Meil oli väeosa kõrval kohe, 3m kõrguse betoonaia taga, "Плодоовощная база" (eesti keeli siis umbes "juurviljabaas"). Sellele kõige lähem punkt meil oli autopargi КПП (eesti keeli siis umbes "kontroll-läbilaske punkt) soojak/putka, kus дневальный по парку (eesti keeli siis umbes "autopargi päevnik") masinaid sisse-välja lasi, sõidulehti kontrollis ja sisse-välja kärutavate transpordivahendite numbreid suurde žurnaali kandis 24/7.
Eks vahel öösiti oli igav ja 20 meetri kaugusel asuv "juurviljabaas" oma hõrgutistega tõmbas ligi nagu kärbsepaber.
Sestap olid pädevad võitlejad orgunninud selle betoontara sisse normaalse salajase maskeeritud augu, kustkaudu käidi operatiivselt väärt kraami hankimas. Seal nimelt lükati kergelt üleküpsenud, kaubandusliku välimuse kaotanud (katkised) ja tihti ka juba käärma läinud kraam suurte metallvõrkudest rataskonteineritega ladudest õuele välja seisma. Arbuusid. Melonid. Banaanid!!
Igasugu tomatid ja kurgid ka muidugi, aga see ei pakkunud meie võitlejatele erilist huvi tavaliselt.
Nii siis vinnati sealt "juurviljabaasist" omale КПП putkasse tavaliselt mõni üleküpsenud arbuus või melon, paigutati hellalt tuhaplokki uuristatud soontesse paigaldatud traadiga "elektrilise ahju" lähedale sooja ja pädevad keemikud-villijad ajasid nendest vingeid kääritatud jooke. Joogiks oli seda muidugi tihti raske nimetada. Pigem kääritatud rosolje vms toode. Alati, kui astusid toimkonda pärast selliseid keemikvillijaid, lõhnas putkas tugevalt veinitööstuse järele
*
Ja veel.
Väeosa "хлеборез" (eesti keeli siis umbes "leivalõikaja"), kes jagas välja nii musta kui valget leiba, suhkrut ja võid, oli meil eestlane. Kui dembel käes, ajas mees leivast, suhkrust jm pädevatest komponentidest megakoguse "koduõlut" lahkumise puhul, ning kutsus kõik eestlastest-vanakestest autojuhid (sest autojuhtidel oli ainsana n.ö. "vaba graafik" ja nad said ennast kohale nihverdada) oma "lahkumispeole" väeosa söökla "leivalõikaja" konkusse. Lisaks oli kutsustute hulgas ka üks lätlane, kes oli pataljonikömandori autojuht ja oma jope eestlastele.
Pidu toimus öösel, sest a) köögitoimkonna, kokkade ja sealhulgas ka leivalõikaja põhitöö toimuski öösel, b) enamus autojuhtidest saabus "liinilt" tavaliselt just öösel, ning c) öösel oli vähem sebimist ja kõrvalisi pilke - karta tuli ainult "дежурный по части" (eesti keeli siis umbes "väeosa korrapidaja"), kelleks oli mõni väeosa ohvitser alates nooremleitnantist kuni majorini. Vahel harva ka mõni prappor.
Sai seal siis tiksutud ja head jooki libistatud. Kokad olid vaaritanud suure sündmuse puhuks spetshõrgutisi ja väeosa eestlasest raadiotehnikageenius oli juppidest kokku keevitanud ajutise televiisorraadio, kust "Majak" kanalilt ajakohast vene muzooni tuli. Ühel hetkel siis hakkas põis kõvasti pigistama ja vaja oli seda kergendada. Aga peldikusse minemiseks pidi läbi söökla ja söögisaali minema korpuse teise tiiba ja see "väeosa korrapidaja" kurivaim istus öö läbi praktiliselt sööklas, ning juhendas-kontrollis söögisaalis köögitoimkonna tööd (laudade katmine, nõude- ja põrandapesu jms, millega tegelesid "duhhidest" ajateenijad (proffide juurde, elik kokkade ja leivalõikaja juurde, ta oma nina ei toppinud)). Iga tunni järele umbes, käis ta ringi mööda väeosa ja siis pidi passima seda hetke, et peldikusse saaks.
Mingil hetkel jäi korrapidaja sinna kuramuse söögisaali aga pikemaks ajaks istuma ja peldikusse enam ei pääsenud. Mul oli aga tõsine põis ja ma kannatasin vapralt väga pikalt. Lõpuks, kui enam kinni pidada ei suutnud, küpses salaplaan väljuda sööklast tagatrepi kaudu väeosa õuele ja seal kusagil kiirelt asi ära ajada kuniks on veel kottpime. Sööklakorpuse tagatrepp viis maja taha, kus söökla korpuse küljes oli suur pikk ja kõrge estakaad toiduainete laadimiseks. Välisvalgustus seal ei põlenud ja oli igati pime, ning õige koht minu arust oma hämarate asjade ajamiseks. Jõudsin siis äärmise konspiratiiviga vaikselt kikivarvul sinna estakaadini ja kuna kaugemale enam ei jõudnud (ja ega poleks olnud ka kusagile minna, sest ühes küljes ümber nurga oli staabihoone ja teises küljes kasarmud, kus mingid seasilmad ka valgust andsid ja selle vahel pirakas lage riviplats ilma "nurgatagusteta"), siis kiirelt püksiauk lahti ja lasin otse estakaadi pealt alla kottpimedasse öhe.
Mingil "arusaamatul põhjusel" oli aga pataljoni komandöri vedav lätlane, kes samuti peol ilusasti osales, pittu tulles parkinud oma Volga mitte staabi ette, vaid sinna kuramuse estakaadi ette. Noja ma siristasin otse sellele praktiliselt katusele. Samal ajal läks väeosa korrapidaja nagu tellitult just oma ringile, kuulis sorinat ja võttis mu alatult vahele
Eriti koomiline oli see, et ma ei suutnud ju paugupealt kergendamist lõpetada ja kui korrapidaja taskulambi valgusviht tabas pataljoni komandöri Volgat, ning ma olin aru saanud oma häbitu teo tagajärgedest, siis ma lihtsalt keerasin ennast estakaadi poole ja lasin sinna selja tagant kostuvate joptvajumattide saatel edasi
Viis päeva peavahti, millest üks sai ka ära istutud. Lisaks küürisin seebivee ning harjaga samal ööl veel puhtaks nii pataljonikomandöri Volga (kolm ringi), kui betoonist estakaadi (kaks ringi).