www.militaar.net

Selline meldung minu poolt:

28.04 Startisin Vaivarast hilisel hommikul. Mustvees ja Tartus laadisin veel kaks grenaderi koos varustusega.
Tartust sõitsime välja Manowari saatel, suund lõuna poole. Me olime graafikus teistest kõvasti ees, seetõttu tegime ohtralt peatusi ja vaatasime ringi Lõuna-Eestis ja ka Lätis. Enne päikeseloojangut olime Valgevene piirist paarikümne kilomeetri kaugusel ja jäime laagrisse. Õhtu ja öö jooksul saabusid ka kampfwagenid Roheline Konn, ASuur ja MMumme.
29.04 Hommikul avastasin, et kampfwageni tehniline pass on Vaivarasse maha jäänud. Õnnestus organiseerida dokumendi toimetamine Otepääle ja kihutasime läbi Läti tagasi. Kes teab Ida-Läti teid, saab aru, et rõõmu oli sellest vähe. Vabandan veelkord kaasvõitlejate ees 12 tunnise viivituse eest.
Kesköö paiku õnnestus siiski Valgevene piir edukalt ületada ja sõitsime edasi Rosona poole. Enne Rosonat jäime laagrisse.
30.04 Hommikul hakkasime Rosona poole liikuma ja nagu tavaliselt üritasime seda teha mööda väikeseid metsateid. Keerasime suurema tee pealt maha, sõitsime läbi küla ja küla tagant mudasele rajale. Peale esimesest august läbi sõitu oli minu masinal tagasild viltu all! Lehtvedru silmapolt läinud!
Külast läbi sõites olime näinud ühe hoovi peal suuremat hulka vanarauda – kombaine, masinaid ja lihtsalt kolu. Sinna suundusimegi peale silla koormarihmaga fikseerimist. Kolu omanik osutus toredaks vanameheks, kes meenutas välimuselt rohkem Iraani mägilast, kui bulbashi. Vanamees nikerdas vajaliku mõõduga poldist ja seibidest meile vajaliku konfiguratsiooniga detaili ning pani tüki ka paika, keeras veel kontramutri otsa. Olime õnnelikud, vanamees sai Vana Tallinna pudeli ja oli ka rahul. No tõesti olime õnnelikud, vanamehele pikka iga ja palju rauakolu ka edaspidi.
Edasi kulges sujuvalt, lõunaks olime Rosonas ja fikseerisime Stanislavovo kalmistu asukoha. Peale seda keerasime jälle metsa ja nautisime suurepäraseid offroad radasid. Väga head mitmekülgsed rajad, sai sõita, sai vintsida, sai lääbakaid sildasid ületada.
Õhtupoole hakkasime suunda hoidma Mezhno järve poole, kus Riipalu mehed kaitsel olid olnud. Kilomeeter enne järve sai selgeks, et ASuure kampfwagenil püsikas puruks. Bulbashid loobivad nimelt mudaaukudesse palgijuppe, et offroaderi elu huvitavam oleks. Pootelg võeti 10 minutiga maha ja masin sai tagaveoga edasi sõita.
Järve ääres leidsime kena laagrikoha kõrgel järvekaldal. Ümberringi metsas Riipalu meeste kaevikud ja punkriaugud.
Peale õhtusööki lõkke ääres luges Arnold meile Riipalu raamatust ette vastavaid lõike ja rääkis ise lugu juurde.
Asukohast ja möödunud seikluslikust päevast ülesköetud meeled rahunesid alles vastu hommikut, magamamineku ajaks hakkas kevadine hommik juba endast märku andma.

Jätkub.

Edit - parandasin kuupäevad.

Mõni ülesvõte : ALBUM

Hea on reisida võitlejatega, keda ei murra ootamatud olukorrad ega kohuta tehnika vimikad.

01.05 Hommikul tegime metsas mõned tiirud, kes pikemad, kes vähemad. Nokkisime ka kaevikutest mõned K98 hülsid suveniirideks, kenad vasest tükid, mitte see vasetatud raud, mis meil metsas. Hilisest magamaminekust rammestunult oli mõnus kaevikuserval külitada või männimetsas laisalt jalutada.
Enne lõunat tegime siiski kampfwagenitele tule kateldesse ja siirdusime ümberjärve ekspeditsioonile. Järve kaldad kõik kindlustusi täis ehitatud, läänekaldal eestlaste omad, idakaldal siis vastavalt vene. Nägime ka paari venelaste ühishauda ja idakaldal oli ka lahingukuulsuse muuseum olemas (suletud).
Sõidu tegi huvitavamaks asjaolu, et järve äärses külas Toyota esindust polnud ja LC sõitis edasi tagaveoga. Teel olevate mudaaukude läbimiseks tuli hoogu peal hoida ja seda oli kena vaadata. Mõnedes aukudes tuli meie masinal vesi kapotile.
Mezhnole tiiru peale teinud viis tee edasi Neshchedro järve poole. Tuleb tunnistada, et igal pool oli kaevikuid ja punkriauke, aga sellist kohta, mida võiks punkrilinnakuks nimetada, meie ei leidnud. Väljakutse jäi üles, on põhjus tagasi minna.
Kaardi järgi tundus huvitavana – kaardile kantud „bratskaja mogilad” ja geograafiline asend - Drissa järve põhjakallas. Proovisisme iga nurga alt, aga alasse sisse ei saanud, küll järv ees, küll jõgi, sillad purud, koolmed 1,5 m sügavad. Lõpuks jäime laagrisse Venemaa piiri lähedale ja kuna päeval poes käia ei õnnestunud, saabus peatselt öörahu.

