Madrus Nikonov.

[Lemet]

Seda, et vene sõjavangide saatus NL enda teene oli, on ka Gulagi arhipelaagis mitmes kohas mainitud.

[ants431]

......................
Ma tuletaksin meelde, et enamus kui mitte kõik massilised rahutused Nõukogude Liidus alates 30-ndatest kuni 80-ndate toimusid punaste lipude all ning peamiseks nõudmiseks oli kohtuda valitsuse esindajatega. Nii oli näiteks Novotcherkasskis ja paljudes teistes kohtades.
Samuti soovitan lugeda Gulagi vangide memuaarid, või näiteks, lennukonstruktori Kerberi raamatud - inimesed kes istusid vangilaagrites olid üsna lojaalsed nõukogude korrale.

Ega teie ei arva ju tõesti et kõik need, kes täna ei ole Venemaal rahul Putini või kes kritiseerib kohalikud võimud, tahaksid, näiteks, et Venemaast saaks, näiteks, sariaadi riik ning Kremli kohal lehviks roheline lipp?

Kõik need rahutused Venemaal olid ju kõvasti salastatud. Kui viitsid, siis kirjuta mida tead. Kas on neist nüüd eestikeelseid raamatud? Loeksin huviga. Muidugi ei loodagi ma eriti erapooletut käsitlust.

Kui inimene istub vangilaagris, siis on minu meelest veider kõneleda tema lojaalsusest. Lojaalsus saab ilmneda ikka siis kui on võimalus midagi teha. Näiteks kui on võimalus välismaale lahkuda ja kuna NLiidu piiri nii kõvasti valvati siis on raske uskuda tema elanike suurt kodumaaa armastust.
Oleks võinud ammu kõik vähesed(?) dissidendit üle piiri lubada!

[ants431]

Seda, et vene sõjavangide saatus NL enda teene oli, on ka Gulagi arhipelaagis mitmes kohas mainitud.

Mainitud millise nurga alt vaadatuna? Kas Stalini suure tarkusena ehk kavalusena, et sõdurid paremini sõdiksid ja ja ennast mitte liiga kergesti vangi ei annaks?
Hitler oli aga nii loll, et ei taibanud asja toidu ja inimliku kohtlemisega oma kasuks pöörata!
Eesti vabadussõja ajaloost on korduvalt kirjutatud juhtumeid, et vene sõjavang tegi algul abistavaid töid, oli koka abi, ja kui oli ausa näoga siis võis rahulikult eestisse vabalt elama jääda ja hiljem võis ka venemaale tagasi minna. . Samuti kirjutavad mitmed oma mälestustes viimasest sõjast, et eestlased ei tapnud vene vange ilma põhjuseta aga kahjuks tuli nad sakslastele varem või hiljem üle anda.
Punane rist vist tähendas, et näiteks inglased saatsid sõja ajal saksamaale toitu oma vangide tarbeks ja sakslased olid sellised ausad sellid, et toimetasid selle toidu vangidele kätte!
Üks tuttav, kes sõdis saksa poolel, rääkis, et pikemal lahingute vaheajal pidasid saksa ja inglise sõdurid eikellegi maal isegi jalgpalli võistlust! Pärast sõditi edasi.

[Lemet]

ja kui oli ausa näoga siis võis rahulikult eestisse vabalt elama jääda ja hiljem võis ka venemaale tagasi minna

Taat, kes elu keerdkäikude tõttu oli Wehrmachti teenistujaks sattus ja kelle jaoks kell kuus õhtul sõda läbi sai, kirjeldas(seda siis kuskil 70ndate teisel poolel) mitut vene sõjavangi, keda STRALO garaažides mehaanikutena ja muidu tööjõuna kasutati. Et tegu olla olnud suht helge silmavaatega seltsimeestega, kel ka käed tagumikust välja ei kasvanud, siis pakuti neile mitmel korral võimalust sakslaste juures teenistust jätkata. Mille peale taadid üpris üksmeelselt teatasid, et sehandne asi on välistatud- neil pered Venamaal ja mis neist saab, kui asi avalikuks tuleb. See siis osalt ka denissile vastuseks sest aate eest võitlemisest..Samuti eestlaste ja sakslaste erinevast suhtumisest vangidesse. Kui saksa veltveebel vange füüsiliselt mõnitas, siis erariietes sõpru külastama tulnud leegionär lõpetas selle auastmelt kõrgema õigusega samas ära ja peale pisukest maadejagamist hierarhia teemadel lasi veltveeblile osaks saada üpris samasuguse koormuse kui see ennist sõjavangile.

