trumpi sama torn on tervelt millimeetri jagu pikem. Aga nüüd veidi tökatit ka – kui Tamiya torni lähemalt vaadata, siis torkab kõigepealt silma jube pinnafaktuur, siin on torn küljelt:



ja siin pealt:



Arvan, et rohkem vaateid ei ole probleemi olemuse mõistmiseks vajagi. Miks nad seda tegid – ei tea, sest sellise erosiooni puhul võib oletada, et prototüüp pidi ikka mitu head aastakümmet kusagil veekogu põhjas vedelema. Selliseid masinaid on Peterburis mitu, kuigi veelgi jõhkrama välimusega ent küsimus – milleks SEDA mudeli tornil eksponeerida - jääbki õhku.
Tegelikult olid sõja alguses valmistatud tankid väga kvaliteetse töötlusega, nii et ilmselt tuleb pahtel ja liivapaberid appi võtta ja kui torni külgede silumisega pole erilist probleemi, siis lael tuleb ikka paras tango...
Aga edasi.., edasi läks asi kuidagi iseenesest lappama ja järgmine foto ütleb rohkem kui sada sõna:



Ja järgmine ütleb kõik ülejäänud sõnad:



Aga et seda vähe ei tunduks, siis on Ennu käest veel üks juurde tellitud. Nii saab terve rida varajasi masinaid kaetud.
Olgu pealegi, eks varsti paistab, kas tõmbasin nüüd endale täiega vee peale, või suudan siiski kogu selle hunniku valmis teha.

Nüüd veel üks jama, mis on välja ujunud: ühes vene foorumis märgiti, et Tamiya mudeli pingutusratas on liiga väikese läbimõõduga. Kontrollisin üle ja nii ongi: läbimõõt on 18 mm, Trumpi omal 19,5 mm. Päris masina pingutusratta läbimõõt on 680 mm. Tamiya ratas oleks „päris“ suuruses 630 mm, Trumpi oma 682,5 mm, mis on tolerantsi silmas pidades täiega kümnesse.
Aga tänaseks aitab. Edasiselt üritan kõigepealt esimese mudeli värvieelsesse konditsiooni viia, siis riburada järgmised, eks saab näha.

[Joss Metsast]

Mnjaa, sa pead pildistamiseks tehasefoto taha panema ja kõik kenasti ritta. Siis jääb mulje et KV -de liin on töös

Võimas! See puhastaja on väga vägev. Aga noh ega teistsugust lähenemist vist ei oskakski oodata.

[vaoinas]

No sa oled siin KV'de koosteliini lausa käima pannud.
Väga muljetavaldav!

Samuti on väga huvitav lugeda Tamiya uue KV põhjalikumat käsitlust - netist ei olegi mingit sügavamat analüüsi selle kohta veel leida olnud.


PS: Vaatan, et kloonid on jälle uut värvi - mis materjali sa nüüd nende tegemiseks kasutad?


Kristjan

[fossiil]

Midagi on ju vahepeal tehtud ka, kuigi kole vähe tundub..., aga olgu peale.
Kloonid? Ei, materjal on ikka seesama, Technicoll, lihtsalt selle kahvatukollase peal ei näe detaile. Leidsin sahtlist ühe vana musta pigmendi, veits jämeda jahvatusega, et seda millekski kunstipäraseks kasutada. Nüüd segan iga kord veidi pigmenti juurde ja kõik jupid tulevad veidi erinevat tooni. Proovisin punast ja kollast ka, aga must tundub kõige asjalikum – kui hiljem peaks mõne nurga peal värvi maha nühkima, ei torka niiväga palju silma.

Vahepeal võtsin ette õhu väljalaske ees käiva võrgu ja selle all paikneva kumera peegeldi. Selles Trumpi komplektis oli kaasas isegi väike leht etsiga, peale selle on samad jupid ka plastiku kujul olemas. No ja võrdluseks sai ligi võetud ka Aberi lahendus. Siin nad siis on: vasakul ülalt alla Trumpi enda etsist võrk ja peegeldi, sellele pisikeste tugede külgejootmine ei olnud mingi lust, aga tehtud sai. Allpool komplektist pärit plastikust peegeldi. Ja vasakul Aberi leiutis – kaks ühes – no sain teise nii enam-vähem korralikku konditsiooni painutatud küll, aga lihtne see just ei olnud. Sellele on veel need väikesed toed ja pikk keskmine plekiriba külge jootmata:



Ausalt öeldes pani Aber veits õlgu kehitama, aga eks edaspidi vaatan, mis sellega teen või millise mudeli küljes käiku läheb. Võrk on küll peenem, kui Trumpil, aga sinna saba alla ei näe tegelikult keegi ja lisaks on Trumpi oma väga lihtne paigaldada. Peegeldite võrdlemiseks passitasin need kordamööda mudelile külge, kõigepealt ets:



Ja seejärel plastikust jupp:



Ajutiseks kinnitamiseks kasutasin värskelt ostetud Microscale firma Micro Mask-i. No ei meeldinud see mulle algusest peale. Humbroli Maskoli kogemus oli veel liiga värskelt meeles. Aga et seda hetkel võtta ei olnud, siis proovisn asenduse ära. Minu jaoks oli see möks vedelavõitu ja pealegi kuivas üle kümne minuti, enne kui plekist peegeldi ka horisontaalasendis õigele kohale püsima jäi.

