Postitatud: 15 Mär, 2009 12:52
Sõjaväereform ilma eesmärgi ja mõtteta.
Võtmeküsimuste vastuste asemel kuluaariotsused
2009-03-13 / Алексей Портанский - ведущий научный сотрудник Института торговой политики ГУ ВШЭ.
Viimasel ajal räägitakse palju reformidest armees. Veebruari esimesel poolel esines õhujõudude kindralstaabi ülem armeekindral Nikolai Makarov riigiduumas ning seejärel toimus samas “valitsustund”, pühendatud VF relvajõudude reformeerimisele. Kaitseministri Anatoli Serdjukovi vestlus Riigiduuma saadikutega toimus kinniste uste taga.
Veidi üle nelja aasta tagasi , 2004 aasta novembris, kuulutas tollane VF kaitseminister Sergei Ivanov sõjeväereformi toimumisest. Kui nii, siis kas ei toimu meil sõjaväe reformid mitte liiga tihti?
Ütleme kohe- ei 2004ndal ega 1990-ndatel mingit sõjaväe reformi meie maal ei toimunud. Olid küll katsed reformeerida relvajõudusid, mis andsid paiguti kohtadel mõningaid tulemusi. Siiski ei ole ükski kaasaegse Venemaa ajaloos ette võetud katse mudatusteks armees omanud midagi ühist sellega, mida traditsionaalselt peetakse sõjalise reformiks. Võib-olla tahaks nii mõnigi probleemi kohe päevakorrast maha võtta terminoloogiasse mittesüvenemisega. Mõelda vaid, sõjaline reform, armee reform, relvajõudude reform, sõjaväe reform ja nii edasi…! Kahjuks ei mõtle nii ainult tavalugejad, vaid ka paljud poliitikud, ajakirjanikud, sõjaväelased. Tegelikult aga on vahe terminites lausa ja absoluutselt põhimõtteline, kuna nende taga on erinev sisu. “Sõjaline reform” on kõikehõlmav mõiste, samas kui “sõjaväe reform” on vaid esimese koostisosa. “Sõjalist reformi” ei vii ja ei saagi viia läbi vaid sõjaväe juhtkond. Sellega tegeleb riik tervikuna, reformide ettevalmistamise ja realiseerimisse peavad olema kaasatud vastavad ministeeriumid ning ametkonnad, samuti ka ühiskondlikud organisatsioonid nagu näiteks ka Sõduriemade komitee. Sõjaline reform on ettevõtmine, mis oma mastaapsuselt on võrreldav vast rahvamajanduse arengu viie aasta plaaniga nõukogude ajal. Sealjuures on tema edukuseks absoluutselt hädavajalik ka avalikus ja ühiskonna toetus. “Suletud duumaistungite” režiim on sellisel puhul kohatu. Mõned endistest kaitseministritest on olnud arvamusel, et nimelt nemad ongi sõjalises reformis kesksed figuurid. Ja mõistes sealjuures reformi väga kitsastes piirides. Näiteks oli Pavel Gratšov veendunud, et sõjaline reform peab viima piisava finantseerimiseni ning väeosade arvulise komplekteerituseni. Meelde on jäänud tema lennukas fraas:” Ärge segage mul armeed reformimast!”. Veelgi sügavamat sõjalise reformi sisust asjast mitte arusaamist näitas üles endine kaitseministeeriumi juht Sergei Ivanov, raporteerides kiirkorras selle sooritamisest. Meie riigi ajaloos pole sõjaväe ülesehituses olnud just palju ümberkorraldusi, mida võiks nimetada sõjaliseks reformiks. Nende hulgas on Peeter Suure , Aleksander Teise, aga ka 1924-1925 aasta Kodusõja järgsed sõjalised reformid. On selge, et selliste reformide läbiviimiseks on vaja tõsist põhjust või tõuget. Üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel oli selliseks tõukeks Vene armee lüüasaamine Krimmi sõjas. Samuti on vajalik majanduslik tõus. Mainitud perioodil oli see olemas. Oli vajalik ka ühiskondlik toetus. Aleksander Teise ajal läksid põlistest aadliperekondadest pärit noorukid teenima alamastme komandöridena, et hiljem astuda reeglina sealt edasi tsiviilteenistusse. Positiivselt suhtuti ühiskonnas ka sõjaväeringkondade süsteemi loomisse (mis on säilinud meie päevini) ning kinniste kadetikorpuste muutmisse demokraatlikeks sõjaväegümnaasiumiteks.