[denis23]

Kõik need rahutused Venemaal olid ju kõvasti salastatud. Kui viitsid, siis kirjuta mida tead. Kas on neist nüüd eestikeelseid raamatud? Loeksin huviga. Muidugi ei loodagi ma eriti erapooletut käsitlust.

Kuule kallis inimene, tänasel päeval iga juhtum on juba ammu lahti kirjutatud. Seda enam, et neid polnud palju. Näiteks võid sellest lugeda.

http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%9C%D0% ... 0%A1%D0%A0

[Lemet]

Selle nimekirja Stalini osa on minu meelest küll puudulik, isegi minu kui mitte ajaloolase jaoks. Kahekümnendatel olid ju mitmesugused näljamässud etc. Corvus või Reigo on vast kompetentsemas ses teemas...

EDIT:
1923 - kindral Pepeljajevi reid
1923- allumatus Solovki saartel
1924- sündmused Gruusias
1928 mässud Taga-Baikalis ja Tomskis
1930-33- uued talurahvarahutused seoses kollektiviseerimisega. Nõukogude allikate põhjal likvideeris OGPU ainuüksi Moskva oblastis 206 valgekaartlikku põrandaalust gruppi, 32 kontrrevolutsioonilist organisatsiooni ja 190 kulaklikku gruppi Alam-Volgamaal, religioosse grupeeringu Vjatkas rohkearvuliselt kulakute ja valgekaartlaste grupeeringuiod Volgamaal, Kesk-mustmullavööndis, Lääne-Siberis, Põhja-Kaukaasias ja Doni ääres.
1931- vastupanuliikumine Tomski oblastis, ülestõus Altais, Rostovi oblastis Salskis, Dagestanis, rahutused Uralis
1931- Kazõmi sõda
1932- OGPU väed peavad võitlust ülestõusnutega Altais, mäss laieneb Lääne-Siberisse, sügisel puhkeb mäss Kubanis, Tihhoretskaja staniitsas
1932- Taimõri ülestõus
1933- ülestõus Põhja- ja Taga-Kaukaasias, töölisrahutused Uraalis ning Donbassi kaevandustes ja tehastes. Ivanovo kangrute sterik ning nende näljamarss Ivanovost Moskvasse.
1933- kuue kuu jooksul toimuvad töölisrahutused kümnes kohas Uraalis, mäetööstuse ettevõtetes Donbassis, kaheksas Petrogradi tehases, Serpuhhovis, Novosibirskis, Ivanovo-Voznessenskis, Sormovo tehastes, Balahhinas, Odessas, Hersonis, Nikolajevis. Vastavalt GPU ettekandele "toimus ainuüksi augusti esimeses pooles Ukrainas 22 tänavameeleavaldust": за шесть месяцев рабочие волнения происходят в 10 местах Урала, на горнопромышленных предприятиях Донбасса, на 8 заводах Петрограда, в Серпухове, Новосибирске, Иваново-Вознесенске, Сормове, Балахне, Одессе, Херсоне, Николаеве. Согласно докладу ГПУ, только в первой половине августа было “22 уличных демонстрации” на Украине.
1939- ülestõus Kolõmal, Rohelisel neemel. Kõik hukati ja laibad põletati
1942- Punaarmee pataljoni mäss Kaug-Idas eesmärgiga kihutada relvile teised väeosad ja suunduda Moskva peale.
1942- mäss Ust-Usjes
1946- Mäss Kolõmal, Džezkazgani laagris.
1947 mäss ristlejal "Kalinin"
1948- Petšoras vangistatud ohvitseride ülestõus
1949- tsuktšide ülestõus
1949-1950- taas Kolõma, "Engelugol", Taišet, Salehard.
1953- Kengir

http://www.sirp.ee/index.php?option=com ... issue=3178
http://molodidov-cossacks.com/?p=905

Ka Lenini ajal toimus vastuhakke ikka rohkem kui selles Wiki artiklis loetud. Peale kodusõda veel Karjala ülestõusud 1921 ja 1922 näituseks. Ja väita, et 20-30-40-ndate mässud toimusid punalippude lehvides...

