www.militaar.net

Kapten Trumm kirjutas:Kui on kiiresti vaja, siis tuleb tuua lihtsat, tänapäevast, suure purustusjõuga relvastust - näiteks tankitõrjeraketid Javelin ja ÕT raketid Stinger USA armee ladudest.
Nende õpe käib kiiresti ja juba paari nädalaga võib näha tulemusi. Näiteks Javelinidega on võimalik edukalt tulistada ka vastase elavjõudu suurelt kauguselt (Afganistanis on kasutatud snaiprite, KP-de jne vastu). Teiseks hädapäraseid asju - padruneid, käsigranaate, miine, lõhkeainet, käsiraadiojaamu jne.

Kõige selle kama selgeks õpetamine käib suhteliselt kiiresti (erinevalt pataljoni manöövritest brigaadi raamistikus).
Fekaal ventikas olukorras peab see ostetav manna olema seljas kantav või maksimum kahe mehega tassitav.
Tore oleks, kui see stuff oleks Eestis eelpositsioneeritud nagu moodne öelda on. Koos kokkuleppega, et jama korral võime ise võtta, ainult pärast maksame arved.
USA varustuslaevas olevate Abramsitega ei suuda me midagi tarka peale hakata, aga kergem staff oleks abiks.

Militaarvõhikuna arvan täpselt sama.
Lihtsalt rahapumpamisega, mõtlemata täpsemalt kuhu ja milleks, ei saavuta muud, kui järjekordsed rahapõletamisfopaad ja reaalne kaitsevõimekus jääb endiselt küsitavaks. Mulle tundub täiesti arusaamatu mõte ehitada suurte armeede eeskujul omale üks suurarmee minimudel ja üritada sellega suurarmee vastu end kaitsta - see ei ole jätkusuutlik ega loogiline. Nii nagu looduses, on igal liigil julgeolekumure ja omad lahendused selle tagamiseks, nii tuleks ka riigi puhul vähemalt üritada mõelda väljaspool kasti. See, kui loomade kuningas on lõvi, siis on meil sipelgana küsitav, kas laka kasvatamine ja möirge harjutamine, küünte teritamine ja igal võimalikul juhul territooriumi märgistamiseks vaenlasele varbale sirtsutamine meid ikka hundi eest päriselt kaitseb. Ja kas lõvi, kellega meil tegelikult midagi ühist ei ole ikka tuleb sipelga eest hundikarjaga oma elu ohtu pannes rinda pistma. See, et nõgesel, sipelgal, lõvil, elevandil on julgeolekumure, ei tähenda, et nende omavaheline deklaratiivne liit selle mure jagamiseks oleks toimiv ja tõsiseltvõetav. NATO-st ei tahaks pikemalt, arvan endiselt, NATO on viga, parimal juhul vihmvari mida päikselise päevaga uhkelt demonstreeritakse aga kui (tina)vihma hakkab kallama, siis me seda vihmavarju loodetud kujul ei näe - lühidalt, oma julgeolekut ei saa kellelegi teisele delegeerida, lõppeks, kui asjad on väga halvad, võitleb igaüks oma elu eest ise. See on looduses nii, see ajaloos nii olnud, riikidel on huvid, huvid muutuvad, liidud muutuvad - millegi muu ettekujutamine võib toimida ainult teatud piirini ja teatud tingimustel, mis meie jaoks tähendab, kui piirid ette tulevad või tingimused muutuvad oleme jälle palja persega, kuritarvitatud, reedetud ja tihume nutta ning ei jõua ära imestada, miks kõik meie suhtes nii reeturlikult käituvad.