Need kaks faktorit- ühiskondlik tunnustus ning piisav finantseerimine- kindlustasid üheksateistkümnenda sajandi teise poole sõjalise reformi edu.
1924 aasta sõjaline reform, mis on seotud Mihhail Frunze nimega, toimus samuti NEPi poolt valja kutsutud majandusliku tõusu tingimustes. Ja ka ühiskondlik entusiasm, vaatamata julmale ühiskondlikule korrale, oli neil aastatel olemas. Piisab, kui meenutada tollal populaarseid loosungeid: “ Noorus- lennukitele!” või “ Noorus- laevastikku!”. Rohkem epohhiloovaid sõjalisi reforme Venemaa ajaloos pole olnud. Küll on aga 20 sajandi ajaloos mitmeid taolisi näiteid teiste maade ajaloos. Pärast Vietnami sõja lõppu suudeti USAs sügavalt analüüsida selle raskeid õppetunde ning alustada maa ajaloos suurimat sõjalist reformi, mis ka edukalt realiseeriti.
Kaasaegsel Venemaal tekkis iseseisvuse väljakuulutamise hetkest alates tõsine imperatiiv suuremamastaabilise ja sügava sõjalise reformi läbiviimiseks. See oli tingitud eelkõige riigi enda loomuse muutumisest, aga ka sõjakogemusest Afganistanis. Hiljem liitusid sellele kogemusele ka kahe Tšetšeenia sõja ja möödunud aasta augusti kogemused. Teisisõnu, vajadus sõjalise reformi järele on juba ammu küpsenud ja üleküpsenud, aga siiani seda pole. Kas tõesti pole isegi katseid tehtud?
Katseid oli. Veel enne NSVL lagunemist , 80-ndate lõpul, andis M.S. Gorbatšov grupile tuntud ekspertidele ülesande sõjalise reformi ettevalmistamiseks. Nendest ühe sõnul käis jutt tõepoolest täiemahulise sõjalise reformi väljatöötamisest. Kahjuks jäigi see Gorbatsovi sõjaline reform ette valmistamata. Esiteks ei olnud riigil vajalikke finantsvõimalusi, teiseks ei olnud enam varsti riiki ennast kah. Uue Venemaa juhtkonda tulid teised inimesed. Nende ekspertide kogemused ja teadmised, kes alles hiljaaegu Gorbatšovi ajal probleemiga tegelesid, ei leidnud nõudlust. Uuel juhtkonnal olid sõjalisest reformist omad ettekujutused, täpsemalt öeldes polnud neid üldse, kui nüüd rangelt sõjalise reformi mõistest rääkida. Nende asemel olid ambitsioonid ja fragmentaarne lähenemine sõjaväe ülesehituse vajadustele. Ja tegelikult elame me selles paradigmas ka tänapäeval.
2003 aasta algul valmistas Rahvusliku Strateegia Nõukogu
(Совет по национальной стратегии) ette kontseptsiooni ministeeriumi või riikliku komitee astmes iseseisva föderaalorgani moodustamiseks, mis pidi eksklusiivselt tegelema sõjalise reformi või täpsemalt uue vene armee loomisega. Kuid tundub, et see unustati kiiresti. Loomulikult, öelda, et sõjalise reformi raames ei toimu midagi, oleks vale. 2008 aasta märtsis kinnitati “Vene Föderatsiooni relvajõudude sotsiaalse arengu strateegia kuni 2020 aastani“. Üldsusele räägiti armee uuest kuvandist, mis näeb ette relvajõudude ümberrelvastamist ning pidevas lahinguvalmiduses olevate mobiilsete väeosade loomist. Kindraleid jääb 1100 asemel alles ligi 900, praporštšikke ja mitšmaneid ei jää üldse. 65 kõrgema sõjaväelise õppeasutuse asemel ilmub 10 õppekeskust, esmakordselt Kaitseministeeriumi ajaloos viidi läbi kaitseametkonna kinnisvara müümiseks avalikud oktsionid jne. Kõik see on loogiline ja õige, aga siiski mitte sõjaväe reform, vaid parimal juhul selle koostisosa.
Sellest, mis toimub antud hetkel armees, ei suuda selgusele jõuda alles hiljuti selle eesotsas olnud sõjaväelased. Nii kuulutas alles hiljuti VF õhujõudude endine ülem Pjotr Deinekin ühes interviuus:
“ Käimasoleva sõjaväereformi mõte ja eesmärk jäävad mulle arusaamatuks. Relvajõududes toimuv tegevus on varjatud, puudub seletus nii ühiskonnale kui ka sõjalistele ekspertidele. Ja sellel võivad olla väga ebameeldivad tagajärjed.”
