Kaotuste mõju Venemaale võib olla väegade aeglane, sest enamus inimesi, kellel on sidemeid- nende lapsi sõdimas pole. Kolkaküla inimeste nutt ei koti kedagi. Lisaks on langenute omastel väga vilets tunnistada, et poeg langes mitte millegi nimel. Palju lihtsam on kinni haarata Kremli kinnitusest, et langes ikka suure ja tähtsa asja eest.
https://twitter.com/DrJadeMcGlynn/status/1507842336138616839Deutsche Welle asjalik intervjuu sõduriemaga, kelle poeg Jevgeni teenis GRU eriüksuses, hiljem ajas miitinguid laiali Rosgvardijas, ka Punasel Väljakul ning langes esimestel päevadel koerajuhina Hostomeli lennuväljal.
Hoidsid seda lennuvälja nagu 200 spartalast, aga varsti hakati neid laskma. 24.2. oli viimane telefonikõne, ütles, et "Kõik ema, pakaa, ütle naisele, et kõik on OK." Noh, pärast seda polnud sidet 8. märtsini, ema käis iga päev kirikus, vaatas kogu aeg uudiseid, kandis telefoni kaasas. Kui Vene üksused 26.2. uuesti sinna lennuväljale jõudsid, leiti hukkunud Ženja. Tal vedas, teenis eriüksuses, ja seal olevat selline komme, et enne madinat kirjutatakse kõhtudele väeosa number, perekonnanimi ja initsiaalid. Nii identifitseeriti ta kiiresti. Emale anti teada 8. märtsil
DeepL tõlge:
- Jah, nad helistasid ja ütlesid: "Meil on teile halvad uudised. Ma karjusin. Juba ma sain aru, mis oli juhtunud. "Teie poeg langes 26. veebruaril lahingus Rostovi lähedal." Ma ei tea, miks sellest sellisel kujul teatati. Võib-olla sellepärast, et ta lebas Rostovi surnuaeda ja neil ei olnud kontrollitud teavet.
- Kuidas te sellele uudisele reageerisite?
- Kui mulle öeldi, et ta on surnud, karjusin ma kohe: "Kus on Nancy?!" See on koer, saksa lambakoer, kellega ta lahkus. Siis öeldi mulle, et Nancy oli koos temaga surnud. Tal oli ka kutsikas, Altai, "belglane", keda ta treenis. Enne reisi pidi ta otsustama, kellega koos ta läheb. Kuid belglane ei olnud veel lõhkeainete jaoks välja õpetatud.
Järgmisel päeval helistati mulle ja mulle pakuti kingitust - kutsikat, mis sündis samal päeval, kui Ženja suri, samadelt vanematelt, kes olid andnud Nancyle. Ma lähen nüüd Moskvasse ja võtan selle ise kätte.
- Kas te arutasite Ukraina teemat Ženjaga viimased kaheksa aastat?
- Ausalt öeldes ei. Ainult siis, kui ma nägin midagi televisioonis, oli mul alati kahju sellest, mis [Donbassis] toimub. Jaanuari lõpus hakkasin ringi kaevama, otsides, kuhu mu poeg läheb, millises segaduses ta on. Jaanuari lõpust alates hakkasin ma sellega elama.
- Kas sa mõistad, miks see sõda algas?
- Ma mõistan seda lihtsate sõnadega: kui meie ei oleks pommitanud, oleksid ukrainlased pommitanud meid. Nad oleksid pidanud meid pommitama. Sellest ei saa kuidagi mööda minna. Kuid midagi läks valesti. Loomulikult ei oodanud keegi selliseid asju. Ja nüüd, kus nii palju mehi on surnud, ei saa me enam lõpetada. Me peame jätkama. Edasi võidule.
- Kas te saate aru, mida Venemaa teeb Ukrainas? Mille eest Ženja võitles?
- Ma arvan, et minu poeg võitles meie, Venemaa ja venelaste eest. Et me saaksime nüüd teiega koos telefoni teel rääkida, juua ja süüa. Ma arvan, et ta ei valetanud seal ilmaasjata. Ja meie jaoks. Et me elame õnnelikult ja et meil ei ole sõda. Et pommid ei lendaks meie kohal.
- Venemaal on keelatud seda konflikti sõjaks nimetada. Kas te tajute seda kui sõda või erioperatsiooni?
- Ei, ma ei pea seda eriliseks operatsiooniks. See on tõeline sõda. Ma saan aru, et seda ei saa tunnistada. Kuid see on sõda. Seal on segadus.
Poeg langes, see on ohver, et meie siin Venemaal saaksime rahus elada.
https://www.dw.com/ru/mat-soldata-iz-rf-pogibshego-v-ukraine-tam-prosto-mesivo/a-61263854