www.militaar.net

FW Anton kirjutas:Kultuuriväärtuste osas on seadusega paika pandud üks tärmin: 1950. alates sellest ja vanemate esemete väljavedu Eestist on keelatud. Seega mida vanem, seda unikaalsem. Leidude puhul tuleks lähtuda eeskätt sellest kui massiliselt on konkreetne ese meil esindatud ja millises konditsioonis on paremad neist. Relvade puhul võib esineda haruldaseks muutnud eksemplare (sellisel juhul on asjal väärtus ka siis kui see on roostes) aga võib ka massiliselt esindatuid olla. Teine lugu on sõjatehnikaga ning nende jäänustega. Need on kindlasti ajalooväärtuslik materjal kuna komplektseid säilinud eksemplare on mõned üksikud või enamjaolt pole hoopiski. Ja mida aeg edasi seda suurema kultuuriväärtusega need leiud on.

Süvenedes teksti, selgub et härrasmees esineb asjatundjana ,aga tegelikult ajab udujuttu.

FW Anton kirjutas:

Kas oskab targem inimene minusugusele rumalale inimesele selgitada, kuidas on välioludes võimalik määrata maapõuest leitud esemete valmistamise aega

Kui nüüd näpuga seadusetähelt järge ajada, siis tuleb tõesti teadja spetsialist kohale kutsuda, aga eeldatavalt peaks siis asi võrdlemisi hästi säilinud olema. Kui see leid aga on üks igavene roostetanud käkk, mis maa sees vedelenud asjadega tavaliselt juhtub, siis ei maksaks küll tõmblema hakata ja ese tuleks ettevaatlikult maast välja kaevata, et seda võimalikult vähe vigastada. Hea oleks ka leidu fotografeerida enne maa seest väljavõtmist (muidugi sõltub esemest) just sellises asendis nagu see seal lebas.

Kunagi ühes teises teemas sai juba seda temaatikat puudutatud.

Tekivad järgmised probleemid:

1. Pole võimalik mitu päeva oodata kohapeal vastava ametniku saabumist.
2. Peale lahkumist on mahajäänud asi suure tõenäosusega juba päeva või paari pärast kadunud/purustatud.
(viimast olen kogenud kümneid kordi - kõige kurvem ongi see, et suurem metallese on kohapealt leitud lõhkekehade jm. taolise abil tükeldatud ja rännanud vanametalli kokkuostu...)
3. Hiljem ei pruugi asja üles leida.

ProPatria

raudrist kirjutas:

Süvenedes teksti, selgub et härrasmees esineb asjatundjana ,aga tegelikult ajab udujuttu.

Udu jutt ajad sa ise Olen ses süsteemis varem töötanud ja tean paljutki mida avalikult kirjas pole. Ja kui suur muinsuskaitse spetsialis sa ise oled, et võtad teiste teadmisste üle otsustada?

Teema ei olnud küll kultuuriväärtuste väljavedu, aga kultuuriväärtuste loetelus, mille väljavedu on piiratud http://www.abctoll.ee/?cat=115 ei ole 1950a küll mingi tärmin. Ja kultuuriväärtus ning kultuuriväärtusega asi ei ole päris üks ja sama mõiste.

Antud nimekiri puudutab ainult kindlaid kultuuriväärtusi, kuid muudel juhtudel kehtib piirang kuni 1950. a. valmistatud esemeteni. Alates 1951. a. valmistatutele väljaveo piiranguid ei ole. See on kethestatud muinsuskaitsenõukogu poolt juba ammu.

Oskab ehk mõni kompetentne isik natuke tutvustada tunnuseid, mille järgi saaks oletada, et leitud asi omab kultuuriväärtust ja võiks saada mälestiseks. Millised II MS aegsed metallasjad omavad kultuuriväärtust? Kas on näiteks mingid seadusega kehtestatud vanusenormid relvadele, ehetele, müntidele, tööriistadele, jne., millest vanemad on potensiaalsed mälestised, või on mälestis ainult vaataja silmades?