Sõjalist reformi pole võimalik läbi viia, vastamata reale võtmeküsimustele.
1. Kes on tulevikus meie tõenäoline vaenlane, kas rahvusvaheline terrorism või ikkagi Lääs?
2. Kus asuvad tõenäolised sõjategevusteatrid?
3. Milliste sõdade pidamiseks me armeed reformime, kas lokaalsete, regionaalsete või globaalsete?
Need on iseenesest mõistetavad ja loomulikud baasküsimused. Millistele oli vastus olemas nii Peeter Esimesel, Aleksander Teisel kui ka bolševikel peale Kodusõda. Paraku tundub, et täna nendele küsimustele selgeid vastuseid pole. Veelgi halvem, eksisteerivad ilmsed vasturääkivused dokumentides ja erinevused kõrgetasemeliste poliitikute väljaastumistes, märkimaks, kelle vastu tulevikus Venemaa sõjaline võimsus suunata. Näiteks võib vastandada kasvõi president Medvedevi välispoliitilise läkituse ilmse antiamerikanismi, millega ta astus üles Föderaalnõukogus esimesel päeval peale USA presidendivalimisi, tema ilmse ameerikameelse kõnega, mis peeti 2008 aasta novembris Washingtonis G20 summiti raames. Muide, selle kõne teesid kriipsutavad läbi Vladimir Putini tuntud Müncheni kõne põhimõtted, mille viimane pidas 2007 aasta algul.
Kas mitte sellepärast ei toimu arutlused sõjalistest muudatustest meil tihti mitte ainult ühiskonna, vaid ka sõjaväelaste endi eest salajas, et puuduvad vastused neile põhilistele küsimustele. Vastamata endale püstitatud põhimõttelistele küsimustele, ei olegi meil lootust kindlaks määrata, millega relvastada meie armeed ja kuidas tema struktuuri üles ehitada. Kas on vaja ehitada lennukikandjaid ning uute ballistiliste rakettide põlvkondi või ikkagi moderniseerida meie jalaväelase ja dessantlase varustust, suurendades nende effektiivsust ja lahingus ellujäämisvõimet? Hiljutine konflikt Kaukaasias ei kalluta vaekaussi just lennukikandjate ja rakettide poole…
http://nvo.ng.ru/forces/2009-03-13/6_reform.html
Võtmeküsimuste vastuste asemel kuluaariotsused
2009-03-13 / Алексей Портанский - ведущий научный сотрудник Института торговой политики ГУ ВШЭ.
Viimasel ajal räägitakse palju reformidest armees. Veebruari esimesel poolel esines õhujõudude kindralstaabi ülem armeekindral Nikolai Makarov riigiduumas ning seejärel toimus samas “valitsustund”, pühendatud VF relvajõudude reformeerimisele. Kaitseministri Anatoli Serdjukovi vestlus Riigiduuma saadikutega toimus kinniste uste taga.
Veidi üle nelja aasta tagasi , 2004 aasta novembris, kuulutas tollane VF kaitseminister Sergei Ivanov sõjeväereformi toimumisest. Kui nii, siis kas ei toimu meil sõjaväe reformid mitte liiga tihti?
Ütleme kohe- ei 2004ndal ega 1990-ndatel mingit sõjaväe reformi meie maal ei toimunud. Olid küll katsed reformeerida relvajõudusid, mis andsid paiguti kohtadel mõningaid tulemusi. Siiski ei ole ükski kaasaegse Venemaa ajaloos ette võetud katse mudatusteks armees omanud midagi ühist sellega, mida traditsionaalselt peetakse sõjalise reformiks. Võib-olla tahaks nii mõnigi probleemi kohe päevakorrast maha võtta terminoloogiasse mittesüvenemisega. Mõelda vaid, sõjaline reform, armee reform, relvajõudude reform, sõjaväe reform ja nii edasi…! Kahjuks ei mõtle nii ainult tavalugejad, vaid ka paljud poliitikud, ajakirjanikud, sõjaväelased. Tegelikult aga on vahe terminites lausa ja absoluutselt põhimõtteline, kuna nende taga on erinev sisu. “Sõjaline reform” on kõikehõlmav mõiste, samas kui “sõjaväe reform” on vaid esimese koostisosa. “Sõjalist reformi” ei vii ja ei saagi viia läbi vaid sõjaväe juhtkond. Sellega tegeleb riik tervikuna, reformide ettevalmistamise ja realiseerimisse peavad olema kaasatud vastavad ministeeriumid ning ametkonnad, samuti ka ühiskondlikud organisatsioonid nagu näiteks ka Sõduriemade komitee. Sõjaline reform on ettevõtmine, mis oma mastaapsuselt on võrreldav vast rahvamajanduse arengu viie aasta plaaniga nõukogude ajal. Sealjuures on tema edukuseks absoluutselt hädavajalik ka avalikus ja ühiskonna toetus. “Suletud duumaistungite” režiim on sellisel puhul kohatu. Mõned endistest kaitseministritest on olnud arvamusel, et nimelt nemad ongi sõjalises reformis kesksed figuurid. Ja mõistes sealjuures reformi väga kitsastes piirides. Näiteks oli Pavel Gratšov veendunud, et sõjaline reform peab viima piisava finantseerimiseni ning väeosade arvulise komplekteerituseni. Meelde on jäänud tema lennukas fraas:” Ärge segage mul armeed reformimast!”