Eesti eriüksuslaste ülem: me oleme nagu väikesed sõjamasinad
https://leht.postimees.ee/7064916/eesti ... ojamasinad
Nad harjutavad selleks, millest nad ei tohi iitsatadagi, lausa oksendamiseni. Ometi, eks nad ikka karda ka seda, milleks nad salaja valmistuvad, tunnistab nende ülem kolonelleitnant Margus Kuul – sest kartus on normaalne alalhoiuinstinkt. Aga kas nad oskavad karta seda, kui kaugelt, näiteks Aafrikast, koju tagasi tulevad?
Niisama lihtsalt ei maksa ka end esieriüksuslasele kätte anda. Las ikka näitab, mida suudab.
Niisiis, ülesanne: tungida büroohoone kuuendale korrusele, kusjuures liftid hakkavad sõitma ja trepikoja uksed avanevad ainult magnetkaardi viibutamise peale. Seda tal pole. Ütlematagi selge, et viisakas on teiste vara mitte purustada. Seega ukse mahalõhkumine kõne alla ei tule.
Äkki lähevad käiku mingid iminapad, mille abil mööda klaasfassaadi üles ronida, lasen fantaasial Hollywoodi märulite ajel lennata.
Lahendus, nagu selgub, on palju lihtsam. Selle leidmiseks ei kulu poolt minutitki.
Tuleb üles leida tulekahju signaalnupp või käivitada fuajees laealused alarmid – ja küllap on peagi kõik teed hoonesse valla.
«Küsimus on ainult selles,» ütleb naerdes Margus Kuul, erioperatsioonide väejuhatuse ülem, pärast ülesande lahendamist (teoorias siiski, mitte praktikas), «kes pärast päästeameti valeväljakutse kinni maksab.»
Poleks koroonaviirus taas pealetungil, pidanuks Kuul viibima koos võitluskaaslastega Aafrikas Malis, kus Eesti eriväelased õpetavad terrorismivastase võitluse pidamiseks sealseid sõdureid. «Kui me ei tegele terrorismiga seal, kus on selle juured, peame mingil hetkel hakkama tegelema sellega Eestis,» ütleb ta.
Ainuüksi ettekujutus sellest, et Eesti erioperaatorid – vähemasti nii neid kõnekeeles kutsutakse – tegutsevad piirkonnas, kust võrsuvad ISISe ja Al-Qaida võitlejad ning enesetaputerroristid, manab silme ette pildi, kuidas suured karused habetunud mehed murravad brutaalse jõuga kõiki kahtlasi tüüpe, kes vaid ette jäävad. Eks seda pilti, möönab Kuul, on aidanud elavalt maalida ja kinnistada Hollywoodi märulimeistrid, steroidides marineeritud kangelased, kelle esituses peab vaenlaste mahalöömine olema suurejooneline, meelierutav ja värvikirev meistriteos.
Vaikivad profid
Aga nagu näitas kolonelleitnant Kuul Arterile, kui sai ülesande Tartu toimetusse tungida, ei määra erioperatsiooni edukust sugugi üksnes see, kas sul on jaksu uks jalaga maha lüüa, vaid sageli saab sama tulemuse – ja isegi parema –, kui enne mõelda ja alles siis tegutseda. Ehk teisisõnu: sama tähtis kui toores jõud on see, mis on erioperaatoril kahe kõrva vahel. «See on loominguline töö,» lausub Kuul.
Aga ka töö, millest selle tegijad kellelegi ei räägi. Pole mõtet kulutada aega, et pinnida korduvalt Ameerikas väljaõpet saanud Kuulilt, mis operatsioonid on Eesti eriüksuslastel käsil ja millised kavas. Ta ei või rääkida isegi neist, mis hiljuti edukalt läbi viidud. «Me ei räägi. Me teeme asja ära,» sõnab Kuul. Ta on «asjal» käinud nii Iraagis kui Afganistanis.
