www.militaar.net

Ok, pisitasa hakkab ikkagi neid kamraade välja ilmuma, kes ALMAVÜ hüpetel käisid. Kuhu edasine saatus viis? Ja kuskohast üldse hüpetele sattusid? Ise läksin Tartust.
Tegelikult esimene hüpe polnudki minu arust kõige jubedam, siis ei jaganud eriti matsu, teine oli palju hullem .

jackpuuk kirjutas:Pajatan seekord ühe anekdootliku juhtumi. Vot teised hüppajad, kas teile seletati, mis teha, kui satud tõusvasse õhuvoolu? Mina ei mäleta, et kasvõi poole sõnaga oleks sellist olukorda mainitud.

Meile räägiti (mitte just tõusvate õhuvoolude kohta küll), et "ükski langevarjur pole taeva jäänud".

Aga Jackpuuk, müts maha, et sul esimesel hüppel 'kukun 1...' oli meeles lugeda!

Minu esimene (ja ülejäänud ka) - http://alolog.blogspot.com/2002/12/esimene.html

Alo

Nii, sõbrad dessantuurast...ja DŠB-st- igal dessantnikul oma mihklipäev...

http://topwar.ru/2129-yumor-v-stropax.html

- Очко десантника в полёте способно перекусить колючую проволоку.
-Десантник бежит сначала сколько может, а затем сколько нужно.
-Десантник, человек свободный. Куда пошлют, туда он и захочет
Jne, jne...

No küsimus neile, kes pole hüpanud: mitmes hüpe on kõige närvesöövam?

Dessantniku vaba aeg on aeg, mis jääb langevarju avanemise ja maandumise vahele. Sisusta kuidas süda ihkab.

Mina lõpetasin 113 hüppe juures ja lõpus olin instrukorina Reasanis, keskmiselt 2 päevase tsükli (nädalas) juures 4 ... 5 hüpet. Minujaoks muutus rutiiniks nagu liftiga allasõitmine. Maapeal oli mässamist mitu tundi, ennem seda tunnike ajuvaba kohapeal istumist (IL-76 puhul 2h). Hea, et mul kui seerul hiljem lasti pakkida maxkiirusega. Pakkimine võis teistel kesta 4 ... 6 tundi ja tagus ikka igavuse-skaalal lakke küll.

Hüppamine oli vabatahtlik. Keegi ei vajanud neid, kes seda ise teha ei tahaks. Tegelt see osa on üks funnimaid asju üldse. Kui ei tahtnud noore ajal kohe siis sageli tehti vestlusi, paljudest said hiljem hullud adrenaliinifännid, neile on vaja vaid asja selgitada. Need, kes pikemalt keeldusid, viidi üle diviisi või korpuse abiüksustesse. Minu kui instruktori eesmärgiks oli asi viia selleni, et need memmepojad sellest üles-alla-vasakule-paremale viskuvast segumasinast (AN-2) välja saada, edasi jäi nende endi teha mida nad sellest esimesest kogemusest omandavad.

Wrangel, seleta seda instruktoriks saamise värki! Kamraad "Noor"-e toodud pildil olev märk hakkab tegelikult tavalisest varjurist pihta, keskmine nummer oli siis kümme ja ripatsile käisid hüpped, mis üle selle läksid.
Mis hetkest see instruktor pihta hakkas ja mis koolitus sellele eelnes?
Lemet, "dessantik dolzhen streljat kak kavboi i begat kak evo loshad"
Alo, meile taoti seda kõva kümmekond päeva iga jummala päev pähe, kogu rutiini taoti kuiva trenni näol iga päev pähe, et hädaolukorras poleks paanikat. DOSAAF-i hüpete ajal tulid siiski vast kuuendik matsidest mõlema avatud varjuga maha. Väeosas aga seda probleemi polnud, sest zapaska oli ilma automaadita.

Wrangel kirjutas:No küsimus neile, kes pole hüpanud: mitmes hüpe on kõige närvesöövam?

Viimane?

Wrangel kirjutas:No küsimus neile, kes pole hüpanud: mitmes hüpe on kõige närvesöövam?