. Veelgi sügavamat sõjalise reformi sisust asjast mitte arusaamist näitas üles endine kaitseministeeriumi juht Sergei Ivanov, raporteerides kiirkorras selle sooritamisest. Meie riigi ajaloos pole sõjaväe ülesehituses olnud just palju ümberkorraldusi, mida võiks nimetada sõjaliseks reformiks. Nende hulgas on Peeter Suure , Aleksander Teise, aga ka 1924-1925 aasta Kodusõja järgsed sõjalised reformid. On selge, et selliste reformide läbiviimiseks on vaja tõsist põhjust või tõuget. Üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel oli selliseks tõukeks Vene armee lüüasaamine Krimmi sõjas. Samuti on vajalik majanduslik tõus. Mainitud perioodil oli see olemas. Oli vajalik ka ühiskondlik toetus. Aleksander Teise ajal läksid põlistest aadliperekondadest pärit noorukid teenima alamastme komandöridena, et hiljem astuda reeglina sealt edasi tsiviilteenistusse. Positiivselt suhtuti ühiskonnas ka sõjaväeringkondade süsteemi loomisse (mis on säilinud meie päevini) ning kinniste kadetikorpuste muutmisse demokraatlikeks sõjaväegümnaasiumiteks.
Need kaks faktorit- ühiskondlik tunnustus ning piisav finantseerimine- kindlustasid üheksateistkümnenda sajandi teise poole sõjalise reformi edu.
1924 aasta sõjaline reform, mis on seotud Mihhail Frunze nimega, toimus samuti NEPi poolt valja kutsutud majandusliku tõusu tingimustes. Ja ka ühiskondlik entusiasm, vaatamata julmale ühiskondlikule korrale, oli neil aastatel olemas. Piisab, kui meenutada tollal populaarseid loosungeid: “ Noorus- lennukitele!” või “ Noorus- laevastikku!”. Rohkem epohhiloovaid sõjalisi reforme Venemaa ajaloos pole olnud. Küll on aga 20 sajandi ajaloos mitmeid taolisi näiteid teiste maade ajaloos. Pärast Vietnami sõja lõppu suudeti USAs sügavalt analüüsida selle raskeid õppetunde ning alustada maa ajaloos suurimat sõjalist reformi, mis ka edukalt realiseeriti.
Kaasaegsel Venemaal tekkis iseseisvuse väljakuulutamise hetkest alates tõsine imperatiiv suuremamastaabilise ja sügava sõjalise reformi läbiviimiseks. See oli tingitud eelkõige riigi enda loomuse muutumisest, aga ka sõjakogemusest Afganistanis. Hiljem liitusid sellele kogemusele ka kahe Tšetšeenia sõja ja möödunud aasta augusti kogemused. Teisisõnu, vajadus sõjalise reformi järele on juba ammu küpsenud ja üleküpsenud, aga siiani seda pole. Kas tõesti pole isegi katseid tehtud?
Katseid oli. Veel enne NSVL lagunemist , 80-ndate lõpul, andis M.S. Gorbatšov grupile tuntud ekspertidele ülesande sõjalise reformi ettevalmistamiseks. Nendest ühe sõnul käis jutt tõepoolest täiemahulise sõjalise reformi väljatöötamisest. Kahjuks jäigi see Gorbatsovi sõjaline reform ette valmistamata. Esiteks ei olnud riigil vajalikke finantsvõimalusi, teiseks ei olnud enam varsti riiki ennast kah. Uue Venemaa juhtkonda tulid teised inimesed. Nende ekspertide kogemused ja teadmised, kes alles hiljaaegu Gorbatšovi ajal probleemiga tegelesid, ei leidnud nõudlust. Uuel juhtkonnal olid sõjalisest reformist omad ettekujutused, täpsemalt öeldes polnud neid üldse, kui nüüd rangelt sõjalise reformi mõistest rääkida. Nende asemel olid ambitsioonid ja fragmentaarne lähenemine sõjaväe ülesehituse vajadustele. Ja tegelikult elame me selles paradigmas ka tänapäeval.