Mitte kuskilt ei leia ka nimekirja meestest, kes kuuluvad erioperatsioonide gruppi. «Kujuta ette, et lähme Malisse ja paneme kõigi pildid kuskile üles,» räägib Kuul. «Nad Malis vaatavad, et eestlased panid pundi kokku – näe, selle kõvera ninaga võtame esimesena maha.»
Avalik pole isegi ligikaudne arv, kui palju on Eestis eriüksuslasi. Kuul nimetab neid vaikivateks professionaalideks.
Ent see ei tähenda, et Eesti eriüksuslaste kohta poleks midagi võimalik teada saada. Nagu lausub Kuul, seda küll kavala muigega: «Me oleme avatud, aga me ei ole läbipaistvad.»
Väikesed sõjamasinad
Avatud kas või ses mõttes, et palun väga: igaüks võib eriüksusse kandideerida. Ka naised, ja seda sugugi mitte vägisi soolise võrdõiguslikkuse tagaajamise nimel, vaid sellepärast, et leidub ülesandeid, eriti islamimaades, mida mehed edukalt täita ei saa. Tõsi, senise umbes kolmekümne valikuprotsessi kestel pole veel ükski naine katsetele tulnud.
Pole need kuuepäevased katsed meestelegi kerged. Tavaliselt jääb sõelale iga neljas või viies. Mis on täiesti normaalne tulemus, kinnitab Kuul.
Katsete sisu on samuti saladus. Sellepärast, et tuleb valmis olla ootamatusteks ja tundmatuseks, nagu lahinguski. Nii palju on siiski teada, et peab suutma ujuda 500 meetrit vee peal ja 25 meetrit vee all ning sukelduda nelja ja poole meetri sügavusele, kus võtta mask, puhuda see veest tühjaks ja panna pähe, tõmmata lestad jalga ja tõusta pinnale. Samuti selgitatakse välja, kellel on kõrgusekartus – aga mis moodi selgitatakse, on saladus.
«Me kõik kardame,» tunnistab Kuul. «Küsimus on selles, kuidas sa kartusega toime tuled.»
Valikkatsetele tuleb igasugust rahvast. Enamik neist on kolmekümnendates eluaastates. Kehaliselt pead olema tugev, aga mitte jõusaalis liiga musklisse pumbatud. Sest suurt lihasmassi tuleb raskel maastikul kaasas kanda, ligi 40-kilosest seljakotist rääkimata. Jõust olulisem on vastupidavus, kinnitab Kuul, ja suutlikkus tegutseda ka siis, kui kannatad, kui on valus.
Aga kõige tähtsam on tema sõnul sisemine põlemine: soov kuuluda kaitseväe eliiti. On neid, kes on paar päeva enne katsete lõppu kukkunud välja; on tulnud uuesti ja pudenenud taas; ning alles kolmandal korral jäänud sõelale. «Sul peab olema tahe ja pühendumine,» ütleb Kuul. «Latt on kõrge.»
Ja oleks siis sellega, kui lõpuks sõelale jäädud, eesmärk täidetud. Oi ei. Siis tõeline treening alles algab. Näiteks väikeüksuse taktikat tuleb Kuuli sõnul harjutada lausa oksendamiseni, kuni kõik, mis kriitilises olukorras teha, on viidud sellise automaatikani, et on kinnistunud lihasmällu. «Erioperaatorid on nagu väikesed sõjamasinad,» kirjeldab Kuul. «Sa ei mõtle midagi, sa tegutsed – sellepärast peadki kõike tampima. Sa ei saa lubada vigu. Otsustamisaeg on väike.»
Kui palju selliste «väikeste sõjamasinate» ettevalmistamine maksma läheb, ei kuulu samuti avaldamisele. Kuul ütleb vaid nii palju: «Inimesed on tähtsam kui riistvara, sest operaatori koolitamine võtab aastaid.»