Olen kuulnud ütlust, et teine. Esimese asjal ei tea, mis juhtuma hakkab, kolmandaks oled juba harjunud

Kõige rohkem mõtlemisainet pakkus alati see an-2 välja saamine,ega sa seal ennast uksevahele ei sättinud ja valinud milla hüppad.Pidid enne seda kõikuvas lennukis kaks või kolm kiiret sammu tegema ja täpselt seda nn.uksepakku tabama ,oli kogu aeg tunne ,et nüüd astud mööda või libastud.
Aga see sammude lugemine,kössi tõmbumine ja lugemine- pjatsot odin-pjatsot dva-pjatsot tri-koltso tambiti treeningu käigus korralikult pealuu sisse,et tegid seda automaatselt.

Ma ei pea märki tähtsaks aga, et selge oleks siis selgitan. See pisike ripats anti peale hüpet staabist, kuna kõigil osalejatel oli erinev hüpete arv siis läks selle majandamisega teatud aeg. Tihti laenasid nooremad ennem/peale hüpet seda ripatsit, et pilti teha. Iseenesest see ripats on ajuvabaduse tipp, igapäevasel kandmisel kaob sul hetkega. Kuna oli tagastamise kohustus siis tavaliselt seda rohkem kui pildistamiseks ei kasutatud. Kanti märki ilma ripatsita. Instruktori medal erines tavalisest ja seal mingeid ripatseid ei kasutatud. Vahet ju enam polnud, sest see oli hüppaja kõrgeim tase. Tihti igapäevaselt kasutati ühte medalit, see sai kriipida, pilti tehti aga spetsiaalse medaliga.

Selleks, et instruktoriks saada pidi läbima mitu etappi. Esimene oli limiit 10 hüpet neist vähemalt 4 IL 76lt. Sealt edasi võisid lihtsalt suurendada oma hüpete arvu, samas avanes siis ka võimalus järgmiste astmetele nn erihüpetele. Nendest tähtsaimad olid öine hüpe, hüpe vette, hüpe tuulega kaardi järgi jne, edasi tegevuse hindamine üksuse koondamisel peale nn tavahüpet. Instruktori kandidaadiks esitati tavaliselt umbes 60 ... 70 hüppe juures (ma täpselt ei tea aga arvesse läksid ehk viimase "aja" sooritused), sealt edasi aga algas sisuliselt hüpete väliste oskuste omandamine. Isiklik hüpe ei omanud enam rolli, määravaks said oskused kuidas sa suutsid rühma (minimaalne ja maksimaalne ühik varju pakkimisel) ette valmistada hüppeks, selle läbi viia ja peale hüpet tagada vajalik tegutsemise tase.

Peale umbes 15-ne hüppe tegemist tuli neid niipalju, et seda spetsprogrammi tuli orgunnida. Jaoülem hüppab igakord ka koos jaoga tavahüppega. Iga vähegi spetsüksus (nagu minu oma) teeb maabumise kaasa mistahes üritusega, mis toimub diviisis. Seega ka parima tahtmise juures tuli neid tavahüppeid teha kordades rohkem kui spetsiaalseid. Spetsiaalsete jaoks oli eri orgunn, kus ma oma jagu/rühma "kaasa ei pidanud vedama".

Küsimusele õige vastus on: "2. hüpe".

ennww kirjutas:

Wrangel kirjutas:No küsimus neile, kes pole hüpanud: mitmes hüpe on kõige närvesöövam?

Olen kuulnud ütlust, et teine. Esimese asjal ei tea, mis juhtuma hakkab, kolmandaks oled juba harjunud

Noh, kolmandaks hüppeks harjunud, seda harjunuks lugeda küll ei saa, pigem on see tõepärasem ettekujutus kogu sellest vigurist, esimese hüppe ajal sa tegelikult ei jaga matsu, teise ajal tekib hirm, sest hakkad aduma, mida tegelikult kartma peaks, kolmanda ajal hakkad peaaegu teadlikult asjale lähenema (st. saad aru, miks sulle seda ja seda pähe taoti).
Kaifimine algab viiendast-seitsmendast hüppest (paljudel ka hiljem), sõltuvalt inimese loomusest ja sellest, kas oled selle jando ise valinud (nagu mina) või oled lihtsalt sündinud fakti ette seatud .

Ilma ühegi kõhkluseta.....hüpe nr 2!!! Need vennad kes enne esimest magasid kui kotid, mina k.a, samad mehed enne teist....ütleme nii et unetusele võis liituda kerge keha tagaosa rike...