[MadMan]

Suure Isamaasõja käigus näitasid Nõukogude Liidu rahvad tohutut kangelaslikkust, valmiduse eneseohverdamiseks ning armastuse oma Kodumaa vastu.

Mäherdune paatoslik vale. Tuhanded kirjandusteosed "patriootilisest" ja Suurest "Isamaasõjast" pole mitte raisku läinud kui denis23 näidet vaadata.

[ants431]

Suure Isamaasõja käigus näitasid Nõukogude Liidu rahvad tohutut kangelaslikkust, valmiduse eneseohverdamiseks ning armastuse oma Kodumaa vastu.

Mäherdune paatoslik vale. Tuhanded kirjandusteosed "patriootilisest" ja Suurest "Isamaasõjast" pole mitte raisku läinud kui denis23 näidet vaadata.

Tegelikult enamik venelasi teab väga hästi, et see on vale aga nii on lihtsalt kasulik ja kombeks rääkida! Loll, kes vabandust või põhjendust ei leia!
Näiteks okupatsiooniküsimuski. Olen rohkem kui ühel korral näinud eestlase ja venelase vaidlust veel NLiidu ajal ja kui venelase vähegi inimlikud argumendid otsa lõppesid siis venelane vihastas ja ütles otse välja: "Mis Sa virised oma õigusest! Meid on 200 miljonit, teid ainult miljon! Mida Teie meile teha suudate? Meil on õigus sest meil on jõud!" Nüüd nad muidugi emam nii avalikult okupatsioonist ei räägi otsivad vabandusi ja ettekäändeid. Sakslased pärast kaotust süüdistasid kah Hitlerit kõiges pattudes aga kui Hitler alles võidukas oli siis olid kõik poolt!
Kui näiteks islami maad ja Ameerika sõdima hakkavad ning venelasel on võimalus poolt ning võitjat valida, eks ta siis valib selle kes talle Baltikumi lubab "vabastada". Loomulik elu ongi selline!

[hillart]

Samuti kirjutavad mitmed oma mälestustes viimasest sõjast, et eestlased ei tapnud vene vange ilma põhjuseta aga kahjuks tuli nad sakslastele varem või hiljem üle anda.

Jaa, jaa. Nii see on. Ega oma mälestustes must-valgel KIRJUTADA tõepoolest millestki taolisest ikka ei julgeta küll. Küll aga on küll ja küll olnud suusõnalistes vestlustes piisavalt juttu. Tehti siin ja seal sigadusi täiega. Osaleti vangide mahalaskmistes ja löödi neid (vange) puhtalt lõbu pärast ning lauslaiskusest (ei viitsitud kogumispunkti viia) maha. Nüüd muidugi kirjasõnas kõik suured humanistid ja varmad näpuga näitama, et vaat sakslased olid hoopis need pahalased ja kurja juured ning meie ise (eesti soost sõdurid) vaid inglitiivulised süütud kõrvaltvaatajad. Ja kui lugeda olemasolevat kirjasõna, siis saksa veteranid jälle konstateerivad just vastupidist (vägagi erandlikel juhtudel küll eestlaste kohta). Noh, et need sadistid ja oma madalate instinktide väljaelajad enamasti hoopis igasugu idarahvastest (k.a. eestlased) üksused olnud. Kuid tõele tuleb au anda - sakslased on (vähemalt vastavasisulise kirjanduse põhjal) valdavas enamuses eestlastesse, kui relvavendadesse suhtunud, mida ei saa Eesti poole veteranidest sulerüütlite kohta küll põrmugi ütelda. (Pigem kuulub just-kui hea tooni juurde, et pole liigne veel ja veelkord rõhutada, et kui saksa vastaline ikka oldud on ja kuidas saksa sõduritega ikka koostööd ei tehtud ning teha polevat tahetud.) Selle viimase konstateeringu valguses jääb minule Eesti sõjameestest (või siis vähemalt neist, kes praegu oma arusaamu valgustavad) küll kuidagi s... hais õhku.

P.S.
Ja ei tasu hakata mind süüdistama ebapiisavas patriootilisuses või muus sarnases.
Elu lihtsalt oli ja on selline. Kuiv faktide konstateering.