2003 aasta algul valmistas Rahvusliku Strateegia Nõukogu
(Совет по национальной стратегии) ette kontseptsiooni ministeeriumi või riikliku komitee astmes iseseisva föderaalorgani moodustamiseks, mis pidi eksklusiivselt tegelema sõjalise reformi või täpsemalt uue vene armee loomisega. Kuid tundub, et see unustati kiiresti. Loomulikult, öelda, et sõjalise reformi raames ei toimu midagi, oleks vale. 2008 aasta märtsis kinnitati “Vene Föderatsiooni relvajõudude sotsiaalse arengu strateegia kuni 2020 aastani“. Üldsusele räägiti armee uuest kuvandist, mis näeb ette relvajõudude ümberrelvastamist ning pidevas lahinguvalmiduses olevate mobiilsete väeosade loomist. Kindraleid jääb 1100 asemel alles ligi 900, praporštšikke ja mitšmaneid ei jää üldse. 65 kõrgema sõjaväelise õppeasutuse asemel ilmub 10 õppekeskust, esmakordselt Kaitseministeeriumi ajaloos viidi läbi kaitseametkonna kinnisvara müümiseks avalikud oktsionid jne. Kõik see on loogiline ja õige, aga siiski mitte sõjaväe reform, vaid parimal juhul selle koostisosa.
Sellest, mis toimub antud hetkel armees, ei suuda selgusele jõuda alles hiljuti selle eesotsas olnud sõjaväelased. Nii kuulutas alles hiljuti VF õhujõudude endine ülem Pjotr Deinekin ühes interviuus:
“ Käimasoleva sõjaväereformi mõte ja eesmärk jäävad mulle arusaamatuks. Relvajõududes toimuv tegevus on varjatud, puudub seletus nii ühiskonnale kui ka sõjalistele ekspertidele. Ja sellel võivad olla väga ebameeldivad tagajärjed.”
Sõjalist reformi pole võimalik läbi viia, vastamata reale võtmeküsimustele.
1. Kes on tulevikus meie tõenäoline vaenlane, kas rahvusvaheline terrorism või ikkagi Lääs?
2. Kus asuvad tõenäolised sõjategevusteatrid?
3. Milliste sõdade pidamiseks me armeed reformime, kas lokaalsete, regionaalsete või globaalsete?
Need on iseenesest mõistetavad ja loomulikud baasküsimused. Millistele oli vastus olemas nii Peeter Esimesel, Aleksander Teisel kui ka bolševikel peale Kodusõda. Paraku tundub, et täna nendele küsimustele selgeid vastuseid pole. Veelgi halvem, eksisteerivad ilmsed vasturääkivused dokumentides ja erinevused kõrgetasemeliste poliitikute väljaastumistes, märkimaks, kelle vastu tulevikus Venemaa sõjaline võimsus suunata. Näiteks võib vastandada kasvõi president Medvedevi välispoliitilise läkituse ilmse antiamerikanismi, millega ta astus üles Föderaalnõukogus esimesel päeval peale USA presidendivalimisi, tema ilmse ameerikameelse kõnega, mis peeti 2008 aasta novembris Washingtonis G20 summiti raames. Muide, selle kõne teesid kriipsutavad läbi Vladimir Putini tuntud Müncheni kõne põhimõtted, mille viimane pidas 2007 aasta algul.
Kas mitte sellepärast ei toimu arutlused sõjalistest muudatustest meil tihti mitte ainult ühiskonna, vaid ka sõjaväelaste endi eest salajas, et puuduvad vastused neile põhilistele küsimustele. Vastamata endale püstitatud põhimõttelistele küsimustele, ei olegi meil lootust kindlaks määrata, millega relvastada meie armeed ja kuidas tema struktuuri üles ehitada. Kas on vaja ehitada lennukikandjaid ning uute ballistiliste rakettide põlvkondi või ikkagi moderniseerida meie jalaväelase ja dessantlase varustust, suurendades nende effektiivsust ja lahingus ellujäämisvõimet? Hiljutine konflikt Kaukaasias ei kalluta vaekaussi just lennukikandjate ja rakettide poole…
http://nvo.ng.ru/forces/2009-03-13/6_reform.html
