www.militaar.net

Kartulite praadimine oli igal öösel nagu aamen kirikus.Kokad praadisid endale lihaga(hommikusõõgi arvelt),narjaadi vennad aga kütsid seda paljalt sisse.Ja kõik olid õnnelikud.Kord oli isegi juhus kus vanakestel läks kõht tühjaks ja noored võtsid panni,läksid põõningule ja tegid lõkke seeaeg kui mingi paarsada meest all magas.Pole probleemi.
Tee keetmine zilettidega oli muidugi tavaline.Küll aga see kuidas zilettidega putru keedeti oli päris hea vaatepilt.Mida paksemaks puder läks,seda rohkem seal lühiseid tekkis.Puder paukus ja lõi tuld välja aga valmis ta sai.

ziletiaparaati kutsuti mei bullbull-laatoriks

Vend teenis mul stroikas. Seal zilette ei tunnistatud "traktori" valmistamisel. Pljähhadega läks vesi kiiremini keema. 3liitrist purki kasutati selleks.
Kui õhtul jälle vaaritamiseks läks ,oli lenkomnatas telekavaatamine hetkeks lõpetatud ,sest pildi kiskus ikka niiii...pisikeseks.

kas nõuka armees mingi meiemõistes kuivpakk ka eksisteeris? või mismoodi metsas ja õppustel söödi, kus katelt kaasas polnud?

marksman kirjutas:kas nõuka armees mingi meiemõistes kuivpakk ka eksisteeris? või mismoodi metsas ja õppustel söödi, kus katelt kaasas polnud?

Meil oli küll "suhoi pajok" (1970-72 Kaliningardi oblast), mis jagati välja õppuste ajaks. Mäletan, et oli üsna kena "pajok", seal oli nt. kuivikleiba ja mingeid üsna maitsvaid lihakonserve.
Metsas õppustel oli igaühel loomulikult katelok ja kruus kaasas, väliköök keetis kolm korda päevas sooja sööki ja jooki (teed). See oli mõnigi kord üsna meeleolukas ja meeldiv pilt astuda katelok ja kruus käes läbi lumise metsa suitseva korstnaga väliköögi poole, mille juures juba saba lookles.
Söödi seal, kus juhtus. Näiteks mõnelt mahalangenud puult lükati lumi maha ja sinna võis istuma mahtuda terve ports poisse. Autojuhid ja ekipaazhide vanemad istusid muidugi autode kabiinides.
Ohvitseridel oli eraldi suur köetav telk ja nemad said meist ka varem sööma.
Mõned nooremad neist leiutasid kord enesele lõunajärgse meelelahutuse. Oli kärekülm talvepäev ja soe lobi oli meil parasjagu nina ette saanud. Noored ohvitserinagad tulid oma soojast telgist toidujärgselt röhitsema ja suitsu tegema. Et nalja saaks, röögatas üks neist: "Gaasihäire!" Kui see mööda sai, oli katelokis supi peal jääkirme. Joppisid ja mattisid oli metsa-alune täis, aga teha polnud midagi.
Ilmselt keelasid vanemad ohvitserid selle "meelelahutuse" ära, sest üksainus kord see toimus.

Mis sa räägid ,Ignatius ,"päris maitsvad lihakonservid..."

Krt ,ma pole siiamaani saanud paremat tushonkat ,kui oli neis suhhoipajokkides. Tõmbasid lahti konserviks pakitud kruubi- või tatrapudru ,panid pannile ,lisasid tushonkat .... mmmm MÕNUS!
Samuti sai neid putrusid automootoril soojendatud ja natukese aja pärast koos lihaga roolis mugitud. Vaat see oli küll üks parimaid asju vene kroonus.

Kalakonservidele sai nii mõnigi kord tomatipastat v ... mitte ketšupit, aga mis see vedelam variant oli, lisada ja mmmm, ka väga mõnus!

Mõnus-mõnus, aga kuidas vanarahvas ütles: "Tühi kõht on kõige parem kokk!"
Muidugi olid pidupäevad kui need tavotised "Tušhonka-purgid" või mõne kondentspiima annuse kätte said... Positiivsed maitsmismeele mälestused on vast kõige püsivamad kõigest, mis kunagi ühe inimlooma mällu sööbinud on...

Aga kuidas seda ainet kutsuti, mida NL sõjaväes söögi sisse pandi mis pidi sõduritel naiste isu ära võtma?