[ants431]

Samuti kirjutavad mitmed oma mälestustes viimasest sõjast, et eestlased ei tapnud vene vange ilma põhjuseta aga kahjuks tuli nad sakslastele varem või hiljem üle anda.

Jaa, jaa. Nii see on. Ega oma mälestustes must-valgel KIRJUTADA tõepoolest millestki taolisest ikka ei julgeta küll. Küll aga on küll ja küll olnud suusõnalistes vestlustes piisavalt juttu. Tehti siin ja seal sigadusi täiega. Osaleti vangide mahalaskmistes ja löödi neid (vange) puhtalt lõbu pärast ning lauslaiskusest (ei viitsitud kogumispunkti viia) maha.
.......................

Muidugi oli ja on pätte ja lolle iga trahva hulgas. Minu lähedal elasid kaks meest kes vabanesid laagrist umbes 1956 ja istusid selle eest et olid labidaga vene vangi surnuks löönud.
Selliseid juhtumeid leidub ka rahuajal, loe ajalehte, saad teada kuidas jälle mõni kusagil ära tapeti või vigaseks peksti.
Mõne mehe kurvastuseks oli aga neid pätte eestlaste seas palju vähem. Saksalatel ja venelastel toimus see vangide halvasti kohtlemine valitsuse tasemel. Sakslased kurtsid, et ei leidnud piisavalt eestlasi kes oleks juute tahtnud tappa. üksikuid muidugi leidus.

[OveT.]

Kuid tõele tuleb au anda - sakslased on (vähemalt vastavasisulise kirjanduse põhjal) valdavas enamuses eestlastesse, kui relvavendadesse suhtunud, mida ei saa Eesti poole veteranidest sulerüütlite kohta küll põrmugi ütelda. (Pigem kuulub just-kui hea tooni juurde, et pole liigne veel ja veelkord rõhutada, et kui saksa vastaline ikka oldud on ja kuidas saksa sõduritega ikka koostööd ei tehtud ning teha polevat tahetud.) Selle viimase konstateeringu valguses jääb minule Eesti sõjameestest (või siis vähemalt neist, kes praegu oma arusaamu valgustavad) küll kuidagi s... hais õhku.

P.S.
Ja ei tasu hakata mind süüdistama ebapiisavas patriootilisuses või muus sarnases.
Elu lihtsalt oli ja on selline. Kuiv faktide konstateering.

Olen hillartiga sama meelt. See on eetika küsimus ja patriootlusega pole siin enamasti tegemist. Ikka rehepaplus ja pisike hingeke.

[ants431]

Kuid tõele tuleb au anda - sakslased on (vähemalt vastavasisulise kirjanduse põhjal) valdavas enamuses eestlastesse, kui relvavendadesse suhtunud, mida ei saa Eesti poole veteranidest sulerüütlite kohta küll põrmugi ütelda. (Pigem kuulub just-kui hea tooni juurde, et pole liigne veel ja veelkord rõhutada, et kui saksa vastaline ikka oldud on ja kuidas saksa sõduritega ikka koostööd ei tehtud ning teha polevat tahetud.) Selle viimase konstateeringu valguses jääb minule Eesti sõjameestest (või siis vähemalt neist, kes praegu oma arusaamu valgustavad) küll kuidagi s... hais õhku.

P.S.
Ja ei tasu hakata mind süüdistama ebapiisavas patriootilisuses või muus sarnases.
Elu lihtsalt oli ja on selline. Kuiv faktide konstateering.

Olen hillartiga sama meelt. See on eetika küsimus ja patriootlusega pole siin enamasti tegemist. Ikka rehepaplus ja pisike hingeke.

Esiteks sakslased hakkasid eestlastesse kui relvavendadesse suhtuma alles siis kui nägid, et oma jõududega hakkama ei saa. Enne oli eestlane samuti madalam klass kuigi mõnest teisest pisut kõrgem.

