Panzer III Ausf.E

[fossiil]

Jaa, hea vaadata, kuidas järjekordne meistriteos valmib - loodan homme natuuris kah näha.

[vaoinas]

Nii...
Natuuris nähtud
...ja tänan heade sõnade eest.

Järgmine samm on sette- ja roostevoolujoonte tegemine. Selleks pigistan taldrikule jupi roostepruuni ja jupi musta õlivärvi. neist kahest värvist võtan osa ja segan kokkuveel ka ühe tume- või mustjaspruuni. See on muidugi juba maitse asi, vahel piisab ka lihtsalt mustast ja pruunist. Kindlasti on suur roll ka kasutatavatel õlivärvidel. Vedeldajana kasutan endiselt tärpentiini mis on pudelikorki topsina kasutades eraldi seal samas kõrval.

Tööprotsess näeb piltlikult välja nii, et võtate peene pintsli otsaga meelepärast värvi ja teete sellise täpilaadse asja mudelile. Seejärel loputate pintsli tärpentiinis puhtaks (või võtate paralleelse pintsli ning kastate tärpentiini) ning sellise keskmiselt märja pintsliga hakkate õlivärvitäppi kummaltki poolt riivates vertikaalselt tõmbama. Õlivärv muutub selliseks triipjaks moodustiseks ning iga pintslitõmbega saate selle suunda veidi muuta. Vahel tuleb korrigeerida tekkinud tulemust pintslit uuesti märjutades, või vertikaalselt alt üles tagasi tõmmates. Õlivärv on oma olemuselt uskumatult mänguline ja viskoosne asi ning lahusti hulga ja tõmbega saate korrigeerida, kas tekitatava voolujoone serv jääb kontrastselt terav või hajutatud.

Sobivad kohad sellise tehnika rakendamiseks on poldi- ja needipead, servad, vahel, keevised - ühesõnaga sellised kohad, kus märjale masinale võib vett koguneda. Samuti tuleb jälgida üldmuljet, et triipe ei saaks ühte kohta ebaproportsionaalselt palju, või et need ei oleks matemaatilise masinlikkusega hajutatud üle mudeli - säilima peab teatav juhuslikkus.

Lisaks saab roosteks ära kasutada värvidefekte ja värvi alla jäänud tolmukübemeid. Tonksate tillukese õlivärvitäpi defektile ning hetke pärast hajutate selle servi tärpentiinise pintsliga ettevaatlikult soovitud suunda. Tekib efekt, nagu oleks värvi alt pndmine rooste kobrutama löönud ja läbi värvi püüdnud tulla.


Pika jutu saateks pilte ka:














Kristjan

[Vladislav B]

Väga hästi tuleb välja!

[von manstein]

Esmaklassiline reportaaz.

Kõik värvimise knihvid etapiviisiliselt esile toodud. Küllap sobiksid teema fragmendid ka nippide ja nõksude alajaotuse alla.

Aga milleks roheline tulekustuti?

[vaoinas]

Aga milleks roheline tulekustuti?

Eks seda tulekustuti värvi teema on ka paljude erinevate seisukohtadega käsitlemist leidnud erinevates foorumites. Kunagi on kuskilt kõrva jäänud - allikat enam ei mäleta, et kustuti ärv oli tehasest tulles roheline, või punane, kuid võidi värvida masinale paigutades ka masina enda tooni. Sestap olen valinud viimastel mudelitel rohelise tooni - jällegi et mitmekesisust ja elavust mudelile luua.

Nüüd, nii palju kui jõudsin põgusalt guugeldada seda asja, tundub, et erinevaid värve võis olla rohkem - põhilised värvid olid tõenäoliselt blau-grau - inseneritööstuse põhivärv, grün-grau ja punane. Kuigi roheline ei pruugi olla tingimata vale toon tulekustutiks, tundub siiski, et edaspidi võiks selle rohkem hallikama teha.

Kristjan

[fossiil]

See tulekustuti värk on päris segane teema - infot palju ja ka sellist, mis üksteisele risti vastu käib, aga siin on üksjagu säilinud agregaatide pilte:
http://www.network54.com/Forum/47207/th ... tingushers

[vaoinas]

Terv

Jätkan järgmise etapiga, milleks on chipping, või siis meie keeli täkete, kriimustuste ja muude sääraste kulumite tegemine. Asi on siinkirjutajagi jaoks üsna uus, seega sissetöötatud ja enese jaoks lollikindlat tehnikat mul ei ole. Seekord alustasin švammiga. Segasin mattmustast ja shokoladenbraun'ist tumepruuni värvi ning lisasin metallilisust exhaust nimelise metallizeriga (täpsustan siinkohal, et kasutan Modelmasteri emailvärve). Seejärel kastan švammitüki sinna sisse, kuivatan liigse värvi kuivatuspaberil ja tavalisel paberalusel ning asun kulutatavaid kohti tupsutama. Rohkem töötlust saavad nurgad, ning luukide alused.