Seadusega otseselt vanuse piire/norme kehtestatud pole. Küll aga saab
mälestise olemuse ja kultuuriväärtusega leiu kohta vastused muinsuskaitse seaduse paragrahvidest 2, 3, 30 ja 32. Seadus on elektrooniliselt saadaval. Kas leiul on väärtust või ei otsustavad muinsuskaitse spetsialistid.

Propatria kirjutas:

1. Pole võimalik mitu päeva oodata kohapeal vastava ametniku saabumist.
2. Peale lahkumist on mahajäänud asi suure tõenäosusega juba päeva või paari pärast kadunud/purustatud.
(viimast olen kogenud kümneid kordi - kõige kurvem ongi see, et suurem metallese on kohapealt leitud lõhkekehade jm. taolise abil tükeldatud ja rännanud vanametalli kokkuostu...)
3. Hiljem ei pruugi asja üles leida.

Siis talita vastavalt oma südametunnistuse järgi või aja auk kinni ja tule tagasi koos ametnikuga kui see on võimalik, muud ma soovitada ei oska

Ma ei ole MK spetsialist. Lihtsalt võrdlen seaduses kirjutatut ja FW Antoni poolt üllitatut.
Aga väide, et "mida vanem, seda unikaalsem", on lihtsalt diletantlik.

FW Anton kirjutas:Propatria kirjutas:

1. Pole võimalik mitu päeva oodata kohapeal vastava ametniku saabumist.
2. Peale lahkumist on mahajäänud asi suure tõenäosusega juba päeva või paari pärast kadunud/purustatud.
(viimast olen kogenud kümneid kordi - kõige kurvem ongi see, et suurem metallese on kohapealt leitud lõhkekehade jm. taolise abil tükeldatud ja rännanud vanametalli kokkuostu...)
3. Hiljem ei pruugi asja üles leida.

Siis talita vastavalt oma südametunnistuse järgi või aja auk kinni ja tule tagasi koos ametnikuga kui see on võimalik, muud ma soovitada ei oska

Südametunnistus... Tegelikult ei soovi seadusi ja reegleid rikkuda, isegi õnnestunud rikkumine ei tõsta enesehinnangut...

Ajada auk kinni ja tulla hiljem koos ametnikuga tagasi... ma ju eelnevalt kirjutasin, et hiljem tagasi tulles on asi juba kadunud või purustatud

Seda juhtub sageli isegi 4-6 m sügavusel veekogu põhjas olevate asjadega, mis siis veel kuskil põlluservas või metsa alla olevast kraamist rääkida...
Veekogu põhjas olevat eset ei ole mul isegi pildistada võimalik - nähtavus kehv ja puudub vastav aparatuur...
Ega vist iga ametnik pole ka nõus sukelduma?

ProPatria

Ajada auk kinni ja tulla hiljem koos ametnikuga tagasi... ma ju eelnevalt kirjutasin, et hiljem tagasi tulles on asi juba kadunud või purustatud

Sellisel juhul on seaduses veel üks võimalus antud: st. leidja ei tohiks nagu leidu ise teisaldada väljaarvatud juhul kui leidu ei ähvarda otsene säilimise või kahjustamise oht. Ja vargus või purustamine on otsene oht leiule. Seega võib tuginedes otseselt sellele klauslile (juhul kui sa oled veendunud, et leidu võib ähvardada mingi oht) leiu seda kahjustamata teisaldada ja vajadusel asjapulkade juurde viia.

Ma ei ole MK spetsialist. Lihtsalt võrdlen seaduses kirjutatut ja FW Antoni poolt üllitatut.
Aga väide, et "mida vanem, seda unikaalsem", on lihtsalt diletantlik.

Siis on kõik muinsuskaitsjad diletandid ja see on apsurdne. Aga see on kõigest Raudristi isiklik arvamus ja igal ühel on õigus oma arvamusele.

Lahendus probleemile, parafraseerides vanasõna: kes ei otsi see ei leia!

FW Anton kirjutas:
Siis on kõik muinsuskaitsjad diletandid ja see on apsurdne.

