Ehk siis kumba pidi ikka asi on, kas metsast ise kasvav kaitsetahe (Talvesõja vaim) tingitub ühiskondliku toetuse riigikaitsele või on Soome riik seda toetust kui kaitse vältimatut eeldust ise süstemaatiliselt aastakümneid kasvatanud (Eesti EI OLE)?
Seega saab "süsteemne kavatus-arendus" olla ikka lähtuv kodust, mida peab toetama riiklikest institustioonidest lähtuva kasvatusega (kool, sõjaväegi jne). Ehk kaitsetahe on samasugune suurus nagu paljud muud elementaarsed ellushutumised ja hoiakud, mida saame taandada ühise nimetaja ehk inimese-kodaniku kasvatuse alla.
Tollal ei jugletud vast liiga väikese (ja veel naiivselt kõiki usaldava) tegelase õige kasvatusega juba maast madalast pihta hakata, mis takistab sellist tegevust täna?
Näe-näe, hakkab juba tulema.
(Nagu teate, siis ka rakenduspedagoogika alused nendivad tõsiasja, et kõige efektiivsemaks meetodiks, paraku küll ka kõige aeganõudvamaks, on see, kui õppuril lastakse katse-eksituse meetodil ise ainuvõimalikule ja vajalikule järeldusele tulla.
)
Ehk siis, tulles tagasi teemat algatanud artikli juurde - ka Singapuris hakati esimese asjana, paralleelselt oma relvajõudude loomisega, looma oma riigile kodanikkonda. Seal saadi riigi kõrgema juhtkonna tasemel aru, et ilma kindla ja lojaalse kodanikkonnata pole "riigi mängimisel" mõtet. Riigikaitsestruktuuridele nähti selle ühtse kodanikkonna ja rahva loomisel ette ühte otsustavamat rolli. Lisaks sellele loodi koheselt riigikaitsevälised struktuurid, mis omakorda toetasid riigikaitset. Jne., jne. Ehk siis - kogu see protsess oli planeeritud komplektse ja igakülgsena, ning selliselt ka läbi viidud. Tulemus on meile teada.
Ei pajata ma siin hoopistükki 100% kopeerimise ideest, kuid ... (Kuigi! Nagu artiklist lugeda võisite, kopeeris Sinagpur, mis on Iisraelist nii kultuuriliselt, kui etniliselt ikka väga erinev riik, Iisraeli süsteemi peaaegu 100%. Ja edukalt, muideks.) Ärge ometi hakake jahuma mingitest kohalikest oludest ja "objektiivsetest" tingimustest, mis just-kui meil selle ja teise arengu välistaksid! See ei ole pädev asjale lähenemine. (Oleme ju korduvalt konstateerinud tõsiasja, et - loll on see, kes põhjust ei leia, ja - ärme tegeleme põhjenduste otsimisega, miks seda ja teist asja teha EI SAA, vaid arutleme võimaluste üle, kuidas seda ja teist teha saab.)
(Näiteks: EV-s puuduvad tsiviilkaitsestruktuurid, võimekustest rääkimata. Need on olemas Soomes, Rootsis, Sinagpuris, Iisraelis jt.
väga erinevates riikides . Huvitav küll, mis on need "objektiivsed tingimused" ja Eesti rahvastiku eripärad, mis samalaadse struktuuri olemasolu meil välistab?)
Tegelikult võtaks ma eelpooltoodud konstateeringust veel ühe astme võrra kõrgemale. Kas meie (s.t. EV) üks peamisi hädasid pole mitte päris sügavalt juurdunud (miks, kuidas jne. on omaette teema)
rahvusliku alaväärsuse tunne, mis ei lase meil kõiki neid eelpool korduvalt äratoodud eesmärke saavutada (k.a. lojaalsetest kodanikest koosnevat ühiskonda)? Sest sellest tuleneb juba nii omamaise majanduse areng, haritud kodanikkonna osakaalu kasv Eestis, sündivuse tõus (e. rahvuse kestvuse jätkusuutlikkus jne.). Eelpoolloetletust on aga otseses sõltuvuses ka riigikaitsevõimekus. Nii selle elav-(elanikkond), kui elutu (tehnika, relvastus) jõud.
