Re: Puutumata sõjaradadele vol.X!
Postitatud: 04 Nov, 2013 18:52
Pean vabandama ,et tõesti pole aega ja jõudu pikemalt kirjutada olnud.
Eks esiteks on veidi objektiivseid ja teiseks veidi vähem objektiivseid põhjusi.
Noh, esmalt vabanduseks on mingi töö ja bürokraatialaine, mis üle pea on käinud siin viimased päevad pärast tagasisaabumist ja teiseks on olemine ka vahepeal veidi kehv olnud - nina ei taha hästi läbi käia.
Ninaga oli teema selles, et vahetult reede õhtul enne Valgevene starti lendasin haagise pealt koos traktorirheviga, mis Volvol all oli olnud. Maandumise käigus muutus liikumisejärjekord selliselt, et traktoriratas kohtus enne maapinnalejõudmist minu näoga, mis oli vastassuunas teel. Seepeale otsustas mu nina asukohta vahetada , kuna vanas asukohas olid ainult purunenud veresooned ja pudrustunud luu... (mõni hetk pimedust)
Pärast pildi ettesaamist arvati EMO-s et vajalik on üldnarkoosiga operatsioon nina tagasipaigalduseks, mida samal päeval teha ei saanud, kuna oma ettenägematuses olin päeval kõhu täis söönud.
Seega esimene võimalus opile pääseda oli esmaspäeva hommikul.
Helistasin siis ainult suukaudu hingates ja mõmisedes teistele kamraadidele, saatsin kaks tiimi ajutiselt Kuramaale eellahingutesse ja panin oma kapfwageni seltskonna kaheks päevaks rividrilli tegama, samal ajal kui ise valutavat nina ja suukaudu hingamist nautisin.
Esmaspäeval hommikul lasin ennast Mustamäe haiglasse kärutada, heitsin raamile ja sõitsin oma narkoositrippi vastu võtma. Eks närv oli veidi must ka.
Kui ärkamissaalis pilt ette tuli oli nina mingit vatti ja sidet täis topitud ja suurem tampoon veel teipidega keset nägu liimitud. Olemine oli ka nagu Stalingradi lahingust viimase haavatutelennuga pääsenul.
No mis seal siis ikka - elu sees ja lahing ootab! Koperdasin autosse, lasin end võitlusmasinani kärutada, ronisin ära saatma tulnud sugulaste toel rooli ja asusin Valgevene poole kurvima.
Ausalt öeldes nii halba päeva ja sõitu pole ammu olnud. Roolimise ajal oli kogu aeg tunne et kogu pea on seestpoolt niipalju paistes et paistetus ulatab juba kuklasse ning kohe-kohe paistetavad silmad ja kõri ka lõplikult kinni. Ühesõnaga päris ebamugav.
Öösel Valgevene piirile jõudes olin ikka nii läbi , et seal valves olevaid kamraade ei jõudnud enam viimaste uudistega kurssi viia ja kukkusin kohe pikali narile hommikul pooleli jäänud narkoositrippi lõpetama.
Ette rutates võin öelda, et ega öö ja hommik paremad polnudf aga eks sellest kirjutan varsti edasi. Praegu pean muid toimetusi tegema.
Eks esiteks on veidi objektiivseid ja teiseks veidi vähem objektiivseid põhjusi.
Noh, esmalt vabanduseks on mingi töö ja bürokraatialaine, mis üle pea on käinud siin viimased päevad pärast tagasisaabumist ja teiseks on olemine ka vahepeal veidi kehv olnud - nina ei taha hästi läbi käia.
Ninaga oli teema selles, et vahetult reede õhtul enne Valgevene starti lendasin haagise pealt koos traktorirheviga, mis Volvol all oli olnud. Maandumise käigus muutus liikumisejärjekord selliselt, et traktoriratas kohtus enne maapinnalejõudmist minu näoga, mis oli vastassuunas teel. Seepeale otsustas mu nina asukohta vahetada , kuna vanas asukohas olid ainult purunenud veresooned ja pudrustunud luu... (mõni hetk pimedust)
Pärast pildi ettesaamist arvati EMO-s et vajalik on üldnarkoosiga operatsioon nina tagasipaigalduseks, mida samal päeval teha ei saanud, kuna oma ettenägematuses olin päeval kõhu täis söönud.
Seega esimene võimalus opile pääseda oli esmaspäeva hommikul.
Helistasin siis ainult suukaudu hingates ja mõmisedes teistele kamraadidele, saatsin kaks tiimi ajutiselt Kuramaale eellahingutesse ja panin oma kapfwageni seltskonna kaheks päevaks rividrilli tegama, samal ajal kui ise valutavat nina ja suukaudu hingamist nautisin.
Esmaspäeval hommikul lasin ennast Mustamäe haiglasse kärutada, heitsin raamile ja sõitsin oma narkoositrippi vastu võtma. Eks närv oli veidi must ka.
Kui ärkamissaalis pilt ette tuli oli nina mingit vatti ja sidet täis topitud ja suurem tampoon veel teipidega keset nägu liimitud. Olemine oli ka nagu Stalingradi lahingust viimase haavatutelennuga pääsenul.
No mis seal siis ikka - elu sees ja lahing ootab! Koperdasin autosse, lasin end võitlusmasinani kärutada, ronisin ära saatma tulnud sugulaste toel rooli ja asusin Valgevene poole kurvima.
Ausalt öeldes nii halba päeva ja sõitu pole ammu olnud. Roolimise ajal oli kogu aeg tunne et kogu pea on seestpoolt niipalju paistes et paistetus ulatab juba kuklasse ning kohe-kohe paistetavad silmad ja kõri ka lõplikult kinni. Ühesõnaga päris ebamugav.
Öösel Valgevene piirile jõudes olin ikka nii läbi , et seal valves olevaid kamraade ei jõudnud enam viimaste uudistega kurssi viia ja kukkusin kohe pikali narile hommikul pooleli jäänud narkoositrippi lõpetama.
Ette rutates võin öelda, et ega öö ja hommik paremad polnudf aga eks sellest kirjutan varsti edasi. Praegu pean muid toimetusi tegema.
Omad kaubad saime siiski kätte ja peale pisikest tsebureki
!?
