Lemet kirjutas: Heakene küll, aga selleks peab ajateenistuse periood siiski olema oluliselt pikem kui väljaõppeperiood.
Ei pea, näiteks objektivalvega hakkasid noored tegelema kohe peale vande andmist, s. t. peale kolmenädalase KMB läbimist. No ei olnud tegu mingi erilise raketiteadus. Ka muu ettevalmistus oli täiesti olemas, üle päeva tegeleti asjaga. Ja nagu öeldud, ei ole IMHO nii ehk naa ajateenistuse pikendamisest pääsu, muutmaks praegust kutsekooli 24/7/365 sõjaväeks. Ja muideks, kui ma nüüd õieti aru olen saanud, toimetavad soomlastel paljudel kohtadel ajateenistujad. Pikk neil see teenimisega on?
Hakkab vist vaikselt valveteenistuse korraldamise ja Kaitseliidu teemast eemalduma, aga mina, ausalt öeldes, ei ole täna küll enam veendunud, et meil oleks otstarbekas hakata ajateenistust pikendama ja ajateenijaid massiliselt valmidusülesannete täitmiseks kasutama, vahtkonnateenistusest rääkimatagi.
See, et meie ajateenistus on täna n-ö kutsekooli moodi nähtus, on ju olnud enamvähem teadlik valik, millega enamik asjaosalisi on ka täna rahul. Võiks mitte rahul olla (ja mõelda alternatiivide peale) vaid juhul, kui meie tänane reservarmee ja mobilisatsioonisüsteem ei toimiks ning üksusi poleks mobilisatsiooni või lisaõppekogunemiste korral võimalik püssi alla kutsuda 24 tunni jooksul. Aga nt viimane, detsembrikuine lisaõppekogunemine näitas, et on võimalik suvaliselt valitud jalaväepataljoni koosseis enamvähem heal tasemel küll 24 tunniga väeossa kutsuda. Kui mingil põhjusel oleks otsustatud pataljoni kogunemisajaks määrata mitte järgmise päeva hommik, vaid eelmise päeva õhtu (st 12 tundi varem), oleks enamik reservväelasi ka sellega hakkama saanud. Ühesõnaga – kui reaalselt on võimalik kokkuharjutatud tavalisi reservüksusi püssi alla kutsuda alla ja maastikule hajutada alla ühe ööpäevase ajaga, siis ei näe mina eriti põhjust, miks peaks teenistusaega pikendama ja ajateenijatest alalisi üksusi moodustama. Milleks? Kas selleks, et Nõukogude Armees oli niimoodi?
Jah, on ka kaasaegseid armeesid (minu teada üksikuid), kus seda tehakse ja tehakse täitsa hästi. Nt Iisrael – seal kestab ajateenijate kogu väljaõpe aasta või pisut alla selle, ning teisel aastal määrataksegi enamus ajateenijaid n-ö alalistesse üksustesse, mis tegelevad peamiselt Iisraeli poolt hõivatud aladel ülesannete täitmisega, korra valvamisega, palestiina „võitlejate“ puistamise jms. Ainult et Iisraelil on – erinevalt tänasest Eestist – ka alaline ja pidev vajadus selliste üksuste järele ja nende olukorras ongi mõistlikum pikem teenistusaeg ja alalised üksused, mitte aga pidevalt reservüksuste väljakutsumine (mida tehakse vaid suuremate kriiside korral). Samuti ei maksa unustada, et Iisraeli kaitse-eelarve kõigub pidevalt kuskil 5 ja 10% vahel SKT-st muuhulgas põhjusel, et pidevalt on püssi all suur hulk inimesi – nii alles väljaõpet saavad ajateenijad kui ka juba valmidusüksustes teenivad.
Aga on püüame siis korra ette kujutada seda kulu vs efekti, kui me tõesti püüaks ajateenistuse pikkust nt kahele aastale venitada, et oleks korraga rohkem sõdureid püssi all ja nendest saaks pärast väljaõpet moodustada alalises valmisolekus üksuseid. Täna on kasarmutes ruumi u 3500 ajateenijale ja umbes nii palju neid ühe, kokku 11 kuud kestva väljaõppetsükli jooksul ka „läbi lastakse“. Kui pikendame mehaaniliselt teenistusaega nt 1,5 või 2 aastani ja säilitame tänase aastas teenistusse võetavate kutsealuste arvu, siis oleks ainuüksi kasarmuid vaja juurde ehitada tänasega võrreldes kaks korda rohkem. Üks umbes kahte kompaniid mahutav standardkasarmu (kus on ka klassiruumid, kabinetid tegevväelastele, teatud laoruumid) maksab mälu järgi u 5 miljonit eurot tükk. Ei hakka isegi rääkima sellest, kui palju lisaressursse vajaks kaks korda suurema hulga relvastuse, varustuse, sõidukite jms pidev käitlemine – ilmselt pole tohutud summad, aga lisakoormus tänasele eelarvele ja niigi kasinale remondi-, hooldus- ja laosüsteemile kindlasti. Pluss laskemoon. Pluss kaks korda suurem sööklavõimekus ja kaks korda suuremad kulud sõdurite toidule (u 7,5 eurot päev). Pluss ajateenijate toetused. Pluss lisakoormus KV meditsiinisüsteemile, kuna kaks korda suurem hulk ajateenijaid ka kindlasti kukuvad ja vigastavad ennast tõenäoliselt kaks korda rohkem. Väljaõppealad (kui tahame läbi viia vähegi asjalikku väljaõpet, mitte teha klassiruumis pokazuhhat) on täna juba piiri peal. Jne jne jne. Ühesõnaga – tuleb lihtsalt aru saada, et ajateenija on küll täiskutselise sõduriga suhteliselt odav lõbu (peamiselt tunduvalt väiksema palgakulu tõttu), kuid ka selle „odava“ ajateenija hoidmine teenistuses ja väljaõppes ei ole nii odav lõbu, kui ta esmapilgul tundub. Palju see kõik kokku maksma läheks, ei oska mina täpselt siin peast välja arvutada. Aga kipun arvama, et kui kõike ausalt ja normidekohaselt teha, siis aastas lisanduv hinnalipik jääks (koos ühekordsete kuludega taritustule) mitte väga palju vähem kui 100 lisamiljoni euro kanti aastas. Mis aga ei lahenda ilmselt väljaõppealade või täiendavate tegevväelaste leidmise küsimust.