Kui tundus, et aitab küll, asusin jõulisema kriimustamise kallale. Selleks segasin tanki põhitooni, antud juhul panzergrau helehalliks ning asusin juhuslikke täppe maalima. Koostöös sellega kasutasin eelpool segatud mustjaspruunmetallikut ning täpitasin maalitud helehallid laigud musta sisuga üle jälgides, et helehalli serva õige pisut näha jääb. Kriimustuste imiteerimiseks kasutasin sama tehnikat tõmmates helehalliga peenikese kriipsu ning sekundeerides sellele eelnevalt segatud mustjaspruunmetallikuga.

Selliste kulumite hulk on muidugi mudelimeistri enda maitseasi, kuid siin on oht kergesti liiale minna. Ise kasutasin antud mudelil seda tehnikat ohtramalt kui muidu - ühest küljest praktiseerimise eesmärgil. Teisalt mahendab hilisem tolmutamine kindlasti suure osa praegu silmatorkavast. Lisaks olen ise veendumusel, et mudelil tulebki asjaga kergelt üle pingutada - juba efekti nimel, et hiljem asja vaadates igav ei hakkaks.

Edasi katsun tehtud kriimustusi ja kulumeid maitse järgi roostepruuni õlivärviga turgutada ning seejärel siirdun juba muda ja tolmutamise juurde.


Jällegi illustreerin eelnevat juttu piltidega:








Lisaks tundus, et õige aeg on nüüd ka kuulipildujad lisada




Kristjan

[von manstein]

Ülimalt maitsekas.

Piisavalt väheintensiivne, et üldplaanis domineerida,aga lähivõtetes siiski hoomatav.

Küll aga tunduvad kuulipritside torud liiga haljad, võiksid olla ehk tiba mustjasoksiidsemad..

[vaoinas]

Terv

Et tervislik seisund ei võimaldanud eile tõsisemalt mudeliga tegelda, üritasin dioraamile jääva pisut rohkem käsile võtta. Eks ta rohkem selliseks ürituseks jäigi (Üritus - ebaõnnestunud katse, Ü. Vooglaid). Nimelt katsusin internetist pilte otsida Prantsuse karjatarade ja -aedade kohta. Eriti huvitasid mind need, mis okastraadi baasil ehitatud on. Leitu vastas küllaltki täpselt ettekujutusele, küll aga leidsin huvitava detaili - aiapingutaja (fence stretcher). Patent sellise põhimõttega asjale on sadakond aastat tagasi võetud, seega tundus üsna turvaline olevat säärane vigur detailina ka oma alusele lisada.


Eeskujuks võtsin selle pildi:




Ja minu vigur sai selline:

Küll aga tunduvad kuulipritside torud liiga haljad, võiksid olla ehk tiba mustjasoksiidsemad..

Mis kuulipildujatorudesse puutub, siis haljad nad on, kuigi mitte nii haljad, nagu pildid näitavad. pealmine kiht Humbroli Gun Metaliga (mul on mingi iidvana purk vastava kuivanud värviga - võtad tükikese seda, lahustad ära ja on jälle korralik värv olemas).

Kristjan

[vaoinas]

Ning tere taas.

Ega ma eriti varmas pole oma meeste näomaalinguid olnud siia üles panema - nüüd ühe pildi siiski häbelikult riputan. Mõni kukkus välja parem, teine kehvem, päris rahule ei jäänud ühegagi neist. Mingid sellised nad said, ärge palju pekske:




Edasi pöörasin tähelepanu komandörile. Nagu varemalt öeldud - kuna teda luugist palju näha ei jää, siis varrukate ja kaela ning torso ühenduskohale eriti palju tähelepanu ei pööranud.




Ning seejärel liimisin ta torni ära. Samuti liimisin paika ka ülemised luugid.








Kristjan

[calico]

väga hea töö, näomaalimine kindlasti super.

[Sho]

VÄGA HEAD!
Paremat oleks raske tahta.. kui üldse millegi üle viriseda, siis ehk on kiivritega onud huulepumatiga pisut liialdanud..

[fossiil]

No järjest paremaks läheb - usun, et huulte liigne jumekus laseb end täiesti lõdvalt korrigeerida.

[Hiinlane]

Tõega vinged vennikesed. Usun, et reaalis on nad veelgi mõnusamad vaadata.

[vaoinas]

Värskendan väheke teemat - sedakorda maastiku poole pealt. Karjatara teemat puudutasin juba paar posti tagasi, nüüd jõudsin ka reaalselt selleni. Aiapostid on omale kohale saanud ning viimistletud. Postid ise on tehtud sügisel korjatud oksarisust. Laasisin sobivad tükid ebamvähem ära. Noaga surkisin pragusid sisse, et rohkem pehkinud kaika moodi välja näeks ja seejärel said nad selga päris korraliku õlivärvi kihi. Nüüd peaks nagu enamvähem vist olema?






Kristjan