Aga klõpsud sai tehtud ja ega ma neil suur vahet ei tee, ainus, mis loeb, on see, et plastikust juppi saab olema lihtsam tagantjärele fikseerida, sest seda ei ole võimalik enne värvimist teha. Muidu ei saa tagatuld paika. Plekitükile pean ilmselt mingi traadi külge jootma, mis korraliku püsimise kindlustab. Aber on selles mõttes keeruline lahendus, võimalus on muidugi tagatuli enne paika sättida ja maskiga katta, aga pärast mask eemaldada nii, et kõik korralik jääks, no ei tea...

Edasi..., eks ma olen kogu seda seeriat pisitasa edasi aidanud ka, hetkel on ülejäänud toorikud sellises seisus:



Seni ei ole põhja alt suurt kaugemale jõudnud, aga ega seal pikka pidu ei tule, kui mõnisada neeti saab paika liimitud, siis vaatame edasi. Ja siis võtan ilmselt veel kord Tamiya koha pealt suu täis.
Vahepeal peakangelane ise:



Nüüd on kerel juba enamus juppe küljes, jäänud on veel porilauad, latern ja pasun, kuigi nende viimastega ei saa ka just lihtne olema, aga sellest edaspidi.
Esialgu porikad. Ja jälle Aberi toodang:



Siit olen ühe porilaua ja nurgikud juba välja lõiganud. Proovisin siis otsad kumeraks painutada, plekk on suht paks ja nii kõva, et ilma pehmeks põletamata see ei õnnestunudki. Leegiheitja tööle ja valmis:



Seejärel proovisin, et kuidas need needipead välja hakkavad nägema, mis tuleb läbi pleki teisele poole punni suruda. Tulemus oli lahja, just nagu mingid algajad vistrikud. Ja kui nüüd lisada, et kogu see kenadus tuleb katta suure hulga mutrikestega, mis tuleb kõigepealt plekist välja lõigata ja siis igaüks eraldi mutriks viilida, siis ei, no see lõbustus ei ole küll minu jaoks mõeldud.. Pealegi on pleki paksus 0,2 mm ja mutrid saavad olema sama lahjad. Porika jaoks on plekk liiga paks ja mutrite jaoks liiga õhuke, sellised need mutrid siis välja näevad:



Seejärel otsisin karbist algse plastist porilaua, fragment on siin:



Nagu näha, on needipäid täpselt nii palju kui vaja ja enam-vähem õiges suuruses samuti. Hetkel aretan sellist mõtet, et lõikan kandurite ribad maha ja fikseerin plastikust porikad Aberi etsist nurgikutega:



Nende jaoks on mul plastist polte-mutreid piisavalt. Aga eks siis näeb, kui valmis saavad.

Ahjaa, see Micro Maskiga möksimine lõppes suht jamalt. Eks fikseerimiseks vajalik kogus valgus parasjagu laiali, sest oli väga vedel. Aga pärast, kui hakkasin mudelit puhastama, pidin paar juppi keevitust uuesti tegema, sest maski oli selle faktuurist võimatu eraldada. Ehk keegi teab öelda, kas Maskolit siinkandis ka olemas on või tuleb tellida?
Järgmise korrani.

[fossiil]

Aeg muudkui aga lendab, aga minu lennukad plaanid ei suuda kuidagi õiget kõrgust sisse saada.. Tegelikult midagi ikka liigub ka, eks ma võtsingi nende porikatega tegelemise tõsisemalt ette. Ja et olin otsustanud plastist porikatele Aberi nurgad külge aretada, siis kõigepealt jootsin osadele nurkadele traadijupid külge. No et porilauast ja kerest õige koha peal auk läbi ja traat teisele poole kõveraks. Pärastpoole ka liim Niisugused siis jäid:



Kummagi porika kohta tuleb seega kolm traadist (lisa)kinnitusega kandurit ja ülejäänud võib siis südamerahuga ainult liimi kasutades paika sättida. Muidugi tuli ka kibekähku polte-mutreid liimima hakata. No ei ole just meeldiv töö, aga lohutasin ennast mõttega, et igatahes parem, kui kõigepealt toorikutest mutrid välja viilida ja siis ikkagi külge kleepida. Üks nurk siis valmiskujul – teisel pool on samapalju jubinaid, need ei ole lihtsalt näha:



Ja porilauad ette valmistada – kõik kandurite augud kinni, pealt pahtliga siledaks ja alt keskmine vinkel otstest lühemaks. Selle pikkus oli päris masinal täpselt ühe otsa kumerusest teise otsa kumeruseni. Trumpeteril on sellega lihtsalt üle pingutatud.:



Ja siis juba porikad koos nurkadega mudelile külge:



Ning veidi suuremas plaanis ka, et poldid-mutrid ikka näha oleks:



Kõige esimesed kandurid on Aberil veidi valesti tehtud, tegelikult koosnevad need mitmest omavahel kokkukeevitatud/needitud jupist. Aga et selgust saada, kas sellised olid ikka kõikidel masinatel või oli alguses mingi varasem variant – selleks tuli eelnevalt päris mitu tuhat fotot läbi vaadata, enne kui leidsin suht varajase masina, kus antud jupi konstruktsioon usutavalt näha oli. Eks sinna see kallis aeg suures osas lähebki.Aga tuunitud esimene kandur veidi suuremalt:



Ja kui porikad külge said, siis oli esimene asi Aberi karpide sett välja otsida. No päris ilusad on teised, hakkasin kibekähku esimest kokku väänama ja siis tekkis küsimus, et miks nad Trumpi omadest laiemad on? Proovisin ühele porilauale kõrvuti mõlemat kasti – Aberi kast läheb ikka ka, kuigi suure palumise peale:



Olgu, panin siis ka ühe Tamiya kasti kokku ja kuigi see on põhimõtteliselt hilist tüüpi, siis mõõtmetes varasemal ja hilisemal vahet ei olnud.
Ja seejärel kõik kolm ritta:



Vaat siis, kõik kolm ongi erinevas mõõdus. Aga mis edasi?

Nüüd ei jäänud muud üle, kui alustasin otsingutega, et kui laiad siis KV tankide porilauad tegelikult olid? Mudelitega on nii, et Trumpi oma laiuseks on 20mm, ehk siis 700 milli reaalis, sama laiad on ka Aberi etsist porikad. Aga Tamiya omad näitavad mingit omamoodi mõõtu – 18, 7 mm, ehk siis 654,5 mm reaalis. Raiskasin mitu head päeva ära, aga tegelikult väga targaks ei sanudki. Kummalisel kombel ei ole mitte keegi mitte kusagil selles osas midagi kirja pannud. Lõpuks siiski leidsin foto, kus oli pildistatud Ropšas asuva KV-1 porilauda koos mõõdulindiga. No ei ole lihtne just väga täpset tulemust välja lugeda, aga tundub olevat üks-ühele Tamiya mõõt...
Nojah, tegelikult on nii Trumpi, kui ka Aberi porikad lihtsalt liiga laiad. No ja kastid? Kastidega on sedasi, et kui Aberi kastid Trumpi porilaudadele peale pigistada, siis saab vähemalt täiesti autentse välisilme. Sama usutava tulemuse saab siis, kui pressida Trumpi kastid Tamiya porikate peale. Sest kast ulatus päris masinal täiesti porika servani, nii et Tamiya kastid on tegelikult liiga kitsad. Ka tema enda porikate jaoks. Ainult et kasti põhja konstruktsioon oli veidi teistsugune, kui mudeli ja etside tegijad pakuvad – alumised nurgad ei olnud täiesti teravad, vaid väikese kumerusraadiusega. Sellest piisas, et nende alla jäävad neediread ja välimises servas ka nurkraua paksus kenasti ära mahuksid. Leidsin ka foto, kus on näha, et kasti põhja alumine nurk on pehme kumerusega:



Eks nüüd on otsustamise koht, et kuidas edasi – ega ma järgmiste KV-de juures ka enam plastist nurki näha taha ja kastid võiksid ikka porika servani ulatuda küll..Ent kõigepealt joodan nüüd esimesed kolm kasti kokku ning vaatan siis, kuidas need porikatele istuma saan.
Aga seda juba järgmisel korral, eks siis tuleb see lubatud Tamiya ristilöömine ka ära.

[fossiil]

Ja ongi käes järgmise postingu kirjutamine. Vahepeal olen tegelenud tükk aega kastidega, läks üksjagu aega, enne kui aru sain, et tegelikult kujutavad need endast parajat haltuurat. Olgu, kokku ma need sain, kuigi sealgi tekkis üksjagu küsitavusi – kui kõik sisemised ribid neile ettenähtud kuhtadesse joota, siis ei saa kasti enam täielikult sulgeda – väike vahe jääb kaane vahele. Arvatavasti ongi tegu rohkem nagu dioraami jaoks mõeldud lahendusega – tank auklikuks, kastid lahti, kõiksugu nodi laiali, kastide sisemised konstruktsioonid ka vaatamiseks väljas ja .. ja selliseks asjaks kõlbabki täiega. Aga kui kastid kinni panna, siis tuleb sisemised ribid osaliselt välja lõigata, võis siis üldse mitte paigaldada – materjaliks on paks, 0,2 mm plekk – see hoiab vormi rohkem kui vaja.
Järgmine jama – kui kastid kinni panna, siis on kaasas ka midagi lukustite taolist. Konstruktsioonilt näevad need välja nagu tabaluku obadused, ainult et see, kes need disainis, oli insenerikunstiga kõike muud kui „sina“ peal. Enne monteerimist (jootmist) on skeem selline:



Ja koostatud kujul peaks olema niisugune:



Ainult et kuidas see sulgur avanema peaks, et kaant avada saaks? Nomaeitea....ühesõnaga jälle „радости полные штаны“ . Ning hakkaski peale – otsisin ikka päris pikalt, et kas mõne pildi peal võiks olla varajase kasti sulgur suuremas plaanis, aga ei leidnudki. Lõpuks otsustasin Trumpi kasti küljest paar kribulat maha lõigata ja hetkel on vorm valmimisel koos trosside kinnitamise seekliga.
Nende viimastega on ka paras jama – Trumpi oma on veits suurevõitu ja kinnitusaasad koledasti lopergused, vaatasin siis Tamiya karpi ja see on jälle veidi väikesevõitu. Otsisin juba Takom-i seeklid välja, aga needki olid napikad. Lõpuks leidsin sobiva isendi Tamiya JS-2 karbist, tuunisin seda veidi ja hetkel on vorm valmimas. Seda osa ma pildile ei püüdnud – Takomi jubinad otsustasid kõigepealt torusiili vannist läbi käia, nii et ehk millalgi hiljem.
Aga siin on siis mudel koos kastidega:



need tuli tegelikult paika lõigata ja üleüldse on Aberil selle setiga paras jama kokku keeratud, sest kastide külgede tagaosal on märgid, mille järgi tuleks sinna nurgaks painutatud plekiribad külge joota (koos poltidega) ja need peaks idee kohaselt olema tanki kere külge keevitatud. Ainult et need kohad jäävad madalamale, kui porilaudade tuginurgikud, nii et sel kombel ja sellel kõrgusel ei ole neid lihtsalt mõeldav paigaldada. Aga tuginurgikutest kõrgemal enam õieti ruumi ei olegi... Nii et esialgu jäävad ära. Eks pärastpoole vaatan, mis ma nendega ette võtan. Võrdlesin Tamiya porilaudade tuginurgikuid – need on tunduvalt madalamad, nii et ehk võtab mõni tootja millalgi ka selle mudeli jaoks etsi valmistamise ette.

Kuna KV-1 on selline laisa mudeliehitaja masin - no et porilauad on suht tühjad – mõned kastid, pinal ja trossid ja ongi kõik, siis hakkasin järgmiseks trossidega tegelema - saab kõik lisavidinad kaelast ära. Siin on siis hetkeseis – talrepid on valmis, trosside aasad koos koussidega samuti:



Nii nagu seeklid vormist tulema hakkavad, nii saab trossid ka valmis mõõta ja loogilisse asendisse fikseerida.
Ahjaa, lubasin ju eelmisel korral, et ütlen Tamiya kohta veel mõne „meeldiva“ repliigi –
Aga palun, kardan, et see ei pruugi jääda viimaseks – nimelt balanssiirid:



Pildil on siis kolm isendit, kaks Trumpi oma ja Tamiya. Trumpi omadest on vasakpoolne varajane ja keskmine hiline. Tegelikult on veel paar sorti, aga juba sellegi pildi peal paistab välja, et Tamiya üritas korraga kahe tooli peale istuda. Lõppes see nii, et tegelikult ei kõlba need balansiirid üldse mitte mingisuguse mudeli külge panemiseks. Varajastel balansiiridel on otsad nurgelised ja hilistel ümarad, aga niisugust hübriidi, et üks ots oleks nurgeline ja teine ümar, ei ole reaalis olemas olnud. Eks muidugi võib ka nii, et vaatan mööda – kes see ikka näeb, lihtsalt minule nii ei sobi. Pirtsakas, rsk...

Ja selleks korraks kõik. Varsti edasi.

[fossiil]

Jätkame siis, kõlab juba nagu jätkusõda või nii..
Tükk aega läks trossidega maadlemise peale, teada värk, ega need eriti sõna kuulata taha, aga pikkamööda hakkas looma, esimene pääsuke:



Ja eestpoolt samuti:



Siin on trossi eesmine kouss juba seeklisse kinnitatud ja nendest lubasingi veidi juttu teha:



Vasakult esimene Trumpeter, teine Takomi SMK oma, kolmas Zvezda JS-2 komplektist ja neljas Tamiya JS-2 seeklist moditud master. Alguses kloonisin samuti koos poldiotstega, aga et epo on tiba jäigem, siis tekkisid probleemid selle paigaldamise ja äravõtmisega – murdumise hetk oli suht ligidal. Nii tuligi masterid ringi teha ja valmistada vorm koos õõnemoodustajaga, kõigepealt siis vorm enne poolte sulgemist:



ja pärast segu kõvenemist:



Tulemus – seeklid, mis vajavad õige veidi puhastamist, lisaks ka seni esimene polt, hetkel üritan tehnoloogiat kohendada, sest teisele poldile tuli pirakas õhumull sisse:



Ja kohe prooviks trossi ots seeklisse, et kuidas tundub. Rahule jäin, sest paigaldamine oli eelmise korraga võrreldes üllatavalt lihtne:



KV-1 on suhteliselt mugava ja laisa mudeliehitaja jaoks (nagu mina) päris hea valik – kui saksa tankidel on porilaudadel kõiksugust manti külluses, siis KV on selles mõttes päris askeetlik - kolm kasti, trossid, kahuri hooldamise instrumentide konteiner ja ongi praktiliselt kõik. Kompektis on konteiner muidugi olemas, aga veidi puisevõitu välimusega – kui porilauad suht tühjad on, siis võiks seal paiknev kraam vähemalt normaalne välja näha. Tuli siis jälle aega leida ja korraga mitme mudeli jaoks valmis teha. Et kogus oli suht väike ja töö mitte eriti keeruline, siis treisin neli ühesugust silindrit valmis, sest veel kolme KV juures läheb neid vaja, rohkem mitte. Aga nende tegemine ei võtnudki kuigi palju aega, rohkem oli mässamist konteineri kinnitustega, mida enesestmõistetavalt kohe ja praegu kusagilt võtta ei olnud. Aga lõpuks sain sellise enam-vähem tulemuse:



Ahjaa, kastidele liimisin ka mingid lukustite moodi asjandused külge, Trumpi kasti küljest lõikasin ja kloonisin:



Edasi üritan kõik kere külge minevad jubinad valmis teha (peale roomikute, need jäävad viimaseks) ja siis torni kallale asuda. Ega palju polegi enam jäänud – pasun ja latern ja ongi vist asi ühel pool. Pasunaga on suht rutiinne – tuleb üks korralik tuutu välja valida, ilusamaks teha ja kloonida. Aga latern – no kõigepealt üritasin aru saada, et mis asi siis päris tankile külge käis, siin on väike valik:



Vasakult esimene on katsepartii masin, sellel oli mingi tundmatut tüüpi prožektor külge aretatud, neid on näha päris mitmel masinal. Edasi ilmus tankidele latern, mille klaasi fikseerimise võru kinnitus perimeetril oleva nelja poldiga. Latern omakorda paigaldati eesmise ülemise soomuse külge keevitatud torujupi otsa. Selline paigaldus on näha teisel ja neljandal pildil. Fotosid võrreldes võib eeldada, et taolist kinnitust kasutati 1940 aasta lõpuni. Järgmise aasta algusest alates koliti kinnituskoht veidi kõrgemale – juhi näo ees paiknevale soomusele, üsna pasuna kõrvale. Kinnitus kujutas endast lattraua juppi, mis keevitati soomuse külge, selle külge kruviti juba latern. Kolmandal pildil saabki niisugust kinnitust näha. Neljandal on lisaks näha, et klaas on ilma kumeruseta.
Laterna mõttes on mul kahe esimese mudeli (kronoloogilisese reastuses) puhul lihtne – komplektis on suht sarnane asjandus olemas, vaja ainult esialgne kinnituskoht maha lõigata ja torujupi jaoks traat külge aretada:



Seejärel mõõtsin vahemaa välja ja läkski torujupi installeerimiseks:



Ja siis latern prooviks paigale – tundub täitsa kobe, kuigi sokkel võiks tiba pikem olla:



Aga tegelikult on laternaga suht segane lugu – juba 1940 aasta manuaal kinnitab, et latern on „Fordi tüüpi, tehases ümber tehtud“. Aga seni ei ole leidnud laternast mitte ühtki skeemi. Neid nelja kruviga lampe ma fordide juurest ei leidnud, aga võib olla otsisin kehvalt. Aga edasi – edasi võeti kasutusele tavaline GAZ ja ZIS veokate latern ja ilmselt läksid esialgu käiku vana tüüpi ühe pirniga laternad, mille tagaosale pirakas sokkel külge aretati. Hiljem, kui need otsas, võeti kasutusele kahe pirniga. Mõnel purukslastud klaasiga tulel on näha reflektoril ülemise väikese pirni koht, mida tankile muidugi vaja ei olnud. Ise olin päris kaua olnud arvamusel, et see väike ülemine pirn oli tolleaegsete autode lähituli, aga nüüd tean, et selliseid mõisteid, nagu „kaug“ ja lähituli“ ei olnud siis veel välja mõeldudki. Väikese ülemise pirni võimsuseks oli kõigest 3 vatti ja see funktsioneeris gabariiditulena. Kui näiteks ZIS-5 süütelüliti pöörati esimesse asendisse, siis sai sellega päeval sõita, sest mootor käivitus starterinupust, ent helisignaal ja pidurituli ei töötanud, nii et see ei olnud just ohutu ettevõtmine. Kui lüliti keerati järgmisse asendisse, siis olid nii pasun kui stopptuli olemas, aga lisaks põlesid kohe ka gabariidituled. Nii et tänases mõistes midagi „päevatulede“ taolist. Ja seda juba kolmekümnendatel.
Miks ma nii pikalt heietan – aga kolmanda mudeli juures on mul juba seda „fordi tüüpi“ laternat vaja ning seegi tuleb siis ise aretada... Laterna kere pole kes teab mis vägitegu, aga klaas, eriti selle rihveldus.. mm...
Aga esialgu läheb veel aega, kuni ma selle probleemi pean ette võtma.

Sai siis selle aasta viimane posting minu poolt, soovin kõikidele, kes seda lugema juhtuvad, head vana aasta ärasaatmist!
Järgmise korrani.