Kõigepealt tuleks kaardistada olud, milledes meil oma kaitsestrateegiat tuleb üles ehitada ja sellest lähtuvalt leida parimad ja jõukohased lahendused. Mis on tõsiasjad millest tuleb lähtuda:
1. Eesti väike, vastane suur - 100x suurem, igas mõttes
a) Eesti on territoriaalselt väike, meil ei ole kuskile taganeda. Vastane võib taganeda aastaid ja terveid linnu
ja tehaseid tagalasse kolida. Meie mobilisatsioon võib ebaõnnestuda jne.
b) Meie relvastus on piiratud. Vastase relvastus ulatub sõdima kogu meie territooriumil ka meie pinnale
astumata.
2. Eesti on pigem vaene, kui rikas. Ja see seab paratamatult piirid klassikaliselt kõrgtasemel klassikaliselt relvastuda.
3. Eesti demograafiline olukord ei ole meie kasuks, me väheneme ja vananeme, isegi reservaremee vanusepiiri tõstes saavad meie kaotused profisuurarmee vastu olema suured - meie reservarmee peab sõdima vastase eliitväeosadega. On olnud ka juttu, et Venemaa plaanib tulevikus aina enam üle minna elukutselisele armeemudelile. Nii, et meie digilaiku riietatud tsivilisti vastas ei tarvitse olla samasugune ehmatanud vene poiss, vaid professionaal, kes teab mida teeb ja teeb seda hästi.
Need on tõsiasjad mida me muuta ei saa või mille muutmine ei ole tõenäoline ja sellest lähtuvalt tuleks mõelda parim kaitse. Nagu kõrbesõdade kogemus näitab, siis ka mailma sõjaline superjõud võib sõdadest väljuda ilma võiduta, ja seda kõike vastase vastu kellel puuduvad kallid sateliitsüsteemid, raketid, droonid, arvukad soomusbrigaadid, väljaõpe - sisuliselt kõrbesõja vastane ei tohiks sõjaliselt olla mitte midagi. Kui Taliban jäänuks näpp suus mõtlema, kuidas suurendada rahastamist, et osta mõnikümmend tanki, arendamaks välja soomusmanöövervõimekus Afganistani kaitseks, olnuks Taliban tänaseks juba ammu unustatud
Ka Eesti oludes oleks meil tark arvestada, et me ei suuda konventsionaalselt kaitsta end õhust, merelt, me ei suuda pidada tõsisemat raketiväge - see kõik tähendab, et meie brigaadikesed ei saa oma potentsiaali klassikalisel viisil rakendada. Praktikas tähendab see seda, et meie brigaadid, kui mõõdetavad sihtmärgid purustatakse, kui mitte kohe siis õige pea, ja metsadesse jäävad riismed, või brigaadide suurimaks ülesandeks jääb enesekaitse ja peiduspüsimine, mis samuti saab ühel hetkel otsa.
Aga kui meie vaenlasele vastaseks on laiapõhjaline sissiväljaõpe, tuhandete võimekate TT, ÕT, miinide, snaiprirelvastusega - võtab see ka Venemaa staabid kukalt kratima, kus ollakse sunnitud päevast-päeva kuulama aruandeid kaotustest, mis ei kao, ja vastastest keda ei näe ja keda ei suudeta hävitada.

Hea kaasfoorumlane Rbl, olen siiani võtnud Sinu seisukohti külmalt ja kindlasti ei pea ma Sind rumalaks inimeseks ja päris ti**a Sa mulle ka ei tundu (veel), aga nüüd hakkab kergelt üle viskama Sinu mõnitav ja naeruvääristav toon kogu riigikaitse osas. Kui on sitasti tehtud, tee ise paremini, aga ära koguaeg mõnita. Mõnikord on olnud Sinu kriitilised postitused harivad ja silmaringi tundub Sul olevat, aga kohati hakkad lahmima mingite mõttetu postulaatidega a'la "väike Eesti nagunii ei suuda" jne. Milleks? See võiks olla parem koht kui Delfi peldik, s.t. siinne rahvas on üldjuhul neis sõjandusasjades targem.
Siinsed foorumi liikmed teavad kõik väga hästi, mida on tehtud kehvasti ja mida mitte.

Sinule vastuseks - mul on siin kodu ja pere, keda olen kohustatud mehena ehk tugevama poolena kaitsma ja küllap on neid teisigi.
Ka mina mõõduka patrioodina ei soovi oma elu niisama ohtu seada, aga samas kui võimalus mingisugune lituud agressorile ära panna, siis küllap olen just Stingeri/Javelini sarnaste vahenditega nõus seda tegema.

