Roamless kirjutas:Juhtusin ka siin Denis23 oopust lugema. Algus oli täpselt samasugune, nagu mu vanaisa nõukaaegsetes Punaarmeest kõnelevates ajalooraamatutes. Mainimata jäi ehk peale kodumaa armastuse ka armastus suure juhi seltsimees Stalini vastu. Tahaks lisada, et sõja alguses ei meeldinud venelastele seda nõukogude kord niipalju midagi. Kui natsid ründasid, siis esialgu loodeti, et sakslased (kultuurrahvas vähemalt haritlaste silmis) lõpetab selle lõputu kommunismi õuduse. Eriti agaralt lootsid seda just intelligents ja talupoegkond. Ühte oldi meeletult represeeritud ja teist veel lisaks kollektiviseeritud. Punasem oli rohkem nn töölisklass (tehasetöölised, ka insenerid jne), sest neile oli propaganda rohkem mõjunud ja oli tekkinud näiteks nõukaharidusega inseneride klass (võlgnesid oma hariduse nõukogude võimule). Parteinomenklatuuri ei hakka mainima, sest see koosnes selgrootutest kintsukaabijatest, nagu igal pool mujal.
Deniss23 üritab suhteliselt sujuvalt libiseda üle meeletust vangilangenute hulgast, mis just peaks näitama inimeste suhtumist võimu, nagu ka eelkõnelejad on üritanud talle märku anda. Kui oleks olnud palju lojaalseid venelasi, siis oleks sakslased juba piiril pidanud kohtma Bresti kindluse stiilis vastupanu. Toimus aga vastupidine, meeletu arvu allaandjaid, keda ei oldud suutelised toitma. Natside õnnetuseks olid nad oma propaganda ja samasuguse isikukultuse ohvrid, kuid oma vigu taibati oli juba hilja. Käest oli lastud võimalus saada miljoneid kommunismi vastu võitlejaid, kes küsisid "natukene vabadust" ja võimalust kätte maksta. Selle asemel tegid natsid mingit nn idarahvaste poliitikat, mis venelaste suhtes oli tunduvalt julmem, kui nõukogude kord (külade põletamised koos inimestega, metsikused, orjastamine jne). Suhteliselt ruttu taipas nii intelligents, kui ka kõik muud, et sakslastega on satutud vihma käest räästa alla. Valiti diktaator, kes rääkis vähemalt oma keelt ja maksti kätte alandajatele ning orjastajatele ehk fritsudele. Ainult vähesed idioodid sõdisid Stalini ja kommunismi eest.
Ülaltoodud jutt pole minu väljamõeldis, vaid lühike ümberjutustus "Gulagi arhipelaagist".
Muide, enda lähisugulane võitles nõukogude poolel (mitte just kuigi vabatahtlikult) ja tema mälestused kuigi roosilised pole olnud. Meenutab veel siiamaani tööpataljoni sisulist koonduslaagri põlve, kus suuremad mehed surid nälja ja haiguste kätte, leiba anti üliväikeste normide järgi, leivale lisati pajukoort ning kui lõpuks saadi rindele, siis tundus elu, nagu lust ja lillepidu. (pidi ikka jube see tööpataljon olema, kui rindele minek tundus ka hiljem leevendusena). Lähisugulase noorem vend krabati Waffen-SS (ka mitte vabatahtlikult) ja ka see härrasmees ei meenutanud oma eluajal sakslasi väga soojade sõnadega.
Eelkõige, ilmselt, pean mina ütlema, et see "oopus", on inspireeritud eelkõige kolmest leheküljest ilkuvast ning ausalt öelda üsna rõvedast arutelust selle kohta, kuidas kellegi laip lükati tulepesa ette, kellegi korjus lohistati mopeediga mööda maarjamäe memooriali jne.