[fossiil]

Ja ongi uus aasta käes..., lootsin küll kere juures ka pasuna valmis saada ja sellele osale joone alla tõmmata, aga et Trumpi pasun ei olnud ikka nii hea, kui Takomi SMK –l, siis otsustasin aretamiseks seda kasutada. Kuna minu enda SMK oma on lõplikult paigale liimitud, siis tuli teisi teid otsida ja kõik läkski hästi - hetkel on see vidin vormi valmistamise staadiumis.
Aga veel vana aasta lõpus leidsin laternate kohta vajaliku info, kiire tõlge:

„Tankile paigaldatud eesmine latern kujutab endast tavalist autolaternat, mille juures on tehtud järgmised muudatused:
Tavaline padrun on asendatud padruniga „Swan normaalne“ (tol ajal oli lambisoklite juures kasutusel põhiliselt kaht tüüpi – Edisoni ja Swan-i keermed) 100 w võimsusega pirni paigaldamiseks (standardse pirni võimsuseks oli 21 w). Laterna võru on ümber tehtud 12 mm paksu klaasi paigaldamiseks. Tavaline standardne klaas puruneks tankikahurist tulistamisel lööklaine ja tagasilöögi põrutuse tõttu.“

Mingit skeemi ma leidnud ei ole, aga järeldused kipuvad ise tulema – need neli polti laterna perimeetril paigaldati alguses tavalise võru külge, et paksemat klaasi fikseeerida. Hiljem valmistati seadmed laiemate võrude tootmiseks, siis kadusid need poldikesed pildilt. See juhtus kusagil 1941 aasta alguses. No igatahes tore teooria, aga tundub loogiline.

Aga tegelikult tekib selle klaasi paksusega veel küsimusi, kuigi mitte enam KV-ga seoses – oli ju T-34 samuti 76 mm kahuriga relvastatud, tegelikult alguses täpselt samasuguse L-11-ga. Ja selle esisoomusel ilutses lausa kaks täiesti tavalist standardset autolaternat. Ja ka tavalise klaasiga – piltidel on iseloomulik rihveldus täiesti selgesti märgatav. Kas siis selle tanki laternate laasid ei purunenudki omaenda kahuri tagasilöögist? Või olid KV konstruktorid lihtsalt liiga ettevaatlikud? Ehk saab aja jooksul selgust – andsin igatahes küsimused edasi.

Nüüd sai siis torn ette võetud, aga selle külgedel ilutsevad parajalt suured poldipead. Millisest allikast hiinlased need leidsid, on ikka paras küsimus, aga igatahes mudeli küljes nad on:



Ei mingit halastust, olgu kui kobedad tahes – kõik maha ja nende asemele kumera peaga needid:



Seejärel maski liikumatut osa kohendama – Trump on teinud selle osa, mispidi mask torni külge kinnitub, täiesti tasapinnalise. Selge värk – lihtsam järgmises komplektis kandilise torni külge kleepida, no et kaks ühes. Aga tegelikult oldi tehases parajalt leilis – painutatud kumerate külgedega torni esiosa oli liiga lühike, et seda oleks saanud vajalikus pikkuses siledaks freesida ja siis sinna mask kinnitada. Selleks tuli maski põskedele astmed aretada ja torni esiosale samuti astmelised süvendid teha. Umbes samasugused, nagu SMK-l. Midagi niisugust:



Sellega läks päris palju aega ja kannatust, samuti sai selgeks, et ega see torni geomeetria ikka päris õige ei ole, aga midagi hullult kardinaalset ma ka ette võtta ei tahtnud. Seepärast üritasin hakkama saada sellega, mis olemas oli.

Torni lagi on ka parajalt mööda, olgu, nende poldipeade mahalõikamine oli kõige lihtsam töö, periskoopide ümber olevate ringide kaotamiseks lõikasin kõigepealt teibist rõngad:



Ja ettevaatlikult pahteldama ning seejärel veel ettevaatlikumalt tulemust siluma. Praegu tundub nii enam – vähem, eks pärast krunti paistab. Ahjaa, sellel pildidl on ventilaator juba maha lõigatud, mässamist ikka jagus. Seejärel üritasin periskoopidest midagi asjalikumat teha – plastikust prisma on ju ka midagi, aga niruvõitu. Et KV tankidel klaasist prismasid ei olnud – kasutati poleeritud terasest peegleid – siis üritasin samuti midagi leiutada, siin on siis vaade peeglisse:



Ja siin kõik periskoobid katete liimimise ootel:



No ja luugi ümber olevad poldipead asendasin madala kumerusega neetidega – samasugused on nii joonisel, kui ka Parolas oleval 41 aasta juunis toodetud ekraanidega KV-l. Siis juba kate peale. Aga enne periskoobile teibiriba ette ja kate samuti seest roheliseks, et pärast lihtsam oleks:



Katete äärtes olevad laiad servad tuli eelnevalt maha lõigata, selline kinnitus võeti kasutusele märgatavalt hiljem. Ning seejärel kõik katted oma kohale:



Nüüd tornile lagi peale ja keevitama – terve lae perimeeter pluss kõikide periskoopide katted, igatahes tehtud see sai:



Selleks korraks kõik, hetkel tegelen maski liikuva osa ja kahuriga, nii et lõpusirge on veel paari käänaku taga.

Järgneb.