Ma ka täielik militaarvõhik, aga ma ei leia sm. Brežnevi seisukohtadele midagi ette heita, eriti praeguses olukorras. Kas mõni prfessionaal võtaks arvustada? Praegu tundub isegi imelik see tasa ja targu suurriigi armee koopia ehitamine juba üle 20 aasta. Aga ma ei tea tõesti militaarasjadest tuhkagi.

Actual kirjutas: Kui Taliban jäänuks näpp suus mõtlema, kuidas suurendada rahastamist, et osta mõnikümmend tanki, arendamaks välja soomusmanöövervõimekus Afganistani kaitseks, olnuks Taliban tänaseks juba ammu unustatud

Actual kirjutas:Aga kui meie vaenlasele vastaseks on laiapõhjaline sissiväljaõpe, tuhandete võimekate TT, ÕT, miinide, snaiprirelvastusega - võtab see ka Venemaa staabid kukalt kratima, kus ollakse sunnitud päevast-päeva kuulama aruandeid kaotustest, mis ei kao, ja vastastest keda ei näe ja keda ei suudeta hävitada.

Talibanile, Viet Cong´ile andsid eelise kergjalaväele partisanisõjaks sobilikud maatikuiseärasused ja suutlikus taluda pikaaegset kaotuste suhet 1:10. Meil ei ole kusagilt miljoneid eestlasi ohverdamiseks võtta ja maastik praktiliselt kergjalaväele partisanitegevuseks mingeid eeliseid ei anna.

EKV- l on lihtsalt suurriike abistav roll. Umbes sarnaselt nagu kasutavad britid oma endise asumaa kodanikke ghurkasid!

rbl kirjutas:Talibanile, Viet Cong´ile andsid eelise kergjalaväele partisanisõjaks sobilikud maatikuiseärasused ja suutlikus taluda pikaaegset kaotuste suhet 1:10. Meil ei ole kusagilt miljoneid eestlasi ohverdamiseks võtta ja maastik praktiliselt kergjalaväele partisanitegevuseks mingeid eeliseid ei anna.

EKV- l on lihtsalt suurriike abistav roll. Umbes sarnaselt nagu kasutavad britid oma endise asumaa kodanikke ghurkasid!

Maastikuiseärasuste kohapealt ei oska pädevalt arvata aga arvan, et Eesti loodus, maastik, ka linnad ei ole sissimiseks kõigu hullem keskkond - peaks varjumiseks olema isegi parem, kui lagedamad kõrbe või stepi alad.
Kaotuste suhe saab meile mureks mistahes viisi me ka vastupanuks ei valiks, tõsi konventsionaalne sõda võib osutuda lühiajaliseks ja kaotused piirduvadki purustatud üksustega ja uusi üksi enam asemele panna ei ole (mobilisatsiooni ebaõnnestumine või poolikuks jäämine) või ei jõua (sisulise territoriaalse tagala puudumine) - ehk tegime pauku, näitasime vastupanu ja kõik.
Pärssivaks võiks osutuda sissivõitluses suhteliselt sobimatu ilmastik (metsas kehva suusailmaga pikalt eksisteerida on siiski kehv, võrreldes konventsionaalse süsteemiga kuskil soojas tagalatelgis, seni kuni üks vahetus sõdib, ja jälle vahetus:) ja teiseks suhteliselt kõrge heaolutase - tänane meeskodanik ongi suhteliselt mugavama eluga harjunud, ja paljudele võib partisanielu osutuda vastuvõetamatuks vastupanuviisiks
Ajaloolistes ja ka tänapäeva konfliktides on partisanisõda peamiselt tekkinud improvisatsiooni tulemusena, kui mitte öelda, et on oldud sunnitud käigu pealt sõdima partisanisõda, sest muud viisid on põrunud või puuduvad - on kohanetud olukorraga. Kui selleks olukorraks varakult valmistuda, võib see palju paremini välja kukkuda, kui käigult või olude sunnil improviseerides - võib vähendada kaotuste suhet.
Kaotuste suhet aitaks kahandada ka sissimiseks sobilikum ning parem relvastus, et ei peaks niipalju ise-lõhkekehi-improviseerima, vaid kasutada oleks arvukas eesrindlik miinide ja kantavate rakettrelvade valik, snaiperrelv samuti laskja jaoks ohutumast kaugusest kiusab. Kui varitsusi saab ellu viia kaugemalt distantsilt, võib see ellujäämis suhet märgatavalt parandada.