Kuidas aga võidelda selle rahvusliku alaväärsuse tundega? Tundega, et me pole nii väiksed, võimetud, haledad, nii-kui-nii kadumisele määratud jne.?
Noh, ühe sõnaga - see on minu nägemuse alusel see põhiprobleem, mis tuleb EV edasise eksistentsi tagamiseks lahendada. Ja sellest tuleneb juba kõik muu. Missugust kodanikkku me tahame saada? Mis selleks teha? Missugused on need meetodid, et seda eesmärki saavutada?
Paraku tuleb konstateerida tõsiasja, et ega meie sudimisest siisn foorumis just miskit sõltu, kuid - mida rohkem probleemi olemust mõistvaid kodanikke, seda suurem on tõenäosus, et meie probleemide algpõhjus leiab teadvustamist ka neis sfäärides, millistel on võimekust selles osas miskit ära teha. Igapäevaselt aga näeme küll kahjuks ka sellel tasemel vaid "nüüd ja kohe" vormis siplemist, mis vist ei annagi võimalust laiema plaani nägemiseks. Või oleks sellel tasemel siiski seda võimekust? (kui vaadata näiteks TV-st RK istungite salvestisi, siis jääb mulle küll tunne, et seda rahvaesindajate potentsiaali ei kasutata just eriti efektiivselt ja EV hüvanguks. S.o. minu isiklik arvamus).
Ilma riigi kõige kõrgemal tasemel tunnustatud konkreetse plaani olemasoluta (ja ka selle väga range järgimiseta) aga jäädaksegi alamatel tasemetel erinevate probleemide ja probleemikestega tegelema, sest - algpõhjust pole ju likvideeritud. Selline tegevus on küll väga rahvalähedane ja ka n.ö. igale matsile arusaadav, kuid sageli võib seda nimetada ühe väga negatiivse vrjundi omandanud "tühikargamise" terminiga - populism. Samale aspektile tähelepanu juhtiva näite tõin ju teile juba eelnevalt EKV kontekstis. Päevast-päeva kestev "kas või veri tagant välja" plaanipäratu tõmblemine, kus kõik palehigis tegelevad ja sajad miljonid kuluvad ... (Paralleel ehitusest, kus näiteks üritatakse seinale, mida veel ehitatudki pole, pakettaknaid paigaldada. Ja pannaksegi suure-suure pungestamisega paigale. Pingutatakse traatidega paika. Riputatatakse üles. Aga kas sellel oli mõtet?
)
Äh! Läks jälle kuidagi liiga kaugele ära see arutlus.
Siiski veelkord sellest nn. rahvuslikust äalaväärsuse tundest, millist vähemalt mina küll meie kõigi hädade (nii riiklike, kui ka tiba madalamal tasemel, riigikaitse) peapõhjuseks pean. Ja, et ilma riigipoolse tsentraalse järjekindla poliitikata selles valdkonnas läbi ei saada, on näiteks meie EW, kelle järjepidavuse kandjad me just-kui formaalselt oleme. Ilma toonase vastavasisulise üldise riigipoolse tegevuseta (kodanikkonna kasvatamine eesti meeles ja keeles) vaevalt, et me olekski praegust EV tegema hakanud.
Toon selle fenomeni ilmingute näiteid, missuguseid hea tahtmise korral igaüks ümbritsevas elus näha võib. (ja ega see nüüd täielik loetelu küll ei ole mitte).
Eesti keele staatus nii riiklikult ametlikul, kui ka igapäevakasutuse tasemel. - Üha enam üleminek inglise keelele, nii igapäevasuhtluses, kui ametlikus asjaajamises (N: EKV-s on paljud kehtivad normatiivdokumendid vaid ingliskeelsed). Eesti keele taandareng n.ö. köögikeele staatuse poole, sest sageli on enesestmõistetav ka omavahelises jutuajamistes kasutada vaid ingliskeelseid termineid ja lausa pikemaid lauseid ning terveid lõike. Ise Eestis elades on eestlasele iseloomulik vestluspartneripoolse esimese märguande peale (ilmneb näiteks võõras aktsent) üle minna selle keelele, mis küll rääkijal sageli kordades hullem on, kui vestluspartneri eesti keel. Kõrghariduses üha suurem eesti keelest loobumise tendents (ja ometi oli EW kunagi väga uhke eestikeelse kõrghariduse üle).