Teiseks, päti moraal on selline, et kambajõmmi huvides tuleb tõde vassida, valetada! Kui selgub, et Sinu sõber osutub mõrvariks või röövliks, kas jätad ta üles andmata? Valetad kohtus tema kasuks? Aus inimene annab "sõbra" üles või ei hakka "sõbra" kuritegu varjama. Kuriteo kaasosaline varjab. Muidugi ei olnud NLiidus see nii lihtne sest okupandile valetamine ei olnud patt../

[Jaanus2]

Nikonovi asemel sõjavangidest siis. Väike vahe suhtumises vist ikka oli. Laagrites võis küll leiduda eestlastest valvureid, (nagu ka teisi), kes vangile heast peast tohlaka andsid või ka hullemat tegid. See ei ole eriline näitaja, igaüks ei hakkagi vangivalvuriks. Aga kui need vangid laagritest välja said, siis jagati nad taludesse tööle. Seal juba erilist vahet ei tehtud, paljud vangid on oma endisi "peremehi" hea sõnaga hiljem meeles pidanud, näit. kui neid hakati "nõukogude sõjavangide ekspluateerimises" süüdistama. Laagris oleks vang võinud nälga ja haigustesse surra, talus sai korralikult süüa, midagi hullu ei tehtud. Kas ka Saksamaal samamoodi oli, ei ole kindel. Sakslased relvavendadest - eestlased on keskmiselt paremad sõdurid oma distsiplineerituses üldiselt, miks need sakslased oleksid pidanud neist halvasti arvama. Natuke rohkem vaid motivatsiooni (NLiit Saksamaast halvem) ja mingit erilist sakslaste ja nende ideoloogia armastamist polegi vaja, et keskmisest parem sõdur olla. Isegi, kui kõrgemal pool sind päris võrdseks ei loeta. Oleks nõukogude võim veidi rohkem pingutanud, oleks saanud eestlaste näol ka hoopis lojaalsemad sõdurid, kui sai - sõja algperioodil. Kui näljutad mobiliseerituid enne sisuliselt vangilaagris, on täiesti lojaalseid sõdureid hiljem palju loota. Liigagi head sõdurid sai isegi sellise sigatsemise peale.

[Roamless]

Juhtusin ka siin Denis23 oopust lugema. Algus oli täpselt samasugune, nagu mu vanaisa nõukaaegsetes Punaarmeest kõnelevates ajalooraamatutes. Mainimata jäi ehk peale kodumaa armastuse ka armastus suure juhi seltsimees Stalini vastu. Tahaks lisada, et sõja alguses ei meeldinud venelastele seda nõukogude kord niipalju midagi. Kui natsid ründasid, siis esialgu loodeti, et sakslased (kultuurrahvas vähemalt haritlaste silmis) lõpetab selle lõputu kommunismi õuduse. Eriti agaralt lootsid seda just intelligents ja talupoegkond. Ühte oldi meeletult represeeritud ja teist veel lisaks kollektiviseeritud. Punasem oli rohkem nn töölisklass (tehasetöölised, ka insenerid jne), sest neile oli propaganda rohkem mõjunud ja oli tekkinud näiteks nõukaharidusega inseneride klass (võlgnesid oma hariduse nõukogude võimule). Parteinomenklatuuri ei hakka mainima, sest see koosnes selgrootutest kintsukaabijatest, nagu igal pool mujal.
Deniss23 üritab suhteliselt sujuvalt libiseda üle meeletust vangilangenute hulgast, mis just peaks näitama inimeste suhtumist võimu, nagu ka eelkõnelejad on üritanud talle märku anda. Kui oleks olnud palju lojaalseid venelasi, siis oleks sakslased juba piiril pidanud kohtma Bresti kindluse stiilis vastupanu. Toimus aga vastupidine, meeletu arvu allaandjaid, keda ei oldud suutelised toitma. Natside õnnetuseks olid nad oma propaganda ja samasuguse isikukultuse ohvrid, kuid oma vigu taibati oli juba hilja. Käest oli lastud võimalus saada miljoneid kommunismi vastu võitlejaid, kes küsisid "natukene vabadust" ja võimalust kätte maksta. Selle asemel tegid natsid mingit nn idarahvaste poliitikat, mis venelaste suhtes oli tunduvalt julmem, kui nõukogude kord (külade põletamised koos inimestega, metsikused, orjastamine jne). Suhteliselt ruttu taipas nii intelligents, kui ka kõik muud, et sakslastega on satutud vihma käest räästa alla. Valiti diktaator, kes rääkis vähemalt oma keelt ja maksti kätte alandajatele ning orjastajatele ehk fritsudele. Ainult vähesed idioodid sõdisid Stalini ja kommunismi eest.
Ülaltoodud jutt pole minu väljamõeldis, vaid lühike ümberjutustus "Gulagi arhipelaagist".
Muide, enda lähisugulane võitles nõukogude poolel (mitte just kuigi vabatahtlikult) ja tema mälestused kuigi roosilised pole olnud. Meenutab veel siiamaani tööpataljoni sisulist koonduslaagri põlve, kus suuremad mehed surid nälja ja haiguste kätte, leiba anti üliväikeste normide järgi, leivale lisati pajukoort ning kui lõpuks saadi rindele, siis tundus elu, nagu lust ja lillepidu. (pidi ikka jube see tööpataljon olema, kui rindele minek tundus ka hiljem leevendusena). Lähisugulase noorem vend krabati Waffen-SS (ka mitte vabatahtlikult) ja ka see härrasmees ei meenutanud oma eluajal sakslasi väga soojade sõnadega.