Kui varitsusi saab ellu viia kaugemalt distantsilt, võib see ellujäämis suhet märgatavalt parandada.

See kehtib pigem lahingolukorras kus vaenlane omab vahetut kontrolli ja tulejõudu oma lähiümbruse osas. Rünnates sissina vaenlase üksusi, on võimalik valida neid üksuseid, mida saab rünnata ka paarikümne meetri pealt. Igale veoautole ei suudeta nagunii soomukit kaasa panna ja kui seda ka püütakse teha, olemegi juba sammuke oma eesmärgile lähemal. See ei tähenda seda, et parem ja pikme relvastus on mõttetu. See tähendab vaid seda, et kui päris lahingus pole teinekord automaadiga midagigi teha, siis siss võib valida olukorda ja edu saavutada ka noa või püstoliga.
Küll aga tähendab sissisõda Moskva sõjakonvensioone järgivate vägede vastu seda, et varsti polegi enam millegi eest võidelda. Seega peame me olema eelkõige suutelised siiski ka maa-alade enda käes hoidmiseks ning sellega kaasnevaks tegevuseks vaenlase tagalas. Mitte ainult vaenlase tagalas (Eestis) tegutsemiseks.
Arvan ise, et plaanitavad soomusüksused on selleks vajalikud, sest muudavad meie üksuste tegutsemisvabadust suuremaks ja vaenlane peab võtma kasutusele rohkem erinevaid vahendeid meie ründamiseks. Ei maksa unustada ka seda, et juba mõne tanki olemasolu paneb vaenlast alati kartma, et äkki tulevad eestlaste tankid. Praegu neil seda hirmu aga ei saagi olla.
See, kas need tankid, IFV-d ja liikurid on ühes struktuuris nii, või teises struktuuris naa, väga palju ei loe. Paberil saab alati kastikesi ümber tõsta, tuleb ainult tagada, et on inimesed ja tehnika, mis selle kasti moodustavad.

Selle sissisõjaga on nagu on. Ühest küljest tõesti, kui Venemaa otsustab kogu Eesti hõivata siis on see neile totaalsõjas väga ebamugav. Aga võidakse ka üritada lihtsalt Ida-Virumaa Vabariik tekitada ja vaadata kuidas Eesti sellele reageerib ning sellisel juhul oleks suurem osa meie meeletust sissipotentsiaalist suuresti raisus. Ehk minu arust on ikkagi mõlemat vaja, nii partisane kes saavad totaalsõjas okupandi jalge all maa põlema panna kui ka "traditsioonilisi brigaadikaste".

Vist Ukraina teemas sai mainitud, et rõhk oleks sissitegevusel, aga see ei välista, et peavad olema ka klassikalisemat laadi üksused missioonide ja kiirreageerimise tarbeks.
Konventsionaalne armee on terve süsteem, lõputu spetsialiseerumisega, ja kui see süsteem on poolik või on ketis nõrku lülisid, võib selline süsteem hakata kohe lonkama ja murenema. Ja meil see süsteem on isegi vähem kui poolik ja ketis ei ole mitte nõrku lülisid, vaid sootuks puuduvaid lülisid. Mulle tundub, et me ei kanna suurarmee mudelit lihtsalt välja, seda igas mõttes, ei suuruse, tehnika-relvastusega ega ka rahaliselt. Ja tabelites puuduvad lülid virtuaalselt NATO omadega asendada võib osutuda enesepettuseks ja suurimaks valearvestuseks.