Jätkub.

Äge oli.
Mulle meeldis eriti see õhtu seal Riipalu meeste punkrilinnakus - sume õhtu ajaloolises kohas laagrilõkke ääres koos Arnoldi põnevate lugudega...
Lausa käegakatsutavalt võis tajuda möödunud aegade aurat meie ümber, reaalsus ning kujutelm sulasid sädemete mängus ühtlaseks ringmänguks siravate tähtede all, andes kadunud meeste tegudele ja mõttetele uue elu läbi Arnoldi sõnade saatel aegade taha sirutuva kujutelma...

MMumme kirjutas:Mõni ülesvõte : ALBUM

Hea on reisida võitlejatega keda ei murra ootamatud olukorad ega kohuta tehnika vimikad.

Jep.

02.05 Hommikul sai kaardi taga aru peetud ja otsustasime lõuna poole liikuda, et oma liikumisega hoida suunda Polotski poole.
Tükk aega kulgesime mööda Drissa jõge, alul mööda põhjakallast, hiljem lõunakaldal, kohati päris jõe kaldal. Tee oli vähekasutatav, lühikeste mudaaukudega, kuid langenud puudest puhas ja liikusime mõnusa tempoga. Teel paistis ca 100 m pikkune, sisselangenud pajuokste ja palgijuppidega mudauauk. Roheline Konn sööstis teed tegema, ragistas ja mulistas, sai läbi kõvale maale, aga ühelt rehvilt ventiil maas ja rehv muidugi tühi. ASuur ulatas tagavararatta kujulise sõbrakäe ja mõnekümne minuti pärast sõit jätkus.
Päeva teine pool viis meist Drissast eemale. Kenad männimetsad, ikka kaevikud ja punkriaugud, sekka ka muinaskääpaid ja nõukaegseid tankivarjendeid.
Pinistasime ühes kohas ka detektoritega, 2 cm flaki hülss, vindihülsid, Plekkpeal ümberkeerutüüpi sõlg.
Külastasime ka külapoodi, kus sai soetada vanillimaitselist sefiiri ja õlut.
Mida päev edasi, hakkasid ärksamad mehed Polotskijuttu ajama, et vaja ikka kiiremini, teadagi – lokaalid ja muldonnides ootavad Natashad.
Lõpuks ajasimegi asfaldile ja panime Polotskisse. Hotelli möllimine käis kergelt, kuid peatselt tekkisid hotelli ette 2 tegelast, pildistasid autosid ja töllasid seal mõnda aega. Peale pakkimist ja pesemist kogunes hotelli ette 7 näljast grenaderi. Pooleksminemise äärel olevate taksodega kihutasime kõrvallinna (Polotskis sel päeval avatud restorani polnd) ja nautisime hüva sööki/jooki. Tõestuseks esitan arve:

Viskasime Romanile 150 000 tippi ka veel. Peale söömaaega suundus suurem osa grenadere öölokaali, mis seal juhtus, seda meldung ei teata.

Jätkub.

Milline õhtusöök...ei, krt, pooleteise milline
Palju see Valgevene jänku- ja karuraha kurss on tänapäeval?

Vaatasin järele, kuidas saksad priiskasid. Devalveerimine on päris karmi põntsu pannud rubla euro kursile.

Veider on et sularahaautomaadis on väikseim võimalik väljavõetav summa 5000 rubla mille eest poest saad umbes kolmveerand pudelit õlut.

speedsta kirjutas:Vaatasin järele, kuidas saksad priiskasid. Devalveerimine on päris karmi põntsu pannud rubla euro kursile.

valgevene.jpg

Valuutakurss on suhteliselt sekundaarne näitaja. Inflatsiooni ja töötuse määrad on märksa olulisemad.

To Oliver

Suurim oli 400 000 mis sai panga automaadist võtta.