Propaganda olemasolu NLiidus üldse ei tasu alla hinnata, kuid peale seda tuleb lihtsalt paratamatult tunnistada, et enamusel, eriti noortest inimestest oli tohutu soov kaitsta oma maad - kui paljudel see assotsieerus sm.Stalini ning kommunismiga ilmselt on vaidluseteema.
Meeletust vangilangenute hulgast mina ei ürita mööda libiseda, kuna ei näe et see oleks kuidagi vastuolus minu väidetega. Analoogilises olukorras on ennast andnud vangi kõikide teiste armeede esindajad. K.a. sakslased. Vastupidi, juba 1941 aastal on nõukogude sõdur näidanud täiesti väljapaistava võitlusmotivatsiooni lootusetus olukorras.
Hea näide on 1941 oktoobri Vjazma katastroof, mille tulemusena jäi 700 tuhat punaväelast saksa tankiarmeede piiramisrõngasse, ning tee Moskvani oli täiesti avatud. Mitme päevaga oli võimalik Moskvat vallutada. Aga selle asemel, et vangi ennast anda, jätkasid piiramisrõngas olevad väed mitu nädalat oma võitlust, ka täiesti lootusetus olukorras. Võitlus kestis mitu nädalat, mille jooksul üritati piiramisrõnga sisse jäänud väed sellest välja murda.
Lõpude lõpuks, suutis piiramisrõngast välja murda napilt üle 60 000 nõukogude sõdurit. Aga teadmata kadus üle 700 000 punaväelast. Aga selle aja jooksul, jõudis nõukogude juhtkond Moskva ette viia uued värsked diviisid tagalast ning Moskva jäi vallutamata.
Eriti küüniline on see, et ka need 700 000 teadmata kadunud sõdureid on tänasel päeval ilmselt figureerivad nende hulgas "kes ei tahtnud Stalini eest sõdida ning andsid ennast esimesel võimalusel vangi".
Huvitav on aga jälgida Vjazma katla (Brjanski rinne) väejuhtide saatused:
Brjanski Rinne komandöör Jeremenko, sai raskelt haavata, lennukiga evakueeritud Moskvasse. Peale paranemist juhtis mitu rinnet, lõpetas teenistuse marshali auastmes.
24 armee komandöör Petrov, hukkus piiramisrõnga läbimurdel.
50 armee komandöör Rakutin, hukkus piiramisrõnga läbimurdel.
20 armee komandöör Jershakov, langes sõjavangi, hukkus koonduslaagris Hammelburg 1942 aastal
32 armee komandöör Vishnevski. Raskelt haavatuna langes sõjavangi, loobus koostöö tegemisest sakslastega. Vabastatud 1945 aastal, sai tagasi kindral-majori auaste ning kõik autasud. Oli taastatud tegevteenistuses. Suri Moskvas 1967 aastal.
19 armee komandöör Lukin, tsaariarmee ohvitser, Esimese Maailmasõja kangelane. Piiramisrõngast läbimurdmise katsel sai raskelt haavata ning langes sõjavangi. Koondulaagris kaotas jala. Sai kindral Vlassovi poolt mitu pakkumist liituda Vene Vabastusarmeega, kuid lükkas need tagasi. Vabastatud 1945 aastal. Sai tagasi kindral-leitnandi auaste, kõik autasud ning oli taastatud tegevteenistuses. Suri Moskvas 1970 aastal.
Need juhtumid ei ole nii huvitavad kui Kindral Vlassov ja tema armee, eksole? Ei vääri vist eraldi mainimist?
Vaat, kui kindral-leitnant Mihhail Fjodorovits Lukin, selle asemel et läbida seitse põrgu ringi saksa vangis, oleks valinud kerget teed ning lõpetaks ilmselt samas võllas koos Vlassoviga, oleks temal selles foorumis eraldi teema koos piltide ja elulooga, eksole?
Kuidagi ei lange eriti kokku mölaga, et nõukogude sõdurid andsid ennast vangi esimesel võimalusel, ning seejärel said riigireeturi sildi külge?