[fossiil]

Ja ongi paras aeg teemat edasi aretada. Saigi tegeletud maski liikuva osaga, see on prototüübil valatud detail ja Trumpeter püüdis seda ka edasi anda, muidugi niipalju, kui plastivalu tehnoloogia võimaldas:



Ja nagu näha, on maski eesmine osa kenasti faktuuriga kaetud, ent küljed täiesti siledad. Lisaks torkavad silma samuti tehnoloogia ohvriks langenud poldipead. Kui mask tagurpidi keerata, siis on näha, et siin ei ole Trumpi tegelased sugugi viitsinud vaeva näha. Alumisele küljele on mingisugune arusaamatu lapakas disainitud, mida seal sugugi olla ei tohiks:



Maski liikuv osa võiks altpoolt välja näha selline:



Poldipead on juba asendatud ja L-11 tagasilöögi leevendi kere paika pandud. Välispinnale tekitasin pahtli abil veidi faktuuri juurde. Kahuriga paaris olevat kuulipildujat KV tankidel näha õieti ei olnudki, seepärast puurisin selle süvendisse augu ja liimisin sinna süstlanõela jupi. Eelnevalt plätserdasin augu roheliseks ja pärast nõela liimimist kleepisin selle suudmikule mikroskoopilise tükikese teipi, et pärast oleks lihtsam värvida:



No ja kahur samuti, nii nagu SMK juures – vintsooned õiges suunas ja puha. Ainult et nüüd tundub mulle, et need on veidi liiga järsu nurga all, aga eks ma üritan järgmisele veidi laugemad teha:



Lõpuks sain ka pasunaga ühele poole, Trumpi oma oli niruvõitu, Tamiya, mis oli kunagi korraliku detailsuse etalon, on sel korral maha saanud suht „motiivide järgi“ valmistatud asjandusega. Nii et see ei läinud samuti arvesse. Siis meenus mulle SMK – selle pasun tundus täiesti kobe, aga et minu mudel oli eelmisel korral valmis saanud, siis ei täinud seda maha monteerima hakata- Õnneks aitas sõber välja ja pärast väikest kloonimist oli mul esimene eksemplar käes. Ja alles siis märkasin, et pasuna tuutu on kuidagi pikavõitu. Ei aidanud muud, kui jupp vahelt välja ja uus vorm. Tuli küll õige tibake pikem kui vaja, aga väga hull ka ei tundu. Sellele aretasin juba valamise staadiumis jupi 0,3 mm süstlanõela sisse, et pärast lihtsam kinnitada oleks. Niisugune siis jäi:



Ja eestpoolt:



Praegu on teine teine kenasti süstlanõela toel kikkis isegi ilma liimita. Aga kui nõela ei oleks, siis ei aitaks vist ükskõik kui vinge liim – sihuke eenduv töllerdis kogemata kombel lahti murda – see käib tavaliselt möödaminnes, nii et ei märkagi.

Vahepeal juba arvasin, et hakkan selle mudeli materjalosaga ühele poole saama, koos torniga tundub tank juba üsna usutav:



Aga kus sa sellega – veel on jäänud paigaldada toruke laterna ja pasuna juhtmete jaoks ja tagumise kuulipilduja ambrasuur. Kui torukesega ei tohiks eriti kaua minna siis ambrasuuriga tuleb alles tegelema hakata. Siin on siis näha, mida komplektis pakutakse ja milline see tegelikult olla võiks:



Nii et väike pressing veel, siis saab roomikute kallale asuda.
Järgmise korrani.

[Bodyguard]

Et mõni madala torniga KV kah sekka satub on ainult hea!

[vaoinas]

Ilus on vaadata kohe sellist tööd.
Väga muljetavaltavat isetegevust on siin selle juures tehtud.

Jään põnevusega uusi arenguid ootama.

[vaoinas]

Scalemates'st jäi silma, et säherdune vene firma nagu Miniarm on terve hunniku KV kraami välja lubanud:
on mitut sorti tugirattaid, korralikud tähikud ja isegi korrektse kahurimaskiga torn.

Ühtlasi neid rattaid uurides ja ka sinu omi vaadates tekkis nüüd küsimus, et kas sul tugiratastel need nublakud peavad seal keskel ikkagi olema?
Eelmisel lehel postitatud fotol (mis tegelikult illustreeris küll tugirullikuid) nagu paistis sile keskosa neil ratastel.

[fossiil]

Tänan, see tugirataste kohta tehtud tähelepanek tuli väga õigel ajal - mõtlesin homme just teise roomiku ära lõpetada. Nüüd tuleb need määrdeniplid maha nüsida, sest nii varajastel masinatel neid veel ei olnud. Need tulevad järgmisele KV-le, mille tugirattal on samuti kaheksa avaga amordi röngas ja keskel on juba nippel. Eks konstruktsioon ju muutus pidevalt.
Miniarm pakub küll päris laia valikut rataste osas, aga konkreetselt sellist, mida mul järgmise jaoks vaja läheb, ei ole. Ehkki tegelikult on see muidugi norimine, sest pole ju probleem mingi ports nipleid kaotada /tekitada. Samas on antud tootja puhul üldjuhul alati tegemist 3D piltidega, omast kogemusest tean, et päriselus kätte saadud kraam ei pruugi sugugi nii kena tunduda.
No ja ta pakub ka KV-1 torni kahe maskiga, kus varasemal (6 poldiga) tüübil peaks sihiku ava olema veidi kitsam (mida pildil ei näe) ja hilisemal (5 poldiga) peaks keskmine osa olema maski külge keevitatud. See õmblus oli päriselus suht märgatav, aga tema graafikal tundub puuduvat.