Selleks, et hinnalised eriüksuslased võimalikult kaua kestaks ehk võitlusküpsed püsiks, tuleb nende eest ka hoolitseda. Just seepärast, et valikkatsetel vigastuste ohtu vähendada, kärpis erioperatsioonide väejuhatus nende kestuse varasema kahe nädala pealt poole lühemaks. Teenistuse vältel on abiks nii arstid kui ka füsioterapeudid. Kuna laskmist on palju – erioperaatorid on Kuuli nägemuses nagu kirurgid, kes peavad kogu aeg käed töös hoidma, et oskused ei nüristuks –, kontrollitakse pidevalt plii sisaldust veres, et mehed ei saaks tulevikus vähki. Samuti saab lasta endale teha operatsioone, mis aitavad parandada elukvaliteeti. (Kantseliitliku väljendi täpsem sisu jääb afišeerimata.)
Probleemid kodus
Ent vaatamata põhjalikule ettevalmistusele ja pidevale tervise eest hoolitsemisele jääb ettearvamatuks, mis moodi saavad eriüksuslased, keda Kuul peab omal alal Eesti koondislasteks, hakkama siis, kui nad missioonilt koju naasevad. Kuul oletab, et posttraumaatiline stressihäire avaldub kõigil, kes sõjapiirkonnas käinud – kellel raskemalt, kellel kergemalt.
Aga tal endal?
Kuul, kahe kooliealise lapse isa, süüvib mõneks sekundiks endasse. Siis tunnistab, et ilmselt pole temagi sellest pääsenud. «Sõda jätab igaühele jälje – see on fakt,» ütleb ta. «Sõda ei ole ju normaalne keskkond.» Ta tunnistab, et «sõjaväelaste töö on teha pahadele inimestele pahasid asju», ja kui oled näinud julmust, viletsust, lootusetust, tekib paratamatult küsimus, kui sügavale endasse sa kõik selle sisse imed ning mis moodi sellest siis lahti lased.
Kui teadusuuringutes tuhlata, koorub vähemasti Ameerika sõjaväe kohta välja huvitav tõsiasi: lahingus hukkunute arv on alates Teisest maailmasõjast järgnevates suuremates sõdades muudkui vähenenud, kuid nende arv, kellel ilmneb posttraumaatiline stressihäire, on muudkui suurenenud. See on viinud järelduseni, et probleemi tuum ei peitu lahingutes saadud hingelistes traumades, vaid midagi juhtub hoopis tavaellu naastes.
Ameerika kogenud sõjareporter Sebastian Junger on seda nähtust seletanud asjaoluga, et nüüdisaja individualistlik, tehnoloogiliselt külm ja pealispindne ning killustunud ühiskond ei suuda pakkuda seda inimlikku tuge ja lähedust, vastastikust usaldust ja õlg-õla-vastu tunnet, mida kogevad sõjaväelased. Sedasi on Jungeri tõlgenduses ootuspärane, et koju pöördudes löövad välja depressiivsed ilmingud ning tekib soov lahinguväljale tagasi siirduda.
Sisuliselt sama, ent veidi teiste sõnadega tõdeb ka Kuul: «Sõdur jääb sõduriks: ta igatseb taga seda, millega ta on harjunud. Ta teab, et saab oma meeste peale loota kõige raskemates olukordades.»
Ent fakt on ka see, kinnitab Kuul, et need juhtumid, kui eriväelased konfliktipiirkonnas surma saavad, on pigem harvad. Mis siis, et risk nende töös on hirmus suur. Aga see on meeskonnatöö. Nagu üks erivägede kindral kord vastas, kui Kuul küsis, millest ta enim puudust tunneb: «Meeskonnast.»
Kes teab, oleks Kuulil paar usaldusväärset meest kaasas olnud, äkki oleks ta ka päriselt kuuendale korrusele välja jõudnud, mitte ainult teoorias?
Erioperatsioonide väejuhatuse ülem Margus Kuul on ainus Eesti eriüksuslane, kes tohib esineda avalikult oma näo ja nimega.
Erioperatsioonide väejuhatuse ülem Margus Kuul tegemas lõppenud suvel oma 41. sünnipäeval inimlipupilti, et tõestada: vanus on ainult number.