[denis23]

Juhtusin ka siin Denis23 oopust lugema. Algus oli täpselt samasugune, nagu mu vanaisa nõukaaegsetes Punaarmeest kõnelevates ajalooraamatutes. Mainimata jäi ehk peale kodumaa armastuse ka armastus suure juhi seltsimees Stalini vastu. Tahaks lisada, et sõja alguses ei meeldinud venelastele seda nõukogude kord niipalju midagi. Kui natsid ründasid, siis esialgu loodeti, et sakslased (kultuurrahvas vähemalt haritlaste silmis) lõpetab selle lõputu kommunismi õuduse. Eriti agaralt lootsid seda just intelligents ja talupoegkond. Ühte oldi meeletult represeeritud ja teist veel lisaks kollektiviseeritud. Punasem oli rohkem nn töölisklass (tehasetöölised, ka insenerid jne), sest neile oli propaganda rohkem mõjunud ja oli tekkinud näiteks nõukaharidusega inseneride klass (võlgnesid oma hariduse nõukogude võimule). Parteinomenklatuuri ei hakka mainima, sest see koosnes selgrootutest kintsukaabijatest, nagu igal pool mujal.
Deniss23 üritab suhteliselt sujuvalt libiseda üle meeletust vangilangenute hulgast, mis just peaks näitama inimeste suhtumist võimu, nagu ka eelkõnelejad on üritanud talle märku anda. Kui oleks olnud palju lojaalseid venelasi, siis oleks sakslased juba piiril pidanud kohtma Bresti kindluse stiilis vastupanu. Toimus aga vastupidine, meeletu arvu allaandjaid, keda ei oldud suutelised toitma. Natside õnnetuseks olid nad oma propaganda ja samasuguse isikukultuse ohvrid, kuid oma vigu taibati oli juba hilja. Käest oli lastud võimalus saada miljoneid kommunismi vastu võitlejaid, kes küsisid "natukene vabadust" ja võimalust kätte maksta. Selle asemel tegid natsid mingit nn idarahvaste poliitikat, mis venelaste suhtes oli tunduvalt julmem, kui nõukogude kord (külade põletamised koos inimestega, metsikused, orjastamine jne). Suhteliselt ruttu taipas nii intelligents, kui ka kõik muud, et sakslastega on satutud vihma käest räästa alla. Valiti diktaator, kes rääkis vähemalt oma keelt ja maksti kätte alandajatele ning orjastajatele ehk fritsudele. Ainult vähesed idioodid sõdisid Stalini ja kommunismi eest.
Ülaltoodud jutt pole minu väljamõeldis, vaid lühike ümberjutustus "Gulagi arhipelaagist".
Muide, enda lähisugulane võitles nõukogude poolel (mitte just kuigi vabatahtlikult) ja tema mälestused kuigi roosilised pole olnud. Meenutab veel siiamaani tööpataljoni sisulist koonduslaagri põlve, kus suuremad mehed surid nälja ja haiguste kätte, leiba anti üliväikeste normide järgi, leivale lisati pajukoort ning kui lõpuks saadi rindele, siis tundus elu, nagu lust ja lillepidu. (pidi ikka jube see tööpataljon olema, kui rindele minek tundus ka hiljem leevendusena). Lähisugulase noorem vend krabati Waffen-SS (ka mitte vabatahtlikult) ja ka see härrasmees ei meenutanud oma eluajal sakslasi väga soojade sõnadega.