Kui fantaseerida, siis Venemaa suguse suurarmee eest kaitseks tunduks isegi vägivallatu Tiibeti tee ehk teise põse ette keeramine isegi tõhusam. Sisuliselt konflikti eskaleerudes ei lähe rahvas mitte püssi alla vaid relvitult blokeerib riiklikult tähtsamad sümboolsed sõlmpunktid. Piltlikult ei ole vaenlase kolonni vastas mitte poolpidune brigaadisüsteem, vaid rahvameeleavaldus, koos CNN ja tänapäevase meedia tingel-tangeliga. Kahtleks kas isegi Venemaa sugune karastunud riik maailma kaamerate ees barrikadeerunud relvitult demonstreerivat ja vankumatut rahvast tapma hakkab
See eest vastupidine pilt, kus pärast kangelaslikku lahingut vastase sõdurid meie hukkunud või vangilangenud sõdureid mõnitavad, trofeerelvastust demonstreerivad ja enesestmõistetavalt tõdevad, et sai üks fašismijäänuk ja oht järjekordselt edukalt likvideeritud, on nagu kuskilt nähtud pilt ja sedasi seda ka aktsepteeritakse - selline see sõda on, üks kaotab ja teine võidab, ja võitja kirjutab edasise...

Kui fantaseerida, siis Venemaa suguse suurarmee eest kaitseks tunduks isegi vägivallatu Tiibeti tee ehk teise põse ette keeramine isegi tõhusam.

Aga palun kutsu CNN kohale ja mine seisa oma mõttekaaslastega mõnes piiripuntkis neile ette.

Kui toimib, siis on ju väga hästi, aga kui ei toimi, kogunevad järgmisel esmaspäeval Euroopa liidrid, kes mõistavad rahumeelsete protestijate tapmise kõige kõrgemal tasemel hukka ning kehtestavad mingid sanktsioonid.
Aga kui me oleme valmis ennast ka reaalselt kaitsma, pakume me oma lähedastele naabritele võimaluse ennast ka sõjaliselt aidata. Eesti vs. Venemaa on jah asi väga ebavõrdne. Aga kui samasugused konfliktikolded on Venemaal ka soomlaste ja poolakatega, siis väheneb nende ülekaal märgatavalt. Meie ülesanne ongi see, et me ei jääks ise ega jätaks oma häid naabreid Venemaa vastu üksi. Kas me teeme seda NATOs või mõne muu tulevase organisatsiooni raames ei oma tähendust. Tähendust omab see, et kui Lätit rünnatakse, astub sõtta ka Eesti, mitte ei jää arglikult oma järge ootama.
Muidugi on ju võimalus osta purk vaseliini või siis proovida sõja eest üldse põgeneda lootuses, et see sõda järgi ei tule.

Poti soldati mõtteavgaldusega haakuvad minugi mõtted.

Kahtlen, kas on mõtet võimalikke konflikte ette kujutada totaalsõja mudelitena kogu suurriigiga. Ilmselge, et Venemaa ei hakkaks konflikti korral siia toimetama kusagil Krasnodaris, Permis või Omskis või mujal kaugel asuvaid üksuseid. Venemaa jaoks on Eesti väike, ehkki strateegiline kärbes. Kui seda saab kergelt/odavalt võtta, võib selline kiusatus tekkida. Seda, et Venemaa rivistaks üles oma ma ei tea mitu miljonit sõjaväelast Eesti piirile, ei juhtu mitte kunagi. Vähemalt hetkel miski sellele ei viita.

Tõenäoliselt peaksid Baltikumiga tegelema Peterburi sõjaväeringkond, Kaliningradi oblast ja võibolla veel mõned geograafiliselt mugavamad lähipiirkonnad. Praegu on Ukraina piiride äärde koondatud näiteks 80 000 sõjaväelast, ca 270 tanki jne. Sellise jõuga näiteks Soomet poleks mõtet idanaabril tülitada - Talvesõda 2 oleks kiire tulema. Sadade tuhandete ühikute mängupanemiseks aga peaksid olema strateegilised põhjused ilmselt palju olulisemad. Ilmselgelt on üks tänaste kofliktide kaalutlusi see, et "kui palju sellest jama tuleb ja palju see maksma läheb". Mida kallim on võimalik konflikt ja mida suurem ohvrite arv, seda vähem tõenäoline see on.

Sama muidugi kehtib ka meie kohta. Siin keegi arutas, kuidas Javelinid on vajadusel sobivad ka näiteks jalaväelaste või snaiprite vastu. Selle peale koputaks sõrmega oimukohale: üks rakett maksab ca 50 000 eurot. Ilmselgelt ei tulista Eesti eelarvega riik Javelinidega jalaväelasi.