Urmas

[fossiil]

Ja ongi järgmine kord käes. Ei ütleks, et pressing lahjavõitu oli, aga aega võttis ikka päris palju. Aga nüüd on peaaegu kõik mis plaanis oli, valmis. Mõned vidinad on isegi liiast ja tuleb mudelilt eemaldada, samuti nagu läksid lendu nublakad tugirataste tsentrites, millele Kristjan tähelepanu juhtis.
Kõigepealt hakkasin tegelema tagumise kuulipilduja ambrasuuriga. Üritasin pildi järgi kõikidele detailidele pihta saada ja tundub, et tuli suht sarnane:



Siin on siis nii nagu tavaliselt, kõigepealt master ja selle kõrval esimene korralik valand. Tegelikult oli päris keeruline seda avatud klappi täita, nii et õhumull sisse ei jääks, aga teisel katsel sain hakkama. Ja siis tegin veel ühe, sest järgmise KV torn vajab samuti komplekteerimist. Seejärel ambrasuur seaduslikule kohale ning kuuliprits sisse, selline siis jäi:



Nüüd oli lust ja lillepidu möödas – otsisin Friuli karbi välja ja ei hakanud kohe kokku panema, vaid avasin ka MasterClub-i KV-5 roomikute karbi. Seejärel nokkisin MasterClub-i karbist paarkümmend lüli kokku panna. Noo krt, tegelikult lootsin midagi hoopis paremat. Mitte et tulemus ei oleks hea olnud – vägagi hea sai, aga millise hinnaga – praktiliselt iga lüli tuli lõikuriga mitmest kohast mõõtu lõigata, enne kui neid oli võimalik ühendada. No olgu, arvatavasti on tegu lihtsalt halva juhusega ja eks ma saan ka selle ükskord kokku, aga et minu poole peaks teel olema veel viis sarnast komplekti, siis jah, kui ka need peaks samasugused olema, siis olen ma ilmselt üks paras s.tamagnet...
Võrdluseks siis kõrvuti Friuli ja MasterClub-i lülid, kõigepealt välimine pool:



ja sisemine:



siis otsast ja profiilis:



Kui püüdsin võrrelda, siis ega mingit fataalset erinevust ei leidnud, kui tiba aidata, siis on neid võimalik ka omavahel kokku panna. Veidi erinevad tähiku avad, Friuli lüli siseküljel on seal mingisugused ilmselt tehnoloogilised jäljed, aga need ei torka eriti silma. Lüli hamba tipp on mõlemal tootjal samuti erinevalt kujundatud, aga fotosid uurides tuleb välja, et mõlemal on eluõigus olemas. Friulil on lülide ühendamiseks kaasas 0.3 mm traat, mis jätab ikka päris suure lõtku lülide vahele. No ja peamine puudus – sõrmede väljaulatuvate otste osas on jäetud asi lahendamata. Iga lüli ühes otsas on küll veits ebamäärane nublakas, aga see on kõikidel lülidel täpselt samas kohas, nii et kui roomikud õigesti peale panna, siis vasakpoolsel jäävad nublakad (sõrmede pead) tanki kere poole (mis on ka õige), aga paremal pool jääksid need välimisel küljele, mis ei sobi kohe mitte kuidagi.
Aga ega ma ei jätnud ka, kõigepealt treisin portsu mastereid mõlema otsa jaoks, valmistasin vormid ja valasin pisitasa kõik vajalikud jubinad valmis. Ma ei taha teadagi, kui palju neid täpselt oli, aga piisavalt, et kopp ette tuleks.
No ja seejärel koostama – võtsin siis targu 0,4 mm traadi ja tulemus jäi veidi parem, aga järgmisel korral võtan veel jämedama, sest valmis roomik on ka 0,4 traadiga paras kapsauss.

Ja siin on siis tulemus, paar detaili hetkel puuduvad ja mõned on üle, aga põhimõtteliselt on mudel kokku pandud:













Edasi? Värvima? Tegelikult ju loogiline, aga seekord jätan vahele – võtan hoopis järgmise KV ette ja kui see valmis, siis värvin mõlemad korraga. Aga võimalik, et tuleb enne veel kolmaski...

Järgmise korrani.

[Joss Metsast]

Võimas. Kui aus olla siis see KV näeb ilma värvimatta väga lahe välja, kujutad kui ta on ühtlaselt roheliseks võõbatud ja pool ilust läheb minu arust kaotsi. Igastahes ootab huviga KV-de rivi pikenemist .

Tundub et Friuli on vara veel maha kanda, kui valukvaliteeti vaadata siis siit ekraani tagant tundub friul nagu jupp maad etem olema ?