Jah, ma juba aiman ette kohe tulema hakkavaid Trummi ja Lemeti „lahendusi“ – lisakasarmuid pole ehk vaja, vaid pool aega võiksid sõdurid elada „realistlikes välitingimustes“ ehk metsas telgis. Väljaõpet saab vajadusel läbi viia ka väiksema hulga padrunite ja paukmoonaga ning sõjaajaks ettenähtud veoautot võib sõdurile rahu ajal ka lihtsalt pildi pealt näidata. Ajateenija 100-eurone toetus on teada-tuntud kahjurlus, las lunivad vanematelt taskuraha. 7,5-eurose päevase toiduraha asemel saavad ehk söönuks ka poole odavama ja kehvema lobiga, nagu tänaste ajateenijate isad ja vanaisad Nõukogude Armees pidid saama.
Aga minu poolest võiks (ja ilmselt ka oleks võimalik) kõiki neid kulutusi siiski soovi ja vajaduse korral teha, kui see kõik annaks ka hüppeliselt parema efekti. Aga minu arvates ei anna. Väga lihtsustatud skeemi järgi võiks see kaheaastane ajateenistus ilmselt välja näha selline, et sarnaselt tänasele saavad ajateenijad esimese aasta jooksul oma individuaalse, erialase ja allüksuse väljaõppe, ning on seejärel teise aasta selles esimese aasta lõpuks moodustatud üksuses mingit sorti lahinguvalmiduses. Praktikas tähendab see seda, et saame siis alaliselt valmiduses hoida peaagu kahte jalaväepataljoni ning umbes kümmekonda kompanii/patarei-suurust lahingutoetus- ja lahinguteenindustoetusüksust. Lisakulu – minu hinnangul kuni ¼ tänasest poolemiljardilisest kaitse-eelarvest. Mida omakorda võiks kasutada rohkem ja parema tehnika, relvastuse ja laskemoona hankimiseks, mitte kokkuvõttes suhteliselt väikeste „valmidusüksuste“ poputamiseks. Selle asemel, et vajadusel need kaks värsket pataljoni kriisi korral lisaõppekogunemistega ühe ööpäeva jooksul välja kutsuda. Rääkimata sellest, et suurema jama korral tuleb niikuinii välja kutsuda mitte kaks pataljoni, vaid kaks brigaadi + kõik muud asjad sellele lisaks.
Samuti tuletaks meelde, et meil juba täna on Eesti riigi territooriumil enamvähem alalises valmiduses KAKS mehhaniseeritud pataljoni. Üks neist – meie enda Scoutspataljon – on veel pataljon väikese miinusega; teine, liitlaste oma, aga pataljoni taktikaline grupp üsna suurem plussiga. Kas on mõtet ränga (ja erinevalt liitlaste pataljonist ka puhtalt meie enda kulu ja kirjadega) sinna veel kaks pataljoni alaliselt juurde keevitada? Minu arust mitte.
(Jah, ilmselt on neid kulusid, väljaõppekoormust jms võimalik „hajutada“ seeläbi, kutsuda kutsealuseid ajateenistusse väiksemate gruppide kaupa, aga tihedamini, kui tänased 2 korda aastas. Aga sellisel juhul ei saa sa enam naljalt isegi seda kahte pataljoni korraga kokku, ja mis kasu sul siis enam sellisest miniatuursest „valmidusest“ on?)