Igatahes peaks olema minu arvates riigikaitse korraldatud nii, et Peterburi sõjaväeringkond üksi ei saaks mugavalt veereda näiteks Tallinnasse, Riiga ja Vilniusesse. Kogu sissisõda on oma olemuselt ikkagi jätkusõda, mis vaenlase võimalikku ofensiivi eriti ei sega ega mõjuta. Ilmselgelt peab meie regionaalse iseloomu tõttu olema meil mõlema võimekus arvestatav. Need, kes nutavad, kuidas me ei saa midagi tehtud - vaadaku Iisraeli, mis on väike riik regionaalselt absurdses kohas, ent omab maailmas ühte arvestatavamat armeed - justnimelt regionaalsetel põhjustel. Muidugi on neil arvestatav "big brother" ookeani taga, kuid paistab, et nende "vend" on ka meile kaugelt sugulane.

Pisike praavitus- sellist asja nagu Peterburi sõjaväeringkond pole ju olemas. Paari aasta taguse muudatuse põhjal on venelastel neli sõjaväeringkonda...

Vot seda tahakski teada mis siis saab kui Lätil s.... Ventikasse hakkab lendama! Kas meie NATO-na läheksime appi samal päeval, samal nädalal või hakkaksime oma korda ootama saba jalge vahel?

Ilma Ukrainata oleks neid kõvasti kärbitud kuna oravad on ise Ukraina seisus. Ja pole ka kõige patsifistlikum sots nii loll et et praegusel hetkel hakata rääkima vähendamisest. Asi on tegelikult kurb. Meile on üsna vähe aastaid jäänud. Ise ei ütleks midagi halba ka siis kui valitsus 50 % riigikaitsesse paneks.

Vot seda tahakski teada mis siis saab kui Lätil s.... Ventikasse hakkab lendama! Kas meie NATO-na läheksime appi samal päeval, samal nädalal või hakkaksime oma korda ootama saba jalge vahel?

Kui üks pool mängib malet kabe reeglite järgi, siis peab ka teine pool olukorraga kiiresti kohanema. Ega neid tundmatuid relvastatud rohelisi mehikesi ei pruugi ainult Krimmis leiduda ja alati ei pruugi nende seljakotis olla ka vene armee toidupakk.
Minu seisukoht on see, et me peaksime minema kohe.
Põhjus on selles, et kui juba Lätit rünnatakse, siis ei ole meil kah mõtet passima jääda. Parem võidelda selle vaenlase vastu juba sõpradega ühel ajal külg-külje kõrval. Ma väga loodan, et see on ka meie juhtkonna otsus. Pealegi on Läti piiriäärsed alad Eestiga juba mingil määral lõimunud. Kindlasti on inimesi ja firmasid, kellel on teisel pool piiri lähedasi, sõpru ja koostööpartnereid, keda kaitsma minna.

Kaitsekulutuste teemal.
Kui Gruusia sündmusi võis äkki veel lugeda ühekordseks pahase karu möllamiseks, siis nüüd peaksid küll Euroopas või vähemalt vene piiri ääres tegema endale vägagi selgeks selle, et lähiajal tuleb ülimalt suure tõenäosusega puutuda kokku vene armee provokatsioonide ja sissetungiga nende riikide territooriumitele. Selles valguses ei tohiks olla enam juttu isegi mingitest protsentidest SKP-st vaid kaitsejõudude vajadustest. Kui on vajadus saada kahe nädala pärast toode x, siis tuleb selle rahastus ja transport või kohapealne tootmine tagada. See peab olema prioriteet, mitte kuskil arengukavas kirjas, et selle kohta alustatakse hankedokumentide koostamist kolme aasta pärast.
See on valdkond, mille puudulik rahastamine võib meile loetud päevade või paari aasta jooksul kaasa tuua viimaste aastakümnete kõige suurema sotsiaalse katastroofi. Kaitsejõudude puudulik rahastamine võib tekitada päevas palju rohkem laipu, kui Estonia hukk, palju rohkem puruks kistud peresid, kui kõik meie senised sotsiaalsed probleemid kokku on põhjustanud ja sadades kordades rohkem nälgivaid või surnud lapsi ja naisi, kui kõik senised "puulehti söövad lapsed" kellest kunagi oli mingi masendav artikkel.