Kui kõik muinsuskaitsjad nii arvavad, siis- kasutades FW Antoni sõna- on see tõesti "APSURDNE".
Ma siiski usun (ja ka tean), et kõik siiski ei arva nii ja seega ei olegi asi nii absurdne.

FW Anton kirjutas

Seadusega otseselt vanuse piire/norme kehtestatud pole. Küll aga saab
mälestise olemuse ja kultuuriväärtusega leiu kohta vastused muinsuskaitse seaduse paragrahvidest 2, 3, 30 ja 32.

Kultuuriväärtusega leiu mõistet selgitab muinsuskaitseseaduses §30. Muinsuskaitseseaduse rakendusaktis: Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise kord on §3. Asja mälestise tunnustele vastavuse hindamine, aga kusagilt ei ole võimalik midagi lugeda kultuuriväärtusega leiu tunnuste kohta - ilmselt iga leidja otsustagu enda äranägemise järgi, mida ta leidis.

FW Anton kirjutas kultuurimälestiste väljaveo kohta:

Antud nimekiri puudutab ainult kindlaid kultuuriväärtusi, kuid muudel juhtudel kehtib piirang kuni 1950. a. valmistatud esemeteni. Alates 1951. a. valmistatutele väljaveo piiranguid ei ole. See on kethestatud muinsuskaitsenõukogu poolt juba ammu.

Ei saa aru, mis muudest juhtudest Te räägite On ametlik nimekiri: http://www.abctoll.ee/?cat=115, muu vana kolaga läbib reisija tolli rohelise koridori kaudu.

Ei saa aru, mis muudest juhtudest Te räägite On ametlik nimekiri: http://www.abctoll.ee/?cat=115, muu vana kolaga läbib reisija tolli rohelise koridori kaudu.

Tulles tagasi nimetatud nimekirja juurde, siis on see koostatud Muinsuskaitseameti poolt ja lähtuvalt 1950 .a. tärminist. Kuid spetsialistide soovitusel on osade esemete suhtes tingimusi karmistatud, osade suhtes aga leevendatud. Kuna aeg liigub edasi, siis 1950 ei ole nimekirja puhul enam paikapidav vaid oli selle koostamisel üheks aluseks. Kuid ükski nimekiri pole täiuslik ja ka tollitöötajad on ise tunnistanud(avalikult raadios), et neil on olnud üksikuid juhuseid, kus silme ette on sattunud ese, mis nimekirjas pole kuid ametniku arvates võib olla kultuuriväärtuslik. Siis saadetakse see ese kultuurväärtuste väljaveo komisjoni ekspertiisi, kus üheks hindamise kriteeriumiks võidakse arvestada seda 1950. aastat, kõik sõltub esemest. Üks asi on elu paberil ja teine elu tegelikuses.

Kultuuriväärtusega leiu mõistet selgitab muinsuskaitseseaduses §30. Muinsuskaitseseaduse rakendusaktis: Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise kord on §3. Asja mälestise tunnustele vastavuse hindamine, aga kusagilt ei ole võimalik midagi lugeda kultuuriväärtusega leiu tunnuste kohta - ilmselt iga leidja otsustagu enda äranägemise järgi, mida ta leidis.

Seadustes otseselt kultuuriväärtusega leiu tunnuste kohta midagi kirjutatud ei ole tõesti ja see on vast üks puudustest. Seega võib iga leidja väärtustada leiu ise enese jaoks vastavalt oma soovile ja arusaamadele, kuid riiklikul tasandil väärtustamine jääb ikka vastava eriala spetsialistide teha.

Tänan selgituste eest!

Võta heaks!

möödund aasta sai tutvutud Rootsi vägede arvatava laagriplatsiga(Põhjasõja aegne).Leidsime pooletunni jooksul kaks münti ,aastast 1664.Neil peaks vist väärtust olema.Päris hästi olid säilinud.
Ja kui ma tahaks seal nüüd kõvasti sobrama hakata,ei tea,kas siis muinsuskaitse hakkaks kõvasti turja.(juhul,kui keegi peaks kaebama)