Asjade mõistlik ajamine on loomulikult eelistatav, kuid enne 12. märtsi käis ju kõigest kandidaatide toetusallkirjade kogumine mitte valimine. Kui vapsid rikkusid mõnda seadust, siis oleks saanud neid selle alusel ka karistada, valimisseaduse rikkumise korral valimistelt kõrvaldada, riigipöörde planeerimise või katse korral kinnimajja panna. Pätsi ja Laidoneri poolt jõu kuritarvitamine ja opositsiooni kõrvuni maa sisse tampimine ei ole sellise kaliibriga riigimeestele kohane (või on kaliiber vale?). Poliitiline mudaloopimine ja valimispropaganda piiride kompamine tänapäeva seisukohalt pole midagi erilist, mille pärast mõnda parteid kogu täiega sulgeda ja selle liikmeid vangistada, et neid hiljem süüdistusi esitamata vabaks lasta.
Tsiteerides T. Lumistet
Kokkuvõtteks võib öelda järgmist. Kui ei oleks olnud 1934. aasta märtsikuu riigipööret, siis oleks tõenäoliselt võimule tulnud J.Laidoner ning vabadussõdalased oleksid Riigikogus saanud endale mingi keskmise suurusega rühma. Jätkata nad enam poleks saanus suure populistliku liikumisena ja erakonnana selles uues olukorras, kus põhiseaduse küsimus oli lahendatud. Valimised oleksid taastanud Riigikogu autoriteedi ja selgelt ära näidanud kõigi parteide poolehoiu rahva seas. Samuti oli raske majanduskriis taandumas, nii et vabadussõdalastel poleks enam olnud ideed, mille nimel rahvas neid oleks toetanud. Siin võib tuua teatavaid paralleele Savisaare “kitsaskohtadele keskendumise” ideega, s.t., seal kus on probleem, on ka rahva “hääled”.
Hiljemalt järgmistel valimistel oleksid vabadusssõdalased sunnitud olnud üles astuma tavalise kodanliku erakonnana ning mitmete teistega võitlema mandaatide eest Riigikokku. Milliste tulemustega see lõppenud oleks, võime meie vaid ennustada tagantjärele.
Siiski tahaks veel kord rõhutada, et vabadussõdalaste eesmärk ei olnud mitte demokraatia kaotamine Eestis. Eesmärgiks oli pigem pääsemine seadusandlikesse asutustesse ning saada osaleda riigi juhtimises. Seega võime väita, et vabadussõdalaste liikumisele tehakse tõsiselt liiga, kui neid väidatakse olevat puhtalt fashistlik liikumine. See organisatsioon koondas endasse siiski ennekõike vapraid ja teotahtelisi inimesi, kes olid end juba Eesti Vabadussõjas kõige paremast küljest tõestanud.
Millega ma täielikult ka nõustun.
Prinz Eugenile - üks rühmitus siiski haaras võimu. Peaminister K. Päts, siseminister K. Eenpalu, kohtuminister J. Müller on EÜS-lased ja seotud ka ajalehega "Vaba Maa", kus olid töötanud ka välisminister J. Seljamaa ja sotsiaalminister O. Kask.
Vihkad Eestit? Vali Reformierakond.
No kui mingit liikumist põhjendamatult piiratakse, siis on selge, et selle liikmete seas on ka radikaale. oluline on, et EV(K)L-i juhtide seas sellist soovi ei olnud. Näiteks kui Tõnisson lahkus, olla ta pidanud iseenesestmõistetavaks, et nüüd tulevad vapsid ja asuvad riiki juhtima. Kuid nad ei teinud seda, sest see poleks seaduspärane olnud.