Vaid välisfirmade aktsepteerimine, kui kõne alla tuleb usaldusväärsus ja kindlus kokkulepetes (ja pole õpitud ka oma kogemustest, kus keeruliste välismaiste nimetustega firmad on EV-l n.ö. naha üle kõrvade tõmmanud). - Igasugusne omamaise majanduse mittetoetamine, eelistamisest rääkimata. Arusaamad (praktiliselt kõigil juhtimise tasemetel), et vaid välismaine on see õige ja aktsepteeritav.
Kindlasti olete ka ise tähele pannud huvitavat tendentsi, kui näeme, et nii, kui mingil omamaisel (ja ka eestimaiste omanikega) firmal või ettevõttel hakkab hästi minema, nii otsemaid püüavad selle omanikud selle võimalikult ruttu kuhugile-kellegile välismaalasele maha parseldada, selmet seda ise edasi arendama hakata. EKV-s aktsepteeritakse vaid välismaist tehnikat ja ka välismaiste omanike teenindust, selmet vastavaid kodumaiseid võimekusi välja arendada.
Noored ja haritud lahkuvad välismaale põhimõtteliselt. Ja mitte ainult majanduslikel põhjustel (on ka neid, kuid ilmne vähemus), vaid kuna (oma mõtteavaldustes verbaalselt väljendatuna) ei leia endal mingit seotust just Eestiga, kus ollakse juhuste kokkulangemise tõttu vaid sündinud.
Jne., jne. Muidu läheb jälle n.ö. destruktiivseks halaks kätte. Aga rõhutan veelkord! See loetelu ei ole mitte sellisena võetav. See on vaid näitlikustav ilmingute suvaline reastus, et oma eelnevat seisukohta argumenteerida.
Ja kõige selle olemasoleva juures ongi küsimus -
Kuidas tõsta Eesti inimeste rahvuslikku eneseteadvust ja kaotada see rahvuslik alaväärsustunne?
Lahendades selle probleemi (või vähemalt seda endale teadvustades vastavas suunas tegutsema hakates), lahendame ka enamuse (kui mitte kõik omast riigist sõltuvad) olemasolevatest riigikaitseprobleemidest.
Saavutame -
Rahvuse juurdekasvu näitajate tõus. Rahvusliku majanduse kvantitatiivne ja kvalitatiivne tõus. Rahvastiku haridustaseme tõus. Eesti keele staatuse ja autoriteedi tõus. Riigikaitse tugevnemine. jne.
Aga kuidas?
Mõni mees siin küll ütles, et ma peaks vajalikest tegemistest nimekirja esitama, et mis siis konkreetselt eesmärgi saavutamiseks vaja teha on, ja et muidu pole mu jutt aktsepteeritav, kuid ...
Aga eks te ise tea. Kui tahate neid asju endale teadvustada, siis teete seda, kuid ei, siis ...
Igaks juhuks siiski lisaks veel, et pole need asjad mitte nii primitiivselt lahendatavad, et teen aga nimekirja: 1) annan KL-ne X-le 3 xxx, 7 yyy jne, 2) trükin 21 584 A4-formaadis 3-värvitükis lendlehte, 3) vahetan kõigi EKV Unimog´ide rehvid H-rehvimustriga rehvide vastu, jne
P.S.
Ja pealegi - Kogu see meie arutelu on ju rubriigis "Et juttu jätkuks", mis peaks ju tegelikult antud teemavaldkonnale sobiv olema. Iseasi oleks, kui me,siinsed arutlejad, sellel teemal ka mingit reaalset väljundit võiksime omada. Siis võiks see teema tõepoolest hoopis kusagil konkreetsemas kohas olla.
Loe ikka mu eelnevaid postitusi ja saad ise väga hästi aru, et vastused sellele sinu küsimusele on seal sees täiesti olemas. Sinu senise kirjapandu alusel ei eelda ma ju põrmugi mitte, et ka sulle peaks lausa "puust ja punaseks" ning lihtlausetes asju selgitama (kuigi, jah, see lihtsustatud selgitusviis ei kuku mul vist tõepoolest eriti hästi välja kah