Korra tasuks sellisele kaheaastase ajateenistuse ja valmidusüksuste süsteemile otsa vaadata ka ajateenija enda ja väljaõppe vaatepunktist. Kui eeldame, et esimesel aastal saab ajateenija väljaõppe ja teisel aastal on siis „valmiduses“, siis mida täpsemalt need ajateenijatest 3000 reameest, seersanti ja lipnikku täpsemalt teevad aasta otsa? Täiendavat ja mahukat väljaõpet pole neile enam eriti mõtet anda, sest üle ühe aasta ei õpeta oma sõdureid välja minu teada ükski armee maailmas. Võib neid hoida aasta otsa kasarmus (odav võrreldes pideva väljaõppega metsas), rakendades neist siis osasid aegajalt valveteenistuse, või minu poolest ka sööklas, laos või remonditöökojas. Aga need, kes on ajateenistuses käinud (vähemalt Eesti kaitseväes), need teavad, et on vähe asju, mis murendavad ajateenijate motivatsiooni ja distsipliini rohkem, kui lihtsalt kasarmus tühja passimine. Distsipliini ja väljaõppetaseme hoidmiseks tasuks neid üksusi ilmselt pidevalt maastikule paisata ja lasta neil kolmekümneneljandat korda harjutada kompanii kaitselahingut või rünnakut, aga see maksab raha ning muutub samuti üsna tüütavaks. Juhin tähelepanu, et tänase, suhteliselt lühikese ajateenistuse puhul on vähemalt reakoosseisu peamiseks negatiivseks tagasisideks see, et ajateenistuse teises pooles (st siis, kui on allüksuse kursus ja reamehed enam suurt midagi uut ei õpi) on väga igav, üksluine, palju passimist jne. Jah, ajateenistus ei pea tingimata olema 100% fun ja põnev, aga nüüd mõtleme sellele, milliseks kujuneb ajateenistuse maine ja sõdurite moraal siis, kui see „passimine ja kordamine“ pikendada tänaselt 3-4 kuult u 1,5 aastani?
Soomest – mina väga täpselt ei tea, mismoodi ja mis mahus nemad seal nüüd nende ajateenijatest moodustatud valmidusüksustega katsetavad. Aga on jäänud avalike allikate pealt mulje, et jutt käib kogu ajateenijate arvuga (20 000+ aastas) võrreldes siiski suhteliselt piiratud arvust väiksematest, kompanii taktikalise grupi suurustest üksustes. Saavad kuidagi hakkama ilma ajateenistust pikendamata, aga selle süsteemiga kaasnevad kümnetesse miljonitesse ulatuvad lisakulud on sellised, et neid pidasid soomlased ise vajalikuks oma viimases valges raamatus eraldi välja tuua (erinevalt nt kuludest, mis justkui oleks pidanud kaasnema reservväelaste arvu 50 000 võrra suurendamisega). Lisaks juhiks tähelepanu sellele, et erinevalt Eestist ei olnud soomlastel alaliselt oma riigis valmiduses enda rahvuslikke või liitlaste elukutselisi soomusüksusi. Üleüldse mingeid alalises valmiduses jalaväeüksusi soomlastel ei olnud kuni viimase ajani, vähemalt minu teada. Ei ütle, et soomlaste lahendus on meie omaga võrreldes vale või halvem, vaid lihtsalt teistsugune. Kui meil poleks olnud kutselist Scoutspataljoni ja liitlaste lahingugruppi, siis oleks kah võibolla olnud mõistlik hakata ajateenijate baasil mingid valmidust looma.
Soome ja vahtkonnateenistus. Taaskord, täpselt ei tea, kuidas see asi on neil korraldatud, avalikest allikatest väga palju ei leidnud. Aga selline mulje jäi, et üldiselt on vist igas suuremas linnakus (neid pole soomlastel just väga palju alles jäänud) tõesti mingi ajateenijatest komplekteeritav SP-üksus, kelle põhiline ülesanne ongi vahtkonnateenistus. On see mõistlikum lahendus kui meil – ei oska öelda. Aga kindlasti annab neil märkimisväärse mastaabiefekti asjaolu, et kogu Soome kaitseväes on tänaseks alles jäänud u 15 linnakut/garnisoni, ehk umbes sama palju kui meil (meil, õigemini, on koos Kaitseliiduga neid objekte tunduvalt rohkem). Aga ajateenijaid (kellede seast leida või eraldada need vahtkonnad) on neil aastas 24 000, mitte 3200. St ajateenijate suhtarv, kes normaalse väljaõppe asemel tegelevad vahtkonnateenistusega, on võrreldamatult väiksem, kui meil.
Ja lõpetuseks veel üks mõttekoht Soomest seoses sõdurite teenistuses hoidmise kuludega. Kui Soome pidi 2012. aastal läbi viima oma viimaste aastakümnete suurima kaitseväe struktuurireformi (et jooksvaid kulusid vähendada), siis mitte ainult ei suletud mitmeid linnakuid ja allüksusi ning ei koondatud palgalist personali paarituhande võrra, vaid peeti vajalikuks ka lühendada kulude kokkuhoiu nimel ka ajateenistuse pikkust 15 (viisteist) päeva võrra ning vähendati ka teenistuse käigus korraldavate välilaagripäevade arvu ühekohalise arvu võrra. Siit lihtsalt uskmatutele natukene mõtteainest selle kohta, kui „odav“ või „kallis“ oleks ajateenistuse pikendamine nt aasta või minupoolest kasvõi „kõigest“ 8 kuu võrra.
Mihuke aines praporiks on kaotsi läinud 
).