ikka broom

Missugune oli tavaline menüü. Hommikuti pudru, mitte kunagi kartuli, 10 peale päts musta ja 2 pätsi valget leiba, tee, või, suhkur. Utšebkas sai enam-vähem normi piires. Harva oli tegu pudrubatsoki jagamisel 10 portsuks. Väeosas pistsid demblid kogu või ja suhkru nahka, noortele jäi näpuotsaga. Asja kasu oli selles, et siiamaani meeldib teed tükksuhkruga juua, kusjuures suhkrut hammustan kõrvale, mitte ei sega teesse.
Lõuna, supp, mis jäi kogu aeg üle, pudru, millest kogu aeg puudus tuli ja kissell või kompott, ning 10 peale 2 pätsi musta ja 1 päts valget leiba. Parimad pudrud olid tatrapuder, makaronõ po flotski, riisipudru eriti kui liha oli sees, mitte ei antud eraldi kastena juurde.
Õhtul kõik see 2 aastat ükskõik kus väeossa ka ei sattunud nagu aamen kirikus kartulipudru, kas päris või kuivatatud kartulitest ja tükk praekala. 1 päts musta ja 1 päts valget leiba, tee, suhkur.
Ja veel üks asi , utsebkas harjunud, et kõik mis on ettenähtud oli ka laual, ma mõtlen inventari (kausid, lusikad, kruusid). Väeossa sattudes oli esimeseks asjaks muretseda endale lusikas, et mitte nälga jääda ja kandsin lusikat poolteist aastat põuetaskus sõjaväepileti kõrval.
Mingil ajal kas 1974 või kuskil hakati andma pühapäeva hommikul kaks keedumuna nina peale.

eks oli meilegi ette nähtud tusonkad ja suhhoi pajokid aga prapporid varastasid kõik ära ja ei antud kunagi

rekord oli 10 päeva elada 3 pätsi beloi hleb 20 mehe peale

see oli siis kui utsebkast saadeti väeosadesse

rongiga teekond + ülejäänud rändamised kestsid ca 10 päeva

ja süüa ei saanud praktiliselt midagi

muidugi kõigil oli nii hea meel et sai kuradi vangilaagrist lõpuks minema ja

meel oli rõõmus

raha ka ei olnud kopikatki niiet süüa polnud ka millegi eest osta


kõige eksootilisem pudru mis ma astrahani stepis polügoonil korra sain oli

riisipudru rosinatega

lihtsalt kokal oli äpardus juhtunud -kompoti jaoks ettenähtud rosinad

kukkusid pudru sisse

aga hea oli



iga hommiku anti ümar või ,pidupäevadel olid haruharva kotletid,
ka mingi küpsis ja mõnikord komm

pühapäeviti hommikul sai keedumuna

Sovetskis viimati enne äratulemist (89a.) oli söökla suht korralik

toitu jagati igaühele kandiku peale taldrikutesse

sõid ära ja viisid oma nõud ära

aga eks ta ole

Väeosas oli umbes 700 meest ja samapalju tuli ka võid igaks hommikuks tampida.Selliste või plõnnide tegemiseks oli spets press,nagu toru millest sai sinna lõõdud või välja pressida.Iseenesest oli see väga tüütu tegevus ja tihti tekkisid võist nn poolkuud.Kord sain polgu komandõri käest selle eest korralikult sõimata ja vana arvas,et oma edasise teenistuse peaks ma sigalas mõõda saatma.(õnneks nii ikka ei läinud)
Mune keedeti ka iga pühapäev.1400 munaga sai veel kuidagi hakkama.Kõrval asus aga pehoota,kus ka üks eesti poiss kokaks oli.Seal tuli keeta 4000 muna.Mune oli nii palju ,et keegi neid seal laduda ei jõudnud.Loobitigi siis munad koos restidega potti (nii tehti alati) ja välja tulles oli valgest munast saanud hall.Justkui väikestviisi munade pühad.

Oma arvamuse söögist-joogist Nõukogude Armees minu teenistusaastail 1968-1970 ma olen juba rääkinud. Ma ei põe sugugi, kui kellelegi minu seisukohad meele järgi pole. Eks iga mees teab ise, mida meenutab ja mis sõnastuses.
Mina meenutan peale normaalse sõdurisöögi kohviõhtuid peale otboid roodu stašina kaptjorkas. Rooduvanem oli Kohtla-Järvelt pärit vene poiss Vjatšeslav Kulik, kes valdas eesti keelt vabalt nii kõnes kui kirjas.
Sõdurikohvikust sai ostetud tollal plekkpurkides müüdavat kohvijahu "Arabika", mis oli päris kvaliteetne omal ajal. Ehtne oakohv.
Sellest siis keetsime Slaviku kambris õhtuti kohvi ja lasime hea maitsta. Kui kellelegi eesti poistest kodust "Vana Tallinnat" saadeti (kompotipurkides tavaliselt) , siis oli pidu missugune. Mul oli kodust saadetud tollal päris pop transistorraadio "Selga", sealt sai musat kuulatud.
Elu oli ja on ka praegu elamist väärt.

jajah

teil tätoveerimisvabrik ka töötas peale otboid?

ma tean et valmistati üleskeeratavast mehaanilisest pardlist selline nõeltega aparaat ja siis tinti sisse

RAKETNOJE VOISKA

JNE

kas ohvitserid selgat ei purustanud?

ma olen nii mõndagi raadiot näinud mis metsiku jõüga puruks löödi isiklikult staabiülema poolt

ja muidugi fotokad

sa raisk võisid ju salajast sõjatehnika (SS-21) pildistada ja vaenlane ei maga

ja raadiost sa kuulasid ainult saateid mis tulid -po-nemetski-

ja seega olid täisnuhk

nagu on igale vene süjaväe raadijaamale peale kirjutatud

VNIMANIE-PROTIVNIK PODSLUSHIVAJET!!!!!!