Eelkõige, ilmselt, pean mina ütlema, et see "oopus", on inspireeritud eelkõige kolmest leheküljest ilkuvast ning ausalt öelda üsna rõvedast arutelust selle kohta, kuidas kellegi laip lükati tulepesa ette, kellegi korjus lohistati mopeediga mööda maarjamäe memooriali jne.

Propaganda olemasolu NLiidus üldse ei tasu alla hinnata, kuid peale seda tuleb lihtsalt paratamatult tunnistada, et enamusel, eriti noortest inimestest oli tohutu soov kaitsta oma maad - kui paljudel see assotsieerus sm.Stalini ning kommunismiga ilmselt on vaidluseteema.

Meeletust vangilangenute hulgast mina ei ürita mööda libiseda, kuna ei näe et see oleks kuidagi vastuolus minu väidetega. Analoogilises olukorras on ennast andnud vangi kõikide teiste armeede esindajad. K.a. sakslased. Vastupidi, juba 1941 aastal on nõukogude sõdur näidanud täiesti väljapaistava võitlusmotivatsiooni lootusetus olukorras.
Hea näide on 1941 oktoobri Vjazma katastroof, mille tulemusena jäi 700 tuhat punaväelast saksa tankiarmeede piiramisrõngasse, ning tee Moskvani oli täiesti avatud. Mitme päevaga oli võimalik Moskvat vallutada. Aga selle asemel, et vangi ennast anda, jätkasid piiramisrõngas olevad väed mitu nädalat oma võitlust, ka täiesti lootusetus olukorras. Võitlus kestis mitu nädalat, mille jooksul üritati piiramisrõnga sisse jäänud väed sellest välja murda.
Lõpude lõpuks, suutis piiramisrõngast välja murda napilt üle 60 000 nõukogude sõdurit. Aga teadmata kadus üle 700 000 punaväelast. Aga selle aja jooksul, jõudis nõukogude juhtkond Moskva ette viia uued värsked diviisid tagalast ning Moskva jäi vallutamata.
Eriti küüniline on see, et ka need 700 000 teadmata kadunud sõdureid on tänasel päeval ilmselt figureerivad nende hulgas "kes ei tahtnud Stalini eest sõdida ning andsid ennast esimesel võimalusel vangi".

Huvitav on aga jälgida Vjazma katla (Brjanski rinne) väejuhtide saatused:

Brjanski Rinne komandöör Jeremenko, sai raskelt haavata, lennukiga evakueeritud Moskvasse. Peale paranemist juhtis mitu rinnet, lõpetas teenistuse marshali auastmes.
24 armee komandöör Petrov, hukkus piiramisrõnga läbimurdel.
50 armee komandöör Rakutin, hukkus piiramisrõnga läbimurdel.
20 armee komandöör Jershakov, langes sõjavangi, hukkus koonduslaagris Hammelburg 1942 aastal
32 armee komandöör Vishnevski. Raskelt haavatuna langes sõjavangi, loobus koostöö tegemisest sakslastega. Vabastatud 1945 aastal, sai tagasi kindral-majori auaste ning kõik autasud. Oli taastatud tegevteenistuses. Suri Moskvas 1967 aastal.
19 armee komandöör Lukin, tsaariarmee ohvitser, Esimese Maailmasõja kangelane. Piiramisrõngast läbimurdmise katsel sai raskelt haavata ning langes sõjavangi. Koondulaagris kaotas jala. Sai kindral Vlassovi poolt mitu pakkumist liituda Vene Vabastusarmeega, kuid lükkas need tagasi. Vabastatud 1945 aastal. Sai tagasi kindral-leitnandi auaste, kõik autasud ning oli taastatud tegevteenistuses. Suri Moskvas 1970 aastal.

Need juhtumid ei ole nii huvitavad kui Kindral Vlassov ja tema armee, eksole? Ei vääri vist eraldi mainimist?
Vaat, kui kindral-leitnant Mihhail Fjodorovits Lukin, selle asemel et läbida seitse põrgu ringi saksa vangis, oleks valinud kerget teed ning lõpetaks ilmselt samas võllas koos Vlassoviga, oleks temal selles foorumis eraldi teema koos piltide ja elulooga, eksole?

Kuidagi ei lange eriti kokku mölaga, et nõukogude sõdurid andsid ennast vangi esimesel võimalusel, ning seejärel said riigireeturi sildi külge?